3-1-1-64-13 - Riigikohus - lahend.ee

karistades teda vangistusega kolmeks aastaks; KarS § 405 lg 2 - § 22 lg 2 järgi, karistades teda vangistusega viieks aastaks; KarS § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi, karistades teda vangistusega üheksaks aastaks kuueks kuuks; KarS § 120 järgi, karistades teda vangistusega kuueks kuuks ning KarS § 184 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Liitkaristusena KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti talle vangistus üheteistkümneks aastaks. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulud kokku summas 5834 eurot 66 senti. 2.1 R. Agone tunnistati KarS § 415 lg 1 järgi süüdi selles, et ta soetas ebaseaduslikult ühe F1 käsigranaadi koos UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, olles seega lõhkeseadeldis KarS § 413 tähenduses. Käsigranaadi koos sütikuga andis R. Agone 2008. a sügisel Loksal aadressil Xxxxxxxx XX korterelamu ees ebaseaduslikult üle V. L.-ile. 2.2 R. Agone tunnistati KarS § 405 lg 2 - § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i plahvatuse tekitamisele, ja KarS § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i toime panema üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldist kasutades mõrva. 2008. aasta sügisel tegi R. Agone V. L.ile ettepaneku korraldada S. G. mõrv, põhjustades plahvatuse aadressil E. Xxxxx xxx XX Tallinn. Süüdistatav osutas selleks ka ainelist kaasabi, andes 2008. aasta sügisel V. L.-ile Loksal aadressil Xxxxxxxx XX asuva korterelamu ees sularaha kakskümmend tuhat krooni ning käsigranaadi koos sütikuga. Soovides tagada kavandatud kuriteo edukat toimepanemist, sõidutas R. Agone enda kasutuses oleva sõidukiga V. L.-i 2008. a sügisel Xxxxx xxx XX piirkonda, näidates ette, kuhu S. G. pargib oma sõiduki ja millist teed mööda ta läheb parklast koju. 2008. aasta sügisest 2009. aasta novembrini nõudis süüdistatav korduvalt teo toimepanemist, ähvardades vastasel korral raha tagasi nõuda. V. L. tekitas 4. detsembril 2009. a kella 17.25 paiku Tallinnas aadressil Xxxxx xxx XX asuva korterelamu taga R. Agonelt saadud lõhkeseadeldisega S. G.-st ca kolme meetri kaugusel plahvatuse, mille tagajärjel seadis ohtu S. G. elu ja tervise, kuna viimane sai kergemaid vigastusi, s.o rebimishaavad vasakul reiel ja mõlemal säärel. Samuti tekitati lõhkeseadeldise plahvatusega oht varale, kuna plahvatuse tagajärjel purunesid Xxxxx xxx XX neljanda trepikoja kaks pakettakent, välisvalgustuse lambikuppel ning lisaks said kannatada trepikoja välisuks, välisukse kõrval olevad seinad ning korterelamu puitlaudisest fassaad. Kuigi R. Agone tegi kõik endast oleneva kavatsetud mõrva lõpuleviimiseks, jäi mõrv toime panemata süüdlaste tahtest sõltumata. 2.3 Samuti tunnistati R. Agone süüdi KarS § 120 ja KarS § 184 lg 1 järgi, kuid selles osas ei ole otsust kassatsiooniastmes vaidlustatud.

415 lg 1 ja § 114 p 2 ja 7 - § 25 lg 1 järgi. 3.2 Kohtuliku arutamise tulemusena selgus, et 4. detsembril 2009 Xxxxx xxx XX Tallinnas asuva korterelamu taga toimunud plahvatuses sai kannatada S. G., kellel tuvastati tervisekahjustused, mis eksperdi arvates võisid olla tekitatud lõhkeseadeldise plahvatusega. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et 3. detsembril 2009 nägi ta õhtul parklas V. L.-i, keda teab kui Loksa elanikku. 4. detsembri 2009. a õhtul pööras ta oma kortermaja hoovi. V. L. seisis umbes 10-15 meetrit laternast ja 20-25 meetrit kannatanust eemalt, peites oma nägu kapuutsi alla. Seejärel V. L. viskas granaadi, mis kukkus kannatanust 10-12 meetri kaugusele ja plahvatas. Pärast granaadi viset suutis kannatanu veel kümme meetrit eemale joosta. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. on 3.-4. detsembri 2009. a sündmuste osas andnud riimuvaid ütlusi. Lisaks S. G. ja V. L.-i enda ütlustele asetab V. L.-i sündmuskohale ka eksperdi arvamus ekspertiisiaktis nr GE-1423-09/4782. 3.3 Kriminaalasja lahendamisel on lubatav kasutada tunnistaja V. L.-i ütlusi nii tema enda tegevuse kui ka süüdistuses kirjeldatud R. Agone teopanuse kohta. Tegemist on ütlustega, mida V. L. andis tunnistajana ja kahtlustatavana kriminaalasja kohtueelses menetluses ja enda kriminaalasja kohtumenetluses. R. Agone süüasja arutamisel 10. septembri 2012 kohtuistungil keeldus tunnistaja V. L. ütluste andmisest. V. L. oli keeldunud ütluste andmisest ka sama kriminaalasja esmasel arutamisel kohtus 26. oktoobri 2011. a kohtuistungil. KrMS § 71 lg 2 p 2 kohaselt võib tunnistaja ütluste andmisest keelduda, kui ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi mõistetud. V. L. ongi isik, kes mõisteti samas kuriteos süüdi Harju Maakohtu 14. oktoobril 2010. a otsusega. KrMS § 2862 lg 2 kohaselt on isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Seega on isiku poolt teises kriminaalasjas ristküsitluse reeglite kohaselt kohtus antud ütlused võrdsustatud deponeeritud ütlustega ning V. L.-i poolt kriminaalasja nr 1-10-6099 kohtumenetluses antud ütlused tuleb vastu võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel. 3.4 V. L.-i poolt sama kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste vastuvõtmine on lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tõendina vastu võtta tunnistaja poolt varem antud ütlused, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tunnistaja V. L.-il on seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on V. L.-i ütlused asjas olulised. Kaitsjal on olnud menetluse käigus küllaldane aeg ja võimalus esitada ütlustele vastuväiteid, kaitsja on vastavat õigust ka kasutanud. Samuti on tegemist usaldusväärsete ütlustega. Olukorras, kus isik loobub oma algselt esitatud kaitseversioonist, otsustab sündmuse asjaolude kohta tõe rääkimise kasuks ning annab seejärel läbivalt vastuoludeta ja järjekindlaid ütlusi, mis riimuvad asjas kogutud teiste tõenditega, ei ole kohtu arvates alust kahelda isiku kui tunnistaja usaldusväärsuses. 3.5 Tõendikogumist tuleb välja jätta tunnistajate V. P. ja V. M.-i ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu. Tunnistaja V. P. ütluste kohaselt kinnitas V. L. kinnipidamisasutuses viibides, et pani teo toime, sest oli võlgu. V. P. soovitas V. L.-il teda kihutanud isik välja mõelda. Kohtu hinnangul ei riimu V. P. ütlused kriminaalasjas esitatud teiste tõenditega. V. L.-il puudus motiiv S. G. ründamiseks - ka

kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. ei ole andnud ütlusi selle kohta, et neil olid minevikus ühised ärihuvid või rahalised suhted. Tunnistaja V. M. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et V. L.-il oli granaat, mida viimane hoidis viis-kuus aastat enda kodus. Jälitustoimingu protokollides kajastatud V. M.-i ja R. Agone omavahelistest vestlustest ja tunnistaja V. L.-i ütlustest võib järeldada, et nendevahelised suhted olid usalduslikud. Kohtu arvates asus V. M. ütlusi andes toetama oma sõbra versiooni. 3.6 R. Agone ennastõigustavad ütlused, mille kohaselt ta ei olnud V. L.-i teoga kuidagi seotud, on vastuolus tunnistaja J. G. ja kannatanu S. G. ütlustega, kelle usaldusväärsuses kohtul alust kahelda ei ole. Kohtu hinnangul nähtub tunnistajate S. G., J. G. ja V. L.-i ütlustest üheselt, et V. L.-il endal puudus motiiv S. G. vastaseks rünnakuks. Samuti lükkab süüdistatava ütlusi ümber R. Agone ja tunnistaja V. L.-i naise J. L. ning R. Agone ja V. L.-i kaitsja R. Kiviloo vaheline tihe suhtlus ajavahemikus 4.-13. detsember 2009 ja 16. jaanuaril 2010, mis on talletatud 23. novembri 2010. a jälitustoimingu protokollis. Sama protokolli kohaselt helistas R. Agone 4. detsembril 2009 kell 21.26 V. L.-i mobiiltelefonile. 18. detsembri 2009. a jälitustoimingu protokolli kohaselt viibis R. Agone koos V. L.-iga 4. detsembri 2009. a õhtul kell 21.29 V. L.-i elukoha juures Loksal. Tunnistaja V. L.-i ütluste kohaselt andis ta 4. detsembri 2009. a õhtul R. Agonele teo toimepanemise kinnituseks granaadirõnga. 18. jaanuari 2011. a jälitustoimingu protokollis sisalduva V. M.-i ja R. Agone omavahelise suhtluse stenogrammist nähtuvalt uurib V. M. R. Agonelt midagi rõnga toomise kohta. 3.7 R. Agone tahtlust S. G. surma põhjustamise suhtes tõendavad V. L.-ile tasutud summa suurus (20 000 krooni); kuriteo toimepanemise vahend - granaat; R. Agone soov, et V. L. viskaks granaadi ajal, mil R. Agonel on kindel alibi. Samuti andis V. L. ütlusi selle kohta, et loobus kahel järjestikusel korral S. G. granaadiga viskamisest põhjusel, et sündmuskohas oli asjasse mittepuutuvaid isikuid. 3.8 Kohus tutvus jälitustoimikuga ja leidis, et kaitsja etteheited toimingute ebaseaduslikkuse osas on põhjendamatud ning jälitustoimingu protokollide tõendina kasutamine on lubatav. Kaitsja osundas, et jälitustoimingu protokoll kajastab ka advokaat R. Kiviloo telefonivestlusi. 23. novembri 2010. a jälitustoimingu protokolli kohaselt allutati jälitustoimingule R. Agone ja jälitustoimingu käigus salvestati ka tema vestlusi R. Kivilooga. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et advokaadi kliendiks R. Agone suhtes läbiviidud jälitustoimingute ajal oli V. L. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient. Seega on jälitustoimingu protokoll lubatav tõend.

jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et S. G. mõrva tellijaks oli R. Agone. Saab nõustuda jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. KrMS § 118 lg 2 kohaselt salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitustoimingu protokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Kutsesaladuse hoidmise kohustuse eesmärk on eeskätt kliendi kaitse. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et telefonivestlustes osalenud advokaat ei olnud R. Agone ega J. L.-i kaitsja, mistõttu maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist ei olnud õigusabi osutamisega. 5.2 Vaidlustatud kohtuotsus ei rajane ainult kannatanu S. G. ütlustel, vaid ka teistel tõenditel. Tunnistaja V. L.-i ütlustest nähtub, et R. Agone käskis tal S. G. tappa ajal, kui ta ise viibib välismaal. V. L.-i ütlused on kooskõlas R. Agone piiriületuse registri väljatrükiga ning reisibüroo kinnitusega selle kohta, et R. Agone viibis tõepoolest V. L.-i poolt näidatud ajavahemikel Egiptuses. Kannatanu S. G. ütlustest nähtub, et R. Agone on aastaid nende perekonda terroriseerinud. Pärast plahvatust R. Agone poolsed rünnakud lõppesid. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L.-i ütlused on kooskõlas jälitustoimingu protokollides talletatud teabega. Maakohus on süüdistatava R. Agone ning tunnistajate V. M.-i ja V. P. ütlused põhjendatult kõrvale jätnud, sest need ei ole eluliselt usutavad ega kooskõlas teiste tõenditega. Maakohtu otsuses on veenvalt põhjendatud, miks kohus leiab, et S. G. mõrva tellis just nimelt R. Agone. 5.3 Praeguse kohtuasja materjalidest nähtub, et tunnistaja V. L. keeldus kohtuistungil ütlusi andmast, kuid tema varasemalt antud ütluste avaldamiseks olid kõik KrMS § 291 lõikes 3 nimetatud tingimused täidetud. Samuti oli talle enne ütluste andmisest keeldumist selgitatud ütluste andmise või sellest keeldumise õiguslikke tagajärgi. Seega toimus tunnistaja V. L.-i varasemate ütluste avaldamine seaduse nõudeid järgides. 5.4 Maakohus on alusetult välja mõistnud kogu S. G. ründamisega seotud ekspertiiside kulu R. Agonelt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse R. Agonelt 2791 euro 18 sendi väljamõistmise osas ja mõistis uue otsusega selle summa R. Agonelt ja V. L.-ilt välja solidaarselt. V. L.-ilt mõisteti nimetatud ekspertiisikulud välja tema suhtes varem tehtud süüdimõistva otsusega. Kohtutoimikus

6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja Mart Missik. Kassaator ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles R. Agone tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 120 ja KarS § 184 lg 1 järgi. Samas taotleb ta maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ülejäänud osas ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et jätsid tõendikogumist välja süüdistatava ja tunnistaja V. P. ütlusi; avaldasid ja kasutasid tõendina tunnistaja V. L.-i ütlusi ja kasutasid tõendina jälitustoimingu protokolle. Koostoimes moodustavad need rikkumised kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Maa- ja ringkonnakohus leiavad ekslikult, et ka siis, kui jälitustegevuse raames salvestatud telefonivestluste üheks pooleks on advokaat, on sellise salvestise tõendina kasutamine seaduslik. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kuna telefonivestluses osalenud advokaat ei olnud R. Agone ega ka J. L.-i (kahtlustatava V. L.-i naise) kaitsja, siis ei olnud tegemist õigusabi osutamisega ja jälitustoimingu protokoll on tõendina kasutatav. Samas oli advokaat jälitustoimingu tegemise ajal selles kriminaalasjas ainsa kahtlustatava kaitsja. 6.2 Kriminaalasja materjalide eraldamine aprillis 2010 oli ebaseaduslik ja põhjendamatu. Väär on kriminaalasja menetlenud kohtute väide, et eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Ebaseaduslik on sellest tulenevalt ka endise kaaskahtlustatava V. L.-i poolt antud ütluste avaldamine ja kasutamine. 6.3 Arvestada tuleb ka asjaolu, et selline nn tunnistajana ütluste andmine, mis eeldab tõe rääkimise kohustust, tekitati just menetlejate poolt kriminaalasja põhjendamatu eraldamisega. Kaitsja leiab, et V. L.-i kohtumenetluses antud ütlusi ei tohtinuks vastu võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel, kuna need ei ole saadud samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Praegusel juhul ei saa teises kriminaalasjas antud ütlusi pidada KrMS § 2862 lg 2 mõttes lubatavaks, kuna ei olnud tagatud R. Agone küsitlemisõigus. R. Agone ega tema kaitsja ei osalenud kriminaalasja nr 1-10-6099 arutamisel. Kui seadusandja lubab isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi kasutada tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlusi, siis käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid, mis võrdsustaksid isiku teises kohtumenetluses antud ütlused deponeeritud ütlustega. V. L.-i poolt antud ütluste vastuvõtmisel KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel rikkusid kohtud samuti menetlusõigust, kuna KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib kohus erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; antud juhul oli tegemist kaaskahtlustatavaga, kes oli kohtueelse menetluse vältel andnud diametraalselt

talle kinnipidamisasutusse pakkide üleandmise osas. Maakohtu hinnangul kinnitab jälitustegevusega kogutud teave, et R. Agone tegeles intensiivselt, tavapärase abistamise piiridest väljuval määral V. L.i kaitse korraldamisega, samas kui tema suhtumine J. L.-i ei olnud eriti sõbralik. 9.2 Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et jälitustoimingule allutatud isik oli R. Agone, mitte R. Kiviloo kui V. L.-i kaitsja. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient, kuna advokaat ei osutanud R. Agonele õigusteenust. Seega ei laiene nende suhtlusele advokatuuriseaduse § 43 lg-s 2 nimetatud konfidentsiaalsusnõue. 9.3 Samuti ei kohaldu praegusel juhul kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 118 lg-s 3 (praegu KrMS § § 1267 lg-s 2) sätestatud piirang, mille kohaselt ei kasutata tõendina KrMS §-s 72 nimetatud isiku, sealhulgas kaitsja, edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud. Riigikohus on 26. mai 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 p-s 15 leidnud, et kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Kriminaalasjast nähtub, et tegemist ei olnud R. Agone kaitsjaga (ehk KrMS §-s 72 nimetatud isikuga) ja kohtud ei viidanud tõendina ka R. Kiviloo poolt või ka temale edastatud teabele, mis oleks olemuslikult seotud V. L.-ile õigusabi osutamisega ehk oleks sisuliselt saadud kutsetegevuses. Jälitustoimingu protokollide pinnalt on kohtud pelgalt nentinud, et tulenevalt R. Agone tihedast suhtlusest J. L.-i ja ka R. Kivilooga seoses V. L.-i kinnipidamisega võib järeldada, et ta oli V. L.-ile etteheidetava teoga seotud. Seega ei rikutud jälitustoimingu tegemisel ja jälitustoimingu protokolli tõendina esitamisel seaduse nõudeid, mistõttu tegemist on lubatava tõendiga. II

kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3). Seega ei ole V. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused lubatav tõend ja neid tulnuks tõendikogumist välja jätta. Eeltoodust tulenevalt rikkusid maa- ja ringkonnakohus nende ütluste avaldamise ja kasutamisega kriminaalmenetlusõigust. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates võtta arvesse järgmist. 11.1 Maakohus avaldas viitega KrMS § 2862 lg-le 2 ka need V. L.-i ütlused, mida ta andis enda kriminaalasja kohtumenetluses. Maakohus viitas sellele, et need ütlused on lubatavad samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Maakohtu hinnangul on seega teise kriminaalasja kohtumenetluses ehk kohtu ees ja ristküsitluse reeglitele allutatud ütlused võrdustatud deponeeritud ütlustega ja nende vastuvõtmine ning nendele tuginemine otsuse tegemisel on lubatud. 11.2 Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt KrMS § 691 lg-st 2 on ütluste deponeerimise eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Ütluste deponeerimisel toimub tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Seega on ütluste deponeerimise oluliseks tunnuseks tõepoolest asjaolu, et seda toimetatakse kohtu ees, kuid deponeerimise esmaülesanne on siiski kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures. 11.3 Eeltoodust tulenevalt ei pea KrMS § 2862 lg 2 kolleegiumi hinnangul silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused. 11.4 Ringkonnakohus hindaski käesolevas kriminaalasjas KrMS § 291 lg-s 3 loetletud tingimustest lähtudes V. L.-i ütlusi tervikuna, s.t nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses antud ütlusi, ja pidas nende avaldamist ja kasutamist lubatavaks. Kolleegium nõustub, et käesolevas asjas on täidetud KrMS § 291 lg-s 3 nimetatud tingimused V. L.-i kohtumenetluses antud ütluste vastuvõtmiseks.