1-12-10941/27 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

2.A. Talko tunnistati süüdi selles, et, et tema varem röövimise toime pannud isikuna 5. märtsil 2012. a kella 21 paiku võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis A. Komissaroviga tungis ukse lõhkumise teel xxxxxxxxxxxxxxxx elanud S. B ja V. K tahte vastaselt nende elukohta, kus hakkas nõudma S. B ja V. K raha äraandmist. Kui viimased vastasid, et raha neil ei ole ja pensionist on järel vaid 2 eurot, asus A. Talko koos A. Komissaroviga raha otsima, milleks kästi V. K võtta riided seljast ära ja otsiti tema riided läbi, samuti otsiti korter läbi. S. B ja V. K ei julgenud läbiotsimist takistada, kuna esines tõsiseltvõetav alus arvata, et võõrasse korterisse tunginud isikud võivad vastupanu osutamise korral kasutada S. B ja V. K suhtes füüsilist vägivalda. Täiendavalt raha leidmata, võeti ära V. K kuuluvad 2 eurot. Samuti tema varem röövimise toime pannud isikuna 5. märtsil 2012. a kella 21 ja 22 vahelisel ajal xxxxxxxxx maja lähedal ründas koos A. Komissaroviga J. I ja T. K. A. Komissarov lükkas J. I pikali, haaras teda kaelast ja kägistas, mille tulemusel tundis J. I õhupuudust ja hakkas lämbuma. Kui T. K üritas A. Komissarovit J. I pealt eemale tirida, paiskas A. Talko T. K pikali ja hakkas teda jalgadega peksma, tekitades T. K füüsilist valu. Samal ajal jätkas A. Komissarov J. I kägistamist, samuti lõi ta J. I korduvalt rusikaga näkku, tekitades kannatanule valu, paistetuse näol ja marrastuse otsmikul ning võttis peksmise ajal J. I taskust 110 eurot. Pärast peksmist võttis A. Talko maast koti, milles olid J. I kuuluvad toiduained ja õlu 25 euro väärtuses, ning koos A. Komissaroviga lahkus sündmuskohalt. Oma tegevusega pani A. Talko toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud füüsilise ja psüühilise vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ning isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, so KarS § 200 lg 2 p 4,7,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Talko kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja prokurör N. Miilvee. 4.1 Süüdistatava kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja A. Talko suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Lisaks sellele on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on olnud kohtuotsust tehes ebaobjektiivne, sest arvesse on võetud vaid süüdistatavat süüdistavad tõendid, õigustavad tõendid on aga põhjendamatult kõrvale jäetud. Eriti ilmneb see J. I ja T. K episoodis. Kannatanute kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlused olid vastuolulised. Kohtueelsel uurimisel rääkisid kannatanud, et rünnati T. K käes olnud kotti, mis jäi pärast kannatanute kukkumist nendest eemale. Kohtus rääkisid aga kannatanud, et kott oli J. I käes. Kaitsja ei taotlenud taktikalistel kaalutlustel kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale süüdistatava A. Talko ütlused. A. Talko selgitas kohtus, et kohtueelsel uurimisel tehti talle ettepanek enne valmis kirjutatud protokollile alla kirjutada. Tema selliseid ütlusi kohtueelsel uurimisel ei andnud ja kaitsjat talle ei võimaldatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et J. I rahakotis oli A. Talkoga kohtumise hetkel 110 eurot. J. Ivanov maksis kaupluses pangakaardiga. See tõendab kaudselt seda, et J. Il ei pruukinud sularaha olla. Ei ole teada, kuhu said 40 eurot, mille äravõtmist ei ole kellelegi süüks pandud. Kaitsja analüüsib kannatanute ja süüdistatavate ütlusi ja teeb järelduse, et A. Talko ja A. Komissarov ei saanud kilekotti ega raha varastada. A. Talko ei ole T. K löönud. Peksmise jälgi ei ole fikseeritud. Ta tiris vaid T. K eemale. Isegi kui uskuda T. K ütlusi, siis on A. Talko käitumises tuvastatav vaid KarS § 121 koosseis. Asjaolu, et süüdistatavad jõid hiljem turu juures õlut, ei tõenda seda, et nad oleksid joonud kannatanutelt röövitud õlut või ostnud selle kannatanutelt röövitud raha eest. V. K ja S.Bi episoodis puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanute suhtes oleks füüsilist või psüühilist vägivalda kasutatud. Tõenditest ei nähtu, et kannatanud oleks süüdistatavaid kartnud. See on kohtu väljamõeldis. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleks ukseluku lõhkunud ja ebaseaduslikult korterisse tunginud. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanud oleks süüdistatavaid kartnud. Korteri seisukorda arvestades ei ole võimatu, et külaliste selline ilmumine oli V. K jaoks tavaline olukord. Kohus on eelistanud põhjendamatult A. Komissarovi ütlusi A. Talko ütlustele. Seda põhjusel, et A. Talko andis kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi kui kohtus. Kaitsja märkis aga juba eespool, et A. Talko oli ole kohtueelsel uurimisel selliseid ütlusi andnud. 4.2 Prokurör vaidlustab kohtuotsust A. Talkole mõistetud karistuse osas, taotledes vangistuse määra suurendamist ja KarS § 65 lg 2 alusel uue liitkaristuse mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kohus piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-77-11 väljendatud seisukohaga. Samuti jättis kohus arvestamata KarS § 58 p 3 nimetatud raskendavat asjaolu, st kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, mille tagajärjel on süüdlasele mõistetud põhjendamatult leebe karistus.

Kohtuotsuse kohaselt ei ole tuvastatud karistuse kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, vaatamata sellele, et raskendavale asjaolule on viidatud juba süüdistusaktis (akti p 2 eelviimane lõik). Samas on kohus kontrollinud kannatanute isikusamasuse ja teinud päringu kannatanu J. I konto kohta, milles viidati kannatanu isikukoodile. Seega oli kohtu poolt tuvastatud 07.02.1946. a sündinud J. I vanus – 66 aastat, mis on kõrge iga KarS § 58 p 3 mõttes. Kohus jättis karistust raskendava asjaolu arvestamata. Kohus tuvastas prokuröri hinnangul õigustatult, et mõlemal kuriteo toimepanijal oli kandev roll ja A. Talko süü suhteliselt suur, kuna teda süüdistatakse kahe esimese astme kuriteo toimepanemises ühe päeva jooksul. Mõlemal juhul on olnud ründed suunatud vähekindlustatud isikute vara vastu ja süüteod on seotud nii psüühilise kui füüsilise vägivallaga. Kahe kannatanu näol on tegemist liikumispuuetega isikutega, kellel sisuliselt puuduvad võimalused ennast ründe eest kaitsta. Kohus märkis õigesti ka seda, et õiguskorda saab kaitsta vaid juhul, kui sellisel moel käituv isik pikemaks ajaks isoleeritakse. Kohus leidis, et A. Talkole tuleb mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Kohtuotsuses toodud motiividel ei saanud kohtul olla alust karistuse oluliseks kergendamiseks. Järgmisena aga, jättes tähelepanuta raskendava asjaolu esinemist, leidis kohus, et arvestades kasutatud vägivalla iseloomu ja vähest intensiivsust, peab kohus võimalikuks mõista karistuse mõningal määral alla sanktsiooni keskmise määra. KarS § 200 lg 2 näeb karistusena ette vangistuse vahemikus 3 kuni 15 aastat, st sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat. On ilmne, et karistuse kergendamine rohkemgi, kui ühe kolmandiku võrra ei ole mõningal määral kergendamine. Tegemist on olulise kergendamisega, milleks aluseid ei esine. Kohus ei ole karistuse määra valikul arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-177-11 märgitud seisukohaga, mille kohaselt õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega.

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kui tema kaitsja kaitseversioonid. Kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja maakohtu istungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtukolleegium ei pea maakohtu otsuse motiive A. Talko süü tõendatuse osas vajalikuks korrata. 6.2 Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul KrMS § 339 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel. Apellatsioonis on loetletud rida asjaolusid, mille alusel kaitsja hinnangul tulnuks A. Talko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud A. Talko õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused A. Talko süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta esitatud süüdistuses süüdi mõistetud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-79-01 ja 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud A. Talkole inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. 6.3 Lisaks eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uuesti arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus, sest tegemist on rikkumisega, mille kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

6.4 Vastuseks kaitsja apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava A. Talko ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatult analüüsitud süüdistatava käitumist enne kuritegude toimepanemist, nende toimepanemise ajal ja pärast seda. Kohtukolleegiumi hinnangul puudus maakohtul vähimgi alus neis objektiivsetes tõendites kahelda. Analüüsist selgub üheselt, et A. Talko kohtuistungil antud ütlused on ebausutavad ja ennast õigustavad. Lisaks sellele nõustub kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et süüdistatava A. Talko ütlused on vastuolulised, mistõttu need tuleb tõendina kõrvale jätta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt juba maakohtus püstitatud kaitseversiooniga, et A. Talkole oli antud allakirjutamiseks protokoll, mille sisu ei vasta tema poolt räägitule ning talle ei võimaldatud kaitsjat. Ei ole vähimatki põhjust arvata, et isik kirjutaks alla protokollile, mille sisuga ta ei nõustu. A. Talko ja tema kaitsja ei ole teinud kohtueelse menetluse käigus prokuratuurile avaldust selle kohta, et tema ülekuulamisel oleks rikutud kriminaalmenetluse sätteid või rakendatud protokolli allakirjutamisel psüühilist või füüsilist sundi. Kohtukolleegiumi hinnangul arvestas maakohus põhjendatult kannatanute ütlustega, sest nad on andnud kohtuistungil samasisulisi ütlusi nagu kohtueelsel uurimisel. Kannatanud on detailselt selgitanud, kuidas nende suhtes psüühilist või füüsilist vägivalda tarvitati ja kes seda tegi. Kuna isikud tegutsesid grupis ja kummalgi oli täita oma roll, siis kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei olegi tähtsust kes konkreetselt vägivalda tarvitas või vara hõivas. Maakohus on kõrvutanud kannatanute ütlusi teiste kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungi käigus kogutud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed. Kui kaitsja leidis nende ütlustes vastuolusid, siis oleks pidanud ta taotlema maakohtus ristküsitlemise käigus kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Seetõttu jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tegemist oli kaitsetaktikalise võttega. Kui kaitsja ei ole taotlenud kannatanute ütluste avaldamist, siis ei ole ka kohtukolleegiumil võimalik neid ütlusi võrrelda. Kohtukolleegium märgib veel seda, et kaitsja on ise oma apellatsioonis märkinud, et T. K suhtes toime pandud A. Talko käitumises võib olla KarS § 121 süüteokoosseis. Seega tunnistab kaitsja ise, et A. Talko on T. K suhtes vägivalda tarvitanud, mis on KarS § 200 süüteokoosseisu üheks objektiivseks tunnuseks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega A. Talko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 6.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium prokuröri apellatsioonis toodud seisukohtadel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-77-11 märkinud, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega.

KarS § 200 lg 2 näeb karistusena ette vangistuse 3 kuni 15 aastani. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks 9 aastat vangistust. A. Talkole mõistis maakohus karistuseks 5 aastat vangistust, so sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Samas on maakohus ise märkinud, et A. Talkole tuleb mõista vangistus mõningal määral alla sanktsiooni keskmist määra. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni etteheitega, et kohtuotsus on karistuse määra osas vastuoluline. Maakohus A. Talko karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, ehkki juba süüdistusaktis oli märgitud, et karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 57 p 3 kohaselt süüteo toimepanemine kõrges eas oleva isiku suhtes. Samas on kohus kontrollinud kannatanute isikusamasuse ja teinud päringu kannatanu J. I konto kohta, milles viidati kannatanu isikukoodile. Seega oli kohtu poolt tuvastatud 07.02.1946. a sündinud J. I vanus – 66 aastat, mis on kõrge iga KarS § 58 p 3 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-93-12 märkinud, et ta ei pea vajalikuks muuta kohtupraktikas ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, mille kohaselt on kõrges vanuses isikuteks KarS § 58 p 3 tähenduses vanaduspensioniealised inimesed. Seda eriti olukorras, kus koos keskmise eluea tõusuga on sellele vastavalt tõstetud ka vanaduspensioni saamise iga ja tõenäoliselt tõstetakse seda veelgi. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks maakohus selle karistust raskendava asjaoluga ei arvestanud. Seega kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et A. Talko karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p-s 3 sätestatud süüteo toimepanemine kõrges eas oleva isiku suhtes. Seoses sellega leiab kohtukolleegium, et A. Talkole mõistetud karistust tuleb karmistada. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse A. Talkole karistuse mõistmise osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab A. Talkole KarS § 200 lg 2 p 4,7,9 järgi karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendab kohtukolleegium mõistetud karistust Harju Maakohtu 27. aprilli 2011. a otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse, so 1 aasta 11 kuu 25 päeva võrra ja mõistab A. Talkole liitkaristuseks 8 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Seega kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele osaliselt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p-dest 2,4 ja § 340 lg 2 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5. märtsi 2013. a otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse.