1-12-7386/43 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Apellatsioonis taotleb N.L tühistada Viru Maakohtu otsus tsiviilhagi osas ja teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagid rahuldamata. Apellatsiooni põhiväited on kokkuvõtvalt alljärgnevad. 5.1 Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3). Süü suuruse määratlemisel on tähtis arvestada materiaalsete kohustuste suurust. 5.2 Kohus kohaldas mittevaralise kahju väljamõistmisel vääralt VÕSi materiaalõiguse norme. Vaidlus puudub selles, et süüdistuses kirjeldatud kuritegu oli asjaoluks, miks kahju tekkis. Apellant on oma süüd selles ka tunnistanud. Nõustuda tuleb sellegagi, et tekitatud on nii varaline kui ka mittevaraline kahju – ent apellant ei nõustu selle hüvitamise ulatusega. Kohus ei kohaldanud õigeid materiaalõiguse norme, mille nõuded peavad olema kahju hüvituse ulatuse määramisel järgitud. VÕS sätestab, et kahju ulatus ei tohi olla ebaõiglaselt koormav kohustatud isikule, samuti tuleb arvestada asjaolusid, mis on seotud nii kannatanu kui ka apellandi isikuga. Apellant palub arvestada järgmiste asjaoludega: KarS § 423 näeb ette vastutuse ettevaatamatuse tõttu toime pandud süüteo eest. Apellant ei püüdnud liiklusõnnetuse järgselt põgeneda, vaid kutsus politsei ja püüdis anda kannatanule esmaabi. Samuti tuleb arvestada kellaaega, valgustust ja transpordivahendite liikluse intensiivsust antud teelõigul. Apellandi vanus teo toimepanemise hetkel oli 20 aastat, tal oli keskharidus, ta ei töötanud, tunnistas täielikult süüd ja kahetses puhtsüdamlikult. Apellandi ja kannatanu vahel puudusid isiklikud suhted ja ta vaidleb vastu kohtu põhjendustele, mille kohaselt ei ole apellant kannatanu ega tema esindajaga kunagi ühendust võtnud ega abi pakkunud. Apellant tunneb siirast kahetsust. Abi pakkumisest, milleks tal kindel kavatsus oli, loobus ta füüsilise vägivallaga seotud ähvarduste tõttu võõra isiku poolt, kes võib omada sidet kannatanu või tema esindajaga, kuna ähvardaja omas andmeid sündmuse kohta, millised olid teatavad vaid selles osalejatele. Apellant ei nõustu sellegagi, et tsiviilhagi tuleb rahuldada J.P. kasuks. Viimane ei ole näidanud, millist mittevaralist kahju talle tekitati. J.P. ei ole antud kriminaalasjas kannatanu. Esimese astme kohus jättis samuti põhjendamata, millist kannatanu isikuõigust apellant rikkus. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et kohtu määratud tsiviilhagi 15 000 eurot ei ole võrreldav apellandi süü astme ja vormiga ega tema majandusliku olukorraga. Mittevaralise kahju rahuldamine täies ulatuses teeb selle juba eelnevalt mittetäidetavaks, arvestades apellandi vanust ja majanduslikku olukorda ning loob eeldused apellandi pankrotistumiseks. 5.3 Põhjendamatu on ka varalise kahju väljanõudmine. Vastavalt VÕSi normidele kuulub hüvitamisele otsene varaline kahju. Kannatanu on ravikindlustatud isik. Kulutused meditsiiniteenustele, mis on varalise kahju hüvitamise hagis loetletud, peavad olema kaetud haigekassa poolt. Apellant leiab, et kohus pidanuks juhindudes KrMS § 310 lg-test 1,3 jätma tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitama kannatanule tema õigust esitada see tsiviilkohtumenetluse korras. See kindlustaks ka apellandile kindlama kaitse nõuete vaidlustamisel, andes võimaluse esitada omapoolseid tõendeid. Tsiviilhagid esitati aga kohtumenetluse käigus, mis sellist võimalust piiras. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et J.P. l on kannatanu õigused, kuna ta on kannatanu seaduslik esindaja. Maakohus on olnud mõistete kasutuses ebajärjekindel, nimetades J.P. t nii kannatanuks, kui ka tema esindajaks. 6.1.1 N.L-ile etteheidetava süüteo toimepanemise ajal oli kannatanu A.P. 12-aastane. Kohtuistungi toimumise ajaks oli ta saanud 16-aastaseks. Seega on A.P. näol tegemist piiratud teovõimega isikuga. Kannatanu esindaja kohta käivat reguleerib KrMS § 41, mille lg 1 kohaselt võib füüsilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osalemine kriminaalmenetluses ei võta õigust omada esindajat. Säte koostoimes lõike 5 I. lausega annab kannatanule võimaluse delegeerida oma õiguste ja kohustuste täitmine esindajale. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub piiratud teovõimega (TsÜS § 8) kannatanu osalemine kriminaalmenetluses ja kas tema esindajaks võib olla ka piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Piiratud teovõimega kannatanu kui menetlusosalise kriminaalmenetluses osalemise küsimuses on analoogia korras kohaldatav tsiviilkohtumenetluse seadustik. Lähtudes TsÜS § 8 lg 2 teisest lausest, on alla 18-aastane isik tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega ega oma TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses teovõimet. Alaealist last esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja (vt RKTK 3-2-2-1010, p 13 ja 3-2-1-85-10, p 13). TsMS § 202 lg 2 teise lause järgi võib vähemalt viieteistaastane alaealine menetluses osaleda kõrvuti seadusliku esindajaga. Kohtuistungi protokollist nähtub, et A.P. osales kannatanuna maakohtu istungil, ent tema seadusliku esindaja palvel rahuldas kohus taotluse A.P. le uute läbielamiste põhjustamise vältimiseks lubada kannatanul saalist lahkuda (tlk 37 pöördel). 6.1.2 Kannatanu esindaja on üks kriminaalmenetluse subjektidest. KrMS § 41 lg 5 kohaselt on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab – seega ka õigus esitada tsiviilhagi ja osaleda esindajana tema kriminaalasja arutamise juures. Kuivõrd J.P. osales menetluses oma alaealise lapse esindajana, tuleb mõistetud hüvitis välja mõista kannatanu A.P. le. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 2. mai 2013 kohtuotsuse osas, millega kohus rahuldas tsiviilhagi J.P. kasuks. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on menetlusõiguse sellise minetusega, mida on võimalik ringkonnakohtul endal käesoleva lahendiga parandada. Seega kuulub tsiviilhagi alljärgnevatel põhjendustel rahuldamisele, ent kannatanu A.P. kasuks. 6.2 Apellant on maakohtule ette heitnud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist tsiviilhagi rahuldamise tõttu. Apellant leiab, et vastavalt KrMS § 310 lg-test 1,3 pidanuks kohus jätma tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitama kannatanule tema õigust esitada see tsiviilkohtumenetluse korras, mis annaks süüdistatavale võimaluse esitada omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Tsiviilhagid esitati aga kohtumenetluse käigus, mis sellist võimalust piiras. Apellatsioonimenetluses taotleb N.L tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 6.2.1 Ringkonnakohus N.L-i seisukohaga ei nõustu. Vastavalt kohtupraktikale võib kannatanu esitada tsiviilhagis mis tahes tsiviilõigusliku nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud olulises osas kattuvad süüdistuse alusfaktidega (RKKK 3-1-1-79-09, p 11) ja mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (RKKK 31-1-10, p 24). Küll aga peab tsiviilõiguslik nõue olema selline, mida oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-101-09, p 9). Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KrMS § 310 lg-s 1 sätestatule rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Vaatamata sätte sõnastusele, mis annaks justkui kohtule diskretsiooniõiguse jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, on kohus õigustatud ja kohustatud jätma tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. KrMS § 310 lg 1 ise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alust ette ei näe (RKKK 3-1-1-47-07, p 36). Seda, kas esineb alus tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmiseks, peab kohus esmalt kontrollima juba eelmenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist otsustades. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (RKKK 3-1-1-79-09, p 9). Hagil tsiviilkohtumenetluses ja tsiviilhagil kriminaalmenetluses on sarnane funktsioon - määrata kindlaks algatatava õigusvaidluse menetlusese, sh tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude ring, ning tagada vaidluse pooltele tõhus võimalus oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks ning kohtule võimalus õiglaselt menetlust juhtida. Siinkohal tuleb arvestada, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid iseseisev õigusvaidlus, mille seos kriminaalasjaga seisneb üldjuhul vaid tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude osalises või täielikus kattuvuses süüdistuse alusfaktidega (vt ka RKKK 3-1-160-07, p-d 32 ja 52). Eeltoodut arvestades vaatas kohtukolleegiumi hinnangul maakohus tsiviilhagi läbi põhjendatult, sest aluseid tsiviilhagi läbivaatamata jätmiseks ei esinenud. 6.2.2 Ringkonnakohus peab õiguslikult põhjendatuks apellandi väiteid, et esitades tsiviilhagi alles kohtus, on oluliselt piiratud süüdistatava õigus esitada vastuväiteid ja omapoolseid tõendeid. Erinevalt varem kehtinud korrast (kohtueelse menetluse lõpuleviimine enne 01.09.2011, mil kannatanu võis erandina esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus), lubab KrMS § 225 lg 1 kohtul alates 01.09.2011 võtta vastu tsiviilhagi, mis on esitatud hiljemalt selles sätestatud tähtajaks ja see tuleb prokuratuuril iseseisva menetlusdokumendina koos süüdistusaktiga kohtusse saata. Nõude eesmärgiks on anda süüdistatavale ja tsiviilkostjale piisavalt aega oma võimalike vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest aga nähtub, et kohtueelse menetluse kokkuvõte koostati 26.06.2012 ja selles sisalduvad ka tõendid tsiviilhagi kohta. KrMS § 226 lg 3 kohaselt edastatakse süüdistusakt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel süüdistatavale ja kaitsjale. Sellest, et tema vastu on seoses kahju õigusvastase tekitamisega esitanud tsiviilhagi summas 16 370 eurot, pidid N.L ja tema kaitsja teada saama hiljemalt süüdistusaktist, milles on muu hulgas märgitud, et esitatud on varalise kahju nõue summas 1370 eurot ja mittevaralise kahju nõue 15 000 eurot (II kd, tlk 2). N.L-ile oli kooskõlas KrMS § 223 lg-ga 3 tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, s.h ka J.P. poolt nõude kinnituseks esitatud tõenditega (I kd, tlk 80-95 ja 109117). 6.2.3 Viru Maakohtu 25.09.2012 kohtu alla andmise määrusest nähtub, et kohus on tsiviilhagi summas 16 370 eurot menetlusse võtnud. Arvestades, et kohtu alla andmise ja 22.04.2013 toimunud kohtuistungi vahele jäi piisav ajavahemik, oli N.L-ile tagatud teave algatatava õigusvaidluse menetluseseme, sh tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude ringi osas, ning tõhus võimalus oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Märkimist väärib, et ehkki süüdistatavale on lühimenetluses tagatud õigus taotleda enda ülekuulamist, millist N.L ka kasutas, ei ole ta osundanud ühelegi konkreetsele väitele, millele varalise kahju nõude kummutamiseks täiendavalt tugineda. Varalise kahju nõude osas ei ole süüdistatav ega tema kaitsja vastuväiteid esitanud ja on hagi õigeks võtnud. Mittevaralise kahju puhul tunnistas süüdistatav mittevaralise kahju olemasolu, ent pidas hagiavalduses näidatud summat liiga suureks („kui on vähem, siis ma üritaks ära maksta“ II. kd, tlk 37 pöördel). Samal seisukohal on süüdistatav mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ka apellatsioonimenetluses. 6.3 Siiski on maakohus jätnud tähelepanuta, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et kohus lahendab kriminaalasja kriminaaltoimiku pinnalt, ei ole kohtumenetluses võimalik enam esitada täiendavaid tõendeid (vt ka RKKK 3-1-1-79-10, p 10.1), v.a § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. See puudutab ka kannatanu nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kannatanu taotles istungil kohtult lisada enda kõne ja tõendid toimiku materjalide hulka (II. kd, tlk 37 pöördel), mille kohus ka rahuldas.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest aga nähtub, kohtuistungil asja materjalide juurde võetud tõendid kattuvad olulises osas kohtueelses menetluses tsiviilhagi tõendamiseks esitatud dokumentaalsete tõenditega (prokuröri taotlusel avaldas kohus istungil esitatud toimiku materjalid (II. kd, tlk 37), välja arvatud osas, milles hageja kohtuistungi käigus täiendas nõuet saamata jäänud tulu hüvitise osas. Viimase osas jättis kohus tsiviilhagi rahuldamata, kuna tsiviilhagis ei olnud hüvitise konkreetne summa kindlaks määratud (II kd, tlk 75). Kuivõrd N.L ega tema kaitsja ei vaielnud maakohtu istungil kannatanule tekitatud materiaalse kahju osas vastu ja mõlemad kinnitasid, et N.L tunnistab varalise kahju nõuet (II kd, tlk 37 pöördel ja 38, maakohtu otsus tlk 76 pöördel), tulnuks kohtul ka olenemata tõendite mittekohasest vastuvõtmisest maakohtu poolt N.L-i avaldust maakohtu istungil käsitada tsiviilhagi õigeksvõtuna. Ainus apellandi etteheide varalise kahju nõude osas maakohtu otsusele puudutab asjaolu, et hagis loetletud raviteenused peavad olema kaetud Haigekassa poolt. Ringkonnakohtu hinnangul oli apellandil võimalus esitada see vastuväide juba maakohtu istungil – võttes aga tsiviilhagi õigeks, oli kohtul vastavalt TsMS § 440 lg 1 sätestatule õigus hagi rahuldada. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Järelikult oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud J.P. varalise kahju nõude osas tsiviilhagi rahuldama. Seega ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rikkumist pidada oluliseks, kuna see ei tekitanud olukorda, kus kohus oleks tõendeid vastu võtmata jättes teinud teistsuguse lahendi. 6.4 Puudub kahtlus selles, et kannatanul on õigus nõuda N.L-ilt tervisekahjustuse tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamist. N.L ja tema kaitsja on sellist võimalust jaatanud, ent leidnud, et süüdistatavalt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus – 15 000 eurot ei ole põhjendatud. Apellatsioonis leitakse, et hüvitis ei ole õiglane, kuna N.L ei taha alustada oma elu võlakoormaga. Samuti on kohtuotsusele ette heidetud põhjenduste puudumist ja apellandi süü suuruse hindamata jätmist. 6.4.1 Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaidluse all ei ole asjaolu, et kannatanu A.P. sai N.L-i õigusvastase tegevuse tulemusel vasaku reieluu kinnise diafüüsi nihkega ristimurru, vasaku õlavarreluu kirurgilise kaela sissekildunud murru – s.o raske tervisekahjustuse, mis tõi kaasa raske keskmise puude. Kannatanu tervislikku seisundit erinevatel ajaperioodidel peale avariid tõendavad 08.04.2010 tehtud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo otsus nr 61053, millest nähtub, et kannatanu reieluumurd on täielikult paranenud, ta vajab implantaatide eemaldamist, lonkab kõndimisel ja vajab rehabilitatsiooniteenuseid. Esineb keskmise raskusega funktsioonihäire põhjustades isikule kõrvalabi vajaduse liikumisel väljaspool elamiskohta (I. kd, tlk 72-73). Korduvekspertiisi otsuses 19.04.2012 (otsus nr 858502) märgitakse, et A.P. vajab keskmisest puudest johtuvalt regulaarset kõrvalabi liikumisel (I. kd, tlk 73). Tõendite kohaselt oli kannatanu iseseisev liikumine pool aastat takistatud ja ta pidi kasutama invakäru, samuti oli murrukohal olnud nihke tõttu vajalik teha teine operatsioon, millega kaasnes uus taastusperiood. Üleelatud traumade tagajärjel on kannatanul kolmandas staadiumis progresseeruv skolioos. Kannatanu on endiselt invaliid ja vajab süstemaatiliselt pikaajalist sanatoorset ravi. A.P. on kannatanud füüsilist valu ja tema normaalne eluviis on puude tõttu oluliselt rikutud, kuna ta vajab kõrvalabi liikumisel väljaspool elukohta Lisaks on üleelatu ja selle tagajärjena saabunu põhjustanud kannatanule psüühilisi probleeme. Istuva õppeviisi keelatuse tõttu on katkenud õpingud muusika- ja kunstikoolis. Kannatanu ja tema perekonna elustandard on oluliselt langenud. 6.4.2 Maakohus on õigesti märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja 5. VÕS § 134 lg 2 sätestab m.h. et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. 6.4.3 Kohtupraktikas on leitud, et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma (RKKK 3-1-1-116-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13). 6.4.4 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt kannatanule välja mõistetud hüvitis suuruses 15 000 eurot talle põhjustatud mittevaralise kahju eest on õiglane, kohtupraktikaga kooskõlas ja arvestab ühiskonna üldist heaolutaset. Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise vahemiku 20 000–50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000–300 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kannatanul tekkinud tervisekahjustust saab selles liigituses lugeda nn raskemaks. Arvestada tuleb ka elukalliduse tõusu aastatel 2008 - 2013, mistõttu on maakohtu poolt määratud summa kooskõlas ühiskonna üldise heaolu taseme tõusuga. N.L avaldas ringkonnakohtus, et ehkki võib öelda, et 15 000 eurot on õige nõue, ei võimalda tema materiaalne seisund seda maksta, kuna ta „alles alustab oma elu ja juba on selline rist kaelas“ (kohtuistungi protokoll, II. kd, tlk 95 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et N.L on käesoleval ajal töötu ning ei taha oma elu võlakoormaga alustada, ei ole kahju hüvitise vähendamise aluseks. N.L on noor inimene, kellel ei ole takistusi tööturule asumiseks ning kahju hüvitamiseks, mistõttu ei ole väljamõistetav summa talle liigselt koormav. Kohus on õigustatult arvestanud hüvitise suuruse mõistmisel sedagi, et N.L ei ole palunud kannatanult andeks ega osutanud talle mingitki abi, millest järeldub süüdistatava ükskõikne käitumine (II. kd, tlk 75). Ringkonnakohtule ei jäänud samaselt maakohtuga muljet, et süüdlase käitumine annaks alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge reaalselt leevendada. Ehkki N.L on apellatsioonis väitnud, et ei hakanud abi pakkuma ega ühendust võtma kannatanuga, kuna teda hakati ähvardama, on J.P. ringkonnakohtus sellise versiooni kummutanud (II. kd, tlk 95 pöördel). Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et isik, keda hakati ähvardama füüsilise vägivallaga, ei pöördu oma õiguste kaitseks õiguskaitseorganite poole. Lisaks on N.L kahtlustatavana ülekuulamise protokollis avaldanud, et ei osutanud abi, kuna tal puudusid selleks võimalused ja vanemate silma alla ta sattuda ei tahtnud (I. kd, tlk 67). Seega tema väited väidetava ähvardamise kohta on ta esmakordselt esitanud alles maakohtu istungil. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu seegi, et N.L oleks kannatanu ees vabandanud. Samaselt maakohtuga, ei tekkinud ringkonnakohtul veendumust süüdistatava siirast kahetsusest.