1-12-10926/44 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

2.K. Baranin tunnistati süüdi selles, et tema, olles KarS § 141 lg 2 p 6 tähendatud isik - teda karistati Tallinna Linnakohtu 30.03.1998.a. otsusega KrK § 115 lg 2 p 3 järgi alaealise vägistamise eest, ta vabanes peale karistuse kandmist 23.09.1999. a ja K. Baranini poolt uute kuritegude toimepanemise tõttu on tema Karistusregistrisse kantud karistusandmete kustutamise tähtaja kulgemine katkenud -, ööl vastu 01.septembrit 2012. a xxxxxxxxxxx kannatanu kasutada olnud korteris sundis temale võõrast X Xt noaga ähvardades – nuga kannatanu kõril hoides ja sellega kannatanu juures vehkides, samuti kannatanut pidevalt kinni hoides ja ähvardades ta maha lüüa ning kannatanut rusikatega näo ja keha piirkonda lüües ehk füüsilise vägivallaga kannatanu vastupanu maha surudes N. X tahte vastaselt K. Baraniniga korduvalt suguühendusse astuma, millise käitumisega pani K. Baranin toime KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema teostas ebaseaduslikus korras ehk kasutades KarS §-s 121 sätestatud löömist ehk kehalist väärkohtlemist ja KarS §-s 136 lg 1 sätestatud teistelt inimestelt seadusliku aluseta vabaduse võtmist sh ka isikute vabaduse piiramist, oma oletatavat õigust tema enda ja tema töökaaslaste poolt X Xle ärilisel eesmärgil kasutamiseks antud rahasumma tagasinõudmisel, mis seisnes 9. või 10.septembril 2012. a selles, et K. Baranin lõi Tallinnas mikrobussis Renault Trafic reg.nr-ga xxxxxxx x. xt ühel korral tahtlikult rusikaga vastu kukalt, samuti sellele järgnevalt K. Baranin 19.septembril 2012. a alates kella 19-st xxxxxxxxxxxxmaja juures koos X Xiga võttis oma rahalise nõude tagamiseks ebaseaduslikult vabaduse x. Xlt ja tema ema X Xlt, lubamata kannatanutel nende mõlema tahte vastaselt väljuda K. Baranini juhitud mikrobussist Renault Trafic reg.nr xxxxxxx, kuhu sisenes viimasena x. x x ja tegi sellega võimatuks kannatanute väljumise, K. Baranin rõhutas kannatanutele et ta ei kohku mitte millegi ees tagasi ja tal on raha vaja ning sõidutas seejärel koos x. xiga kannatanud xxxxxxxxxx maja juurde ja jätkas kannatanutelt x. Xle kasutamiseks antud rahasumma tagasinõudmist, K. Baranin ähvardas kaubikus olles kannatanute poolt nö „tõmblema hakkamisel“ kannatanute käed-jalad kinni siduda, seejuures oli x. X näinud samal päeval samas mikrobussis süüdistatavate käes relvataolist eset ja ta informeeris sellest ka x. Xt, mistõttu kannatanud läksid K. Baranini ja x. x kaasa kuna kartsid oma elu pärast ning korteris

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav K. Baranin ja tema kaitsja M. Sikut. 3.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega K. Baranin tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõista ta selles kuriteoepisoodis õigeks. Tunnistada K. Baranin süüdi KarS § 121 järgi (X X löömise episoodis ning karistada teda selle eest lühiajalise vangistusega. KarS § 257 süüdimõistmises kergendada mõistetud karistust 10 kuuni. KarS § 64 järgi mõista K. Baraninile liitkaristuseks 10 kuud vangistust. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus leiab, et K. Baranini süü vägistamise toimepanemises on tõendamist leidnud, siis kvalifitseerida see ümber vägistamise lihtkoosseisuks KarS § 141 lg 1 järgi ja vähendada talle mõistetud karistust. Asitõendina hoiule võetud õhkrelvad tagastada otsuse jõustumisel K. Baraninile. K. Baranini süüdimõistmist ja karistamist KarS § 266 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kaitsja ei vaidlusta. Kaitsja leiab, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb kaitsja hinnangul selles, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused ning kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vägistamise episoodis on maakohus põhjendamatult arvestanud vaid kannatanu X. X ütlustega ja jätnud süüdistatava K. Baranini ütlused põhjendamatult tähelepanuta. Tunnistaja X. X ütlused ei ole usaldusväärsed ning need ei kinnita K. Baranini süüd. Tunnistaja X. X teab vaid seda, mida kannatanu X. X oli talle rääkinud. Kaitsja leiab, et kannatanu X. X ja tunnistaja X. X on eelnevalt omavahel kokku leppinud, mida kohtus rääkida. Lisaks sellele on tunnistaja X. X ütlused vastuolulised, sest kohtueelsel uurimisel ei rääkinud ta sellest, et leidis noa kapi tagant vaiba alt. Ei ole mingit põhjust, miks pidi kannatanu hakkama kapi tagant nuga otsima. Tegemist oli bordelliga, kus käis palju võõraid inimesi, mistõttu noa ja preservatiivid võisid sinna jätta teised isikud. Kannatanu X. X ei rääkinud arstile, et teda vägistati, vaid ainult löömisest. Prostituudile ei oleks vägistamisest rääkimine midagi häbiväärset. Oluline on ka see, et K. Baranin oli eelnevalt X. Xle seksuaalvahekorra eest raha maksnud. K. Baranin kinnitab, et ta maksis prostituudile terve öö eest. K. Baranin lõi kannatanu X. Xt selle eest, et viimane varastas tema raha. Need on kõik kahtlused, mida kohus oleks pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. Isegi juhul, kui K. Baranini süü X. X

Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega vägistamise episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtukolleegium, nõustudes tõendatuse osas apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. 5.2 K. Baranini ja tema kaitsja apellatsioonides märgitakse, et nad taotlevad vägistamise episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest K. Baranin ei ole end kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on süüdistatava K. Baranini ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väitega, et K. Baranin tuleb süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 6 järgi õigeks mõista, kuna ta ei ole oma süüd tunnistanud. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide väitega, et kannatanu X. X ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium leiab, et tema ütlused on kooskõlas isiku läbivaatuse aktis ja erakorralise meditsiini osakonnas kajastatud andmetega. X X kehal on tuvastatud pikki punaseid jälgi ja sisselõikeid, mis kinnitavad kuriteo käigus noa kasutamist. Kannatanu X. X ütlustega, isiku läbivaatuse aktiga ja erakorralise meditsiini osakonnas fikseeritud andmetega on kooskõlas ka tunnistaja X. X ütlused, mille kohaselt valitses järgmise päeva hommikul korteris erakorraline segadus ning ta leidis korterist võõraid esemeid, sealhulgas noa. X. X rääkis talle sellest, mis oli juhtunud. Ta nägi X. X käel lõikehaava. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu X. Xl ei olnud mingit põhjust K. Baranini suhtes valeütlusi anda. K. Baranini ütlused selle kohta, et X. X varastas tema raha, ei ole usaldusväärsed. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja väitega, et K. Baranin ei ole X. X suhtes vägitamist toime pannud. Kaitsja apellatsiooni kohaselt puuduvad kohtuasjas tõendid selle kohta, et K. Baranin oleks varem vägistamise toime pannud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest kohtutoimiku esimeses köites lehekülgedel 135-141 asub Tallinna Linnakohtu 30. märtsi 1998. a kohtuotsus, millega K. Baranin tunnistati muuhulgas süüdi alaealise vägistamise eest KrK § 115 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseksd 3 aastat 6 kuud vangistust. Karistusregistri väljavõtte (1 kohtuköide lk 130134) kohaselt vabanes ta karistuse kandmiselt 23. septembril 1999. a. Kuna pärast seda on K.

Baranin pannud toime jätkuvalt kuritegusid, siis on tema karistusregistrisse kantud andmete tähtaja kulgemine katkenud ja vägistamist puudutavaid karistuandmeid ei ole arhiivi kantud. Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis alternatiivselt esitatud taotlusega, et vägistamises süü tõendatuse korral tuleks K. Baranin süüdi mõista vägistamise lihtkoosseisus KarS § 141 lg 1 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellantide väitel, mille kohaselt on mõistetud K. Baraninile süüdistuses KarS § 257 järgi liialt karm karistus. KarS § 257 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni viie aastani. Maakohus mõistis K. Baraninile karistuseks kaks aastat vangistust, so alla sanktsiooni keskmist määra. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et K. Baranin küll tunnistas selles episoodis oma süüd, kuid ei kahetsenud, sest püüdis oma käitumist igati õigustada. Apelleeritud kohtuotsuse 13-ndal leheküljel on maakohus selle kuriteoepisoodi eest mõistetavat karistust põhjalikult motiveerinud. Kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et K. Baranini omavoli on seotud kahe episoodiga, millest esimeses kasutas füüsilist vägivalda löögiga pähe, teises aga piiras kahe kannatanu vabadust. Kohtukolleegium on seisukohal, et K. Baraninile KarS § 257 järgi mõistetud karistus on kooskõlas seaduse ja valitseva kohtupraktikaga, mistõttu selle kergendamiseks puudub alus. 5.4 Viimasena peatub kohtukolleegium apellantide taotlusel tagastada K. Baraninile temalt ära võetud õhkrelvad. Kohtutoimikus olevast 20. septembri 2012. a sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et üks õhkrelv leiti kaubiku rooli all asuvast konsoolist (1. kohtuköide tl 3, 54-56) ja teine K. Baranini korteri kummuti sahtlist (1. kohtuköide tl 3, 40). Kumba õhkrelva kuriteo toimepanemise käigus K. Baranin kasutas, seda kohtutoimikust ega kohtuotsusest ei selgu. Seda ei selgita ka prokurör apellatsioonidele esitatud vastuväites. Apelleeritud kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks ja mis alusel õhkrelvad politeiprefektuuri hoiule jäetakse. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsioonid on selles osas põhjendatud ja kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse osas, millega õhkrelvad jäeti politseiprefektuuri hoiule ja teeb selles osas uue otsuse, millega tagastab KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel mõlemad õhkrelvad K. Baraninile.