Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 10. aprillil 2013 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11. aprillist 2013. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 11. aprillist 2013. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 29.11.2012 otsusega tunnistati I.R süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Samuti tunnistati I.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Vastavalt KarS § 64 lg 1 üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti I.R-ile liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati I.R vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel mõistetud 1 aasta vangistust ning mõisteti I.R-ile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o 1 aasta vangistust, ning ärakandmisele kuulub 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistusaja arvestamise alguseks määrati 29.11.2012. Tõkendina kohaldati vahistamist.

Sama maakohtu otsusega karistati P.L ja U.E KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi. Viru Maakohtu otsust on vaidlustatud vaid I.R-i süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas. Süüdistus. Maakohus arutas I.R-ile Kars § 200 lg 2 p 7, 8 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles 16.07.2011 kella 01.30 paiku alkoholijoobes Narvas Gerassimovi tn maja nr 18 juures ning tegutsedes koos P.L-i ja U.E-ga võõra vara äravõtmise eesmärgil, tungis kallale M.R. . Seejuures tema nõudis M.R. raha ja pangakaardi PIN-koodi teatamist, U.E lõi viimasele rusikaga näkku, ähvardas noaga ja omastas kannatanule kuuluva kella maksumusega 12 eurot, aga P.L omastas kannatanule kuuluva mobiiltelefoni „Nokia C5“ maksumusega 120.79 eurot, kullast abielusõrmuse maksumusega 480 eurot, kaks hõbeketti maksumusega 18 eurot, kaks kommipakki maksumusega 2 eurot, mälupulga maksumusega 15 eurot, korterivõtmed maksumusega 10 eurot, pangakaardi, mille abil 16.07.2011 kell 02.02 võttis välja pangaautomaadist (Kreenholmi 39H, Narva) raha summas 15 eurot. Süüdistuse tõendatus. Maakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, tuvastas, et I.R on süüdistuse sisuks oleva KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime pannud. Maakohus luges kuriteo objektiivse külje, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil tõendatuks kannatanu M.R. i, süüdistatavate N. Zavialovi, P.L-i ning U.E ütlustega ja äratundmiseks esitamise protokolliga. Maakohus luges süüdistatava I.R-i ütlused ebausaldusväärseks ning jättis need tõendite kogumist välja, kuna tema poolt kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus antud ütlused lahknevad oluliselt. Samuti on I.R andnud vastuolulisi ütlusi kohtueelses menetluses. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad P.L , I.R ja U.E otsese tahtlusega, s.t teadvustasid, et nad realiseerivad asjaolu, mis vastab süüteo koosseisule ja soovisid seda. P.L-i, I.R-i ja U.E teod olid kooskõlastatud iseloomuga, need olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele. Nende tegude kooskõlastatust kinnitab kasvõi see fakt, et P.L tungis M.R. kallale, I.R nõudis M.R. raha ja pangakaardi PIN-koodi teatamist, U.E lõi viimasele rusikaga näkku, ähvardas noaga ja omastas kannatanule kuuluva vara ning nad kolmekesi jooksid pangaautomaadi poole. Karistus. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süü astet, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki. Samuti arvestas kohus süüdistatava isikut, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

I.R on varem korduvalt kohtulikult karistatud ning tal on kustumata karistused. Teda on karistatud ka vangistusega ning järeldusi ta enda jaoks teinud ei ole. Seega pidas maakohus vajalikuks karistuseks mõista vangistust. I.R-i vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale on apellatsioonid esitanud I.R ja tema kaitsja. I.R-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus tunnistas I.R-i süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning I.R-ile mõistetud lõpliku liitkaristuse osas. Kaitsja palub teha uus kohtuotsus, millega mõista I.R õigeks KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et sisuliselt ei toimunud kohtuistungil I.R-i ülekuulamist kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamiseks. I.R viibis sündmuskohal, kuid tema roll ja osavõtt kuriteo toimepanemisest ei olnud kohtuistungil välja selgitatud. Teised süüdistatavad enda ülekuulamist kohtuistungil ei taotlenud ning nende kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole järjepidevad I.R-i tegevuse osas. Seega oli I.R-i kaitsmine nimetatud episoodis oluliselt piiratud, kuna temal ja ta kaitsjal ei olnud võimalust neid küsitleda. Tegemist on kaitseõiguse rikkumisega. Kaitsja on seisukohal, et äratundmiseks esitamise protokoll, mille kohaselt kannatanu M.R. tundis ära I.R-i , ei tõenda süüdistatava osalemist kuriteo toimepanemises, kuna I.R ei eita sündmuskohal viibimist. Kohtueelses menetluses esimesel ülekuulamisel kannatanu selgitas, et ta ei saa temale kallale tunginud isikuid ära tunda. Samas hiljem tundis ta ära I.R-i, nimetamata, milliste tunnuste alusel. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes I.R-i KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritav tegevus kannatanu M.R. i suhtes. Seega ei vasta maakohtu otsus KrMS § 305 lg 1 nõuetele. Seoses I.R-ile mõistetud karistusega leiab kaitsja, et maakohus on kohaldanud KarS § 64 lg 1 alusel kaks korda liitkaristuse mõistmist üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, liites mõistetud karistused. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud I.R-ile mõistetud karistust, vaid on üldsõnaliselt viidanud KarS §-le 56. Sellega on maakohus rikkunud KrMS § 305 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. I.R palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega ta mõisteti süüdi KarS § 200 järgi ning mõista ta KarS § 200 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt taotleb I.R liitkaristuse mõistmist lugedes kergem karistus, s.o KarS § 199 järgi mõistetud 1 aasta vangistust, kaetuks raskema karistusega, s.o KarS § 200 alusel mõistetud 3 aasta vangistusega, ning seejärel vähendada liitkaristust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat vangistust. I.R väidab, et ta ei ole KarS § 200 järgi kvalifitseeritud kuritegu toime pannud. Ta leiab, et süüdistus ei ole piisavalt põhjendatud, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ning maakohus lähtus otsuse tegemisel vaid kannatanu ütlustest. Apellatsiooni kohaselt ei olnud tal omastamise eesmärki ning tema kaasosalised jätsid kuriteo toimepanemisel kõik saadud asjad endale. Ta väidab, et ei juhtinud kuriteo toimepanemist. Asjaolu, et ta sündmuskoha lähedal viibis, ei tähenda, et ta pani toime kõnealuse kuriteo. Sündmuskohale läks ta, et oma kaaslasi ära kutsuda, kuna oli väsinud ja elas P.L-iga koos. Apellant ei mõista, miks kannatanu viitab temale kui kuritegu juhtinud isikule. Kannatanu ise tunnistab, et ta polnud kaine ning see võib mõjutada tema hinnangut. I.R viitab

vastuoludele kannatanu ütlustes: esmasel ülekuulamisel väitis kannatanu, et kui teda löödi, siis nägi ta kohe I.R . Vastastamisel kannatanu aga nendib, et I.R võis ligi astuda hiljem. Kannatanu rääkis ütlustes ka ebareaalseid asju, nt et ta tundis I.R-i ära tema juuksevärvi ning naeratuse järgi. Samas oli sündmuse ajal öö ning väljas oli pime. I.R on seisukohal, et kuna maakohus lähtus otsuse tegemisel ainult kannatanu ütlustest, on kohtulik uurimine olnud ühekülgne. I.R viitab süütuse presumptsioonile, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Apellant on seisukohal, et kaassüüdistatavate P.L-i ja U.E ütlused kinnitavad, et I.R kuriteo toimepanemisel ei osalenud. Nende ütlustest nähtub, et I.R röövimisel mingeid asju endale ei võtnud. Apellant märgib, et kuna ta röövimise tulemusena midagi ei saanud, ei olnud tal ka motiivi röövimine toime panna. Apellant tõstatab küsimuse, miks pole keegi kaasosalistest andnud ütlusi, et tema kuriteo toimepanemist juhtis või üleüldse võttis kuriteo toimepanemisest osa. Apellant viitab vastuoludele ütlustes – nimelt P.L-i ütlustest nähtuvalt sõnad, mida kannatanu omistab I.R-ile, ütles hoopis U.E. I.R leiab, et kuna kannatanu oli alkoholijoobes ja šokiseisundis, siis ta ajas asjaolud segamini ja omistas I.R-ile tegevusi, mida ta ei teinud. I.R ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema ütlustes esinevad vastuolud. Ta küll viibis sündmuskohast eemal, kuid lõpu poole tuli sündmuskohale. Seega sündmuskohale tuli ta alles pärast seda, kui kannatanut löödi. I.R väidab, et lähenes sündmuskohale alles lõpus, kui jutt käis juba kaardi pin-koodist. I.R leiab, et kriminaalmenetluses läbi viidud äratundmiseks esitamine, milles kannatanu tundis I.R-i ära kui kuriteo toime pannud isiku, viidi läbi rikkumistega. Äratundmiseks esitamine tuleb läbi viia vähemalt kahe kahtlustatavaga sarnase isikuga (pikkus, vanus, juuste pikkus). I.R märgib, et kriminaalasjas ei viidud läbi uurimiseksperimenti ja vastastamist kaasosaliste vahel. I.R märgib, et asjas on ka tunnistaja N. Zavialov, kes kinnitab, et I.R ei osalenud kuriteos. Apellant märgib, et tema panus kuriteo toimepanemisse oli niivõrd väike, et on põhjendatud mõista talle karistus alla sanktsiooni miinimummäära. Samuti väidab I.R, et kohtueelse uurimise käigus ei tagatud talle kaitsja abi. Esimesel ülekuulamisel I.R küll ise loobus kaitsjast, kuid seda seetõttu, et arvas, et on süütu ja arusaamatus laheneb peatselt. Kuid kui I.R mõistis, et teda kahtlustatakse KarS § 200 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, taotles ta kaitsjat, kuid seda talle ei võimaldatud. Apellant vaidlustab ka talle mõistetud lõppkaristust. I.R väidab, et tema karistuse hulka ei arvestatud vangistust 1 aasta, mida ta kandis Harju Maakohtu (Liivalaia kohtumaja) 31.01.2012 otsuse alusel. Nimelt tuleb KarS § 65 lg 1 alusel isik kõigis enne kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe kohtuotsusega. Samuti leiab ta, et talle mõisteti liiga range karistus raskeima karistuse suurendamise teel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

üle korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi.

I.R: „

Ütluste kohaselt mõne aja pärast jätsid P.L ja U.E meesterahva rahule ja jooksid kaubakeskuses oleva pangaautomaadi juurde. Tema ja N. Zavialov läksid neile järele (kd 2 tl 33-34). Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohas maakohtuga, et I.R-i kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised. Nimelt 08.12.2011 ütluste kohaselt ei läinud I.R kaassüüdistatavate ja kannatanu juurde. Vastupidi, I.R oli ütluste kohaselt soov sündmusest eemale hoida ning ta vestles N. Zavialoviga. P.L-ile ja U.E-le järele läks I.R ütluste kohaselt aga alles pärast seda, kui viimased olid kannatanuga lõpetanud ja suundusid kaubanduskeskuse poole. See aga pole kooskõlas kohtuistungil antud ütlustega. Kohtukolleegium viitab ka I.R-i apellatsioonis märgitule, mille kohaselt jõudis ta sündmuskohale, kui jutt käis pin-koodist, mis on jällegi vastuolus 08.12.2011 antud ütlustega.

Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et I.R on andnud vastuolulisi ütlusi kohtueelse menetluse kestel. Nimelt 08.12.2011 ütluste kohaselt pärast seda, kui P.L tegi ettepaneku panna toime röövimine, ütles ta (s.o I.R ) kohe, et ei ole vaja seda teha, see on ju tõsine paragrahv (kd 2 tl 33). Hiljem, s.o 08.02.2012 ütlustes, I.R ütles, et sel ajal, kui P.L küsis mehelt pangakaardi PIN-koodi, ta (s.o I.R ) läks P.L-i ja U.E juurde ja küsis “Mida te siin jändate?“(kd 2 tl 114). Seega nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et I.R-i kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised. I.R vastuolusid adekvaatselt selgitanud ei ole, nentides vaid, et vastuolusid ei esine. Kriminaalkolleegium on ülaltoodust tulenevalt aga vastupidisel seisukohal. Seega luges maakohus põhjendatult I.R-i ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendite kogumist välja. 2.2 Seoses I.R-i apellatsioonis esitatud väitega, et asjas on olemas ka tunnistaja N. Zavialov, kes võib kinnitada, et I.R röövimist toime ei pannud, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus leidis (otsuse lk 17), et N. Zavialovi ütlused on ebausaldusväärsed, kuna tema poolt kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus antud ütlused 29.05.2011 episoodi osas lahknevad oluliselt. Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-26-13, p 9). Seega on maakohus põhjendatult lugenud N. Zavialovi ütlused ebausaldusväärseks ka 16.07.2011 episoodi osas. Kohtukolleegium soostub maakohtu hinnanguga jätta N. Zavialovi ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendite kogumist välja. Siiski märgib kohtukolleegium vastuseks apellatsioonis esitatud väitele, et N. Zavialovi kohtueelses menetluses antud ütlused ei kinnita I.R-i kaitseversiooni. N. Zavialovi 13.01.2012 ütluste kohaselt sai ta 16.07.2011 öösel kokku P.L-i , U.E ja I.R-iga . Tema rääkis P.L-iga, kui neist möödus meesterahvas jalgrattaga. I.R ja U.E jooksid mehele järele. Nad peatasid kahekesi mehe ja hakkasid temaga midagi rääkima. Siis kuulis ta mürtsu, justkui mehe kott kukkus maha ja siis jooksis mehe juurde ka P.L . I.R ja U.E oli mehega dialoog, mingid asjad võeti ära, oli jutt pangakaardist, korterivõtmetest ja dokumentidest (kd 2 tl 82-83). Seega nähtub N. Zavialovi kohtueelses menetluses antud ütlustest, et I.R suundus U.E-ga esimesena kannatanu poole ning viibis kogu kuriteo vältel sündmuskohal, mis on vastuolus I.R-i seisukohaga toimunust ning seega lükkab ümber apellatsioonis esitatud väite, et N. Zavialov kinnitab I.R-i kaitseversiooni. 2.3 I.R tõstatab apellatsioonis küsimuse kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Apellant on seisukohal, et kannatanu oli alkoholijoobes ning ekslikult omistas I.R-ile tegevuse, millest apellant osa ei võtnud. Maakohus on lugenud kannatanu M.R. i ütlused usaldusväärseks ning kohtukolleegium nõustub sellega. Kannatanu M.R. on andnud kohtueelses menetluses järjepidevalt vastuoludeta ütlusi. Kannatanu M.R. andis ütlusi, et temale 16.07.2011 tungisid kallale 3 noormeest. Üks nendest oli pikk blondiin, kasv umbes 178-180 cm, kõhna kehaehitusega, pikemate juustega, heledas pluusis. Teised kaks tumedas ja lühemad. Üks nendest lõi teda rusikaga vastu lõuga. Kannatanu kukkus ja tõusis kohe püsti. Blond noormees ütles talle: „Anna siia, mis sul olemas on“. Siis pöördus blondiin nendest ühe poole „Anna nuga“. Teine võttis välja noa ja hoidis seda noateraga tema poole ning kolmas otsis teda läbi. Kannatanu vastupanu ei osutanud, kuna kartis oma elu pärast. Läbiotsija võttis kannatanu pükste taskust

telefoni NOKIA C5, seejärel võttis abielusõrmuse. Blondiin küsis kannatanult „Mis sul kotis on?“. Siis võtsid ära kaks kommipakki. Kogu röövimise protsessi juhtis blond noormees. Noormees noaga võttis tema käest käekella, teine võttis ära kaks hõbeketti. See, kes võttis ära telefoni, küsis blondiini käest „mis jalgrattaga“. Siis läksid kõik minema (kd 2 tl 6, 20). Samasisulisi ütlusi annab kannatanu ka 26.03.2012 (kd 2 tl 139). I.R leiab apellatsioonis, et kannatanu tunnistas vastastamisel oma ütluste ebaõigsust. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. 29.03.2012 vastastamise protokollist nähtuvalt möönas kannatanu, et I.R seisis oma kaaslastest natuke eemal ja juhtis läbiotsimist. Samuti nendib kannatanu, et on nõus, et I.R hakkas juhtima oma kaaslaste tegevust mitte kohe alguses, vaid natuke hiljem (kd 2 tl 162-163). Kohtukolleegium ei soostu I.R-i tõlgendusega, et kannatanu eelnimetatud laused viitavad, et kõik tema antud ütlused on olnud ebaõiged. Kannatanu on ka vastastamisel järjekindlalt viidanud I.R-ile kui kuriteo toimepanemises osalenud isikule. Kannatanu küll möönas, et I.R võis seista natuke eemal ning alustada kaasosaliste juhendamist veidi hiljem, kuid see ei väära kannatanu poolt ütlustes edastatud sündmuste käiku ning ei välista I.R-i osalemist kuriteos. Ka ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et ta oli alkoholijoobes ning apellandi väitel ka šokiseisundis. Kannatanu M.R. on andnud järjepidevalt vastuoludeta ütlusi. Juba röövimisega samal päeval, s.o 16.07.2011 on ta andnud üksikasjalikke kirjeldusi röövijate kohta ning selgitanud teda rünnanud isikute rolle kuriteo toimepanemisel (kd 2 tl 6). Juhul, kui alkoholijoove oleks mõjutanud tema ütlusi, oleks see pidanud väljenduma mäluhäiretes ning segaduses asjaolude osas, mida ütlustest ei nähtu.

94). 27.03.2012 ülekuulamisel andis P.L muuhulgas ütlusi, et röövimise käigus I.R tegevustest osa ei võtnud, mehelt ta asju ära ei võtnud (kd 2 tl 149). U.E andis kohtueelses menetluses ütlusi, et 16.07.2011 kella 02.00 paiku jalutas koos I.R-i, P.L-i ja N. Zavialoviga. Kui ta läks P.L-i ja I.R-iga jalgrattaga sõitnud mehe juurde, oli tal kaasas nuga. Ähvardas meesterahvast noaga, P.L sel ajal võttis mehe sõrmest abielusõrmuse. Tema isiklikult võttis meesterahvalt ära kaks pakki komme (kd 2 tl 53-54, 60, 104). Kohtukolleegium, hinnates kannatanu ja kaassüüdistatavate eeltoodud ütlusi kogumis, on seisukohal, et I.R-i osalus kõnealuse röövimise toimepanemises on tõendatud. P.L-i ja U.E ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega süüdistatavate rollijaotusest, s.o üks ähvardas noaga, teine otsis läbi ja kolmas seisis kõrval ja juhendas. Kuigi kaassüüdistatavad ei kirjelda I.R-i tegevust põhjalikult, nähtub ütlustest I.R-i kohalolek röövimise toimepanemise ajal. Ka I.R-i apellatsioonis esitatud väidet, et ta kaassüüdistatavaid keelas või läks neid tagasi kutsuma, kaassüüdistatavate ütlused ei kinnita. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tuginedes kogumis kannatanu M.R. i ja kaassüüdistatavate P.L-i ja U.E ütlustele, on tõendatud I.R-i osalus röövimise toimepanemises. Kannatanu on üksikasjalikult kirjeldanud teda rünnanud kolme noormehe tegevust. Kannatanu on järjekindlalt sedastanud, et röövimist juhtis blond noormees, andes korraldusi nii kannatanule kui kaassüüdistatavatele (kannatanu ütlused toodud käesoleva otsuse punktis 2.3). Kuna kannatanu ütlused on U.E ja P.L-i tegevuse osas kooskõlas kaassüüdistatavate ütlustega ning samuti ei ole nad vastuolus ka I.R-i tegevuse osas, ei ole kohtukolleegiumil alust kannatanu ütlustes kahelda. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tundis kannatanu M.R. ära P.L-i (kd 2 tl 130-132) ja I.R-i (kd 2 tl 117-119). Õige on kaitsja väide, et äratundmiseks esitamise protokoll ei tõenda iseseisvalt, et I.R on röövimise toime pannud. Küll aga on selle põhjal võimalik järeldada, et kannatanu ütlustes figureeriva heledapäise noormehe puhul on tegemist I.R-iga , sest ta tunti ära kasvu, juuste värvi, soengu, silmade värvi ja kehaehituse järgi. Käesoleval hetkel ei ole aga vaidlust selles, et I.R sündmuskohal viibis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKK nr 3-1-1-88-06, p 11 ja RKKK nr 3-1-1127-06, p 6). Maakohus on hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kõrvutanud omavahel erinevaid tõendeid, mistõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et maakohus on kriminaalasja lahendanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.

sündmuskohal, andis korraldusi nii kannatanule kui ka kaassüüdistatavatele. Röövimise käigus võtsid P.L ja U.E kannatanult ära mitmed esemed. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et I.R oleks kannatanult midagi füüsiliselt ära võtnud või pärast röövimist endale jätnud. See aga ei välista röövimise koosseisu, kuna I.R andis röövimisse olulise teopanuse, mis koos kaassüüdistatavate tegevusega moodustasid röövimise. I.R , U.E ja P.L panid toime kannatanu röövimise kooskõlastatult, jagades vaikival kokkuleppel omavahel rollid – I.R andis korraldusi, U.E ähvardas vägivallaga ning P.L otsis kannatanut läbi esemete äravõtmise eesmärgil. I.R , andes kuriteo toimepanemisel korraldusi nii kannatanule kui ka kaassüüdistatavatele, valitses kuritegu koos teistega. Kuigi apellant väidab, et kuna tema röövitud esemeid endale ei saanud, ei olnud tal tahtlust kuritegu toime panna, nähtub kuriteo asjaoludest vastupidist. I.R , P.L ja U.E teadvustasid, et panevad toime röövimise, kuna kannatanu suhtes kasutati vägivalda, teda ähvardati noaga ning võeti talt asjad ära. Asjaolu, et I.R neid asju endale ei saanud, ei oma tähtsust, kuna ta sai tegutsemisel aru, et need võetakse kannatanult ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega on I.R-i tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi.

on kohtueelses menetluses korduvalt keeldunud kaitsja abist, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks I.R-i väiteid kaitseõiguse rikkumisest. 5.2 Kaitsja leiab apellatsioonis, et I.R-i kaitseõigust on rikutud, kuna I.R ja tema kaitsjal ei olnud võimalust kohtuistungil küsitleda kaassüüdistatavaid. KrMS § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus kriminaalasja lühimenetluses tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte väljakutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav lühimenetluses kohtulikul uurimisel taotleda enda ülekuulamist. Ringkonnakohus selgitab, et lühimenetlus on lihtmenetluse vorm, mille kohaldamisel lahendatakse kriminaalasi kriminaaltoimiku põhjal. Süüdistatava õigus taotleda enda ülekuulamist on eelkõige suunatud süüdistatava õigusele olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohtukolleegium märgib, et I.R ja tema kaitsja pidid juba hetkel, mil nad nõustusid asja lahendamisega lühimenetluses, aru saama, et kaassüüdistatavaid küsitleda kohtuistungil lühimenetluse regulatsiooni kohaselt ei ole võimalik (juhul, kui süüdistatavad seda ise ei taotle). Juhul, kui kaitsja ei pidanud võimalikuks asja lahendamist kriminaaltoimiku materjalide põhjal, oleks tulnud asja lahendamisest lühimenetluses loobuda. Samuti ei saa nõustuda väitega, et I.R-i ülekuulamist maakohtu istungil sisuliselt ei toimunud. I.R on kohtuistungil kasutanud oma KrMS § 237 lg 5 sätestatud õigust taotleda enda ülekuulamist. Maakohtu 20.11.2012 istungi protokollist nähtuvalt selgitas I.R oma versiooni kuriteo sündmuste käigust ning tema osalusest sellest (kd 5 tl 13 pöördel).

Maakohtu 31.01.2012 otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o 1 aasta vangistust, ning ärakandmisele kuulus 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Kuna käesolevas kriminaalasjas mõisteti I.R süüdi kuritegudes, mis on toime pandud enne Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse kuulutamist, moodustas maakohus põhjendatult liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel, mis omakorda viitab KarS §-le 64. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga liitkaristuse mõistmises üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, arvestades kuriteoepisoodide hulka, I.R-i süü suurust ja mõistetud karistuse eripreventiivseid ja üldpreventiivseid eesmärke. Ebaõige on I.R-i seisukoht, et maakohus pole liitkaristuse mõistmisel arvestanud tema poolt Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel ärakantud karistust, kuna maakohus on KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristusest maha arvestanud eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistuse. Seega mõistis maakohus põhjendatult I.R-ile lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust.

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.