Tallinna Ringkonnakohus 26.08.2013. a, Tallinn kirjalikus menetluses
Kohtuasja number
1-13-4994
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja
Kriminaalasi
H.H süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 18.06.2013.a. otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
Mairi Heinsalu H.H
Süüdistatav
isikukood: XXX , Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, keskeriharidusega, elukoht: xxxxxxxxxxxxxx, töökoht: puudub Varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistamata Tõkendit kohaldatud ei ole
Kaitsja
Rein Kiviloo
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 18.06.2013. a otsus muutmata. Mõista H.H-lt välja apellatsioonimenetluse kulud 43,2 eurot, mis tuleb tasuda kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 14,4 eurot kuus. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1 (5)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus mõistis 18.06.2013. a otsusega H.H süüdi KarS § 424 järgi ning karistas teda 3-kuulise vangistusega. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, s.o 2 kuuni. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistusaja hulka H.H eelvangistuses viibitud aja 3 päeva. Tuginedes KarS § 73 lg-le 1 ja 3, jättis maakohus H.H vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et H.H ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. H.H mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 24.03.2013.a kella 18.00 ajal Harjumaal Kuusalu vallas Viinistu külas Jaanimiku talu juures mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter joobeseisundis olles (tema väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,88 mg/l). Nimelt oli H.H Mercedes Benzi roolis ajal, kui seda teise autoga tee ääres olevast kraavist välja tõmmati.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.H kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja mõista H.H õigeks. Kaitsja leiab, et kohus on küll liiklusseaduse sätteid piisava põhjalikkusega analüüsinud, kuid kohtu tõlgendus on liiga formaalne. Liiklussüütegudega kaitstavaks õigushüveks on paljude inimeste elu ja tervis. H.H tegevusega, mis seisnes mittetöötava mootoriga auto rooli hoidmisega kolme meetri vältel „peremehe“ palvel ühegi isiku elu või tervist vaiksel külateel ohtu ei seatud. Käesolevas asjas tuleb kaaluda süüd välistava asjaoluna KarS §-s 39 ettenähtud eksimust teo keelatuses. H.H tunnistas end küll kohtueelses menetluses süüdi, kui uurija oli temale ette lugenud LS § 2 lg 19 sisu – „kui Te nii arvate, olen ju süüdi.“ Kohtumenetlustes ta end süüdi ei tunnistanud, leides, et tema autot ei juhtinud. Kaitsja leiab, et isiku süü selles kaasuses annab mõtteainet ka juristidele, rääkimata tavainimesest. Lõpuks märgib kaitsja, et nii Riigikohtu esimees kui praegune justiitsminister on tunnistanud meie seaduste ülekriminaliseeritust, ning leiab, et ka H.H teo kuriteoks tunnistamine on põhjendamatu.
3.Apellatsioonile esitatud kirjalikus vastuses leiab prokurör, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohus on põhjendanud, miks H.H tegevus on käsitatav mootorsõiduki juhtimisena, millised tõendid sellele viitavad ning mille alusel H.H on KarS § 424 kuriteos süüdi mõistetud. Prokuröri hinnangul on kohtuniku siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kohtu põhjendused on veenvad. Kohus on H.H-le karistust mõistes arvestanud asjaoludega, millele viitab kaitsja apellatsiooni punktis 1 ning tegemist on vastutust kergendavate asjaoludega, mitte süüd välistavate asjaoludega. Prokurör märgib, et on veendunud, et H.H puhul ei esine KarS § 39 sätestatud eksimust teo keelatuses. Nimelt nähtub H.H ütlustest selgelt, et ta tegutses teadlikult ning sai aru, et ta asub sõidukit juhtima. Seega kaitsja viide sellele karistusseadustiku sättele ei ole asjakohane.
2 (5)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 4.1 KarS § 424 näeb ette kriminaalvastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Vaidlus puudub selles, et H.H oli alkoholijoobes. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et H.H oli Mercedes-Benz Sprinteri roolis ajal, kui I A seda oma Audiga kraavist teele tõmbas, mille käigus auto liikus 3 meetri võrra. Maakohus on konkreetsetele liiklusseaduse sätetele viidates selgitanud ka seda, miks on kirjeldatud tegevus kohtu hinnangul käsitatav mootorsõiduki juhtimisega. Kaitsjagi möönab apellatsioonis, et kohus on liiklusseaduse sätteid piisava põhjalikkusega analüüsinud, ega nimeta konkreetset liiklusseaduse sätet, mida maakohus on valesti tõlgendanud. Apellatsioonist nähtub siiski, et kaitsja arvates ei tohiks H.H tegevust pidada mootorsõiduki juhtimiseks. Sarnaselt maakohtule on aga ringkonnakohus seisukohal, et H.H tegu kujutas endast mootorsõiduki juhtimist. Esiteks nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et mootorsõiduk jääb mootorsõidukiks sõltumata sellest, kas selle mootor töötab või mitte. LS § 2 p 40 kohaselt on mootorsõiduk sõiduki liik – mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk; mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, pisimopeedi, maastikusõidukit, trammi ega sõidukit, mille valmistajakiirus on alla kuue kilomeetri tunnis. Mercedes-Benz Sprinter on vaieldamatult mootorsõiduk LS § 2 p 40 tähenduses. Mootorsõiduki juhtimisena omakorda tuleb LS § 2 p 41 kohaselt mõista isiku igasugust tegevust mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Ka see säte ei näe ette, et juhtimisena tuleks käsitada mootorsõiduki juhi kohal istuva isiku tegevust vaid juhul, kui mootorsõiduk liigub oma mootori jõul. Ühe mootorsõiduki vedamine teise poolt (pukseerimine) on samuti liiklusseaduses reguleeritud. LS § 2 p 57, mis annab pukseerimise mõiste, ei tee vahet sellel, mis põhjusel ja eesmärgil mootorsõidukit pukseeritakse ning kui kaugele sõidukit pukseeritakse. Pukseerimist reguleerib LS § 62, mis kinnitab samuti seda, et mootorsõiduki pukseerimise korral loetakse pukseeritava sõiduki juhikohal oleva isiku tegevust juhtimiseks. Osutatud paragrahvi teine lõige, millele viitas ka maakohus, ütleb, et pukseeritava sõiduki roolis tohib olla vaid selle kategooria sõiduki juhtimisõigusega juht. Samuti tuleb pöörata tähelepanu sama paragrahvi seitsmendale lõikele, mis ütleb: „Pukseeritavas mootorsõidukis, autorongis või masinrongis ei pea olema juhti ainult siis, kui pukseeritakse sellise jäiga ühenduslüliga, mis tagab pukseeritava mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhitavuse.“ Seega räägivad mõlemad nimetatud lõiked pukseeritava mootorsõiduki juhist. Juht on LS § 2 p 19 kohaselt isik, kes juhib sõidukit. LS § 62 lg-st 7 nähtub ka selgelt, et tegemist ei ole seadusandja veaga, vaid lähtutakse sellest, et pukseeritav sõiduk vajab juhtimist ainult juhul, kui pukseeritava suuna ja kiiruse määrab tänu jäigale ühenduslülile pukseeriva sõiduki juht, ei ole pukseeritaval mootorsõidukil juhti vaja. On selge, et painduva ühenduslüliga (pukseerköiega) pukseerimise korral vajab pukseeritav sõiduk juhtimist (roolimist, pidurdamist jne). Seega võib ka pukseeritava auto juht teha vigu (kalduda vastassuunavööndisse, jätta pidurdamata jne), mis toovad kaasa liiklusohu. Eelnevast tulenevalt ei saa rääkida sellest, et pukseeritava mootorsõiduki roolis olev isik ei juhi sõidukit ega peaks vastutama joobes juhtimise eest. H.H enda ütlusedki näitavad, et pukseeritav Mercedes Benz, mille roolis ta istus, vajas juhtimist. Tema ütluste kohaselt hoidis ta roolist kinni ja jälgis, et sõiduki rattad liiguks otse sel
3 (5)
ajal, kui maja omanik Audiga autot välja tõmbas. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus mingisugust võimalust tõlgendada liiklusseaduse sätteid teisiti kui seda tegi maakohus. 4.2 Apellatsiooni kohaselt peab kaitsja H.H süüdimõistmist alusetuks põhjusel, et autot, mille roolis ta oli, pukseeriti vaid loetud meetrid ning seda tehti selleks, et auto kraavist välja tõmmata. Kuivõrd ka auto kraavist välja tõmbamine on käsitatav pukseerimisena ning seadus ei tee pukseerimise puhul distantsi ega pukseerimise põhjuse osas vahet, ei oma see, et autot pukseeriti vaid lühikest maad, H.H teo KarS § 424 koosseisule vastavuse hindamise seisukohalt tähtsust – selle lühikese maa vältel juhtis H.H autot, olles alkoholijoobes. Seda, et pukseerimine piirdus vaid auto kraavist välja tõmbamisega, saab aga arvestada süü suurust iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel, mida ongi maakohus teinud, mõistes vangistuse alammäära lähedase karistuse. Samas ei saa ringkonnakohus jätta märkimata, et H.H juhitud auto läbis ainult 3 meetrit politsei saabumise tõttu. H.H sõnul oli vaja auto kraavist välja tõmmata, sest ta segas liiklust. On ilmselge, et teele tõmmatuna ei seganud auto liiklust sugugi vähem ning keegi pidi sellega edasi sõitma. Käesoleval juhul sõitiski sellega lõpuks hoovi politseiametnik. 4.3 Mis puutub kaitsja väitesse, et H.H ei seadnud oma teoga ohtu ühegi isiku elu või tervist, siis liiklusohu põhjustamine ei ole KarS § 424 koosseisu tunnus; tegemist on abstraktse ohudeliktiga ja isik vastutab nimetatud sätte alusel sõltumata sellest, kas ta mootorsõiduki joobes juhtimisega tekitas reaalse ohu teistele isikutele või nende varale. Küll oleks reaalse ohu põhjustamine isiku süüd suurendav asjaolu, s.o tegemist on jällegi karistust mõjutava asjaoluga. 4.4 Apellatsioonis leitakse, et kuna H.H arvates ei kujutanud tema tegevus endast auto juhtimist, siis tuleb hinnata, kas tegemist on eksimusega teo keelatuses KrMS § 39 tähenduses. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei kaitsja väide nagu ei oleks H.H end maakohtus süüdi tunnistanud, ei ole õige – maakohtu istungi protokolli kohaselt on H.H vastanud kohtu küsimusele, kas ta tunnistab end süüdi, jaatavalt. Samas ei sõltu hinnang sellele, kas isik eksis teo keelatuses, üksnes sellest, kas isik tunnistab end süüdi või mitte. Sellest hoolimata ei esine ringkonnakohtu hinnangul selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et H.H ei saanud aru, et tema tegevus on käsitatav mootorsõiduki juhtimisega. Maakohtus H.H enda ülekuulamist ei taotlenud ja tema ristküsitlemist ei toimunud. Kohus lubas süüdistatavale esitada vaid „iseloomustavat laadi“ küsimusi. Muuhulgas on kaitsja küsinud H.H-lt, kas tal juhtimisõigus on ja kas ta autot juhtinud on. H.H vastas mõlemale küsimusele eitavalt. Ringkonnakohtu tähendab see aga vaid üldist teavet, et auto juhtimine ei ole H.H jaoks tavapärane tegevus, ei tähenda aga konkreetsel korral auto juhtimise eitamist. Teadmine sellest, milline tegevus on käsitatav mootorsõiduki juhtimisena, ei ole aga selline spetsiifiline teadmine, mida võiks eeldada vaid neilt, kellel on juhtimisõigus olemas. Kahtlustatava ülekuulamise protokollis on H.H ütlustes kasutatud sõna „juhtis“. Protokollist ei nähtu, et H.H oleks väitnud, et tema ei pidanud oma tegevust mootorsõiduki juhtimiseks, ja selgitanud, miks tema tegevus tema arvates ei pidanud joobes juhtimise keelu alla käima. H.H ütluste kohaselt pukseeritav auto liikus ja tema hoidis rooli ja jälgis, et auto liiguks otse. Liikuva sõiduki roolimine on tegevus, mis ilmselgelt seondub sõiduki juhtimisega. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et H.H ei olnud
4 (5)
keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. 4.5 Ringkonnakohus peab asjakohatuks apellatsioonis esitatud argumenti, et nii Riigikohtu esimees kui praegune justiitsminister on tunnistanud Eesti seaduste ülekriminaliseeritust. Seda, kas mingi tegu peab olema karistatav või mitte, ei saa otsustada kohus vaid see on seadusandja pädevuses. Vastavalt PS § 146 teisele lausele mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Seega ei saa kohus juhul, kui seadusega on mingi tegu loetud kuriteoks, jätta isikut süüdi mõistmata põhjendusel, et kohtu arvates ei peaks selline tegu olema käsitatav kuriteona.
5.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja esitas apellatsiooni esitamise eest 43,2 euro suuruse tasu saamiseks, ringkonnakohus rahuldas selle taotluse. KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud, juhul kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 sätestatud lahendi, apellatsiooni esitanud poole kanda. Kaitsja taotles apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist KrMS § 180 lg 3 alusel. Kohtukolleegium leiab, et kuna apellatsioonimenetluse kulud on suhteliselt väiksed, ei ole nende osaliselt riigi kanda jätmine põhjendatud. Küll leiab kohtukolleegium, et kuna H.H kindel sissetulek on väike, tuleb H.H-le anda võimalus hüvitada apellatsioonimenetluse kulud kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 14,4 eurot kuus.
Sten Lind
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.