Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg
25. aprill 2013 (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-3633
Kohtukoosseis
Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas
Kriminaalasi
J.I süüdistuses KarS § 118 lg 1 ja § 121 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 5. veebruari 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Prokurör
ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Süüdistatav
J.I, isikukood: XXX ; elukoht XXX ; Kriminaalkorras karistatud kaks korda.
Kaitsja
Vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski
Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 5. veebruari 2013 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.
löömisele eelnenu kohta on vastuolulised. Kohus arvestas, et kannatanu ise alkoholijoobe tõttu täpselt 30.09.2011 õhtul toimunut ei mäleta, mistõttu ei saa tema ütlustele tuginedes välistada, et sündmus toimus süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt, s.o veidi aega enne noaga löömist oli ka kannatanu kasutanud süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda võttes süüdistataval kaelast kinni nii, et viimasel hakkas hing kinni jääma. 5.1 Ka süüdistatav on kriminaalasja menetlemise erinevatel ettappidel andnud vahetult enne noaga löömist juhtunu kohta erinevaid ütlusi. Nii kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ühel korral on ta kohtueelse uurimise käigus andnud kohtus antud ütlustega kattuvaid ütlusi ja ühel korral erinevaid. Viimased on KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel ka kohtus avaldatud. J.I on põhjendanud ütluste erinevust asjaoluga, et ta soovis kohtueelse uurimise käigus kaitsta kannatanut pahanduste eest. Kohus nentis, et sellist selgitust ei saa reeglina pidada eriti veenvaks, J.I puhul tuleb aga arvestada, et eksperdiarvamuse kohaselt on tegu kerge vaimse alaarenguga isikuga. J.I on kohtueelses menetluses andnud ütlusi kaitsja osalemiseta. Nimetatud asjaolu ei pidanud kohus aga menetlusnormide rikkumiseks, sest ülekuulamise hetkel ei olnud menetlejale J.I vaimne seisund teada ning tegemist on üksnes kerge vaimse alaarenguga. Eeltoodust tulenevalt saab ka J.I ütlusi kasutada tõendina kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Kohus luges J.I selgitused erinevate ütluste andmise kohta põhjendatuks ja pidas eluliselt usutavaks J.I soovi vähendada kannatanu rolli juhtunus. 5.2 Kohus asus süüdistatava vaimse seisundi ja tema ning kannatanu suhete eripära tõttu seisukohale, et süüdistutav on ütlustes erinevaid asjaolusid veenvalt selgitanud ja arvestas tõendina kohtus antud ütlusi. Seda, et ka süüdistataval endal oli 30.09.2011 õhtul silmnähtavaid vigastusi, kinnitab ka patsiendikaart – m.h sellel kirjeldatud muljumisjäljed, mis kinnitavad süüdistatava väidet selle kohta, et kannatanu teda kaelast pigistas. Patsiendikaardiga on ümber lükatud kannatanud väide, et tema süüdistatavat tol õhtul üldse ei puudutanud. 5.3 Arvestades samal õhtul J.V. pool ja veidi enne noalööki toimunut, oli J.I alust arvata, et kannatanu rünne tema suhtes on kestev – kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et lõi noaga kannatanut, kuna kartis, et viimane teeb talle jälle haiget, lööb, võtab kõrist kinni – seega tuleneb ütlustest, et J.I pidas rünnet enda suhtes jätkuvaks. 5.4 J.I väited luges kohus, arvestades tema sugu, iga ja väiksemat kehaehitust, eluliselt usutavaks. Tegemist oli suhteliselt kõrvalise maakohaga. Süüdistatav kinnitas, et tema suhted kannatanuga on muidu sõbralikud, kuid konfliktid tekkisid ajal, mil viimane oli alkoholijoobes. Kohus tuvastas, et 30.09.2011 oli kannatanu märkimisväärses alkoholijoobes, mistõttu võis ta süüdistatava jaoks tunduda ähvardavana. 5.5 Olukorras, kus kannatanu ise eelnevalt süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda kasutas ning kannatanul oli alus karta vägivalla kordumist, luges kohus süüdistatava tegevust kannatanu noaga löömisel toimunuks hädakaitseseisundis ja kaitsetahtega. Süüdistataval puudunuks ilmselgelt vajadus ja soov kannatanut noaga lüüa, kui ei oleks olnud kannatanu enda eelnevat tegevust. 5.6 Nii süüdistatava kui ka kannatanu ütlustest nähtub, et kohe peale noalööki lõppes igasugune tüli. Seega oli nuga sobiv kaitsevahend, kuna lõpetas kannatanu ründe süüdistatava suhtes. Süüdistataval ei olnud muid märkimisväärseid vahendeid, kui taskusse varasemast ajast jäänud nuga. Seega arvestades asjaolu, et naissoost süüdistatav on kannatanust noorem ja väiksema kehaehitusega, jäänuks mistahes muu abivahend (nagu näiteks löömine ja hammustamine) ebakindlaks kaitsevahendiks. Eelnevalt asetleidnud vastastikune kriipimine,
vahetult eelnenud lahtirabelemine kannatanu haardest ja eemalejooksmine ei olnud soovitud tulemust andnud, sest kannatanu süüdistatava jälitamist ei lõpetanud. 5.7 Noaga löömine tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ja kohus möönis, et ründe tõrjumiseks piisanuks ehk ka noalöögist mõnda muusse kehapiirkonda. Arvestades KarS § 28 lg-s 2 sätestatut, leidis kohus, et lähtudes süüdistatava vaimse seisundi eripärast ja antud olukorrast, ei saa asuda seisukohale, et süüdistatav teostas hädakaitset kavatsetult või otsese tahtlusega ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahediga või kavatsetult või otsese tahtlusega tekitas ründajale liigset kahju. Seisukohale, et noaga rindkeresse löömine võib olla kohane kaitsevahend (just mehe ja naise vahelise perevägivalla korral), on asutud ka kohtupraktikas (vt 3-1-1-38-04). Olukorras, kus alkoholijoobes kannatanu kõrvalises maakohas süüdistataval järel käis ja ühel korral süüdistatavat juba kaelast kägistanud ja süüdistatav tundis kannatanu ees hirmu, on kaheldav, kas süüdistataval oli üldse võimalust kaalutleda ja otsustada, millega ja kuhu kannatanut lüüa. Eriti arvestades asjaolu, et J.I on eksperdiarvamuse kohaselt kerge vaimse alaarenguga.
tulenevalt. Lisaks väitis süüdistatav kohtus, et ei soovinud kahtlustatavana eeluurimisel kaitsjat. J.I ütlused kohtus on vastuolulised ning eluliselt ebausutavad – ütluste kohaselt haaras T.N. teda selja tagant kõrist, pani käe õlale. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt aga, mis avaldati prokuröri taotlusel kohtus, T.N. J.I kaelast ei kägistanud ega löönud ja ta ei oskagi seletada, miks ta kannatanut noaga lõi. Kohtu järeldused J.I ütluste osas on vastuolulised – kord on neid loetud veenvateks, siis jälle vastupidi. 6.1.2 Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kannatanu T.N. e ütlused. Kohus on arvestanud asjaoluga, et kannatanu oli tarvitanud alkoholi, jätnud aga tähelepanuta, et ka süüdistatav kuriteo toimepanemise päeval alkoholi tarvitas. Kohtuistungi protokollist ei tulene kohtu järeldus, et T.N. ei ole rääkinud midagi J.I suhtes vägivalla tarvitamisest. Kannatanu on väitnud, et varem on olnud kaklemisi J.I-ga . 6.1.3 Kohtulik uurimine oli ühekülgne või puudulik (KrMS § 338 p 1). Prokurör taotles kohtus T.N. e täiendavat küsitlemist J.I patsiendikaardil märgitud vigastuste ja T.N. el esineva vigastuse kohta. Kohus seda taotlust ei rahuldanud. Kuna kannatanu ristküsitlemine toimus enne süüdistatava ristküsitlemist, kes muutis kohtus ütlusi oluliselt, tekkis vajadus T.N. t täiendavalt ristküsitleda. Kohus leidis, et prokuröril selline õigus puudub, kuna ristküsitlemine on lõppenud ja vastavalt KrMS § 288 lg-le 6 on kohtul õigus kannatanut pärast ristküsitlust küsitleda. Prokuröri taotluse rahuldamata jätmine ei olnud põhjendatud, kuna kohtulik uurimine ei olnud lõpule viidud. Märkimist väärib, et KrMS ei reguleeri, millistel alustel ja kas on võimalik taotleda pooltel nn korduvat ristküsitlemist esimese astme kohtus, mistõttu on vajadus normi kohaldamise ja kohtupraktika kujundamiseks kõrgema astme kohtu poolt (näiteks on Tartu Ringkonnakohus pidanud lubatavaks prokuröri taotlusel tunnistaja korduvat ristküsitlemist, vt 1-12-2409). Antud juhul oli vajadus täiendavaks ristküsitlemiseks ka uute asjaolude kohta, mida süüdistatav kohtuistungil esitas. Kannatanu väitel ei rünnanud ta J.I vahetult enne seda, kui viimane teda noaga lõi. Samuti ei kasutanud ta vägivalda Vagode pool (mis on kooskõlas J.V. ütlustega) – prokuröril puudus aga võimalus kannatanut küsitleda varasema füüsilise kontakti esinemise kohta, millest rääkis kohtus J.I . Seetõttu ei saa välistada, et J.I kaelal tuvastatud vigastused ongi põhjustatud nn esimese füüsilise kontakti käigus, mis toimus oluliselt varem, kui noaga löömine. Ei saa väita, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ei ole varasematest füüsilistest kontaktidest rääkinud. 6.1.4 Tõendatud ei ole, et J.I patsiendikaardil tuvastatud vigastused sai ta vahetult enne noaga T.N. e löömist. Vahetu rünne ei tulene T.N. e ütlustest. J.I patsiendikaardil tuvastatud vigastused võis ta saada tunduvalt varem, s.o T.N. ega toimunud füüsilise kontakti käigus enne T. V. poole minekut. Kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt tuvastati T.N. e kaelal nahamarrastused. Ka J.I ütluste kohaselt, mida kohus usaldusväärseks luges, toimus noaga löömisest oluliselt varem vastastikune tõuklemine ja küüntega kraapimine – s.o tegemist oli olukorraga, kus ründaja ja kaitsja rollid vahetusid ja kummalgi hädakaitseseisundit ei tekkinud. J.I
patsiendikaardiga tuvastatud vigastused ei ole tema ütlustega, mille kohaselt seisnes T.N. e vahetu rünne käe õlale panekus ja kaelast kägistamises, kooskõlas. 6.1.5 Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et J.I ei ületanud hädakaitsepiire. J.I ütluste kohaselt tundis ta kaelast pigistamise ajal ebamugavustunnet, kuna oli raske hingata, ta sai lahti rabeleda ja eemale kõndida. Ütlustest ei tulene, et J.I kartis ohtu elule. Kohtu järeldus, mille kohaselt tegutses J.I kaitsetahtest ajendatuna ei ole õige – kohtus antud ütluste kohaselt võttis ta taskust noa ja lõi ta automaatselt millelegi mõtlemata ja kui aru sai, mida tegi, hakkas nutma. Väär on kohtu viide kriminaalasjale nr 3-1-1-38-04, kuna J.I ja T.N. e näol on tegemist tuttavatega ja nendevahelist suhet ei saa lugeda perevägivallaks. Kui aga lugeda tõendatuks kannatanu vahetu rünne enne noaga löömist J.I poolt, on tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuna tõrjudes rünnet noaga, teostas süüdistatav otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ei vastanud ründe ohtlikkusele ja tekitas ilmselt liigset kahju. Rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav viitab tugevajõulisele noalöögile rindkere piirkonda. Ebasobiva vahendi tõttu kahjustati ründajat liigselt. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-108-10 on sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Antud juhul ei olnud nuga J.I käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim ning ta ületas hädakaitse piire otsese tahtlusega, millele viitab kannatanule tekitatud rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis viitab tugevajõulisele löögile. Ei ole eluliselt usutav, miks pidi kannatanu äkki hakkama J.I kaelast kägistama. Märkimist väärib asjaolu, et J.I on iseloomustuse kohaselt ettearvamatu käitumisega, teda on varem karistatud vägivallateo eest ja tal oli kaasas taskunuga. Prokuröri hinnangul piisanuks nimetatud ründe, J.I kaelast pigistamise (mille kohus luges tõendatuks), tõrjumiseks lahti rabelemisest ning minema kõndimisest. Seega ei olnud löök rindkeresse vajalik ründe tõrjumiseks ja noalööki ei saa pidada kaitsetahtest tingituks. Rünne (kaelast pigistamine), oli selleks ajaks lõppenud ning J.I T.N. est eemaldunud. J.I ütlustest lähtudes, kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, ent sellisel juhul tulnuks lähtuda KarS § 31 lg-s 1 sätestatust ning J.I vastutab ettevaatamatusest toemapandud süüteo eest (KarS § 119 lg 1). Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, tuginenud süüdistatava vastuolulistele ütlustele. Maakohtu otsus ei vasta Riigikohtu lahendites nr 3-1-1127-06, 3-1-1-15-103-1-1-21-10 ja 3-1-1-92-11 otsuse põhistamise nõuetele.
RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
ei ole süüdistatava
ütluste
hindamisel
Kohtuotsuse kohaselt on maakohus põhjalikult käsitlenud J.I nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi (kohtuotsuse lk 7-8) ning tuvastanud, et süüdistatav on kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel andnud vahetult enne noaga löömist juhtunu kohta erinevaid ütlusi. Nii on süüdistatav kahtlustatavana ülekuulamisel 27.02.2012 rääkinud, et tema liikus kannatanust eespool ja kannatanu kõndis järel. Kannatanu haaras tal paaril korral küünarvarrest, kannatanu ei löönud ega kägistanud teda. Pärast V majapidamisest lahkumist T.N. teda ei rünnanud ega vägivalda ei tarvitanud. Miks ta haaras noa, seletada ei oska. Maakohtus aga rääkis süüdistatav, et kannatanu kõndis tal järel ja sõimas. T.N. võttis tal selja tagant kõrist kinni nii, et J.I oli raske hingata. Ta rabeles lahti ja jooksis ette. Kannatanu tuli paari –kolme minuti pärast uuesti selja tagant ja pani käe õlale. Süüdistatav ehmus, võttis taskust noa ja lõi kannatanut. Süüdistatav kartis, et kannatanu võib talle uuesti haiget teha. Maakohus, tuvastades süüdistatava ütlustes lahknevused, viitas asjakohaselt RKKKo -tes 3-11-1-07 ja 3-1-1-3-07 märgitule, mille kohaselt tuvastades diametraalsed lahknevused kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erinevatel ajaperioodidel antud ütluste erisuse põhjust, tuleb tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Samas tuleb tähele panna, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n.ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlusi. Apellatsioonist võib mõista, et prokuröri ei veennud J.I selgitus ütluste erinevuse kohta, mida maakohus hindas aga usutavaks. J.I selgitas, et ei soovinud kannatanule politseis pahandusi tekitada. Prokuröri arvates on ebausutav, et kahtlustatavana ülekuulamisel mõtles süüdistatav eelkõige kannatanu olukorrale, mitte aga talle endale esitatud kahtlustusele esimese astme kuriteos. Ringkonnakohus ei jaga apellandi kahtlusi selles, et süüdistatavale ei võinud kujunenud olukorras olla oluline kannatanule liigsete probleemide tekitamise vältimine. 9.2 Prokurör märgib, et kohtu seisukohad on vastuolulised, kuna ühest küljest ei pea kohus J.I selgitust soovist kaitsta kannatanut pahanduste eest, eriti veenvaks, samas aga asub seisukohale, et süüdistatav on oma ütlustes esinevaid vastuolusid veenvalt selgitanud. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtades vastuolusid ei näe. Siinkohal tuleb pöörduda maakohtu otsuses märgitu poole (lk 7), kus kohus on leidnud, et reeglina ei saa süüdistatava selgitust soovi kohta kohtueelse uurimise käigus kaitsta kannatanut pahanduste eest, pidada eriti veenvaks. Järgnevalt maakohus põhjendas, miks ta leiab, et J.I selgitused ütluste erinevuse kohta on käesoleval juhul usutavad. Siinkohal lähtus kohus esmalt sellest, süüdistatava näol on tegemist ekspertarvamusega tuvastatud kerge vaimse alaarenguga isikuga. Maakohtu hinnangul on põhjendatud arvestada J.I vaimse seisundi eripära nende asjaolude hindamisel, millega ta on selgitanud erinevate ütluste andmist. Lisaks on oluline silmas pidada seda, et nii süüdistatav kui ka kannatanu kinnitasid nendevahelise sõprussuhte olemasolu, süüdistatav pidas kannatanut ka enda abistajaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas joonistuvad välja küllaltki tihedad süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted, mis ka loogiliselt ja inimlikult mõistetavalt põhjendavad J.I selgitust vajaduse kohta kannatanut probleemide eest kaitsta. 9.3 Seonduvalt prokuröri kahtlusega selle kohta, et on ebausutav, et kahtlustatavana ülekuulamisel mõtles J.I eelkõige kannatanu olukorrale, mitte aga talle esitatud raskele kahtlustusele, peab ringkonnakohus oluliseks märkida, et ka kannatanu T.N. ei soovinud teda noaga löömises koheselt süüdistada J.I . Nimelt 10.10.2011 asitõendi vaatlusprotokollist, milles kajastatakse politsei juhtimiskeskuse töötaja ning T.N. e vahelist
vestlust, nähtub, et vaatamata politsei juhtimiskeskuse töötaja korduvatele küsimustele selle kohta, kes teda noaga lõi, T.N. J.I ei nimetanud, kuigi lööja isik oli talle vaieldamatult teada (tl 38-39). Kriminaalkolleegium nii nagu maakohuski peab eluliselt usutavaks J.I selgitusi ütluste erinevuste põhjendamisel soovi vähendada T.N. e rolli juhtunus. Seega on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et J.I on ütlustes esinevaid vastuolusid kohtu jaoks veenvalt selgitanud, mistõttu kooskõlas kohtupraktikaga on arvestatud tõendina süüdistatava kohtus antud ütlusi. Rõhutada tuleb veel ka asjaolu, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu jaoks lisab J.I kohtus antud ütlustele usaldusväärsust ka süüdistataval tuvastatud vigastused, mida kinnitab patsiendikaart. Nimelt süüdistatava väidet selle kohta, et teda pigistati kaelast, kinnitab patsiendikaardil märgitu muljumisjälgede olemasolu kohta J.I kaelal. 9.4 Ringkonnakohtu hinnangul on prokuröri seisukoht J.I kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsja puudumisest (apellatsiooni lk 3) ebaoluline, kuna ka maakohus on leidnud, et kohtueelses menetluses ei ole J.I ilma kaitsjata kahtlustatavana ülekuulamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud.
Seega on apellandi etteheited maakohtule selles, et kohus ei kasutanud KrMS § 288 lg-s 6 antud õigust kannatanut ise küsitleda, mitteasjakohaseks, kuna nimetatud sätte mõtte kohaselt kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust pärast ristküsitlust ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumi hinnangul apellandi etteheited maakohtule kohtuliku uurimise puudulikkusest ja ühekülgsusest põhjendamatud.
(kannatanu poolt J.I kaelast pigistamine), millest tulenevalt oli J.I alust arvata, et T.N. e rünne tema suhtes on kestev. J.I ütluste kohaselt ta kartis, et olukorras kus pärast kaelast pigistamist ning J.I lahtirabelemist kannatanu uuesti lähenes ning jõudis juba panna käes süüdistatava õlale, võib kannatanu talle uuesti haiget teha. Seega tuleneb süüdistatava ütlustest, et ta pidas T.N. e rünnet tema suhtes jätkuvaks ning selleks oli tal ka alust (eelnev rünne kaelast pigistamise näol, uuesti füüsiline kontakt käe õlale paneku näol). 13.1 Prokurör on seisukohal, et kui lugeda tõendatuks T.N. e poolt vahetu rünne J.I-le enne noaga löömist, siis on tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuna tõrjudes rünnet noaga teostas süüdistatav otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele ja tekitas ilmselt liigset kahju. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et olukorras, kus kannatanu ise oli eelnevalt süüdistatava suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ning kannatanul oli alus karta vägivalla kordumist, luges süüdistatava tegevuse kannatanu noaga löömisel toimunuks hädakaitseseisundis ja kantud kaitsetahtest. Samuti on kohus analüüsinud ka kaitsevahendi sobivust (kohtuotsuse lk 8-10). Kordamata maakohtu asjakohaseid ja põhjendatud seisukohti märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piire, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahendiga, mis ilmselgelt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselgelt liigset kahju tekitab. Riigikohtu praktikas on märgitud, et eeltoodud sättest tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 kohaldamise aspektist ei ole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku ja ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel on võimalik tugineda eeskätt hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele (ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg ja koht, ründaja isik jms) (vt RKKKo 3-11-108-10). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud kannatanu T.N. e rünne J.I suhtes (vt ringkonnakohtu eeltoodud punktides esitatud seisukohad ning maakohtu otsuse lk 5-8). Kannatanu näol on tegemist noore mehega, kes ilmselgelt oli noorest naisterahvast füüsiliselt üle. Sündmus leidis aset kõrvalises kohas. Kuigi on tuvastatud, et T.N. e ja J.I vahel olid üldjuhul sõbralikud suhted, tekkisid nendevahelised konfliktid siis kui kannatanu oli alkoholijoobes. Ka 30.09.2011 oli kannatanu tugevas joobes. Võttes arvesse nii noaga löömisele eelnenud füüsilist konflikti ning asjaolusid, et kannatanu nii J.V. poole kui ka sealt Otsale mineku initsiatiiv tuli kannatanult endalt (soov järgneda J.I-le igale poole), on igati alust järeldada, et tavaolukorras sõbraliku kannatanu alkoholijoobes käitumine tekitas süüdistatavas hirmu. Maakohus on tuvastanud, et kohe pärast J.I poolt kannatanu noaga löömist igasugune nendevaheline tüli lõppes. Kannatanu istus teeservale ja süüdistatav asus abi kutsuma. Ründe lõpliku tõrjumise aspektist oli seega nuga sobiv vahend.
Kaitsevahendi säästvuse osas tuleb märkida, et säästvaima vahendi tuvastamine eeldab, et kaitsjal pidi olema mingi valik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nuga oli süüdistatava taskusse jäänud juhuslikult ning mingeid teisi abivahendeid tema käsutuses ei olnud. Kuna tegemist oli naissoost süüdistatavaga, kes ilmselgelt jäi kannatanule füüsilistelt eeldustelt alla, jäänuksid muud kaitsevahendid (nt. löömine, hammustamine) ebakindlaks ründe lõpliku tõrjumise seisukohalt. Seega on maakohus põhjendatult tuvastanud, et mingeid muid kaitsevahendeid J.I ei olnud, seega tal puudus valikuvõimalus. Isiku ekspertiisiaktis toodud ekspertarvamusega kooskõlas olevalt tuvastas kohus, et J.I tekitas T.N. ele eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus märkis, et arvestades J.I vaimse seisundi eripära ja antud olukorda, ei saa kohtu arvates asuda seisukohale, et süüdistatav kavatsetult või otsese tahtlusega teostas hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga või kavatsetult või otsese tahtlusega tekitas ründajale liigset kahju. Ka kohtupraktikas on leitud, et noaga rindkeresse löömine võib olla kohane kaitsevahend, eriti olukordades, kus tegemist on mehe-naise vahelise konfliktiga (vt maakohtu otsuses toodud viited, lk 10). Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et olukorras, kus alkoholijoobes kannatanu kõrvalises maakohas süüdistataval järgi käis ja oli süüdistatavat eelnevalt kaelast kägistanud, tundis viimane kannatanu ees hirmu, on kaheldav, kas süüdistataval (kellel on tuvastatud kerge vaimne alaareng olulise käitumishäirega) oli üldse võimalust kaalutleda ja otsustada, millega ja kuhu kannatanut lüüa. Seega ei ole võimalik väita, et J.I oleks ründe tõrjumise vahendi – noa võtmisega ja kannatanut just rindkeresse sellega löömisega tegutsenud otsese tahtlusega või kavatsetult.
oleks võimalik maakohtu poolt väidetavalt puudulikult läbi viidud kohtulikku uurimist teise astme kohtus kõrvaldada.
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.