1-13-3808/33 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Harju Maakohus tunnistas 20.05.2013. a otsusega B.S-i süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et B.S ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis maakohus B.S-ilt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse 1 aastaks. Kohus jättis KrMS § 310 lg 1 alusel jätta rahuldamata kannatanu M Ti hagi varalise kahju nõudes, rahuldas aga hagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõistis B.S-ilt M Ti kasuks välja 4000 eurot. B.S mõisteti süüdi selles, et ta, juhtides 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinnas mööda Randvere teed Neiuvaiba tee poolt Keeru tee suunas sõiduautot Mercedes-Benz C240 (reg.nr xxxxxxxxxxx), sõitis otsa sõiduteed ületanud jalakäijale M Tile, kes paiskus löögist asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. Kohus leidis, et B.S jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega (teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, nagu seda on teed ületav jalakäija, keda ta nägi juba 42 m kauguselt. Süüdistatav ei teinud kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkas liikumist mööda Randvere teed ja sõites jalakäijale otsa. Tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi M T. Kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes jättis kohus rahuldamata, leides, et kahju ei ole tõendatud, kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus osaliselt. Kohus leidis, et kuigi B.S on olemas töökoht, ei ole kohtu hinnangul süüdistatav võimeline tasuma kannatanu nõutavat 7200 eurot. Kohus leidis, et kuna B.S töötab, tema netosissetulek on 800900 eurot kuus, ülalpeetavaid ei ole, igakuine väljaminek Ergo kindlustusele on 80 eurot, siis arvestades eeltoodud asjaolusid ning senist kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete väljamõistmise kohta, võib mõista B.S-ilt M Tile liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks 4000 eurot, kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada ka kahju tekitanud isikut elukvaliteeti.

4.Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. 4.1 Apellatsioonis on esitatud väide, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava isikut, tema materiaalset olukorda ning liiklusõnnetuse tehiolusid. Seoses väitega, et kohus ei ole arvestanud liiklusõnnetuse tehiolusid, tuleb arvestada, et apellatsioonis ei vaidlustatud B.S-i süüd ega esitatud väiteid selle kohta, et liiklusõnnetus oleks toimunud teisiti maakohtu pool tuvastatust. Kuna vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei või apellant ega teised kohtumenetluse pooled kriminaalasja kohtulikul arutamisel väljuda apellatsiooni piirest, sai etteheide, et maakohus jättis mingisuguse liiklusõnnetuse asjaolu karistuse mõistmisel tähelepanuta, põhineda ainult nendel asjaoludel, mille maakohus ise oli otsuses B.S-i süüküsimust lahendades tuvastanud. Apellatsioonis ei ole nimetatud üldse ühtegi liiklusõnnetuse asjaolu, mis on apellandi hinnangul arvestamata jäänud. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kaitsja vastuseks kohtu küsimusele samuti nimetada ühtegi sellist liiklusõnnetuse asjaolu, mille maakohus küll otsuse kohaselt tõendatuks luges, kuid B.S-ile karistuse mõistmisel arvestamata jättis. Konkreetse asjaolu nimetamise asemel asus kaitsja seisukohale, et maakohus ei ole käsitlenud kannatanu kohustusi sõidutee ületamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist etteheitega kohtule, et otsus ei ole piisavalt põhistatud. Et apellatsioonis sellisele argumendile tuginetud pole, peab kohtukolleegium mainitud väite esitamist apellatsiooni piirest väljumiseks, mida kohus ka istungil apellandile selgitas. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et apellandi väide ei pea ka paika – maakohus on kohtuotsuses võtnud seisukoha kannatanu tegevuse suhtes ja on asunud seisukohale, et kannatanu toimis õiguspäraselt (otsuse lk 4 viimane lõik ja lk 5). 4.2 Väitega, et kohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel süüdistatava isikut, võib siduda apellatsioonis esitatud väidet, et B.S-ile on juhtimisõigus hädavajalik, kuna see on otseselt seotud tema elatise teenimisega. Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei välista isegi väärtegude kui kergemate süütegude puhul töö kaotamise ohtki mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena. Nimelt on Riigikohus väärteoasjas nr 3-1-1-26-10 märkinud 30.04.2010. a tehtud otsuse punktis 7.3: „Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.“ Seega tuleb mootorsõiduki juhtimisõiguse lisakaristusena äravõtmise otsustamisel arvestada eelkõige konkreetse kuriteo asjaoludega ja sellega, kas isik on ka varem pannud toime liiklusalaseid süütegusid, nii nagu maakohus ongi teinud.

Maa- ega ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et B.S vajab tööga seoses mootorsõiduki juhtimisõigust ja, et juhtimisõiguse puudumine muudaks edasise töötegemise võimatuks. Maakohtu istungil on B.S-ile esitatud küsimus, milles seisnevad tema tööülesanded, millele süüdistatav vastas, et ta töötab Tallinki laeval insenerina. Seetõttu on maakohus põhjendatult otsuses märkinud, et mootorsõiduki juhtimine ei ole „süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks“ ja igasugused erandlikud asjaolud, mis annaks alust lisakaristuse kohaldamata jätmiseks, puuduvad. Ka ringkonnakohtu istungil möönis B.S , et otseselt töökohustustega juhtimisõigus seotud ei ole, vaid see on vajalik tööl käimiseks. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, et juhtimisõigus oleks B.S-ile edasiseks töötamiseks hädavajalik, vaid juhtimisõiguse äravõtmine muudab B.S-i jaoks tööl käimise lihtsalt ebamugavamaks. Sellele viitab seegi, et ka apellatsioonis on taotletud üksnes selle aja lühendamist, mille vältel B.S ei tohi mootorsõidukit juhtida, kolmele kuule. Kui juhtimisõigus oleks töö tegemiseks vältimatult vajalik, tähendaks ka kolmekuuline juhtimisõiguse äravõtmine seda, et isikul ei ole võimalik selle perioodi vältel tööd teha. KarS § 56 lg-st 1 tuleneva kohustusega arvestada karistuse mõistmisel süüdistatava isikut võib siduda ka süüdistatava materiaalse olukorra arvestamise. Kuivõrd kohus ei ole aga B.S-ile mõistnud rahalist karistust, on etteheide, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava materiaalse olukorraga, kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatu. 4.3 Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette veel seda, et maakohus ei ole tuvastanud ühtegi süüdistatava kasuks rääkivat asjaolu. Et maakohus on otsuses pea kahel leheküljel põhjendanud, miks ta mõistab B.S-ile just sellise karistuse (otsuse lk 9, 10), leiab ringkonnakohus, et taoline etteheide saab olla kohane vaid juhul, kui nimetatakse ära mõni konkreetne asjaolu, mida maakohus arvesse ei võtnud, kuid oleks pidanud seda apellandi arvates tegema. Apellatsioonis ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mida kohus ei ole otsuses sisalduva põhistuse kohaselt arvestanud, kuid mida apellandi arvates oleks tulnud arvesse võtta. Samuti ei nimetanud kaitsja ühtegi sellist asjaolu ringkonnakohtu istungil.