Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
07. mai 2013, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-2576
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gontšarov ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
09. aprill 2013, Tallinn
Kriminaalasi
Indrek Sõõru süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4, § 141 lg 2 p 6; § 121 järgi, Tiit Robase süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 23. jaanuari 2013.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Kaitsjad
Prokurör
Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste
Süüdistatavad
Indrek Sõõru ik: 37202190265, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 kuud ja 4 päeva, Tiit Robas, ik: 36711090255, eluk: XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud
Kaitsjad
Advokaat Andrus Repnau, Jurist Riho Friedrichs
Tühistada Harju Maakohtu 23. jaanuari 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-09-2576 Indrek Sõõrule mõistetud karistuse osas. Uue otsusega:
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
Oma tegevusega pani Indrek Sõõru toime KarS § 141 lg 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, see on inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise vägivallaga isiku poolt, kes on varem toime pannud vägistamise.
KarS § 66 lg 1 alusel määras, et rahalist karistust võib kanda ositi 10 kuu jooksul, tasumisele kuulub igakuuliselt 80 eurot. Tiit Robase suhtes K datud tõkendi – elukohast lahkumise keelu – tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus leidis, et I.Sõõrule esitatud süüdistus T.M u korduvas vägistamises ja A.Ri väärkohtlemises pole piisavalt tõendatud, mistõttu mõistis ta nendes süüdistusest õigeks ja selle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus kvalifitseeris T.Robase poolt toimepandu KarS § 121 järgi ja ka selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
Tiit Robas tegutses hädakaitse olukorras, mistõttu tema tegu, T. K i kehaline väärkohtlemine, ei ole seetõttu õigusvastane.
tõendite kogumist jätnud välja tõendi, mida kohtulikult tegelikkuses uuriti-1 kd lk 157-159) ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –seksuoloogilise kompleksekspertiisi akti nr 105 Eeltoodu alusel ning tuginedes KrMS § 339 lg 2 palub apellant tunnistada ülaltoodud rikkumised kogumis kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks, milline tõi kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtuotsuse.
06.10.2009 kohtuistungi protokollist nähtuvalt tunnistaja ei kasutanud väljendit jõhker peksmine. Tegemist on kohtu poolt antud hinnangulise mõõtega, mida kohus on omistanud tunnistaja ütlustele. Kohtulahendis on kohus ise ka möönnud, et apellandile võidi kehavigastuse tekitada. Seega on kohus ise jõudnud seisukohale e, et kehavigasuste esinemist apellandil ei saa välistada. Samuti ei ole kohus arvestanud asjaolu, et asja materjalidega on tõendatud, et kannatanu kannatanul S. T oli enne konflikti näpp katki. Seega oli kannatanul vähemalt ühel ning vähemalt kinnisidumist lähiajal vajanud käevigastus, millist patisendikaart ei kajasta. Seega oli kannatanutel enne konflikti kehavigastusi. Küll aga ei ole kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, millised kehavigastused tegelikult kannatanu(tel) olid enne konflikti ja millised tekkisid konflikti tulemusel. Kaitsja leiab, et süüdistatava kehalisele suurusele ei saa omistada kohtu poolt omistatud kaklusomaduste- ja vajadustega, millist kohus on pidanud oluliseks tunnistaja K J ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Süüdistatav on kõnealuses episoodis esimesel ülekuulamisel (09.11.2007) viidanud sõbranna Kle (tl 58), kelle perekonnanime ja telefoninumbrit ta ülekuulamise ajal lihtsalt ei mäletanud. Seega kohtu poolt ei ole õige väide selles, et tunnistaja olemasolust apellant pole kriminaalmenetluse algusest peale menetlejat teavitanud ning seda ei saa ka tunnistaja K J i ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks võtta. KrMS § 61 lg kohaselt kohtu jaoks ei tohi olla ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei saa olla kohtu jaoks ka usaldusväärsuse hindamisel kindaks ettemääratud jõudu tõendil, mida kohus saab hinnata alles kohtumenetluses. Seega viide tõendi usaldusväärsusele seetõttu, et tõendit saab hinnata alles kohtumenetluses, on asjakohatu. Kohtul ja teistel menetlusosalistel oli ka reaalne võimalus küsitleda tunnistajat kohtus kõikide asjaolude kohta. Õigeks ei saa pidada ka kohtu etteheidet selles, et kuivõrd oli tegemist süüdistatava tuttavaga, siis soovi korral oleks kindlasti olnud võimail tuvastada tunnistaja isikuandeid varasemalt. Süüdistatava enese poolt tunnistaja K J kohta avaldatu (nii selle aja kui sisu osas) tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. Apellant ei pea õigeks ka seda kohtu esitatud järeldust, millise kohaselt jälitusprotokoll seab kahtluse alla tunnistaja K J ütluste usaldusväärsuse seetõttu, et protokoll ei kajasta apellandi telefonilt tehtud vastamata kõnet kannatanu T K telefonile. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, millise kohaselt kannatanu S. T ütlustest tuleneb, et tunnistaja K J ei saanud olla sündmuse tunnistajaks ning kogu sündmust algusest pealt näha. Tunnistaja kirjeldas kohtuistungil mida ta reaalselt nägi – ta nägi kaklust algusest lõpuni. Kannatanu S. T kinnitab tunnistaja K J i trepikotta sisenemise ajaks aega, mil kakluse füüsiline osa oli lõppenud. Selline olukord on ka eluliselt mõistetav, kuivõrd alles kakluse lõppedes on turvaline samast ruumist läbi minna, kus kaklus aset leiab. Kokkuvõtvalt ei sea kannatanu S. T ütlused kahtluse alla tunnistaja K J ütluste usaldusväärsust selles, et ta ei saanud kogu sündmust pealt näha. Vastupidi, kannatanu S. T ütlused haakuvad tunnistaja K.J ütlustega selles, mida ja millal tunnistaja näha võis. Kohus on menetluse käigus korduvalt jätnud rahuldamata kaitsjate taotlusi, millised koostoimes apelleeritava kohtulahendiga moodustavad selgelt kallutatud tõendite kogumi ja mis kokkuvõttes toob kaasa ka ebaõige lahendi.
Kokkuvõtvalt kriminaalmenetlust puudutavalt teinud alljärgnevaid menetluslikke otsuseid: keeldus kaaskohtualuse T.Robase arstitõendit tõendina vastu võtta, keeldus T.Robase poolt esitatud fotod – kus kannatanud propageerivad vägivalda ja alkoholi- tõendina vastuvõtmisest keeldus tunnistaja M.P ülekuulamise taotluse rahuldamisest, viitega samale tõendamiseväärsusele tunnistaja K J iga ning viimasena tunnistas tunnistaja K J i ütluste sisuliselt põhjenduseta ebausaldusväärseks. Selliselt kohus järjepidevate menetluslike otsustega kujundas protsessis selgelt ühekülgselt s.o. süüdistatava kahjuks olukorda, kus toetavad tõendid on võimalusel menetlusest välja jäetud ja allesjäänud tõendid tunnistanut ebausaldusväärseks. Apellant selgitab, hoolimata kehtivas seadusandluses deklareeritud võistlevuse printsiibist ei ole apellandil prokuratuuri ja kohtuga võrreldavaid ressursse ja võimalusi oma õiguste teostamiseks. Kui kohus järjepidevalt välistab süüdistatava kasuks rääkivaid tõendeid kriminaalasjast, ilma neid sisuliselt hindamata, rikub see kaitseõigust. Süüdistataval on võetud võimalus end kaitsta. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust. Apellant palub selline rikkumine lugeda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Tunnistaja M.P näol oli tegemist taksojuhiga, kes nägi vahetult kogu toimunut pealt. Takso sündmuskohal viibimist kinnitab ka Kannatanu S. T oma 07.01.2008 ütlustes (tl 5). Tunnistaja on ka menetluse kestel kohtusse tunnistajana ilmunud ning ta on 08.08.2011 kohtuistungi protokolli kohaselt ka tunnistajana registreeritud ja tema isikusamasus tuvastatud (juhiluba XXXXXXXX), kuid tollane istung lükati edasi rahvakohtuniku avalduse tõttu. Apellandile ei ole apelleeritavast kohtulahendist jälgitavalt arusaadav, kuidas kohus, olles isikut käsitlenud tunnistajana ja seega sisuliselt rahuldanud tema ülekuulamiseks varasemalt tehtud taotluse, hilisemalt sama taotlust hakkab uuesti käsitlema ning jätab selle sootuks rahuldamata. Maakohus läks vastuollu võistlevuse põhimõttega ja riivas kaitseõigust kuna ei võimaldanud kaitsjal kohtule tõendit esitada ega ka sellele kaitsmisel toetuda. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust ning apellant palub selline rikkumine lugeda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt taotleb apellant ka tunnistaja M P ülekuulamist. Andmed tunnistaja kohta: M P Isikukood: XXXXXXX, juhiloa nr XXXXXXXXX Telefoni nr +XXXXXXXXXXXXXXXXX Viimane teadaolev töökoht XXXXXXXXX Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja on jätnud osa tõendeid üldse hindamata. Apellandi hinnangul on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, milline on KrMS § 338 p 3 alusel kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise iseseisvaks aluseks. Apellant esitab uuesti oma seisukohad KrMS § 312 p 2 rikkumisest ja toob ära Riigikohtu lahendid analoogselt apellatsiooni põhistusega puudutavalt KarS § 141 lg 1, mis on kajastatud käesoleva otsuse lk 6 . Eeltoodu alusel ning tuginedes KrMS § 339 lg 2 palub apellant tunnistada ülaltoodud rikkumised kogumis (tõendite ebaõige hindamine, hindamata jätmine ja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine) kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks, milline tõi kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtuotsuse.
Eelnevast tulenevalt ning tuginedes KrMS § 321 lg 6, 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja 3, § 339 lg 2 , § 340 lg 2 p 1 palub
Kaitsja apellatsioonis on esitatud viited kompleksekspertiisile, milline viidi läbi 2007 aastal kannatanu T.M uga seotud kuritegudega, milles maakohus süüdistatava õigeks mõistis. Kolleegium leiab, et asjaolu, et süüdistataval I.Sõõrul ei ole aktis antud arvamuse kohaselt kalduvust vägivaldusele või et tal ei ole seksuaalsuunitluse häireid ega esine seksuaalhälbelisi eelistusi ei anna alust seada kahtluse alla kannatanu ütlusi sellest, et rektaalne vahekord toimus tema tahte vastaselt ja tema vastuhaku peale lõi süüdistatav teda näkku. Kohus on tõendina andnud hinnangu AS Ida- Tallinna Keskhaigla õiendile/ t.lk. 198/, mille kohaselt on T.V pöördunud 03.05.2004 aastal naistekliinikusse, temal on objektiivselt tuvastatud näol hematoomid. Temalt on võetud analüüsid. Kolleegium leiab, et kohus on seaduslikult leidnud, et läbivaatuse tulemusena tuvastati kannatanul vigastus näol, mis kinnitab tema ütlusi sellest, et süüdistatav lõi teda rusikaga näkku ning kaitsja poolt läbivaatuse tulemuste sisustamine vabatahtliku suguühte toimumisena on meelevaldne. Kohus on seaduslikult arvestanud ühe tõendina ekspertiisiakti, milles antud arvamuse kohaselt tuvastati, et kannatanu T.V i aluspükstelt analüüsiks võetud proovid langevad kokku I.Sõõru võrdlusproovist määratletud DNA profiilidega. Samuti T.V i pärasoolest DNA analüüsiks võetud proovi analüüsil määratletud Y kromosoomi haplotüüp on kokkulangev I.Sõõru Y kromosoomi haplotüübiga/ t.lk. 208-209/. Seega on ülaltoodud seaduslike ja usaldusväärsete tõendite alusel kinnitust leidnud, et I.Sõõru oli kannatanuga sugulises vahekorras ja seda kannatanu tahte vastaselt, kasutades kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda rusikaga näkku. Süüdistatava ristküsitlemise käigus on prokuröri taotluse alusel vastuoluliste ütluste andmise põhistusel avaldatud tema kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused. Kohtu järeldust, et tegemist on diametraalselt erinevate ütlustega pole ka kaitsja vaidlustanud, on vaid leidnud, et süüdistatava selgitus erinevate ütluste andmise kohta on arusaadav. Kolleegium leiab, et kaitsja hinnang süüdistatava poolt antud selgitusse ei kummuta kohtu põhistatud järeldust sellest, et I.Sõõru ütlused on ebausaldusväärsed. Kahtlustus on I.Sõõrule olnud selge ja arusaadav ning ta on eitanud T.V i tundmist ja igasugust vahekorda üldse kahtlustuses nimetatud kohas ja ajal, siis kohtuistungil on ta andnud diametraalselt teistsuguseid ütlusi, mis on viidud kooskõlla kriminaalasjas juba kogutud materjalidega. Kolleegium leiab, et apellatsioonis tehtud viide, et kahtlustatava ülekuulamisel rõhuti selgelt muudele asjadele on paljasõnaline, kuna rõhuda sai ikka vaid kahtlustuse sisule. Kolleegium leiab, et kaitsja väited KrMS § 312 p 2 rikkumise kohta ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellandi mittenõustumine maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Maakohus on tõendite usaldusväärsusele oma hinnangu andnud ning on põhistanud ka süüdistatava ütluste mitteusaldusväärseks tunnistamist. Kolleegium leiab, et apellandi väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Kaitsja on leidnud, et kuna kuriteosündmus toimus 2004 aasta, on mõistlik menetlusaeg läbi ning menetlus tuleb lõpetada. Analoogset seisukohta on kaitsja väljendanud ka maakohtus ning kohus on mõistliku menetlusaja möödumise kohta oma seisukoha esitanud ning leidnud, et kriminaalasjas ei ole
mõistlik menetlusaeg möödunud ning 2004 aasta episoodis on pikka menetlusaega kohus arvestanud karistuse mõistmisel juures. Vastavalt Riigikohtu korduvates lahendites sedastatule ( nt nr 3-1-1-43-10, 3-1-1-6-11) hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli I.Sõõru suhtes 2004 aastal toimepandud kuriteo osas menetlustoiminguid alustatud 2007 novembris, mida saab lugeda selles süüdistuses I.Sõõru suhtes menetlusaja kulgemise alguseks. Samas kriminaalasja on süüdistused esitatud ka teiste kuritegude toimepanemise kohta 2007 aastal. Kohtueelse menetluse käigus alates kriminaalasja alustamisest kuni 2009 aasta veebruarini, mil kriminaalasi saadeti juba maakohusse, on toimunud aktiivne menetlustoimingute läbiviimine ja tõendite kogumine. Kolleegium ei tuvastanud selle käigus aega, mil menetlustoiminguid üldse ei tehtud. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas on kohtulik arutamine korduvalt edasi lükatud menetlusosaliste haigestumise tõttu. Kuigi isik ei saa vastutada selle eest, kui tervislik olukord ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda, tuleb arvestada, et ajal, mil süüdistatava või kaitsja tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. Samuti on antud asjas 2012 .a oktoobris, mil menetlus oli juba aastaid kestnud vahetunud I.Sõõru kaitsja, kes on taotlenud kohtuistungite edasilükkamist ka seoses sellega et soovib uuesti väljapressimise süüdistuses kannatanute ristküsitlemist, mis tegelikult oli juba läbi viidud. Kohus on kaitsja sellesisulise taotluse rahuldanud ning kannatanuid on uuesti ristküsitletud. Kolleegium leiab, et kuna kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust, pole antud juhul mõistlik menetlusaeg lõppenud ning menetluse lõpetamiseks seaduslikud alused puuduvad.
Ka on T.K andnud asjakohaseid ja arusaadavaid selgitusi sellest, kuidas ja millal ta tajus seda kes siis peab raha tooma. Raha nõudmine toimus ajal, mil oli tarvitatud mõlema kannatanu suhtes vägivalda ja kui nad olid koos, räägiti mitmuses. Intsidendi lõpus öeldi talle, et sõber peab raha tooma. Samas just T.K ile anti edasi ka number millele helistada kui raha koos oli. Asjaolu, et T.K andis ütlusi, et lõpuks sai ta aru nagu temalt otseselt raha ei nõutud, ei anna kuigivõrd alust seada kahtluse alla tema kui tõendiallika usaldusväärsust ega muuda maakohtu poolt I.Sõõru käitumisele antud juriidilist hinnangut. Samuti ei väära see ka fakti, et T.K on kriminaalasjas kannatanuks kuna juba mõlema kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel oli esitatud rahaline nõue millega oli ka väljapressimine lõpule viidud. Kaitsjad on ette heitnud kohtule, et pole tuvastatud milline oli täpne ähvarduse sisu. On viidanud Riigikohtu lahendile ning leidnud, et kannatanute ütluste vahel ähvarduse reaalsuse osas on vastuolu. Esmalt kolleegium peab vajalikuks märkida, et KarS § 214 lg-s 1 sätestatu kohaselt on varalise kasu üleandmise nõude esitamine kuriteona karistatav, kui selline nõudmine on esitatud ähvardusega piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Viimane, füüsilise vägivalla kasutamine, on aga maakohtu otsusega üheselt tõendite kogumile tuginevat tõendamist leidnud ja seda nii kannatanute kui tunnistaja A. G ütlustega, kes nägi kannatanuid vahetult pärast sündmusi. Samuti on nende vigastused kinnitust leidnud, AS IdaTallinna Keskhaigla teatise ja patsiendikaartidega, kus on vigastused fikseeritud/ 1 kd. t.lk. 16-19a/. Kaitsjate poolt esitatud väited tunnistaja T. T i mõjust kannatanute politseisse ja arsti juurde minemisel pole antud juhul olulised. Asjaolu, et ühe noormehe isa soovitas minna nii politseisse kui ka traumapunkti on eluliselt mõistetav ega anna vähimalgi määral alust seada kahtluse alla ei kannatanute ütlusi ega ka dokumentaalseid tõendeid kannatanutel vigastuste olemasolust. Kannatanu S. T on andnud ütlusi sellest kui reaalne oli tema jaoks psüühiline vägivald olukorras kus tegemist oli tema elukoha koridoriga, mis muutis reaalseks ka lubaduse teda üles leida, samuti ähvardati teda raha mittemaksmisel ka Männiku karjääri viimisega. Kolleegium leiab, et juba füüsilist vägivalda tundnud kannatanu jaoks, kes sündmuste toimumise ajal oli 18 aastane, oli ähvardus veenev vähemalt tervisekahjustuse tekitamise tasemel. Kaitsja poolt on apellatsioonis esitatud Riigikohtu lahendi seisukohad olukorras nö sõna-sõna vastu. Kaitsja leiab, et selline olukord oli 600 krooni hõivamise osas. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et 600 krooni hõivamine pole eraldi kvalifitseeritud. Kohus on kannatanu ütlused hinnanud tervikuna usaldusväärseteks ja süüdistatava I.Sõõru ütlused ebausaldusväärseteks. Sellekohast järeldust on maakohus põhistanud, ning on lugenud tõendatuks ka kannatanu ütluste alusel I.Sõõru poolt temalt 600 krooni hõivamise. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna, seega on kohus seaduslikult võtnud nimetatud asjaolu tuivastamisel aluseks usaldusväärseks tunnistatud kannatanu S. T i ütlused. Maakohus on andnud hinnangu tunnistaja K.J i, kes on esmakordselt üle kuulatud alles kohtuistungil, ütluste usaldusväärsusele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt pole välistatud, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega ning ka ütluste andmise ning sündmuste
toimumise ajavahemikku. Kolleegium leiab, et maakohus on tegelikkuses tuvastanud, et K.J sündmusi pealt ei näinud ning tuli maja koridori hiljem nagu on rääkinud kannatanud. Otsusest nähtuvalt on kohus tuvastanud tunnistaja K.J i ja kannatanute ütlustes vastuolu. Leides, et kannatanute ütlused sündmuste toimumisest on usaldusväärsed ja andes tunnistaja ütlustele hinnangu, oli kohus õigustatud järeldama, et tunnistaja ütlustele ei saa tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõsikindlaks tuvastamiseks toetuda. K.J on väitnud, et nägi väljas suitsetades, kuidas pikem noormees, kellel oli veel käsi kinni seotud, lõi uksel seisnud I.Sõõrut. I.Sõõru poolt kannatanu löömise osas pole tunnistaja ütlusi andnud. Samas on aga I.Sõõru poolt kannatanu löömine tuvastatud ja seda on kinnitanud ka I.Sõõru ise. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi, et teine noormees tahtis I.Sõõrut seljatagant pudeliga lüüa. Selle noormehe tõmbas jopest kinni hoides eemale T.Robas, mille tõttu noormees ise kukkus ja pudel läks puruks. Samas on kannatanu T.K andnud ütlusi, et teda lõi rusikaga T. Robas näkku, mille tagajärjel ta kukkus ja kaotas mingiks ajaks teadvuse. Kannatanute vigastused on tõendatud juba eelpool esitatud tõenditega. Seega ka T.Robase poolt toimepandule on tunnistaja andnud tõenditega vastuolus olevaid ütlusi. Tunnistaja ei ole ka andnud ütlusi sellest, et I.Sõõru oleks T.Robasele sündmuste ajal vahetult helistanud nagu annavad ütlusi kannatanud, et I.Sõõru helistas ja kohe saabus majja T.Robas, kes lõi T.K ile rusikaga näkku. Nimetatud helistamine on fikseeritud ka jälitusprotokollis, millest nähtuvalt I.Sõõru on helistanud I.Robasele kell 7:08 nagu on kannatanud oma ütlustes sündmusi kajastanud/ 1 kd. t.lk. 93/. Kolleegium leiab, et tunnistaja ütlused saab hinnata vastuolus olevateks teiste usaldusväärsete tõendite kogumiga ning kohus on õigesti sündmuste tehiolude ja süü tuvastamisel jätnud tunnistaja ütlustega arvestamata. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et pole usutav, et nooruk, kellel on käsi niigi juba vigastatud, oma koduukse ees, tungib kallale temast tugevamale mehele, kellel on kaasas süüdistatavate ütluste kohaselt naisterahvas. Kaitsjate väited kannatanutest kui vägivaldsetest ja alkoholi tarbivatest noorukitest on maakohus juba asjakohaselt kummutanud. Kolleegium leiab, et tõendite kogumile hinnangut andes on maakohus juba tõlgendanud väiksemagi kahtluse süüdistatavate kasuks. Nimelt on maakohus väljapressimise süüdistuses T.Robase õigeks mõistnud ning leidnud, et kahtlusteta on tuvastatav vaid T.Robase poolt kannatanute löömine, kvalifitseerides tema poolt toimepandu vaid KarS § 121 järgi ja seda grupilises kuriteos, kus iga süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel tuleb lähtuda teovalitsemise teooriast. Kolleegium leiab, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Antud menetluses on tuvastatud juba maakohtu otsusega, et kannatanute poolt igasugune oht ja vahetu rünne puudus, konflikti algatajaks oli I.Sõõru, seega pole hädakaitseseisund tuvastatav, mistõttu pole alust ka rääkida hädakaitsest. Samuti ei nõustu apellatsioonikohus kaitsjate etteheidetega poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas. Selliseks aluseks ei ole täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmine. Kohtul lasub seadusega pandud kohustus anda hinnang kaitsjate poolt esitatud taotlusele täiendavate tõendite kogumise osas ja seda kriminaalmenetluses ettenähtud sätete alusel. Ka menetluspooled peavad tõendite esitamisel lähtuma seadusest. Kaitsjad on viidanud tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmisele kui olulisele menetlusnormi rikkumisele. Samas pole kaitsjad kohtule teatanud tunnistaja täpset asukohta.
Ise on kaitsjad väitnud, et neile teadaolevalt viibib tööl välismaal. Nimetatud tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamisel on kaitsjad lubanud tagada tunnistaja kohtuistungile toimetamise. Asjaolu, et ühel korral ka tunnistaja on viibinud kohtusaalis, kui arutamist ei toimunud, ei takista ega sea piirangut kohtuliku uurimise lõpetamiseks kui esinevad seaduslikud alused täiendava tõendi kogumata jätmiseks. Ka apellatsioonikohtus esitasid kaitsjad analoogse taotluse. Samas aga kinnitas I.Sõõru, et on telefonis rääkinud välismaal töötava ja elava tunnistajaga. Viimane avaldas , et ei saa ega taha kohtuistungile tulla. Tunnistaja asukohta ei avaldatud ka apellatsioonikohtus, mistõttu ka ringkonnakohus jättis KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel taotluse rahuldamata. Samas on aga maakohus rahuldanud I.Sõõru kaitsja taotluse juba küsitletud kannatanute uuesti kohtuistungile kutsumiseks ja ka uuesti ristküsitlemiseks kuigi asjaolu, et kaitsja on vahetunud sellist kohustust kohtule ei pane. Kannatanute küsitlemise võimalus oli nii süüdistataval kui ka kohtuistungil osalenud kaitsjal. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et maakohtu poolt menetlusõiguse ja viidatud kaitseõiguse rikkumine pole tuvastatav ja nimetatud põhistusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. I.Sõõru kaitsja on kohtule ette heitnud, et kohus on jätnud tõendite hindamisel põhjendamatult välja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –seksuoloogilise kompleksekspertiisi akti nr 105, mis kaitsja arvates kummutab kuvandi I.Sõõrust kui vägivaldsest ning vägivalda kasutades seksuaalvahekordasid harrastavast isikust. Kolleegium peab selles osas vajalikuks märkida, et viidatud ekspertiis oli tehtud kriminaalasjas, kus kannatanuks oli T.M . Ekspertide käsutuses olid vaid selle kriminaalasja materjalid. Nimetatud süüdistuses mõistis maakohus I.Sõõru õigeks, mistõttu akti hindamata jätmine pole käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Kolleegium leiab, et süüdistatava tervislik seisund on olulise tähendusega süüvõimelisuse tuvastamisel, samuti on võimalik neid arvestada ka karistuse mõistmisel. Asjaolu, et eksperdid ei tuvastanud I.Sõõrul seksuaalsuunitluse ega psüühikahäireid ega kalduvust vägivaldsusele ning, avaldasid arvamust, et ta oli teo toimepanemise ajal süüdivusseisundis ja on võimeline karistust kandma/ 1kd t.lk. 157-159/, näitab tema süüdivust ega anna alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks ega antud juhul ka karistuse kergendamiseks.
Samas on aga maakohus otsuses KarS § 141 lg 1 järgi karistuse mõistmise osas märkinud, et karistusmäära otsustamisel tuleb arvestada, et nimetatud kuriteo toimepanemisest on möödunud küllaltki pikk aeg. Samuti on kohus märkinud, et arvestab ka kannatanu käitumist ning kannatanu enda hinnangut teo ebaõigusele ja nimelt seda et kannatanu tajus enda suhtes toimepandut ebaõigust suhteliselt leebena. Seega on maakohus esitanud asjaolud, mida arvestab KarS § 57 lg 2 alusel I.Sõõrule nimetatud kuriteo eest karistuse mõistmisel. Samas aga mõistetud karistusmäär nimetatud asjaoludega arvestamist ei näita, kuna mõistetud 3 aastane vangistus peaks olema algorientiiriks karistusmäära valikul. Seega karistust raskendavate asjaolude puudumisel ja kahe karistust leevendava asjaolu tuvastamisel, peaks mõistetud karistusmäär jääma alla sanktsiooni keskmist määra ehk alla kolme aastat. Kolleegium leiab, et võttes aluseks maakohtu enda seisukohad tuleb mõistetud karistusmäära lühendada ja mõista I.Sõõrule KarS § 141 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Eripreventsioonist lähtuvalt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka I.Sõõru isikuga. Kolleegiumi veendumuse kohaselt näitab süüdistatava varasem süütegude toimepanemine tema negatiivset suhtumist õiguskorda ning ka seda, et varasemad karistused pole teda mõjutanud seaduskuulekusele. Selline I.Sõõru käitumine annab aluse järelduseks, et I.Sõõrul tuleb temale mõistetud karistus ka reaalselt ära kanda nagu on leidnud ka õigesti maakohus. Samas kolleegium märgib, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel tähelepanuta asjaolu, et pärast 2004 aastal toimepandud kuritegu on I.Sõõrut kriminaalkorras karistatud 09. märtsil 2006 aastal, mil talle on mõistetud ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aastane reaalne vangistus. Tegemist on KarS § 65 lg 1 ettenähtud olukorraga, ehk kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Riigikohus on korduvalt oma lahendites/ nt otsus 3-1-1-16-11/ märkinud, et olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud. Seega kuna KarS § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu oli toime pandud enne Harju Maakohtu 09. märtsi 2006 aasta otsust tuleb antud juhul mõista liitkaristus KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestades asjaolu, et apellatsioonimenetlus toimub vaid kaitsja apellatsiooni alusel, kohaldada kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõtet ning KarS § 65 lg 1 , 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, millest tuleb maha arvestada Harju Maakohtu 09. märtsi 2006 aasta otsusega mõistetud, ärakantud karistus. Seega jääb I.Sõõrul liitkaristusest kandmata 1 aasta 6 kuud vangistust. Seda ärakandmata osa on Riigikohus oma otsuses nr.31-1-112-04 nimetanud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks, mis annab sama otsuse kohaselt aluse KarS § 65 lg 2 sätete kohaldamiseks. Peale eelmise kohtuotsuse tegemist toimepandud KarS § 214 lg 1 järgi on maakohus mõistnud karistuseks 1 aasta vangistust. Kujunenud olukorras tuleb kohaldada Riigikohtu otsuses 3-1-1-112-04 väljendatud seisukohti e. siis lõpliku liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 2 sätteid. Kohtukolleegium ei halvenda liitkaristuse mõistmisega süüdistatava olukorda kuna arvestades juba eeltoodud asjaolusid vähendas ringkonnakohus I.Sõõrul kandmisele kuuluvat karistust, mis ka liitkaristuse mõistmisel ei muutunud.
taotluse osas, muus osas jätab apellatsiooni rahuldamata. T.Robase kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.