Kohtulahend

Poolte seisukohad kohtuistungil C.D on esitanud taotluse kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses, mida toetab kaitsja ning millega nõustus ka prokuratuur. Prokurör palus kohtul C.D süüdi mõista KarS § 424 järgi ja karistada teda vangistusega 2-aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõista vangistus 1 aasta 4 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra s.o.1 aasta 4 kuud, ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 2 aastat 8 kuud. Süüdistatava kaitsja Leelo Viil avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistus on põhjendatud, toimikus olevate materjalidega tõendatud, tõendid lubatavad, õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Kaitsja leidis, et karistuse eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja isikut vangi saata, probleemid ravile suundumisel lõppevad. Palub kaaluda võimalust mitte kohaldada reaalset vangistust ja mõista üldkasulik töö. Süüdistatav C.D avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistus on temale arusaadav ja ta tunnistab end süüdi, jääb eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et auto kinkis õele, et ei tekiks rohkem probleeme ning palus kohtult karistust, mis ei oleks seotud vabaduse võtmisega. Tõendid Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud alljärgnevaid kirjalikke tõendeid: saatekiri joobe tuvastamiseks lk 13-15 ja fototabel lk 16; tunnistaja Margus R ütlused lk 19-20; kahtlustatava C.D ütlused lk 23-25; juhiloa andmed lk 31. Maakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasjas materjalidega, asub seisukohale, et C.D-le süüks arvatav kuritegu on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. C.D-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et C.D juhtis 12.03.2013.a mootorsõidukit. Antud fakt on tuvastatud C.D enda poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et juhtis 12.03.2013.a mootorsõidukit Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX, rooli läks kella 16:30 paiku. Sõitu alustas KeilaJoalt ning pidi sõitma tuttava juurde suvilasse. Sõites Harku vallas Tallinn-RannamõisaKloogaranna mnt-l 27. km-l peatas politsei ta kiiruse ületamise põhjusel (tl 23-25). Mootorsõiduki juhtimise fakt on tõendamist leidnud ka tunnistaja Margus R ütlustega, kelle sõnul 12.03.2013.a olles autopatrullis koos patrullpolitseinik Gert N teostasid liiklusjärelvalvet Keila-Joal. Gert N mõõtis sõidukite kiirust Tallinn-RannamõisaKloogaranna mnt 27. km-l. Kella 16:32 ajal liikus suunaga Tallinna poole sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX, mille kiiruseks mõõtis patrullpolitseinik 71 km/h, antud teelõigul on lubatud sõita 50 km/h. Sõiduk peeti kinni. Sõidukit juhtis C.D ik: XXX (tl 19-20).

C.D-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisu teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Asjaolu, et C.D eelpool märgitud kuupäeval s.o 12.03.2013.a kella 16:32 ajal oli alkoholijoobes, on leidnud tõendamist. Antud fakt on tõendatud lisaks C.D poolt süü tunnistamisele kohtuistungil, ka tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt tunnistab, et juhtis kõnealust mootorsõidukit alkoholijoobes kinnitades, et alkoholi jõi samal päeval s.o 12.03.2013.a ajavahemikul kella 08:00 kuni 11:00. Jõi ära umbes 150g viina. Peale kella 11:00 alkoholi enam ei tarvitanud (tl 23-25). Nimetatud fakt on tõendatud ka tunnistaja Margus R ütlustega, mille kohaselt autot juhtinud C.D-l puudus antud kategooria juhtimisõigus ja hingeõhus oli tunda väga tugevat alkoholilõhna. C.D puhus indikaatorvahendisse, näit oli 1,41 mg/l. Soovisid viia C.D-d Saue politseijaoskonda tõenduslikku alkomeetrisse puhuma, kuid C.D soovis minna Wismarisse verd andma. Mindi Wismarisse kust edasi toimetati C.D Saue politseijaoskonda (tl 19-20). Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 4 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Eeltoodu on tõendamist leidnud tunnistaja Margus R ütlustega, mille kohaselt autot juhtinud C.D hingeõhus oli tunda väga tugevat alkoholilõhna (tl 19-20). Asjaolu, et C.D juhtis mootorsõidukit olles alkoholijoobes on tõendamist leidnud ka joobeseisundi tuvastamise saatekiri/uuringu tulemusega, millest nähtuvalt on EKEI ekspert 22.03.2013.a. tuvastanud C.D 12.03.2013.a. võetud vereproovist etanooli 2,07 +/- 0,07 mg/g kohta (tl 13-16). Eelnimetatud tõenditega on leidnud tõendamist asjaolu, et C.D juhtis 12.03.2013.a. kella 16.32 ajal Harjumaal, Harku vallas, Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna mnt 27. km-l mootorsõidukit Toyota Avensis reg.nr. XXX , olles alkoholijoobes. C.D-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on C.D käitumises tuvastatud otsene tahtlus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis C.D , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Süüdistatava poolt antud ütluste kohaselt tunnistab ta, et juhtis 12.03.2013.a mootorsõidukit Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis. Viimati tarvitas 150 g viina sama päeva hommikul ajavahemikul alates kella 08:00 kuni 11:00 (tl 2325). C.D asus sõidukit juhtima peale tema poolt viidatud alkoholi tarvitamist. Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist – alkoholijoobest – ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et C.D pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et lisaks joobe olemasolule puudus C.D-l üleüldse õigus mootorsõidukit juhtida, mida tõendab juhiloa andmete väljatrükk /tl 31/.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud C.D poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning C.D-d uleb süüdi mõista KarS § 424 järgi. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav C.D on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kuna alkoholijoobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul ka sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Süüdistatavale inkrimineeritud s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel C.D-le peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. C.D näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav on

väljendanud kahetsust, mida kohus arvestab kergendava asjaoluna. C.D on varem kriminaalkorras karistatud sh samalaadsete tegude eest. Ka väärteokorras on isikut karistatud. Osa rahatrahvidest on tasumata. Kohus leiab, et C.D-d ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Samuti on C.D kohtule avaldanud, et tal puudub kindel töökoht. Varasemad karistused ei ole mõjutanud C.D-d kuritegude toimepanemisest loobuma. C.D-d iseloomustab ka asjaolu, et antud kuriteo pani ta toime katseajal. C.D näol on tegemist liikluses ohtliku isikuga, olenemata asjaolust, et isikul puudus juhtimisõigus asus ta sellegipoolest sõidukit juhtima olles tarvitanud kanget alkoholi. Korduvad karistused liiklusalaste rikkumiste eest annavad signaali, et C.D ei ole eelnevatest karistustest teinud enda jaoks ühtegi järeldust. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine joobes, on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. C.D käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et C.D ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Süüdistatava C.D puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kohtu hinnangul on C.D suhtes käesolevaks ajaks kõik muud karistusõiguslikud mõjutusvahendid ammendatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Nagu kohus juba eelnevalt märkis, pani C.D uue kuriteo toime katseajal. Süüdistatav C.D pidi olema teadlik, et pannes toime katseaja kestel uue kuriteo pööratakse Harju Maakohtu 30.01.2012.a mõistetud karistus täitmisele. Sellele kõigele vaatamata ei jätnud ta temale inkrimineeritud tegu toime panemata. C.D suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse. Arvestades eeltoodut ja karistust kergendava asjaolu esinemist tuleb C.D-d karistada reaalse vangistusega 2 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistatavat karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõista vangistus 1 aasta 4 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 30.01.2012.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse s.o 1 aasta, 4 kuu vangistuse võrra ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista C.D-le 2 aasta, 8 kuu pikkune vangistus. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kuna C.D-l puudub kindel töökoht ja samuti on nende peres alaealine laps ning C.D tasub ka alimente eksabikaasale, on ilmne, et menetluskulude kohene täies

mahus hüvitamine C.D poolt käib talle üle jõu. Seega peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 11 kuu jooksul otsuse jõustumisest selliselt, et esimesel kuul 10. kuupäevaks tasuda 69,65 eurot (kuuskümmend üheksa eurot ja kuuskümmend viis senti) ning iga järgneva kuu 10. kuupäevaks tasuda 60 (kuuskümmend) eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „C.D , 1-13-5340, kaitsjatasu, sundraha, ekspertiisitasu“. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p-dest 3,4,5,9; 180; 238 lg 1 p 4 ja lg 2; 311-313.

Leili Raedla Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.