3-1-1-56-13 - Riigikohus - lahend.ee

30.septembril 2009 G. K. kahtlustatavana ülekuulamise, teavitades sellest ka R. P.-d ja tema kaudu U. M.-i, avaldades seega kolmandatele isikutele menetlustoimingu toimumise aja ja koha. See võimaldas U. M.-il ja R. P.-l nõuda G. K.-lt väidetava võla tagastamist. Eeltooduga raskendas V. Kuusk oluliselt kuriteona karistatava teo olemasolu või puudumise tuvastamist G. K. suhtes toimepandud kuritegude osas, tekitades viimases usaldamatust politsei vastu, mistõttu G. K. ei teatanud enda suhtes toimepandud kuritegudest. Seega viivitas V. Kuuse tegevus kriminaalmenetluse alustamist ning raskendas tõendite õigeaegset kogumist ja tõe tuvastamist. 1.2 Lisaks enda poolt menetletava kriminaalasja andmete edastamisele avaldas V. Kuusk ajavahemikus 26. märts - 26. mai 2010 Tartus R. P.-le Lõuna Prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse menetluses olnud kriminaalasja nr 10260100856 kohtueelse menetluse andmeid. Kriminaalasjas kahtlustati R. P.-d ja U. M.-i KarS § 257 järgi selles, et 2009. aasta kevadest hilissügiseni nõudsid nad G. K.-lt vägivalda kasutades ning vägivalla, tapmise ja vara hävitamisega ähvardades kokku 630 000 krooni üleandmist; samuti selles, et R. P. pani juunis 2009 koos teise isikuga G. K. suhtes toime KarS § 141 lg 2 p 2 - § 25 lg-te 2 - 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Veel kahtlustati R. P.-d KarS § 120 järgi selles, et ajavahemikus august-september 2009 ähvardas ta R. K.d korduvalt tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning KarS § 263 p 1 järgi teise isiku löömises. Kasutades politseiandmebaasi andmeid, edastas V. Kuusk R. P.-le teavet selle kriminaalasjaga seotud juhtumite, isikute ja kriminaalasjas teostatud toimingute kohta. R. P. edastas selle teabe omakorda U. M.-ile. Kahtlustatavale R. P.-le kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete edastamisega võimaldas V. Kuusk R. P.-l saadud teavet arvestades kujundada oma edasist käitumist kriminaalmenetluses ja kaitsepositsiooni. Sellega raskendas V. Kuusk oluliselt R. P. ja U. M.-i süü ning muude tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemist kriminaalasja nr 10260100856 kohtueelse menetluse raames.

4.Tartu Maakohtu 11. juuni 2012. a otsusega tunnistati V. Kuusk süüdi KarS § 3161 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti tunnistati V. Kuusk süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuse aeg, mistõttu ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 1 kuu ja 18 päeva vangistust. KarS § 74 alusel määrati, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui V. Kuusk ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Samuti tunnistati V. Kuusk süüdi KarS § 157 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 2860 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Tunnistades V. Kuuse süüdi KarS § 3161 järgi, tuvastas maakohus, et süüdistatav edastas R. P.-le korduvalt kohtueelse menetluse andmeid, millega raskendas oluliselt tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemist kriminaalasja nr 10260100856 kohtueelse menetluse raames, eeskätt G. K. suhtes toimepandud kuritegude osas. G. K. ei julgenud enne 2010. a oktoobrit politsei poole pöörduda, kuna kartis R. P.-d ja U. M.-i ning teadis, et R. P.-l on V. Kuuse näol politseis suur mõjuvõim. Lisaks kasutas V. Kuusk talle politsei andmebaasidest teatavaks saanud teavet R. P. ja U. M.-i teavitamiseks ning helistas R. P.-le selleks, et U. M.-i ja R. P. ütlusi nende kriminaalasjas kooskõlastada. Sellega on täidetud KarS § 3161 objektiivne koosseis. V. Kuusk politseiametnikuna teadis kindlalt, et tal puudub õigus avaldada tööalaselt talle teatavaks saavaid kriminaalmenetluse andmeid, kuid sellele vaatamata tegi ta seda. Süüdistatav tegutses sooviga aidata tuttavatest kahtlustatavaid. Seega pani V. Kuusk talle etteheidetava kuriteo toime otsese tahtlusega. 4.2 Tunnistades V. Kuuse süüdi KarS § 157 järgi, märkis maakohus, et V. Kuusk oli isikuandmete

P.-le kohtueelse menetluse andmeid, millega raskendas oluliselt tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemist kriminaalasja nr 10260100856 kohtueelse menetluse raames. V. Kuusk teadis, et tal puudub õigus avaldada talle tööalaselt teatavaks saanud kriminaalmenetluse andmeid, kuid sellele vaatamata tegi seda, aidates oma tuttavaid, kes olid kriminaalasjas kahtlustatavad. Seega pani V. Kuusk kuriteo toime otsese tahtlusega. Ringkonnakohus kontrollis nii selles kui ka kriminaalasjas nr 10260100856 teostatud jälitustoimingute seaduslikkust ja tuvastas, et need on läbi viidud seaduslikult ning sel teel saadud tõendid on lubatavad. 5.2 Maakohus põhjendas ka V. Kuuse süüdimõistmist KarS § 157 järgi. V. Kuusk avaldas andmeid isikutele, kellel puudus õigus ja vajadus nimetatud andmeid teada saada. G. K. ütlustes ei ole alust kahelda, kuna R. P. ja U. M. ähvardasid G. K.-d eelnevalt tapmisega ning on teda ka löönud. V. Kuusk, omades politseiametnikuna juurdepääsu teenistusülesannete täitmiseks kasutatavatele andmebaasidele ning teades, et tal puudub õigus edastada kõrvalistele isikutele talle kriminaalasja uurimisel teatavaks saanud infot, kasutas ära oma ametipositsiooni ja edastas G. K. eraelu ja äritegevust puudutavat infot kõrvalistele isikutele, s.o tuttavale R. P.-le ja U. M.-ile. 5.3 KarS § 320 lg 1 osas ei ole alust kahelda tunnistajate R. K. ja Ü. K. ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajate hirmu R. P. ja V. Kuuse ees kinnitab asjaolu, et nad olid ähvarduste tagajärjel sunnitud kaitsepolitseisse pöörduma. Tunnistaja Ü. K. rääkis, et ta pöördus kaitsepolitseisse, kuna politseinik V. Kuusk oli seotud R. P.-ga ja ähvardas R. K.-d. Ringkonnakohus kontrollis Ü. K. ja R. K. ütlusi ning sarnaselt maakohtule ei tuvastanud neis selliseid vastuolusid, mis annaks alust tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks lugeda. V. Kuusele on 25. mail 2010 tunnistajana ülekuulamisel selgitatud tema õiguseid ja kohustusi ning hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 järgi, mida ta kinnitas oma allkirjaga menetlustoimingu protokollil. Seega on täidetud KarS § 320 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo objektiivne külg. Selleks, et tuvastada, kas V. Kuusk andis valeütlusi teadvalt, on vajalik vähemalt otsese tahtluse olemasolu tema tegevuses. Kuna eelnevalt leidis tõendamist, et V. Kuusk, olles R. P.-ga tihedas eraviisilises suhtluses, tegeles R. P. initsiatiivil OÜ V raamatupidamisega ning osales vähemalt kolmel kohtumisel, kus olid ka R. P. ning R. K., kuid eitas seda ülekuulamisel eesmärgiga aidata R. P.-l kahtlustustest vabaneda ning vältida enda suhtluse ilmsikstulekut R. P.-ga, andis süüdistatav valeütlusi otsese tahtlusega.

avaldamisega raskendatud. On ebaselge, millele tuginedes kohtud tuvastasid, et tunnistaja G. K. kartis politseisse pöörduda, kui keegi ei ole seda tema käest küsinudki ning viimane ei ole seda ka väitnud. Samuti pole põhjendatud seda, kuidas pidi süüdistatav teadma, et tunnistaja G. K. väidetavalt kartis politseisse pöörduda. G. K. suhtes pandi vägivald toime enne, kui süüdistatav tunnistajat üle kuulas ja esmakordselt nägi. 6.2 V. Kuusk tuleb KarS § 157 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna kohtu põhjendustest ei nähtu, millega on tõendatud G. K. lapse andmete edastamine R. P.-le. Samuti ei ole infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes. Isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 loetleb delikaatsed isikuandmed ning ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja telefoninumber ei kuulu nende andmete hulka. Kui tegemist pole seadusega kaitstud andmetega, ei saa nende avaldamist lugeda õigusvastaseks. Seega ei ole süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud seaduse sätteid, millest tulenevaid kohustusi süüdistatav rikkus. Andmete avaldamine vastastamise käigus ei ole aga KarS § 157 kaitsealas, kuna on ilmne, et menetlustoimingul osaleja võib teada saada andmeid, mille levitamine on keelatud. Seega on loomulik, et vastastamisel osalenud U. M. kuulis räägitut. 6.3 V. Kuuse süüditunnistamisel KarS § 320 järgi on ebaselge, mis alusel loeti usaldusväärseteks tunnistajate R. K. ja Ü. K. ütlused. Kohtud ei ole kontrollinud nende ütluste sisulist õigsust. Apellatsioonis on üksikasjaliselt välja toodud tunnistajate poolt esitatud faktid, mis sisaldavad lausvalet ning vasturääkivused nende endi ütlustes ning omavahelistes ütlustes, kuid kohtuotsustest puudub ütluste analüüs. Maa- ja ringkonnakohus loevad tunnistajate R. K. ja Ü. K. ütlused kattuvateks. Kui kohtud loevad tunnistajate ütlused kattuvateks, siis tuleb ka põhjendada, millises osas kattuvus esineb. Samal ajal on esitamata jäetud põhjendused selle kohta, millega on tõendatud süüdistatava ja R. P. eelnev tööväline suhtlemine.

kriminaalmenetlust tüüpiliselt ohustava käitumise eest nagu seda sisuliselt tehakse prokuröri kassatsioonivastuses. Ei saa nõustuda seisukohaga, mille kohaselt kohtueelse menetluse andmete avaldamine teatud isikutele kahjustab juba iseenesest kriminaalmenetlust ja selline kahjustamine ongi kahju (tagajärg). Selline arusaam tähendab sisuliselt teo ja tagajärje samastamist. Karistusnormis on seadusandja kirjeldanud konkreetset tagajärge, mis peab järgnema teole ehk andmete avaldamisele. Tagamaks loogilist seost teo kirjeldusega tuleb KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo tagajärjena käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või selle olulist raskendamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprill 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3013, p 11.1). Kas ja mil määral on kohtueelse menetluse andmete avaldamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist raskendanud või võimatuks muutnud, on faktiküsimus. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-54-11, p 7.4). 10.1 V. Kuusele heideti süüdistuses ette esmalt seda, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisega R. P.-le ja U. M.-ile põhjustas ta G. K. usaldamatuse politsei vastu, mistõttu viimane ei julgenud teatada tema vastu toimepandud kuritegudest. Sellega on süüdistuse kohaselt oluliselt raskendatud nende kuritegude olemasolu tuvastamine. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul süüdistuses ega kohtuotsustes avatud objektiivse tunnuse „oluliselt raskendatud“ sisu. Nagu eespool märgitud, ei saa eeldada, et igasugune andmete avaldamine on võrdsustatav tagajärje põhjustamisega. Kohtuotsustest ei nähtu, millised olulised menetlustakistused põhjustati sellega, et G. K. ei teatanud enne 2010. aasta oktoobrit politseile tema vastu toimepandud kuritegudest. Prokuröri kassatsioonivastuses viidatakse küll sellele, et kriminaalmenetluse efektiivseks läbiviimiseks on vaja koguda tõendeid esimesel võimalusel, kui pannakse toime süüteo tunnustega tegu ja igasugune viivitus põhjustab raskusi. Samas ei saa selline üldine tõdemus asendada süüdistuse kohustust näidata, kas ja mil viisil menetlusraskused konkreetsete kuritegude uurimisel tegelikult ilmnesid ja milles seisnes nende olulisus. 10.2 Süüdistatavale heidetakse KarS § 3161 järgi ette ka seda, et kahtlustatavale R. P.-le kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete edastamisega võimaldas V. Kuusk R. P.-l ja U. M.-il saadud teavet arvestades kujundada oma edasist käitumist kriminaalmenetluses ja kaitsepositsiooni ning kohtueelsesse menetlusse seeläbi sekkudes raskendas V. Kuusk oluliselt R. P. ja U. M.-i süü ning muude tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemist kriminaalasja nr 10260100856 kohtueelse menetluse raames. Põhimõtteliselt nõustub kolleegium sellega, et kahtlustatavatele kohtueelse menetluse andmete avaldamine võib teatud juhtudel välistada või teha oluliselt raskemaks kriminaalasja uurimise, näiteks seetõttu, et andmete avaldamise mõjul kõrvaldatakse tõendid või mõjutatakse tunnistajaid. Samas ei nähtu Riigikohtu hinnangul ka siin V. Kuusele esitatud süüdistusest ega kohtuotsustest, millisel viisil oli praegusel juhul isikute süü ja muude tõendamisesemete asjaolude kindlakstegemine oluliselt raskendatud. Kriminaalasjast nähtub, et R. P.le ja U. M.-ile esitati viidatud kohtueelse menetluse tulemusena kriminaalasjas süüdistus. Kaitsetaktika kujundamine isenesest ei saa olla etteheite sisuks. Olemuslikult võrdsustasid ka siin süüdistus ja kohtud tegu ja tagajärge, leides, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisel