Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Kohaldas KarS § 74 lg. 1, 3 sätteid ja määras katseajaks 2 aastat.

APELLATSIOON:

Isegi juhul kui asuda seisukohale, et kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütluste kohtu poolt vastuvõtmine oligi seaduslik, siis välistas nende ütluste tõendina kasutamise nende ütluste ebausaldusväärsus. Apellandi arvates kõigutavad kannatanu ütluste usaldusväärsust kannatanu ja temaga politseis kaasaskäinud X Xi isiklikud motiivid ja kannatanu kaldumine valetamisse, mis leidis kohtuistungil kinnitust, kuid millele Maakohus on jätnud tähelepanu pööramata. Süüdistuse fabritseeritust kinnitavad apellandi arvates nii asitõendina esitatud fotod CDplaadil kui ka prokuröri poolt hilinenult esitatud (süüdistusaktis märkimata) esitatud fotod CD-plaadil, milliseid on töödeldud vastava arvutiprogrammiga (nt Photoshop) ja mis ei ole seetõttu kohtukõlbulikud ega usaldusväärsed tõendid. Esiteks ei saanud maakohus seda teabesalvestist vastu võtta juba seetõttu, et tõend esitati hilinenult ja prokurör ei esitanud mingeid põhjendusi, miks ei olnud seda tõendit märgitud süüdistusaktis. Apellant vaidleb vastu, et tegemist on lubatava tõendiga ja nimelt teabetalletusega. Eesti kriminaalmenetlusõiguses, mis tunneb vaid nn range tõendi printsiipi, ei saa tõendiks olla suvaliste isikute poolt suvaliselt fotografeeritud ja kopeeritud fotod. Asjatundja abiga tuvastati kohtulikul uurimisel, et kõikide fotode andmetes oli viide Adobe Photoshop programmi kasutamisele, kuid nelja faili puhul töötluse otsesed tunnused puudusid. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tulnuks maakohtul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada tema kasuks. Vaatamata kohtulikul uurimisel avastatud võltsingutele ja tõusetunud kahtlustele ei taotlenud prokurör ka IT-alase ekspertiisi määramist. Seega jäid kahtlused kõrvaldamata. Kaitsja nõustub maakohtuga, et kohtumeditsiiniekspertiis ei ole asjas kohustuslik, kuid arvestades antud asja eripära, tulnuks see menetlejal siiski määrata. Kui vigastused kannatanul ka esinesid (mida süüdistatav eitab ja mis pole tõendatud), siis võisid vigastused Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318 lg-st 1, § 319 lg-st 2, §-st 321, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 3, § 339 lg 1 p-dest 7, 8, 12 ja lg-st 2 ning § 340 lg 2 p-st 1 või p-st 2, kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2013.a otsus täielikult ja mõista Erik Köster õigeks. Apellatsioonimenetluses ühe KrMS § 337 lg 1 p 2–4 või lg-s 2 märgitud lahendi tegemisel panna menetluskulud riigi kanda.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

punktides 1-3 esitatud tingimused, mis omakorda annavadki aluse nö erandkorras deponeerimata ütluste avaldamiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eelnimetatud punktides esitatud tingimused on täidetud nii kannatanu kui tunnistaja puhul, seega jääb prokurörile arusaamatuks, millist erandlikku olukorda eeldab apellant lisaks täidetud tingimuste esinemisele, et avaldada kõnealuses kriminaalasja kohtulikul uurimisel kannatanu X’i ja tunnistaja H ütlused. Kannatanu X ja tunnistaja H keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest E. Köster’i vastu, kasutades KrMS § 71 alusel neile selleks antud õigust. Tunnistaja/kannatanu ei ole kohustatud nimetatud § alusel ütluste andmisest keeldumise korral selgitama keeldumise põhjust. Maakohus on kohtuotsuses ka viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-2413, milles väljendatud seisukohast tulenevalt isiku kohtueelses menetluses tunnistaja/kannatanuna antud ütlused, kellel oli õigus isiklikel motiividel keelduda ütluste andmisest ja kes sellist õigust kohtueelses menetluses ei kasutanud, on lubatav tõend ning seda on võimalik tõendina vastu võtta. Prokuröri arvates ei anna asjaolu, et 14-aastane poiss vajas koduse vägivalla tõttu õiguskaitseorganite ja arsti poole pöördumiseks täisealiste isikute julgustust ning toetust, alust rääkida ütluste nö ettevalmistusest. Kannatanu kirjeldas menetlejale ülekuulamisel üksikasjalikult mitte ainult süüdistatava käitumist, vaid ka muid konkreetse sündmusega kaasuvaid detaile, milline asjaolu maakohtu lahendis osundatud Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-89-12 kohaselt on tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitav asjaolu. Prokurör leiab, et kuivõrd CD-plaadile olid salvestatud mobiiltelefoniga kannatanu vigastustest tehtud pildifailid, on tegemist CD-plaadil olevate kuriteojälgedega, mida tuleb käsitleda asitõendina. Prokuröri poolt kriminaaltoimikus oleva teise CD ehk eelnimetatud teabesalvestise vaatlemine toimus kohtuistungil IT-spetsialisti P L’i küsitlemise käigus. IT-spetsialisti abiga kohtuistungil nö originaalfoto avamisel esinesid siiski kannatanu kehal samades kohtades nähtavad vigastused, kuigi need olid nõrgema värvusega kui PSD-laiendiga pildifailil nähtavad vigastused. Antud asjaolu möönab kaudselt ka apellant esitatud apellatsioonis, kuigi märgib, et nö originaalfotol nähtavad kannatanu vigastused olid vaevumärgatavad. Samuti selgitas asjatundjana kohtuistungil üle kuulatud P. L, et isegi fotode avamine Adobe Photoshop või mis iganes muus programmis avamisel ilma töötluseta, näiteks tugevama värvi andmiseta, annab failile vastavale programmile viitava faililaiendi. Asjatundja hinnangul olid kohtuistungil vaadeldud pildifailidel mõningaid kriimustusi näidatud erinevate nurkade alt. See omakorda tähendab, et kui võrrelda kahel erineval pildil erinevate nurkade alt näidatud sama vigastust, võrrelda kriimustuste asukohti, siis on suhteliselt raske muuta faile nii, et need vigastused klapiksid ( istungi protokoll lk 37) Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohus on E. Kösteri süüasjas uurinud kõiki kohtuistungil kogutud tõendeid, neid analüüsinud ja andnud hinnangu tõendite kogumile. Kohtuotsuses on analüüsitud kogutud tõendite usaldusväärsust ning ära näidatud, miks ja millele tuginedes on kohus lugenud ühe või teise asjaolu tõendatuks ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, mistõttu taotleb prokurör jätta E. Köster’i kaitsja vandeadvokaat M. Masso apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 29.04.2013 otsus muutmata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS JA JÄRELDUS:

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus vastab eeltoodud põhimõtetele, on selgelt, piisavalt põhistatud ja kaitsja vastupidised väited on ekslikud. Maakohus on esitanud ja analüüsinud kannatanu ütlusi tervikuna ja seda kõikides süüdistuses inkrimineeritud tegude osas. Kannatanu on oma ütlused andnud ja kohus on välja toonud need kõikide episoodide kohta, sisaldades erilisi detaile ja kuupäevasid millal üks või teine vägivallategu ja mil viisil kannatanu suhtes oli toime pandud. Samuti on eksitav kaitsja väide, et maakohus ei ole põhistanud kannatanu I.-I. Xi ja tunnistaja A.Hi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina arvestamist. Vastupidiselt kaitsja poolt väidetule on maakohus otsuses piisava selguse ja jälgitavusega esitanud oma põhistuse ja ära näidanud menetluslikud alused nii kannatanu kui ka tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste hindamisel lubatavaks tõendiks. Kolleegium leiab, et otsuses põhjenduste puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes alust rääkida ei ole. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega ja tõendite lubatavaks ning usaldusväärseteks tunnistamisega pole käsitatav otsuses põhjenduste puudumisena. KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas on Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-13-12 sedastanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaebuse esitaja nende järeldustega nõustub või mitte. Nimetatud vastuolule ei ole kaitsja põhistust apellatsioonis esitanud. Kolleegium ülaltoodud vastuolu ei tuvastanud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et andes hinnangu nii kohtuotsusele kui apellatsioonis esitatud põhjendustele ja ka taotlusele, pole tuvastatavad KrMS § 339 lg 1p 7,8 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis tooks kaasa kohustuslikus korras kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks või täiendavate põhjenduste tegemiseks.

Kaitsja on pidanud märkimisväärseks asjaolu, et kannatanu ei ole keeldunud ütluste andmisest kohtulikul uurimisel mitte seetõttu et kardab kasuisa vaid KrMS § 71 lg 1 p 3 alusel. Kolleegium peab selles osas vajalikuks märkida, et kuna süüdistatava näol on tegemist kannatanu kasuisaga, siis ongi kannatanu poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise seaduslikuks aluseks KrMS § 71 lg 1 p 3. Oma kasuisa vastu ütluste andmisest keeldumise õigus tuleneb PS § 22 ning sellise õiguse kasutamine ei ole kannatanule etteheidetav. Millisel motiivil ta oma õigust realiseerib pole kannatanu kohtuistungil protokolli kohaselt avaldanud mistõttu on kaitsja sellekohased väited oletuslikud. Tunnistaja A.H jaoks on süüdistatav tütre abikaasa, seega oli ka temal KrMS § 71 lg 1 p 5 ja PS § 22 tulenev seaduslik õigus ütluste andmisest loobuda. Küll on nii kannatanu kui tunnistaja kohtuistungil kinnitanud, et kõik kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed / t.lk. 89-91/. Seega on antud juhul tegemist olukorraga, kus tunnistaja ja kannatanu olid tegelikult kohtuistungile ilmunud, kohus oli neid kohtuistungil hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluse andmise eest ning ka selgitanud tema menetluslikke õigusi ja alles seejärel oli tunnistaja ja kannatanu keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et KrMS § 291 lg 1 p 2, § 291 lg 3 alusel ei olnud võimalik tõendina ülaltoodud isikute ütlusi kasutada kuna puudus asjaolude erandlikkus, kusjuures kaitsja leiab, et lisaks § 291 lg 3 p 1-3 ettenähtud tingimustele peavad ütluste tõendina arvestamiseks olema veel mingid erandlikud asjaolud. Nii nagu prokurör oma vastuväidetes, leiab ka ringkonnakohus et selline seisukoht on ekslik. Riigikohus on oma korduvates lahendites märkinud / nt otsus 3-1-1-86-12/, et erandlik deponeerimata ütluste tõenditena vastuvõtmise võimalus saab tulla kõne x KrMS § 291 lg 1 pdes 1-3 nimetatud olukordades. Just KrMS § 291 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud täiendavad tingimused enese ja oma lähedase isiku mittesüüstamise privileegi omanud isiku varasemate ütluste vastuvõtmiseks tõendina ning mingite erandlike asjaolude, lisaks veel juba maakohtu otsuses piisava selgusega põhistatud tingimuste, tuvastamist seadus ette ei näe. Kaitsja on leidnud, et kuna otsus on valdavas osas rajatud kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustele ning süüdistatav ja kaitsja on jäänud ilma võimalusest kannatanut küsitleda, on tegemist § 339 lg 1 p 12 ja KrMS § 15 lg 3 ettenähtud rikkumisega, mis tuleb tunnistada § 339 lg 2 mõttes oluliseks rikkumisega. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-89-12, 3-1-1-41-13/ sedastanud, et isiku varasemate ütluste avaldamisel, ka KrMS § 291 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tõendiga. Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole maakohus sisustanud süüdimõistvat otsust pelgalt vaid kohtus avaldatud kannatanu ütlustega vaid kohus on andnud oma hinnangu ja analüüsinud ka kohtuistungil vahetult uuritud teisi tõendeid, sh. kriminaalasja materjalidele lisaks ka tunnistaja A.Xi kohtuistungil antud ütlusi sellest, et kuigi ta peksmist pealt ei näinud, siis vähemalt neljal korral nägi ta ise vahetult kannatanu kehal peksmise jälgi. Tunnistaja R.N i ütlusi sellest, et tema on näinud I.-I. Xil peksmise jälgi kehal, nii hematoome kui

huulevigastust. Samuti V.Pi ütlusi sellest, et nägi 2009 aastal ise kannatanu reiel püksirihma pandlaga tekitatud vigastust ja huulevigastust. Ka tunnistaja T.G on andnud ütlusi vigastuste nägemisest kannatanu kehal. Kõik ülaltoodud vahetult ülekuulatud ja kaitsja ja süüdistatava poolt ristküsitlemisele allutatud tunnistajad on küll rääkinud ka kannatanu poolt kuuldud kuriteo toimepanemisega seonduvaid asjaolusid, kuid vahetult kannatanu kehal hematoomide ja peksmisele viitavate vigastuste nägemise kohta antud ütluste osas on tegemist otseste tõenditega ning omavad sisuliselt sama kaalu kui kannatanu ütlus, mistõttu kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kannatanu ütlused on ainukesed otsesed tõendid. Samuti on ülaltoodud Riigikohtu lahendites sedastatud, et kuna KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb, et sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses, peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. Maakohus on antud juhul otsuses ka seda põhimõtet järginud ning on eeltoodud seaduse alusel avaldatud ütluste usaldusväärsusele andnud hinnangu ning kaitsjal oli võimalus esitada kohtu järeldustele oma vastuväited ja sellist kaitseõigust on ka kasutatud. Kohtukolleegiume leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis väidetu ei anna alust tuvastada KrMS § 15 lg 3 ja ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist maakohtu poolt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 18. veebruaril 2013. a kriminaalasjas nr 3-1-1-8912 tehtud otsuses on asutud seisukohale, et seadusandja tahe oli KrMS § 291 lg 3 p 3 sõnastamisel selline, nagu see on grammatilisel tõlgendamisel tuvastatav: vastuväidete esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3 mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati tunnistaja küsitlemist.

Asjaolu, et keegi ei näinud pealt millega ja kui mitmel korral süüdistatav erinevatel süüdistuses esitatud päevadel kannatanut lõi, ei anna samuti alust lugeda kannatanu üksikasjalikke ütlusi nii peksmise vahendi, laadi kui löökide arvu suhtes ebausaldusväärseteks ega ka eluliselt ebausutavateks. 5.5 Kaitsja on leidnud, et kohtu poolt kohtulikul uurimisel vaadeldud CD plaatidel talletatu ei saa olla tõenditeks kriminaalasjas. Nimetatud seisukohta on kaitsja väljendanud juba ka maakohtus ning kohus on sellekohaseid kaitsja väiteid otsuses käsitanud. Riigikohus on oma lahendid nr 3-1-1-21-09 sedastanud, et ei ole välistatud ka see, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Antud juhul on mõlemad CD üle antud menetlejale kohtueelse menetluse käigus. Ühte kahest plaadist on vaadeldud ja sellekohane protokoll koostatud. Mõlemad on kajastamist leidnud süüdistusaktis kui asitõendid, seega on need määratletud ja kohus on tõendi lubatavuse osas oma põhistuse ka esitanud ning kohtuistungil on nendes talletatu ka vahetult vaadeldud ja kontrollitud. Kolleegium maakohtu põhistusega nõustub ja leiab, et kuigi asitõendi vaatlus tuleks menetlustoiminguna läbi viia ja vastavalt vormistada juba kohtueelse uurimise käigus, pole välistatud sellise minetuse kõrvaldamine ka kohtulikul uurimisel, mis omakorda annab seadusliku aluse asitõendina vaadeldud ka teisel CD-l kajastatu arvestamist kohtujärelduste tegemisel. Kaitsja on juba maakohtus seadnud kahtluse x ka fotode ehtsuse, mistõttu on taotlenud selles osas asjatundja kaasamist menetlusse ning maakohus on sellise taotluse rahuldanud. Kohus on just nimetatud asjatundja ütlustele toetuvalt käsitanud otsuses ka CD plaatidel talletatud fotode ehtsust ning on jõudnud õigustatult järeldusele, et piltidel nähtu on ehtne ning kaitsja poolt väidetud vigastuste juurdejoonistamine pole tuvastatav. Kaitsja on ka leidnud, et kuna asjas puudub kohtumeditsiiniekspertiis siis võib jõuda järeldusele, et fotodelt nähtavad vigastused on fabritseeritud. Kohus on juba viitega Riigikohtu poolt sedastatule õigustatult leidnud, et KarS § 122 ettenähtud süüdistuse puhul tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamine on võimalik ka ilma ekspertiisita. Nii nagu kaitsja on tõdenud asuvad materjalide juures ja olid kohtu käsutuses kannatanu tervisekaardid, milliseid on maakohus otsuses analüüsinud ning tervisekaardid kui dokumendid on lubatavad tõendid, mis kinnitavad kannatanul kehavigastuste olemasolu.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.