1-12-7876/37 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Harju Maakohus otsustas 08. mai 2013.a. otsusega süüdi tunnistada Jaan Birjukov KarS § 114 p. 5 - § 25 lg. 2 järgi ning mõista karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. Jaan Birjukov mõisteti süüdi selles, et tema 17.04.2012 kella 15.00 paiku Harju maakonnas Keila vallas Maeru külas (GPS koordinaadid 24 ́16 ́12 ́, N 59 ́16 ́21 ́) asuvas metsamassiivis, autos BMW, reg. nr xxxxxxxx, pani võõra, V A (isikukood xxxxxxxxxxxxx) kuuluva vara, sh briljantidega kullast ripatsi, maksumusega 20 000 eurot, äravõtmise eesmärgil, ja ka V A ees 7700-eurosest võlakohustusest vabanemise eesmärgil toime V. Ai tahtliku tapmise katse, lüües teda jahisaagi tükeldamiseks ettenähtud terava 163 mm pikkuse teraga noaga kaela esikülje piirkonda. Kuid J. Birjukov ei viinud oma kuritegelikku tegevust lõpuni temast sõltumatutel põhjustel, kuna löök ei tabanud sihtkohta kannatanu kaela ümber pandud salli tõttu. Samal ajal kannatanu, reageerinud kallaletungile, varjas kaela vasaku käega ning muutis oma asendit, mistõttu tabas löök näo alumist osa, mille tagajärjel tekitati kannatanule torke-lõikehaavad lõua ja vasaku käe randme ja parema labakäe piirkonda. Tänu oma aktiivsele tegevusele õnnestus kannatanul ennast lahti rabeleda ning J. Birjukovilt kuriteovahend ära võtta, pärast mida kutsus ta politsei välja. Seega pani Jaan Birjukov toime mõrva katse – teise inimese tapmise katse seoses röövimisega ja omakasu saamise eesmärgil s.o. KarS § 114 p 5 - 25 lg 2 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo. Maakohus asus seisukohale, et Jaan Birjukovi poolt toimepandud kuriteo motiiviks oli soov võetud laenude tagasimaksmisest vabanemiseks. Maakohus leidis, et kõiki uuritud tõendeid nende kogumis hinnates on tõendatud, et süüdistatav Jaan Birjukov pani toime KarS § 114 p. 5 - § 25 lg. 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Maakohus jõudis järeldusele, et kriminaalasja arutamise tulemusena esinevad KarS § 61 erandlikud asjaolud J. Birjukovile mõistetava karistuse kohaldamiseks alla alammäära. Maakohus leidis, et mõistetav karistus alla alammäära on vastavuses Birjukovi süü ja kannatanule tekitatud tervisevigastuse suuruse proportsionaalsusega.

Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et „V. Ai kutsumisega Klooga lähedal olevasse metsa, J. Birjukovil ei olnud mingit eesmärki V. Ai tapmiseks. V. Birjukov oli pikemat aega hädas võlgade tagastamisega ja kõigi nende asjaolude kokkusattumisel V. Ai tapmise mõte kujunes tal konkreetselt autos tekkinud olukorra tagajärjel“. Tehes sellise järelduse, on kohus jätnud andmata hinnangu asjaolule, et selles piirkonnas, kus J. Birjukov palus kannatanul autoga sõita, ei olnud temal ühtegi isikut, kes oleks talle saanud raha anda, nagu ta väitis kannatanut sinna kutsudes. Veelgi enam tema mobiiltelefoni vaatlusega on selgitatud et kogu selle aja jooksul ta tegi 16 korral kõnesid, ilma et oleks olnud kellegagi telefoniühenduses. Kohus on jätnud motiveerimata, mida on võimalik mõista autos tekkinud olukorra all, kuna mitmetunnise ringisõidu ajal J. Birjukov lihtsalt imiteeris kellegi telefoni teel otsimist, mingit konfliktsituatsiooni autos ei tekkinud. Samuti on jätnud kohus hinnangu andmata tunnistaja D. Mi ütlustele, kellele oli J. Birjukov avaldanud mõni päev enne tapmiskatset mõtet, et kannatanu tuleks maha murda, temal on kodus palju varandust ja tegi ettepaneku vahetult enne tapmiskatset, et minna Riiga müüma varastatud kulda, kusjuures esemete hulgas pidi ka olema kannatanule kuuluvale kaelaketile ja ripatsile hinnalt ja välimuselt sarnane ese. Samuti ei ole kohus ettekavatsetuse määratlemisel andnud hinnangut tunnistaja D. Grigorjevi ütlustele, kellele J. Birjukov lubas võla tagastamise arutelul, et kolmapäeval, s.o. mõrvakatse päevale järgneval päeval, on temal kindlalt raha olemas. Prokuratuur leiab, et maakohtu poolt karistuse alla alammäära määramine väitega, et kuritegu ei olnud ettekavatsetud, vaid oli toime pandud spontaanselt ja kaudse tahtlusega, on tõendite ühekülgse hindamise tulemus. Kohus on teinud viite KarS § 61 viidatud erakorraliste asjaolude esinemisele. Prokurör on puhtsüdamlikku kahetsust arvesse võttes kohtuistungil taotlenud süüdistatava karistamist alammäärale lähedase karistusega. Prokuratuur leiab, et kohtu poolt nimetatud karistust kergendava asjaolu esinemist ning J. Birjukovi varasema karistatuse puudumist ei saa hinnata karistust kergendavate erakorraliste asjaoludena. Prokurör leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud karistusmäära valiku olulist elementi, süü suurust. Prokuratuur märgib, et maakohtus uuritud materjalide kohaselt J. Birjukov andis võlausaldajatele korduvalt katteta lubadusi, samal ajal tekitas endale uusi võlgu, käitudes nende suhtes sisuliselt õigusvastaselt. Sellise olukorra lahendamine tapmisotsusega suurendab tema süü suurust ja vajab sellise edaspidise käitumise ärahoidmist just karistuse rangusega konkreetse teo eest nagu prokurör ka süüdistuskõnes rõhutas. Prokuratuur märgib, et karistusmäära valikul on kohus lähtunud ekslikust arusaamast, et väljakujunenud kohtupraktika pinnalt on mõrvade toimepanemiste eest mõistetavad vangistused jäävad ajavahemikku 6 kuni 11 aastat. Prokuratuur osutab Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr. 3-11-77-11, millest tuleneb, et karistuse mõistmisel peab võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra. Käsitletava kuriteokoosseisu keskmiseks karistusmääraks, arvestamata erakorraliste asjaoludega kaasnevat eluaegset vangistust, on aga 14-aastane vangistus. Seega on olnud vale ka kohtu kasutatav karistusmäära valiku lähtepunkt. Prokuratuur leiab, et mõistes J. Birjukovile karistuse alla alammäära on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokuratuur taotleb tühistada Harju Maakohtu 08.05.2013.a. kohtuotsus Jaan Birjukovile mõistetud karistuse osas, võttes arvesse kohtulikes tõendites väljendunud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja teha uus kohtuotsus, mõstes süüdistatavale karistusena üheksa aastase vangistuse.

Maakohus tuvastas, et tapmise katse oli toime pandud J. Birjukovi poolt kaudse tahtlusega ja eesmärgiga vabaneda võetud laenudest. Kannatanu esindaja ei ole nõus maakohtu järeldusega, et tapmiskatse oli toime pandud kaudse tahtlusega, sest nimetatud järeldus on vastuolus maakohtus tuvastatud asjaoludega. Kannatanu esindaja leiab, et tapmiskatse oli planeeritud, s.o. süüdistatav tegutses kavatsetult. Nimetatud asjaolu osundab süüastmele. Süüdistatav pani valmis kuriteo toimepanemiseks vahendi - noa, planeeris sõiduauto marsruuti ning valis koha tapmiskatse toimepanemiseks. Samuti instseneeris süüdistatav telefonikõnesid. Kannatanu esindaja leiab, et selline planeeritud tegevus tähendab kavatsetust. Kannatanu esindajale on arusaamatu kohtu argument selle kohta, et väljakujunenud kohtupraktika pinnalt mõrvade eest mõistetavad karistused jäävad vahemikku 6 kuni 11 aastat vangistust. Kannatanu esindaja juhib tähelepanu, et selline järeldus on vastuolus seadusega, mis näeb ette KarS § 114 järgi kuriteo toimepanemise eest sanktsioonina 8 kuni 20 aastast vangistust või eluaegse vangistuse. Kannatanul pole selge ka kohtu hinnang süüdistatava käitumisse pärast tapmiskatset - pole selge, kuidas ta kannatanut aitas, et kahjulik tagajärg jääks saabumata. Mingit aktiivset tegevust süüdistatav pole ette võtnud. Asjaolu, et ta ei saanud oma kavatsusi lõpule viia ei ole tema teeneks ega sõltunud tema tahtest. Kannatanu esindaja ei nõustu ka kohtu järeldusega, et kriminaalasja arutamise tulemusena on tuvastatavad KarS § 61 järgi erandlikud asjaolud karistuse mõistmiseks alla alammäära. Ei ole selge mis on nendeks erandlikeks asjaoludeks. Kannatanu esindaja on seisukohal, et eelkõige kannatanu aktiivse tegevuse tagajärjel ei tekkinud kannatanule eluohtlikke tagajärgi ja seda süüdistatavast sõltumata asjaoludel. Kannatanu ei nõustu ka kohtu järeldustega karistust kergendavad asjaolude tuvastamise osas. Süüdistatav ei ole kahju hüvitanud, ei ole vabandanud kannatanu ees, pealegi hoidus süüdistatav eeluurimisest kõrvale. Süüdistatav mõtles välja versiooni tellitud tapmise kohta, millega püüdis eksitada uurimist, seega tema positsioon kriminaalasjas ei ole siiras. Kannatanu leiab, et õiglaseks karistuseks toimepandud kuriteo eest on vangistus sanktsiooni keskmises määras, s.o. 14 aastat vangistust. Kannatanu samas aga märgib, et kuivõrd süüdistatav ei ole varem kohtulikult karistatud, kannatanu surm ei ole saabunud, siis mõistlikuks karistuseks on 9 aastat vangistust, mida ta süüdistatavale ka taotleb.

5.Mõistetud karistusega ei nõustunud riiklik süüdistaja, tõstatades apellatsioonis järgmise väite – maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). Kaitsja vaidleb prokuratuuri apellatsioonile vastu ning leiab, et prokuröri arusaam on ekslik ning vastuolus seaduseteksti ja kohtupraktikaga. Olukord, mil menetlusosaline ei nõustu karistusega, ei ole hõlmatud menetlusõiguse rikkumisega. Veel vähem annab see alust rääkida resolutiivosa järelduste vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud. Prokurör ei ole kunagi väitnud, et maakohus kohaldanuks ebaõigesti materiaalõigust. Seega sisuliselt prokurör möönab, et kohtul oli tõepoolest õiguslik ja faktiline alus KarS § 61 kohaldamiseks. Prokurör ei ole ka kunagi väitnud, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud KarS § 61 nimetatud erandlikke asjaolusid, mis välistaks võimaluse karistuse mõistmiseks alla alampiiri. Kaitsjal puudub võimalus vaielda vastu sellistele prokuröri väidetele, mida ta ei ole esitanud. Nii ei saa ka kaitsja väidelda näiteks selle üle, kas KarS § 61 nimetatud asjaolud ikka tuvastati asjakohaselt. Menetlusõiguslikult ei ole materiaalõiguse kohaldamine käimasolevas menetluses enam vaidlustatav. Ehk teisiti öeldes, nii prokurör kui kaitsja on käesoleval juhul ühel meelel, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust õigesti. Vaidluspunkt on aga selles, kas kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Ülaltoodud kohtupraktika kinnitab üheselt, et käsitletaval juhtumil puudub vähimgi võimalus sellise rikkumise tuvastamiseks. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus ja süüdimõistetule karistuse määramise ülesanne esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Seega kujuneb just maakohtul – erinevalt ringkonna- või riigikohtust – kindlasti objektiivsem veendumus sellest, milline peab olema süüdimõistetule määratav õige ja õiglane karistus. Eirata ei saa ka seda praktikas tunnustatud põhimõtet, et apellatsioonis ainuüksi karistuse suuruse vaidlustamist loetakse reeglina aprioorselt perspektiivituks. Sellise kaebuse osas ei tehta sisulist otsust, vaid ringkonnakohus jätab apellatsiooni kui ilmselt perspektiivitu oma määrusega rahuldamata. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et apellatsioonis ei ole väljatoodud selliseid asjaolusid, mis muudaksid maakohtu otsuse ebaseaduslikuks. Maakohus ei ole rikkunud apellatsioonis väidetud menetlusõigust.

Kohtukolleegium asub seisukohale, et kriminaalasja materjalidest tuleneb üheselt, et J. Birjukov planeeris V. Ai mõrva ette eesmärgiga vabaneda võlakohustustest V. Ai ees ning kannatanule kuuluva kullaehte röövimise eesmärgil. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et J. Birjukovil tegelikult puudus alus V. Ai kartmiseks, kuna kõikide uuritud tõenditega on tuvastatav et nendevahelised suhted on olnud alati sõbralikud. Sellest tulenevalt on paljasõnaline J. Birjukovi väide, et ta tegelikult kartis V. Ai ning ründas V. Ai noaga hirmust kannatanu ees. Pealegi väärib märkimist, et kuriteo toimumise paika Klooga sõitmise initsiaatoriks oli süüdistatav ise, kes väitis kannatanule, et Klooga kandis elab üks võlgnik, kes peab süüdistatavale 17.04.2012 raha tagastama. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav viis kannatanu eksitusse Klooga kandis olevasse inimtühja kohta sõitmise eesmärgi suhtes. Kohtukolleegium asub seisukohale, et eluliselt ei ole usutav, et võlgnik ise, seejuures kartes võlausaldajat, pakub viimasele sõita rahaprobleemidest rääkima just inimtühjasse kohta, näiteks metsa, nagu käesoleva kaasuse puhul. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja ja prokuröri apellatsioonides toodud argumentidega, et maakohus jättis vaagimata kannatanu ütlused selles osas, et soojas töötavas autos enne kannatanu noaga ründamist pani süüdistatav endale kindad kätte, mis tekitas kannatanul imestust. Samuti jättis maakohus hinnangu andmata sellele, mis eesmärgil valis süüdistatav lühikeste ajaperioodidega sama telefoninumbrit, imiteerides kannatanu ees vestlusi väidetava võlgnikuga, seejuures tegelikult ühendust abonentide vahel ei toimunud (T I lk 52-52). Kohtukolleegium pöörab erilist tähelepanu asjaolule, et süüdistatav valis 16 korral isikut nimega „Igorj“ ajavahemikul 11.39 kuni 15.01, seega ta eksitas kannatanut rohkem kui 3 tunni jooksul väljamõeldud ettekäändel, et temale kohe-kohe tagastatakse suur rahasumma, mille ta annab edasi kannatanule. Kannatanu ütlustest tulenevalt tema ettepanekule ootamine lõpetada ning koju pöörduda vastas aga süüdistatav palvega veel natuke oodata (T II lk 53), millest kohtukolleegium teeb järelduse, et süüdistatav pikema aja jooksul kogus end kannatanu noaga ründamiseks. Nimetatud tõendite hindamata jätmise tulemusena asus maakohus ekslikule seisukohale, et süüdistataval tekkis plaan kannatanu tappa spontaanselt ning kaudse tahtlusega. Lisaks sellele maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud ka tunnistaja Dmitri Mi ütlusi selle kohta, et mõned päevad enne V. Ai ründamist rääkis talle süüdistatav, et tunnistajale võla tasumiseks peaksid nad sõitma Riiga varastatud kulda müüma ning kirjeldas 20 000 eurot maksvat amuletti, mida peaks müüma ning näitas ka väidetavalt kallihinnalist nuga, mida tuleb ka kindlasti müüa. Veel varem rääkis süüdistatav tunnistaja D. Mile, et ta võib V. Ai maha murda, mida tunnistaja võttis naljana, kuid hilisem sündmuste käik näitas süüdistatava kavatsuste tõsidust. Tunnistaja D. M ütlusi kannatanu ütlustega kõrvutades ning hinnates neid kogumis varem analüüsitud tõenditega, on võimalik asuda ainuvõimalikule seisukohale, et süüdistatav J. Birjukov planeeris V. Ai tapmist pikalt ette ning lisaks võlast vabanemisele soovis röövida kannatanult ka eksklusiivse kullast briljantidega ripatsi maksumusega 20 000 eurot. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava väide sellest, et kannatanu ja tunnistaja D. M võisid kullast briljantidega ripatsist ütluste osas omavahel kokku leppida, on paljasõnaline, kuna kohtuliku uurimise jooksul ei ole keegi menetlusosalistest kannatanu V. Ai ja tunnistaja D. Mi poolt antud ütlusi kahtluse alla seadnud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et subjektiivsest küljest, seadnud endale eesmärgiks võlast vabanemine, ei saa tapmiskatse olla toime pandud kaudse tahtlusega, kuna süüdistatava tahtluseks on käesoleval juhul võlast vabanemine läbi kannatanu tapmise. Sellist kuriteokatset on võimalik toime panna üksnes kavatsetult.