Kohtulahend

milligrammi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Kehtiva korra kohaselt nimetatud näit kuulus ülemõõtmisele tõendusliku alkomeetriga, kuid kuna T.M keeldus Haapsalu politseijaoskonnas tõenduslikku alkomeetrisse puhumast, siis toimetati ta Sihtasutusse Läänemaa Haigla. SA Läänemaa Haiglas võeti temalt 23.09.2010 kell 15.25 õe poolt toksikoloogiaekspertiisi teostamise eesmärgil vereproov, mis pakendati selleks ettenähtud turvakotti ja hoiustati SA Läänemaa Haigla erakorralise meditsiini osakonna kabinetis asuvas külmikus asukohaga Haapsalu linn Vaba tänav 6 hoone I korrus. Seejärel, täpselt tuvastamata ajal ja viisil, ajavahemikul 23.09.2010 – 30.09.2010 kõrvaldas T.M Haapsalus Vaba tänav 6 SA Läänemaa Haiglas kriminaalmenetluses tõendamiseseme asjaolude tõepärase tuvastamise takistamise ja seeläbi ka õigusemõistmise normaalse toimimise raskendamise eesmärgil temalt 23.09.2010 kell 15.25 õe poolt toksikoloogiaekspertiisi teostamise eesmärgil võetud vereproovi ning asendas selle temalt tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata isiku poolt katsutisse võetud uue vereprooviga, misjärel kirjutas katsutil olevale plangile rekvisiitidega „BD Vacutainer FX 10 mg 8 mg REF 368921 BD Franklin NJ USA 8019203 LOT 8009089 2009-05 Sterile R“, mille täitmiseks puudus tal seaduslik õigus, omakäeliselt enda ees- ja perekonnanime „T.M“, kuupäeva „23.09.2010“ ja kellaaja „15.25“. Võltsitud plangiga katsutis asuva vereproovi andis SA Läänemaa Haigla poolt bioloogiliste materjalide ekspertiisi toimetamiseks volitatud isik E. A 30.09.2010 üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile toksikoloogiaekspertiisi teostamiseks, mille tulemusena tuvastati, et ekspertiisiks esitatud T.M veres ei leidu alkoholi. Sel viisil moonutas T.M vereproovi, asendades ja dokumenti võltsides tahtlikult kriminaalmenetluseks tähtsust omavaid tegelikke asjaolusid, millega välistas tema suhtes KarS § 424 järgi karistuse kohaldamise võimaluse 23.09.2010 kella 14.45 ajal Haapsalu linnas Nurme tänav 5 maja juures toime pandud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Sellise tahtliku tegevusega T.M , kõrvaldades tõendi ja luues kunstliku tõendi eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, pani toime KarS § 316 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sellise tegevusega T.M , võltsides mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest kohaldamisele kuuluva karistuse kandmise kohustusest vabanemise eesmärgil dokumendi, pani toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o dokumendi võltsimise. Sellise tegevusega pani T.M toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest kohaldamisele kuuluva karistuse kandmise kohustusest vabanemise eesmärgil ehtsa dokumendi asemel võltsitud dokumendi kasutamise, s.o KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2(9)

T.M taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldati osaliselt ja riigieelarve vahenditest mõisteti tema kasuks välja 1355,64 eurot. Maakohus leidis, et süüdistus KarS § 316 ja § 345 lg 1 järgi ei ole põhjendatud ja mõistis T.M selles süüdistuses õigeks. Ei leidnud tõendamist, et katsuti oleks vahetanud T.M ise. Veel leidis maakohus, et süüdistusest tuleb välja jätta indikaatorvahendi näidu numbriline suurus, sest alkoholisisalduse näitu T.M väljahingatavas õhus ei ole tuvastatud Mõõteseaduse kohaselt.

3(9)

4(9)

Eelkirjeldatud viisil kriminaalmenetluse kulude jaotamise korral jääks apellandi kanda 804,17 eurot (480 + 324,17) ning riigi kanda 648,35 eurot. 3.10 KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel on kriminaalmenetluse kulu valitud kaitsjale mõistliku suurusega tasu. Kaitsja esitas maakohtu istungil taotluse KrMS § 181 alusel riigilt välja mõista apellandi kasuks tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabi kulud summas 2732,68 eurot. Kohus leidis, et kaitsja poolt taotletud kuludest ei kuulu väljamaksmisele tunnistaja E. Lilleorgi bussipiletite kulu, kuna vastavat kulu tõendavaid dokumente pole kohtule esitatud, muu kaitsja poolt välja toodud ajakulu ja muud kulud on põhjendatud. Seega jäi kohtu hinnangul põhjendatud kulude ja tasu taotluseks 2259,40 eurot, koos käibemaksuga 2711,28 eurot. Kohus leidis, et taotlus valitud kaitsjale makstud tasu ja kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada pooles ulatuses, sest T.M mõisteti osaliselt süüdi ja osaliselt õigeks. 3.11 Kuivõrd kaitsja taotleb käesoleva apellatsiooniga T.M õigeksmõistmist ka KarS § 344 lg 1 järgi, siis taotleb kaitsja, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral mõistaks kohus T.M poolt valitud kaitsjale makstud tasu 2711,28 euro ulatuses täielikult riigieelarve vahenditest välja. Alternatiivselt, juhuks kui ringkonnakohus leiab, et T.M ei tule süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi õigeks mõista, siis taotleb kaitsja, et T.M-ile hüvitataks seoses osalise õigeksmõistmisega kaitsjatasu 2/3 ulatuses ehk 1807,52 euro ulatuses. Kaitsja leiab, et kaitsja tasu selline hüvitamine oleks õiglane, sest T.M süüdistati KarS § 316, KarS § 345 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi ning õigeks mõisteti ta eelnimetatutest kahe paragrahvi alusel.

Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Samuti nõustub prokuratuur maakohtu otsuses toodud kohtu põhjendustega T.M süüdimõistmise kohta. Apellatsioonis ei ole toodud välja asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise. Apellatsioonis on leitud, et maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud, kuna süüdistatava alkoholijoobe suurus ei olnud tõendatud, mistõttu ei olnud tal võltsitud dokumendi abil võimalik vabaneda kohustustest ja omandada õigusi. Selline kaitsja seisukoht on põhjendamatu. Ka maakohus leidis kohtuotsuses, et käesolevas kriminaalasjas on võimalik T.M esinenud alkoholijoovet tuvastada üldiste tõendamisreeglite järgi, sest vaid liiklusalaste süütegude puhul on seadusandja sätestanud joobe tuvastamise erikorra. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus otsuses 3-1-1-17-07. Antud juhul on kohus põhjendatult jõudnud järeldusele, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, et tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et T.M käitumine ja välised tunnused olid 23.09.2010 sellised, mis ilmselgelt tõendavad alkoholijoobe olemasolu. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks oli kuriteo toimepanemise ja ka katsuti vahetamise aeg just süüdistuses märgitud ajavahemik ehk 23.09-30.09.2010. See aeg hakkas kulgema T.M-ilt Läänemaa Haiglas vereproovi andmisega pärast politsei poolt kinnipidamist 23.09.2010 ja lõpeb E. Aidu poolt 30.09.2010 EKEI-sse vereproovi viimisega. T.M-ilt võetud vereproov pakendati turvakotti koos vajalike dokumentidega ja pandi SA Läänemaa Haigla erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtutuppa külmikusse, mis lukku ei käinud. Turvakotid asusid samas ruumis õe töölaua all sahtlis, katsutid olid samas ruumis kapi äärel.

5(9)

Turvakottide ega katsutite üle arvestust ei peetud. Nimetatud ruumi oli igal isikul võimalik siseneda. Seega oli juurdepääs katsutitele ja turvakottidele kõrvalistele isikutele olemas. Seetõttu on ka selge, et ekspertiisiasutusse jõudnud turvakott ei olnud sama, kuhu pakendati T.M-ilt 23.09.2010 võetud õige vereproov. Kuna ekspertiisiasutusse jõudis 30.09.2010 suletud turvakotis asuvas katsutis T.M vereproov, mis ei sisaldanud alkoholi, on selge, et T.M vereproov oli enne ekspertiisiasutusse jõudmist ära vahetatud ning tunnistaja E. Lilleoru ütlused ei välista T.M süüd. Samuti on kohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et T.M oli selleks isikuks, kes dokumendi võltsimise toime pani ning jättis põhjendatult tõendite kogumist kõrvale T.M ütlused, mis olid vastuolus muude tõenditega ja seetõttu ebausaldusväärsed. Prokuratuuri hinnangul on selles kriminaalasjas siiski võimalik tõendina arvesse võtta ka „Alkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete bioloogiliste proovimaterjalide võtmise, pakendamise ja transpordi juhendit“. Tegemist on juhendiga, mis kuulub EKEI ja SA Läänemaa Haigla vahel sõlmitud töövõtulepingu juurde, mistõttu ei ole tegemist politseiasutusega sõlmitud lepinguga. Katsuti puhul on juhendi p 3.1 kohaselt tegemist proovivõtmise tarvikuga, mida kasutatakse alkoholi määramiseks verest. P 5.17 kohaselt tuleb katsuti markeerida, kas märgumiskindla sildi või markeriga. p 5.22 sätestab, et katsuti peab pitseerimiseni, märgistamiseni ja postipakendi sulgemiseni olema prooviandvale isikule nähtav. P 11 sätestab, et proovimaterjali võtmise kohas täidetakse toksikoloogiauuringu saatekiri, mis allkirjastatakse ning dateeritakse proovivõtja ja menetleja poolt. Katsutil olev silt ja sellel olevad andmed on koos joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga selleks, et oleks võimalik tuvastada, kelle veri ekspertiisiuuringuteks ekspertiisiasutusse on saadetud, kellelt ja millal see on võetud. Katsutile ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjale ning ekspertiisiakti märgitakse ka ekspertiisi number, antud juhul 158i. Tegemist on proovinõu ja tõendiga, mille puhul on teada ja see oli teada ka süüdistatavale, et seda kasutatakse süüteomenetluse läbiviimisel ühe tõendina, mille alusel tuvastatakse ekspertiisi tulemusel, kas isiku veres leidub alkoholi või mitte, mis antud juhul oli üheks oluliseks KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu tunnuseks. Samuti leiab prokurör erinevalt maakohtust, vaidlustamata T.M-ile mõistetud karistuse liiki ja määra, et karistuse mõistmisel saab siiski võtta arvesse eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel ka seda, kas süüdistatav on rikkunud KrMS § 293 lg 2 sätestatud kohustust rääkida kohtus tõtt või mitte. Kui kohus tuvastab, et süüdistatava ütlused on selges vastuolus kriminaalasjas kogutud muude tõenditega ning ta on andnud kohtus sisuliselt valeütlusi, võib see siiski olla üheks asjaoluks, mida saab arvesse võtta selle hindamisel, kuidas on võimalik isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seejuures ei oma siin tähtsust see asjaolu, et süüdistatavale ei ole ette nähtud kriminaalvastutust valeütluste andmise eest, erinevalt kannatanust ja tunnistajast. Kui asuda seisukohale, et süüdistatava poolt valeütluste andmist ei tohi üldse võtta arvesse karistuse mõistmisel, jääks KrMS § 293 lg 2 sätestatud tõerääkimise kohustus ainult deklaratiivseks ja sisutuks normiks. Kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas. Maakohus on põhjendanud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist ning tuleb võtta arvesse, et T.M

6(9)

süüdistati sisuliselt ühes tegevuses, tegudes, mis olid omavahel seotud ja suunatud ühe eesmärgi saavutamisele. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(9)

Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-2311 ja 22. juuni 2011. a otsus nr 3-1-1-40-11). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg-te 2 ja 4 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS §-st 341 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08). 5.3 Kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohus on süüdistatava T.M ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Vastuseks sellele etteheitele märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5.4 Tunnistajate x. x x x ütlustega on tõendamist leidnud, et T.M oli kinnipidamise hetkel alkoholijoobes, sest ta lehkas tugevasti alkoholi järele ja tal olid koordinatsioonihäired. Nad kasutasid T.M suhtes indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne. Joobe tuvastamise aktile ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise aktile keeldus T.M alla kirjutamast. Ta toimetati meditsiiniasutusse vereproovi võtmiseks. Tunnistaja T. Aule ütlustest nähtub samuti, et T.M suust tuli alkoholi lõhna. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et T.M oli sõidukit juhtides alkoholijoobes ja tal oli eesmärk vastutusest pääseda. Seda näitab tema käitumine sündmuskohal ning pärast seda. Käesoleval juhul ei ole tähtsust asjaolul, et T.M ei tuvastatud alkoholijoove Mõõteseaduse alusel, sest teda ei tunnistatud süüdi mitte mootorsõiduki joobes juhtimise, vaid dokumendi võltsimise eest. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2007. a otsuses nr 3-1-1-17-07 selgitatud, et joobe tuvastamise erikord kehtib vaid üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seda seisukohta on kriminaalkolleegium väljendanud ka 17. novembri 2005. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-120-05. Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistaja ütlustega, samuti KrMS § 88 alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga. Ja kuigi isiku läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, selleks

8(9)

vajadusel ka sundi kasutades, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis. Vereproovi võtnud x. x ütlustest nähtub, et temale näidatud katsutil ei ole tema käekiri. Ta selgitas, et üldjuhul kirjutab ta katsutile teksti trükitähtedega. Eksperdi arvamuse kohaselt on katsutile kirjutanud andmed peale tõenäoliselt T.M . Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2007. a otsuses nr 3-1-1-121-97 väljendatud seisukoha kohaselt ei tulene kehtivast kriminaalmenetluse seadusest nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust. Kohtupraktika on sellisel seisukohal kuni käesoleva ajani. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et eksperdi tõenäolises vormis antud arvamus ei ole tõend. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on T.M põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 344 lg 1 järgi, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja apellatsioon põhjendamatu ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas. Maakohtu otsuses on menetluskulude väljamõistmist väga põhjalikult motiveeritud ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Puuduvad alused kriminaalmenetluse kulude täielikult riigi kanda jätmiseks. Lisaks sellele on maakohus juba vähendanud valitud kaitsjale välja makstud tasu hüvitise määra poole võrra. Hüvitise määra vähendamiseks puudub alus.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.