1-13-4679/11 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse. Maakohus on otsuses vaaginud ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellega täielikult nõustuda. Iseenesest sätestab KarS § 56 lg 2 ls 2 tõepoolest, et kui eriosa koosseis näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse, tuleb vangistuse mõistmist eraldi põhistama. Käesoleval juhtumil on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult pöördunud just vangistuse kui sanktsiooniliigi poole. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et juhul, kui lisaks vangistusele näeb konkreetne säte ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista näiteks olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud. T.I on nimelt varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures talle mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi on valdavalt individualiseeritud viisil, et see ei ole toonud kaasa reaalset vabadusekaotust (tlk 20-21). Kummatigi ei ole suutnud varasemate kohtuotsustega mõistetud karistused aga tagada süüdistatava edasist õiguskuulekat käitumist. Iseäranis kõnekas on see praeguses olukorras, kus T.I on pannud uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal. 6.1 Põhimõtteliselt toimus ju järgnev. T.Iunnistati süüdi kriminaalkuriteos ja mõisteti talle karistuseks vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Tingimuslikult vabaduses viibimise ajal juhtis T.I joobes mootorsõidukit, teades samal ajal, et see rikkumine võib tuua kaasa mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise; selle teadmisega tegutsedes panigi T.I toime käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo. Sisuliselt on antud T.I-le korduvalt võimalusi enda käitumist korrigeerida, mis on jäänud aga tulemusetuks. Kirjeldatud situatsioonis - uue tahtliku kuriteo toimepanemine kohtu poolt mõistetud katseajal - on süüdistatavale vangistuse mõistmine sisuliselt ainumõeldavaks käitumisviisiks ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb tähelepani pöörata ka sellele, et T.I on varasemalt korduvalt karistatud ka väärteokorras ning just rahaliste sanktsioonidega, kuid ka need ei ole toonud kaasa oodatud efekti eripreventiivses tähenduses (vt tlk 21 jj). Ka see fakt näitab üheselt, et rahalise karistuse mõistmine on käesoleval juhul välistatud.

8.Esmapilgul näib kaalukam kaitsja teine argument, milles ta osundab, et võrreldes maakohtu otsuse tegemise ajaga on T.I teinud täiendavaid üldkasuliku töö tunde, mistõttu tuleb kindlasti korrigeerida talle mõistetud liitkaristust. Iseenesest võib see väide vastata isegi tõele, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka see tingida apellatsioonimenetluse läbiviimist ning seda järgmistel põhjustel. 8.1 Nimetatud kohustus saaks aktualiseeruda vaid olukorras, kus ringkonnakohtul oleks võimalik teha n.ö lõplik ja õige lahend. Näiteks on sellist olukorda käsitlenud RKKK määruses nr 3-1-1-6-13, kus oli tõepoolest kujunenud olukord, kus peale maakohtu otsuse tegemist oli süüdistatav teinud ära kõik talle eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tunnid. Käesoleval juhul millestki sellisest aga rääkida ei saa; esmalt ei ole seda väitnud apellant ise ning teiseks võttis kohtukolleegium telefonitsi ühendust T.I kriminaalhooldajaga, kelle kinnitusel on süüdistatav peale maakohtu otsuse tegemist teinud täiendavalt vaid 8 ÜKT tundi. 8.1 Seega jah – apellatsioonimenetluse läbiviimisel saaks ringkonnakohus tõesti korrigeerida T.I-le mõistetud liitkaristust n.ö õigemaks, kuid seda paraku mitte lõplikult. Nimelt on enam kui kindel, et T.I jätkaks üldkasuliku töö tegemist ka peale ringkonnakohtu lahendit, mis teeks automaatselt vääraks ka ringkonnakohtu otsuse ning tingiks omakorda kassatsioonimenetluse läbiviimise, kus siis omakorda korrigeeritaks liitkaristust n.ö õigemas suunas. Oluline on siinkohal aga tähele panna, et lõplikku õiguskindlust ei tooks endaga kaasa ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi võimalik lahend; T.I oleks võimalik jätkata ÜKT tegemist ka peale Riigikohtu lahendi tegemist ning enne selle reaalset täitmisele pööramist. Nii et lõppastmes taanduks kõik olukorrale, mida on samuti Riigikohtu määruses nr 3-1-1-6-13 kirjeldatud: lõpliku „õige“ lahendi saaks teha alles täitmiskohtunik KrMS § 431 alusel. Seega on ka apellandi teine taotlus, n.ö vaheetapina korrigeerida T.I-le mõistetud karistust õigemas suunas, ilmselt põhjendamatu ning ei tingi ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonimenetluse läbiviimist.