Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-67-13 18. juuni 2013 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Andre Schmidt ́i (endine Latt) kriminaalasjas süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi tehtud Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsuse täpsustamine Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-2492 Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk, määruskaebus 29. mai 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus jätta muutmata.
2.R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirgi määruskaebus jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsusega tunnistati Andre Schmidt (endine Latt) süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 238 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel vangistusega kolmeks aastaks kuueks kuuks ja kümneks päevaks. KarS § 50 lg 1 alusel võeti temalt lisakaristusena kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. A. Schmidtilt mõisteti muu hulgas KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 pde 1, 4 ja 9 ning § 180 lg 1 alusel välja sundraha 435 eurot seoses süüditunnistamisega II astme kuriteos, isikuekspertiisi maksumus 84 eurot, kiuekspertiisi maksumus 438 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 eurot, sõiduki teisaldamise kulud 22,88 eurot, DNA ekspertiisi maksumus 342 eurot, kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi kulud summas 1656 eurot ja toimiku koopia tegemise kulud summas 0,45 eurot. Väljamõistetud menetluskulude summa oli 3435,33 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti menetluskuludest 1608 eurot riigi kanda ja ülejäänud menetluskulu 1827,33
eurot
tuli
tasuda
ositi
ühe
aasta
jooksul
kohtuotsuse
jõustumisest
arvates
rahandusministeeriumi arveldusarvele.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Schmidti kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa. Kaitsja taotles A. Schmidtile süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 423 lg 1 järgi. Vangistuse mõistmise korral paluti A. Schmidt KarS § 74 lg 1 alusel karistusest vabastada või kohaldada talle
üldkasulikku tööd. Kaitsja taotles ka kannatanule väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse vähendamist ja süüdistatavalt menetluskuluna väljamõistetud summa (1827,33 eurot) jätmist KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustas kohtuotsuse resolutiivosa KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel, kasutades järgmist teksti: „Mõista Andre Schmidt’lt (Latt) välja KrMS § 179 lg. 1 p. 2, § 175 lg. 1 p. 1, 4, 9 ja § 180 lg 1 alusel välja menetluskuludest, mis koosnevad: sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 435 € (nelisada kolmkümmend viis eurot), isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksakümmend neli eurot), ekspertiisi maksumus 438 € (nelisada kolmkümmend kaheksa eurot), liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot), sõiduki teisaldamise kulude maksumus 22.88 € (kakskümmend kaks eurot, 88 senti) , DNA ekspertiisi maksumus 342 € (kolmsada nelikümmend kaks eurot), kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot), toimiku koopia kulud 0.45 € (45 eurosenti) - 1827.33 eurot. Ülejäänud, s.o. 1608 eurot jätta riigi kanda”.
4.Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 10. detsembril 2012. a määrusega, millega jäeti süüdistatava kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata.
5.Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas 19. detsembril 2012 Harju Maakohtule taotluse täpsustada Harju Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsust. Taotluses leiti, et kohus luges otsuse resolutiivosas menetluskuludeks muuhulgas ka kannatanu poolt kannatanu esindajale tasutud õigusabikulud summas 1656 eurot. A. Schmidt pidi ka selle kulu tasuma riigile. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes puudub selgesõnaline viide selle kohta, et kannatanule hüvitab õigusabikulud riik. Seetõttu ei ole kannatanul võimalik esitada Kohtute Raamatupidamiskeskusele kohtulahendit, mille alusel saaks riik kannatanule menetluskulud hüvitada. Kohtuotsuste kohaselt on õigusabikulu menetluskulu, mille süüdistatav peab tasuma riigile, kuid kannatanule kulude hüvitamise kohta konkreetset täitedokumenti ei ole. Esindaja palus täitmiskohtunikul lahendada eeltoodud ebaselgus ja teha määrus, mille kohaselt kannatanu kantud õigusabikulud summas 1656 eurot hüvitaks riik.
6.Harju Maakohtu 9. jaanuari 2013. a täitmiskohtuniku määruse resolutsiooniga täpsustati Harju Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsuse reoslutiivosa järgmiselt: „„1) asendada 8. lõigus sõnastus: „... kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot) ..“ sõnastusega: „ Kohustada Andre Schmidti hüvitama kannatanule R. K.-le õigusabikulud 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot). Hüvitamisele kuuluv summa kanda R. K. arveldusarvele nr 221044081194. Kohustada Andre Schmidti hüvitama nimetatud kahjutasu 1656 € R. K.-le 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest“. 2) asendada 9. lõigus sõnastus: „... ülejäänud menetluskulud, s.o 1827,33 € (üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot ja 33 senti)...“ sõnadega: „ülejäänud menetluskulud, s.o 171,33 € (ükssada seitsekümmend üks eurot ja 33 senti. Antud kohtumäärus on lahutamatu osa Harju Maakohtu 24.05.2012.a kohtuotsusele nr 1-122492.”” Määruse põhjendustes asus täitmiskohtunik seisukohale, et Harju Maakohtu 24. mai 2012. a
otsuses on ekslikult määratud, et kannatanul tekkinud õigusabi kulud peab süüdimõistetu kandma riigituludesse. Tegelikult peab süüdimõistetu tasuma kannatanu õigusabi kulud otse kannatanule. Tegemist on ilmse eksitusega, mis on kõrvaldatav KrMS § 431 alusel ilma kohtuotsuse sisu muutmata.
7.Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu 9. jaanuari 2013. a määruse tühistada ja uue määrusega määrata, et kannatanu õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust muuta kohtuotsuse resolutiivosa pärast otsuse jõustumist. Kohtuotsuse resolutiivosa selline muutmine on vastuolus KrMS § 306 lg-ga 5 ja §-ga
431.Süüdimõistetu kohustuste muutmine ei ole kahtluse ega ebaselguse kõrvaldamine, vaid sisuline otsustus. Täitmiskohtunik oli õigustatud Harju Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsuse resolutiivosa täpsustama vaid märkega, et kannatanu kantud õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ka näiteks ekspertiisikulud peab süüdimõistetu hüvitama riigile, mitte ekspertiisiasutusele. Kõnealusest kohtuotsustest ei nähtu, millised kulud konkreetselt jäeti riigi kanda. Esindaja palus ka kohtuotsuse täpsustamisega ja määruskaebuse esitamisega seotud kulud kannatanule hüvitada.
8.Põhja Ringkonnaprokuratuuri kirjalikus seisukohas leiti, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Täitmiskohtunik on KrMS § 431 korras täpsustanud, milline osa menetluskuludest jäeti riigi kanda ja milline mitte.
9.Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrusega jäeti Harju Maakohtu täitmiskohtuniku
9.jaanuari 2013. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täitmiskohtuniku seisukohaga, et kannatanu õigusabi kuludega seonduv on kohtuotsuse täitmisel tekkinud ebaselgus, mille lahendamine oli KrMS § 431 korras võimalik kohtuotsuse sisu muutmata. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 kohaselt loeti Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsusega kannatanu õigusabi kulud summas 1656 eurot menetluskulude hulka ja see kulu mõisteti välja A. Schmidtilt. Samas määrati, et süüdistatav peab need kulud kandma rahandusministeeriumi arveldusarvele, st riigile. Ent menetluskulud tuleb hüvitada sellele, kellel need on tekkinud. Seega rikuti maa- ja ringkonnakohtu otsustega kannatanu õigusi. Täitmiskohtunikul oli õigus see ebaselguse kõrvaldada. Kohtuotsuse ebaselguse parandamine määrusega on sisuliselt vastutulek kannatanule, kuna kannatanu oleks pidanud maakohtu otsust vaidlustama seaduses ettenähtud ajal. Kuivõrd ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, jäeti ka kaebuse esitamisega seotud kannatanu õigusabi kulud KrMS § 187 lg 2 kohaselt isiku kanda, kellel need tekkisid.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10.Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja I. Sirk, kes lisaks ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse seisukohtadele märgib järgmist. 10.1 Ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldustega, et tegelikult pidi süüdimõistetu tasuma kannatanu poolt kantud õigusabi kulud otse kannatanule.
10.2.Kannatanu ei ole taotlenud süüdimõistetu kohustuste muutmist. Maa- ja ringkonnakohtu järeldus, et kannatanule on vastu tuldud, ei ole asjakohane. Kui süüdimõistetu oleks tasunud menetluskulu rahandusministeeriumi arveldusarvele, oleks Eesti Vabariik rikastunud kannatanu arvelt. Kannatanu oleks saanud alusetu rikastumise sätete alusel nõuda Eesti Vabariigilt alusetult saadu tagasi kohtuotsust vaidlustamata.
10.3.Kannatanu taotles ebaselguse kõrvaldamist küsimuses, et Eesti Vabariik maksaks kannatanu poolt kantud menetluskulud kannatanule. Kuna kõik muud menetluskulud on Eesti Vabariik juba kandnud, siis on ebaõiglane jätta kriminaalasjas kõige rohkem kannatanud isiku kulude hüvitamine talle kahju tekitanud kurjategija kanda. Eriti arvestades seda, et süüdimõistetule mõisteti reaalne vangistus. Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsuses määrati kindlaks menetluskulud ja otsustati, et osa nendest jääb riigi kanda, osa hüvitab süüdimõistetu riigile. Kohus jättis aga täpsustamata, millised konkreetsed menetluskulud jäävad riigi kanda. Ent riigi kanda jäänud summa suurus viitab sellele, et riigi kanda jäeti kannatanu õigusabi kulud ja kriminaalmenetlusega seotud muud kulud peab süüdimõistetu tasuma riigile. 10.4 Vaidlustatud kohtumäärusega pannakse kannatanu uude ja ebaõiglasse olukorda. Süüdimõistetult on välja mõistetud ka mittevaralise kahju hüvitis, mida ta tasunud ei ole. Selle tasumine on lähiajal vähetõenäoline, sest süüdistatavale mõisteti reaalne vangistus. 10.5
Ükski
õigusnorm
ei
reguleeri,
et
süüdimõistetu
peaks
kannatanu
menetluskulu
kriminaalmenetluses tasuma otse kannatanule. Kriminaalmenetluses ongi riik kurjategija ja kannatanu vahel ning tsiviilõiguslikku suhet nende vahel ei teki. On seaduslik ja õiglane, et riik tasub kannatanule mõistlikud ja põhjendatud õigusabi kulud ning nõuab omakorda need süüdimõistetult tagasi. Vaidlustatud maa- ja ringkonnakohtu määrustes on ebaõigesti tõlgendatud jõustunud kohtuotsuseid, millega A. Schmidt süüdi mõisteti ja määrati, et viimane tasub kannatanu menetluskulud riigile. Sisuliselt tähendab see, et riik tasub menetluskulud kannatanule ning sellesisulist kohtuotsuse täpsustust kannatanu jätkuvalt palubki.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Selles sättes ei täpsustata, kellele peab süüdimõistetu konkreetselt menetluskulud hüvitama. Tõlgendades süstemaatiliselt KrMS VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et KrMS § 175 lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, so valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulude, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause
kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuar 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09, p 21).
12.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, nagu oleks täitmiskohtunik 9. jaanuari 2013. a määrust tehes väljunud KrMS §-ga 431 kindlaksmääratud pädevusest. Nii Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2012. a otsuse resolutsioonid jätsid ebaselgeks küsimuse, kuidas hüvitatakse kannatanule menetluskulu, mis tal tekkis seoses valitud esindajale tasu maksmisega. Selle ebaselguse on täitmiskohtunik Harju Maakohtu 9. jaanuari 2013. a määrusega õigesti ja põhjendatult kõrvaldanud.
13.Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus muutmata. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.