Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Samuti süüdistatakse teda selles, et tema olles Harku ja Murru Vanglas Murru vangistusosakonnas, mis asub aadressil Haapsalu mnt 11, Rummu alevik, Vasalemma vald, Harjumaa, kambris nr 114 karistust kandev kinnipeetav, kasutas 02.06.2012 kella 20.20 ajal vanemvalvuri X X suhtes solvavat väljendit „pederast“ ja sülitas vanemvalvuri X X pihta, solvates sellega Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonna vanemvalvuri X X au ja väärikust ajal kui ta täitis Murru vangistusosakonnas oma ametijuhendi, mis on kinnitatud Harku ja Murru Vangla direktori 22.03.2011 käskkirjaga nr 63-p, järgseid ametikohustusi – tuvastades G.E poolt Murru vangla kodukorra p 29.2 alusel rikkumise /kinnipeetav kasutas ebatsensuurseid väljendeid/, andis võimaluse G.E kirjutada seletuskirja. Murru vangla kodukorra p 29.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte takistama või häirima vanglateenistujaid ja muid isikuid nende teenistuskohustuste täitmisel ning teisi kinnipeetavaid, olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne. Seega G.E , solvates võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et G.E süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et vanglaametnike solvamine, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 275. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on kohtukolleegiumi hinnangul G.E süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Sisuliselt süüdistatav ja kaitsja selle vastu ei vaidlegi, et G.E vanglaametnike suhtes süüdistuses märgitud sõnu kasutas ning vanemvalvuri X X pihta sülitas. Apellandid leiavad vaid seda, et vanglaametnikud ei saanud G.E tegevuse peale solvunud olla, sest vanglaametnikena olid nad kohustatud taluma kinnipeetavate halvustavat suhtumist nende vastu. Selline oli G.E igapäevane käitumine vanglaametnike suhtes. Kohtukolleegium märgib, et termin solvamine on määratlemata õigusmõiste, mistõttu saab selle sisustajaks olla kohtupraktika. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vanglaametnike suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine ja sülitamine on solvav tegevus. Vanglaametnike ütlustest nähtub, et eriti solvas neid sõna „pederast“ kasutamine, sest seda kuulsid pealt teised kinnipeetavad. Sellel sõnal on vangla tingimustes äärmiselt solvav tähendus. Kunagi varem ei olnud G.E ega teised kinnipeetavad nende suhtes sellist äärmuslikku väljendit kasutanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et G.E solvas kannatanuid tahtlikult eesmärgiga neid alavääristada ning nende autoreeti õõnestada ka teiste kinnipeetavate suhtes. Ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes, et nad tundisid end solvatuna ning elasid seda sisemiselt väga läbi. Öeldes välja halvustavaid väljendeid valvurite pihta ning ka sülitades nende pihta, tegutses G.E kavatsetult. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et see on G.E enda poolt valitud teadlik käitumistaktika. Selles veendus kohtukolleegium ka apellatsioonikohtu istungil, kus G.E püüdis pidevalt näidata oma üleolevat suhtumist õigusemõistmisesse. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on G.E põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 275 järgi, mistõttu apellatsioonide väited selle tühistamiseks põhjust ei anna.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kui sama kaitsja on osa võtnud maakohtu istungist ja koostanud apellatsiooni, siis ei ole põhjendatud kulutada 3 pooltundi kaitseks ettevalmistamisele. Taotlusest ei nähtu, missuguste täiendavate dokumentidega on kaitsja enne ringkonnakohtu istungit veel tutvunud. Kohtukolleegium peab põhjendatud kaitsekuluks 3 pooltundi maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise ning 1 pooltunni ringkonnakohtu istungil kulutatud aja eest. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.E menetluskulud süüdistatava kanda.

suhtes muutmata, siis jäävad

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 24. mai 2013. a kohtuotsuse G.E suhtes muutmata.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.