Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg
24. juuli 2013
Kriminaalasja number
1-12-3524 (11240105881) (kirjalik menetlus)
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk
Kriminaalasi
E.E. ’i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7,9 järgi, O.A süüdistustes KarS § 263 p 1, 199 lg 2 p 4,7 järgi, A.T. ’a süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja M.M. i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 26.aprilli 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav O.A
Prokurör
Sirje Merilo
Kaitsja
Monica Meristo
Süüdistatav
O.A isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, elukoht XXX , viibib lapsehoolduspuhkusel, varem kriminaalkorras karistatud. Tõkend elukohast lahkumise keeld.
Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 26. aprill 2013 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 24. juulil 2013. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25. juulist 2013. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 25. juulist 2013.
KrMS § 334 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
pääsenud M.S. ja B. K. neist seal vabalt mööda, et ettepoole kassasse maksma minna. B. K. , kes oli tumeda peaga, tegi O.A-le ja E.E. ile vastavasisulise märkuse, mis neile ei meeldinud ja mistõttu nad hiljem teda ja M.S. i kassa järjekorras seistes selle eest halvustavalt kritiseerisid. 2.1 Vastastikune sõnavahetus kulmineerus sellega, et O.A läks ukse juures seisvale M.S. ile ligi ja võttis viimasel käsivarrest kinni, mispeale püüdis M.S. O.A haardest vabaneda, kuid see ei õnnestunud ning O.A haaras tal kahe käega peast kinni, sikutas juustest ning juustest kinni hoides surus kannatanu pead allapoole ning lõi kannatanule korduvalt jalaga vastu vasakut jalga, küünistas kannatanu kaela, rinnaesist, nägu ja vasakut kätt ning sõimas ja karjus kõva häälega, kuni vahele astus oma töö kassas katkestama pidanud K.K. , kes vabastas kannatanu, kuid O.A lõi siis veel kannatanut ühe korra lahtise käega vastu põske, tekitades talle valu ja tervisekahjustusi – pealael naha pindmise vigastuse, lahtise randme- ja käehaava, randme ja käe lahtised hulgihaavad, marrastused vasemal ülajäsemel ja rindkere piirkonnas. 2.2 Alaealise kannatanu M.S. i ema Ü.P. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes kokku summas 63,20 eurot, milline summa koosneb juuksepikenduste maksumusest summas 43,20 eurot ja geelküünte maksumusest summas 20 eurot. Kannatanu M.S. i seadusliku esindaja Ü.P. i ütlustega on tõendatud, et eelnevate summade puhul on tegemist üksnes interneti teel ostetud materjali maksumusega, kuivõrd paigaldus oli tehtud M. tädi poolt kodus tasuta. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist see, et kannatanu M.S. i juuksed ja küüned said tema suhtes toimepandud ründe tagajärjel kannatada. Asjaolu, et antud tsiviilhagi tõendamiseks ei ole dokumente esitatud, ei tähendanud kohtu arvates automaatselt seda, et tsiviilhagi oleks põhjendamatu ja tuleks jätta rahuldamata, kuivõrd tsiviilhagi tõendavad nii kannatanu M.S. i ütlused, tema seadusliku esindaja Ü.P. i ütlused kui ka tunnistajate B. K. i ja K.K. ütlused. Kohtu hinnangul ei olnud nõutavad summad materjalide maksumuse osas ülepaisutatud ega ebareaalsed. Eluliselt usutavaks oli kogutud tõenditest lähtuvalt see, et esialgse välimuse taastamiseks oli vajalik uuesti paigaldada nii juuksepikendused kui ka geelküüned. Kohtu arvates ei olnud põhjendatud süüdistatava O.A kaitsja etteheide selles osas, miks ei piirdutud geelküünte parandamisega, kuivõrd kõik küüned ei murdunud.
Valge kaela tagant seotava pluusi ostis ära üks naisterahvas, kes ise neile 04.01.2012 hommikul XXX OÜ meilile kirjutas, et teab kahte tuntud varast Rakveres. Sel naisterahval oli kahtlus, et oli ostnud nende tüdrukute käest, et äkki on see sama pluus. Varastatud esemetest pilte jagasid nad läbi nende firma Facebooki lehekülje, saades need Saksa firma kodulehelt. Ta palus sellel naisel teha pilt sellest esemest ja see neile saata. Selleks naiseks oli S. B. , kes saatis kirja ja pildi. Tegemist oli nende poest varastatud pluusiga. Tunnistaja K. B-K. tundis kohtuistungil talle prokuröri poolt asitõendina näidatud pluusis ära pluusi, mis varastati Arabella kauplusest. Tunnistaja S. B. sõnul ostis ta pluusi kas novembri lõpus, detsembri keskel E.E. i käest 10 euroga. Viru Maakohus tuvastas, et seda väidet kinnitab ka S. B. poolt kohtule antud Swedbanki maksekorralduse koopia 19.12.2011, millest nähtub, et V.L. on kandnud 10 eurot E.E. i arvelduskontole SEB Pangas. Kohus leidis, et ei ole mingit põhjust kahtluse alla seada tunnistaja K. B-K. üksikasjalikke ütlusi, sest neid toetavad ka teised tõendid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
on
abielus kaupluse omanikuga ning puuduvad otsesed tõendid, et varguse pani toime O.A. Ringkonnakohus eeltoodud üldsõnalise väitega ei nõustu ja juhib tähelepanu et, KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. 6.1 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on tõendite hindamisel ja järelduste esitamisel järginud KrMS norme, mistõttu on maakohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ka ringkonnakohtule ja apellatsiooni lahendamisel järgib ringkonnakohus KrMS §-s 61 märgitud põhimõtet, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Muuhulgas on tõenduslikult kaalukas märkida, et vähemalt kahe varastatud eseme puhul (kleit ja pluus) oli tegemist väga spetsiifilise kaubaga, mida ükski teine kauplus Lääne-Virumaal ei müünud ning mida eraisikutel oleks internetist või mujalt olnud keerukas tellida. Tunnistaja K. B-K. märkas eelnimetatud esemete kaotsiminekut peale seda, kui O.A ja E.E. (kes olid tol ajahetkel kaupluse ainukesed külastajad) olid kauplusest lahkunud. K. B-K. maakohtus antud ütlustest nähtub, et nende poes oli sedavõrd spetsiifiline kaubavalik, et ta märkas koheselt puuduolevaid esemeid, kuna rohkem sarnaseid poes ei olnud (kd 3, lk 75-80). Lisaks ostis tunnistaja S. B. ühe varastatud esemetest (valge pluus) hiljem E.E. i käest. Seega on kolleegiumi jaoks eluliselt usutav ja siseveendumuste kohaselt igati loogiline, et O.A pani E.E. iga koos toime grupiviisilise varguse, mille tulemusena saadud esemetest vähemalt ühe müüs E.E. hiljem omakasu saamise eesmärgil S. B. le 10 euro eest ning asjaolu, et eseme müügist sai otsest varalist kasu E.E. , mitte O.A , ei oma kolleegiumi hinnangul tähtsust, sest varguse süüteokoosseis realiseerus kaupluses. Apellandi väide, et K. B-K. ei näinud isiklikult vargust pealt, ei väära kolleegiumi hinnangul süüdistatava süüditunnistamist. Varguse pealtnägemine ei ole varguse teokooseisu realiseerimiseks vajalik. Vargused pannakse üldjuhul toime ilma pealtnägijateta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjalikult käsitlenud vargusega seotud tõendeid (kd 3 lk 131-132) ja analüüsinud O.A süü tõestamise loogilist ahelat ning sellest tulenevalt leiab kolleegium, et apellandi taotlus O.A Arabella kaupluse episoodi osas õigeks mõista tuleb rahuldamata jätta.
isikul tekkida vajadus sarnase välimuse, tooni ja kujuga küüne taastamiseks asendada ka terveks jäänud küüned.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.