Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. aprill 2013, Tartu, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-12-56
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
H.Z-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 7 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 7. veebruari 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Prokurör Ülle Hõrak ja kannatanu esindaja Armand Mark
Prokurör
Ülle Hõrak
Süüdistatav
Kaitsja
H.Z, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, keskharidusega, Tartu Maaülikooli üliõpilane, kriminaalkorras varasemalt karistamata, tõkend: elukohast lahkumise keeld, elukoht XXX Advokaat Andres Veski
otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.
H.Z anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises.
1.1 KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdistati H.Z-i selles, et ta 17.09.2011 öösel, ajavahemikul kella 01-st kuni 07-ni Põlva maakonnas, XXX , oma elukohas, teadlikult ära kasutades suguühendusse astumise eesmärgil alaealise M.N. (isikukood XXX ) seisundit (alkoholijoove), milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama ja toimunust aru saama, võttis temalt jalast sukkpüksid ja pesu ning katsus teda sugulise kire rahuldamise ja suguühendusse astumise eesmärgil kätega paljastest rindadest. Pärast seda ronis H.Z kannatanule peale ja sisestas sugutit M.N. tuppe, põhjustades suguti tuppe asetamise käigus M.N. ele füüsilist valu. Kannatanu M.N. oli abitus seisundis arusaamisvõimetuse tõttu alkoholijoobest tingituna, kuna alkoholijoove pärssis oluliselt tema taju ja võimet olukorda hinnata, alkoholijoobe tõttu ei saanud kannatanu M.N. aru ümbritsevast olukorrast ja ei suutnud mõista ja takistada tema suhtes toimepandavat tegu, olles seega arusaamisvõimetu ning seetõttu toimus H.Z-i poolt toime pandud tegevus kannatanu tahte vastaselt, s.o nõusolekuta. Kannatanu oli abitusseisundis ka ea (alaealisus) ja varasemate seksuaalkogemuste puudumise tõttu. H.Z kasutas tahtlikult ära tegu võimaldava ja lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus suguühenduseks. 1.2 Veel süüdistati H.Z-i selles, et ta 17.04.2012 kella 23.30 paiku koos G.K. püüdis veoautost Volvo varastada lukustamata kütusepaagi korgi avamise teel 210 liitrit diiselkütust kokku väärtusega 291,90 eurot. See kuritegu kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 7 järgi.
tõepoolest magama, kuid eelnevalt oli kannatanu temale sosistanud, et tuleb tema poole ja et H.Z võiks teda ise koju viia. Kohtu hinnangul on usutav, et M.N. ise seda ei mäleta, kuna ta on kinnitanud, et ei mäleta üldse peolt äratulekut ning järgmisel päeval helistas ta D. J. ja küsis selle kohta. Samuti on tõenäoline, et teised autos viibijad seda ei kuulnud, kuna see oli öeldud sosistades H.Z-ile kõrva. 2.3 H.Z-i maja juurde jõudes ongi H.Z teistele autosviibijatele teatanud, et ta viib ise M.N. koju ning nad läksid koos autost välja – Meelis eespool ja M.N. tema järel. Tunnistaja I.T. ütluste kohaselt „oli M.N. Meelise käevangus“, millest võib järeldada nii seda, et ta vajas liikumisel tuge, kui ka soovi olla kontaktis H.Z-iga. Tunnistajad I.T. ja D. J. ei lahkunud H.Z-i elukoha juurest kohe, vaid jäid 10-15 minutiks ootama, et veenduda, kas Meelis ikka saab M.N. koju viia. I.T. käis isegi korraks maja juures, kus ta nägi H.Z-i toa aknast, et kannatanu on voodis teki all ja kui H.Z tuli bokserite väel uksele ning kinnitas, et ta viib M.N. koju, I.T. lahkus. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et H.Z-i ja M.N. vahel toimus vestlus. Lisaks H.Z-i ütlustele tõendavad jutuajamise toimumist ka majas viibinud M.H. ütlused, kelle väitel läks tal uni ära, kui Meelis koju tuli ja ta oli 15 -30 minuti vältel köök-toas, mis asetseb kõrvuti H.Z-i toaga. M.H. kuulis Meelise toast oma poja ja tütarlapse hääli, kuid vestluse sisust aru ei saanud. On eluliselt usutav, et M.N. ei mäleta ka seda asjaolu temal alkoholijoobe tõttu esinenud mälulünkade tõttu, mille esinemist ta on ise tunnistanud nii kohtuistungil kui ka oma õele ja emale juhtunust rääkides. 2.4 Järgnevalt toimunud sündmuste kohta on kohtu käsutuses tõenditena süüdistatava ütlused, kannatanu ütlused ning ekspertiisiaktid – isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt ja DNA ekspertiisi akt, samuti asitõendite vaatlusprotokoll. Nimetatud tõendite alusel tuleb tuvastatuks lugeda, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis spontaanne füüsiline kontakt, mille käigus nad kallistasid, suudlesid ja katsusid üksteise kehapiirkondi – süüdistatav kannatanu rindasid, tuharaid ja häbemepiirkonda ning kannatanu süüdistatava peenist. Sealjuures olid nad erinevates asendites, lõpuks oli süüdistatav oma kehaga kannatanu keha peal. Kui süüdistatav tajus, et kannatanu ei soovi enam sellise tegevuse jätkumist, s.t kui kannatanu teda kätega eemale lükkas, siis lõpetas süüdistatav tegutsemise ning nad mõlemad jäid magama. 2.5 Kannatanu sukkpüksid ja aluspüksid olid jalast võetud juba siis, kui süüdistatav käis vahetult pärast kojujõudmist vannitoas end pesemas, kuivõrd tahtis minna isalt autot küsima, et kannatanu koju viia. Vannitoas viibides otsustas ta siiski autot mitte küsida, kuna arvas, et isa saab aru, et ta on purjus. Tuppa naastes nägi ta, et M.N. e sukkpüksid ja võimalik, et veel mingi riietusese on voodi serva peal. Kannatanu on kinnitanud, et hommikul ärgates olid tal seljas vaid kleit ja varrukad ning sukkpüksid ja aluspüksid oli voodi äärel. Millegagi ei ole tõendatud, et nimetatud riietusesemed võttis M.N. el seljast H.Z. Kohtul ei ole alust pidada süüdistatava ütlusi toimunu kohta ebausaldusväärseteks ning neid tõendina mitte arvestada, sest ka eluliselt on usutav, et kannatanu, olles alkoholijoobes ja väsinud ning saades võimaluse heita voodisse, võtab jalast sukkpüksid, millega ta ei ole harjunud magama heitma. Asjaolu, et M.N. kohe H.Z-i tuppa jõudes voodisse heitis, on tõendatud ka I.T. ütlustega, kes kinnitab, et kui tema umbes 10 minuti pärast vaatama läks, et kas Meelis saab M.N. koju viia, oli M.N. juba voodis. 2.6 Hommikul läks M.N. koju, magas ja õhtul ärgates oli rusutud meeleolus, mistõttu tema õde ja ema pärisid temalt, et mis on juhtunud. Siis ta seletas, et peab võimalikuks, et teda vägistati, kuid ta ei mäleta kõike. Järgmisel päeval käis ta koos emaga arsti juures, arstlikul läbivaatusel ei ole tuvastatud M.N. el tervisekahjustuste esinemist, sealhulgas vigastusi genitaalide piirkonnas, ta ei ole esitanud kaebusi ebamugavustunde kohta nimetatud piirkonnas. Tema neitsinahal ei esinenud ei vanu rebendeid ega värskeid vigastusi.
2.7 Kohus leidis, et nende tuvastatud tehiolude taustal ei saa rääkida vägistamise toimepanekust H.Z-i poolt. Vägistamise objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu – suguühendusse astumist. Seega tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas selline tegu on käesolevas asjas aset leidnud. Karistusõiguse mõttes tuleb suguühenduse all mõista eelkõige seksuaalset ühendust, mis tähendab seksuaalse iseloomuga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. KarS § 141 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks selle lõpuleviidud vormis on vaja tuvastada tungimine kannatanu kehaõõnsusse ehk penetratsioon. 2.8 Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et süüdistatav mingil viisil tungis kannatanu kehaõõnsusse – tuppe. Eelkõige on sissetungimise mittetoimumine tõendatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, millega on tuvastatud kannatanul vaginaalse vahekorra mittetoimumine. Kannatanu neitsinahk on vigastamata ning ka mujal genitaalide piirkonnas ei ole märke sissetungist. Isiku arstlik läbivaatus on teostatud ühe ööpäeva jooksul pärast väidetavat vägistamist. Tema genitaalide piirkonnast võetud proovis ei ole leitud spermat ega süüdistatava DNA-d. Süüdistatav on eitanud peenise või sõrmede viimist kannatanu tuppe ning kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et vahekorda ei toimunud. Ainus asjaolu, millele toetudes on süüdistus jaatanud vahekorda, on kannatanu poolt valu tundmine tupe piirkonnas. Arvestades, et süüdistatav oli oma kehaga kannatanu peal ja nende vahel toimus seksuaalse iseloomuga füüsiline kontakt, on kohtu hinnangul objektiivselt võimalik valuaistingu tunnetamine ka lihtsalt teise isiku keha või selle osa surve tõttu. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kohe kui kannatanu tundis ebamugavustunnet, lükkas ta süüdistatava endast eemale ning süüdistatav lõpetas seksuaalse iseloomuga tegevuse. 2.9 Kohus jõudis ka veendumusele, et kannatanu ei olnud abitusseisundis või arusaamisvõimetu. Asjaolu, et kannatanu alkoholijoobest tingituna hiljem ei mäleta toimunud sündmusi, ei tähenda automaatselt, et ta oli sündmuste toimumise ajal arusaamisvõimetu või abitus seisundis. Tunnistajad D. J, T.T. ja I. T, kes nägid M.N. t vahetult enne H.Z-i poole minemist, ei ole kinnitanud, et kannatanu oli sellises joobes, mis ei võimaldanud tal toimuvast aru saada – ta oli lihtsalt lõbusam, hiljem väsinud. H.Z-i elukohas lahkus ta autost vabatahtlikult ja kõndis iseseisvalt koos H.Z-iga tema tuppa. Süüdistatava poolt kirjeldatud kannatanu käitumine – temaga vestlemine, hiljem osalemine seksuaalse iseloomuga tegevuses ning seejärel märku andmine, et tegevuse jätkamine ei ole temale enam meelepärane, näitab, et kannatanu sai oma tegevusest aru. Nimetatud asjaolud on tõendatud küll ainult süüdistatava ütlustega, kuid on kooskõlas kannatanu ütlustega selles, et tal esinesid 17.09.2011 öösel mälulüngad, kuid ta mäletab, et süüdistatav teda suudles, katsus rindasid ja oli oma kehaga tema keha peal. Kohus kordab, et puuduvad põhjused kahelda süüdistatava ütlustes. Kannatanu K.N. ja tunnistaja T.N. ütlused on kaudsed tõendid – nimetatud isikud ei ole vahetult sündmusi tajunud, vaid on edasi andnud M.N. elt kuuldut, mille põhjal nad on ise teinud järeldusi. Arvestades süüdistatava ja kannatanu iga – sündmuse toimumise ajal olid nad vastavalt 18- ja 16aastased, on eluliselt usutav, et nende vahel võis kujunenud olukorras tekkida spontaanne seksuaalse iseloomuga füüsiline kontakt. 2.10 Eluliselt ei ole usutav kannatanu arusaamisvõimetus seksuaalse iseloomuga tegevusest tema kogenematusest tulenevalt. Kannatanu ja tema ema on kinnitanud, et teoreetilised teadmised mehe ja naise vahelistest seksuaalsuhetest olid kannatanul olemas – koolis oli läbitud terviseõpetus ning M.N. e iseloomustusest nähtub, et tegemist on igati normaalse neiuga, kes on üks klassi aktiivsemaid õpilasi. Üldiselt 16-aastased isikud omavad sugueluga seotud teadmisi.
2.11 Toimunut ei ole võimalik kvalifitseerida ka vägistamise katsena. Süüteokatse peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. H.Z on kinnitanud, et ta ei soovinud üldse M.N. ega suguühendusse astuda, kuna arvas, et tegemist on süütu tütarlapsega. Tema ütlused ei ole kohtu poolt uuritud tõenditega ümber lükatud. Pigem kinnitab neid objektiivne olukord – kui kannatanu andis mõista, et ei soovi kaugemale minna, lõpetas süüdistatav koheselt tegutsemise ja nad magasid hommikuni kõrvuti samas voodis. 2.12 Põhjusel, et kohtu hinnangul ei ole tõendatud kannatanu viibimine seisundis, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ei ole võimalik süüdistatava tegevust subsumeerida ka sugulise kire vägivaldse rahuldamisena KarS § 142 lg 2 p 1 järgi.
3.2.1 Kannatanu esindaja hinnangul oli M.N. sellises joobeseisundis, milles ta ei olnud võimeline toimuvast aru saama. Usutavaks ei saa ka lugeda kohtu hinnangut selle kohta, et kannatanu soovis olla kontaktis H.Z-iga. Usutav ei ole vestluse toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel viimase kodus, spontaanse kontakti toimumine nende vahel ei ole samuti usutav. Usutav on, et süüdistatav kavandas kannatanu viimise enda poole eesmärgiga astuda kannatanuga suguühendusse või kaasata ta sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Süüdistatava ütlused ei ole seejuures usutavad. 3.2.2 Kohus on jätnud kõik sisuliselt uuritud tõendid kogumis hindamata või on neid hinnanud valikuliselt ja jätnud osad tõendid hindamata või hinnanud tõendeid vääralt asjaolude tuvastamisel või eluliselt mitteusutavalt, millega on kohtuotsust vääralt põhjendanud.
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus on H.Z-i õigeksmõistmise osas süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õiguslikult veatu ning apellatsioonid jäävad selles osas täielikult tagajärjetuks (I). Küll väärivad tähelepanu prokuröri viited materiaalõiguse väidetavale väärkohaldamisele H.Z-ile karistuse mõistmisel süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 järgi (II). Selles osas kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele ning maakohtu otsus tühistamisele. Enda vastavasisulisi seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt. I
kohta, et asjaolu, et menetlusosaline kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist KrMS § 339 g 1 p 7 tähenduses. Ning nagu öeldud – tegelikkuses kritiseerivad mõlemad apellandid vaid maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning esitavad omapoolse versiooni sellest, kuidas nende arvates tuleks neid tõendeid mõtestada ning kuidas neid seostada tõendamiseseme asjaoludega. Sisuliselt ei tähenda see aga muud kui taotlust, et ringkonnakohus hindaks maakohtu poolt uuritud tõendeid erinevalt esimese astme kohtust ning annaks neile omapoolselt uue hinnangu. Nagu öeldud, taotletakse mõlemas apellatsioonis esmajoones maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks; seejuures on ringkonnakohus aga seotud apellatsiooni piiridega ning ei tohi neist süüdistatava kahjuks väljuda. Tuvastades, et maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sedastatud rikkumist ei esine, puuduks ringkonnakohtul vastava taotluse puudumise tõttu võimalus ka tõendeid ümber hinnata. Selliselt muutub vähemalt riikliku süüdistaja apellatsioon enda olemuselt täiesti sisutühjaks; isegi kui ringkonnakohus leiaks, et maakohus on tõenditest teinud ebaõiged järeldused, ei annaks see alust tühistada kohtuotsust KrMS § 339 lg 1 p 7 minetuse tõttu, millele riiklik süüdistaja enda lõpptaotluses aga ainukesena tugineb. Selles mõttes n.ö päästab olukorra riikliku süüdistaja jaoks kannatanu esindaja apellatsioon, milles taotletakse alternatiivselt ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemist H.Z-i suhtes.
ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1-2412, p 8).
ikkagi toimus suguühendus kannatanu ja süüdistatava vahel, jääb ringkonnakohtule täiesti selgusetuks. Sellekohase järelduse tegemine on kohtukolleegiumi arvates täielikult välistatud. 10.3 Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et kannatanu M.N. ei olnud KarS § 141 (aga ka mitte KarS § 142, millele apellandid viitavad) mõttes abitusseisundis. Iseenesest tuleb nõustuda prokuröriga selles, et abitusseisund on üldmõiste, mille alla kuulub ka alkohoolne joove. Samas on kohtupraktikas aga ka leitud, et joove põhjustab abitusseisundit vaid juhul, kui isik ei saa aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (RKKKo 3-1-1-111-10, p 8.3). Isegi kui soostuda apellantidega selles, et süüdistatav lähenes ootamatult ning ühepoolselt seksuaalse tähendusega teoga kannatanule (vt selle kohta aga otsuse p 11), ei ole aga vähimatki vaidlust selles, et M.N. tajus seda tegu ning ka katkestas selle toimepanemise. Seega ei saa rääkida abitusseisundist Karistusseadustiku osundatud sätete tähenduses. Ringkonnakohus nõustub siinkohal erialakirjanduses märgituga, et otsustavalt tuleb eristada ühelt poolt joobest tingitud õiguslikku abitusseisundit ning teiselt poolt lihtsalt joobest tingitud tavalisest vähesemat pidurdusvõimet (vt J. Sootak. Abitusseisund vägistamisel ja sugukire rahuldamisel, Juridica 2011/7, lk 552). Siinkohal tuleb soostuda maakohtu järeldusega, et ükski tõend ei kinnita neist esimese esinemist ning pigem on tegemist teise juhtumiga (vt siinkohal ka nn ühepoolse lähenemiskatse õiguslikku käsitlust kohtupraktikas, kus otsustavalt eitati vägistamise toimumist – Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-14737 J.S-i süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi). 10.4 Kindlasti ei saa soostuda ka seisukohaga, et kannatanu oli abitusseisundis tulenevalt enda alaealisusest (nimelt oli ta 16-aastane). Vastavalt seadusele loetakse vanusest tingitult arusaamisvõimetuks isikud, kes on nooremad kui 10 aastat (vt KarS § 147). Kohtupraktikas on iseenesest tõesti tõdetud, et ole välistatud arusaamisvõimetuse esinemine ka vanemas eas kannatanul, kuid sellisel juhul tuleb see igakordselt eraldi tuvastada, st arusaamisvõimetust ei saa eeldada (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 9). Ühtegi tõendit selle kohta, et vaatamata enda eale oli kannatanu arusaamisvõimetu, kohtule aga esitatud ei ole ning sisulisest küljest tuleb tõdeda, et sellele tunnusele viitamine riikliku süüdistuse poolt on lihtsalt ekslik (vanusest tingitud arusaamisvõimetus on võimalik vaid alla 14 aasta vanuste isikute puhul; kui abitusseisundile arusaamisvõimetuse tähenduses soovitakse tugineda vanemate isikute puhul, ei saa seda argumenti rajada mitte vanusele, vaid vaimutegevuse rikke argumendile. See johtub lihtsast tõsiasjast, et seaduse kohaselt omab inimene alates 14 eluaastast seksuaalset enesemääramisõigust). Abitusseisundit ei loo kindlasti mitte ka argument, et kannatanul puudusid varasemad kogemused seksuaalsuhete kohta (p-s 10.6 väljendatu kontekstis tuleb seejuures ka küsida, kuidas pidanuks H.Z sellest teadlik olema ning seda teadlikult enda huvides ära kasutama). 10.5 Sellises olukorras tuleb iseenesest edasiselt kontrollida, et kas vaatamata abitusseisundi puudumisele ning suguühenduse mittetoimumisele ei olnud tegemist ehk KarS § 141 (või ka KarS § 142) toimepanemisele suunatud (kõlbmatu) katsega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt. 10.6 Selle variandi lahendamisel tuleb küsida, kas H.Z lähtus (ekslikult) eeldusest, et kannatanu M.N. on abitusseisundis ning tal on võimalik seda olukorda enda kuritegelikes huvides ära kasutada. Tõendid, millele tuginevalt saaks midagi sellist väita, ringkonnakohtu hinnangul taaskord puuduvad. Selles osas on süüdistatav ise seletanud, et kuivõrd ta oli ka ise alkoholi pruukinud, ei osanud ta omavahelise vestluse ajal hinnata, kas ja kui palju oli alkoholi tarbinud M.N. ; eriti purjus ei tundunud kannatanu tema hinnangul aga olevat (tlk 119; 120 pöördel). Põhimõtteliselt sama nähtub
ka teiste tunnistajate ütlustest. Nii on D. J. enda ütlustes seletanud, et M.N. ei olnud küll kaine, kuid ei olnud ka väga tõsises joobes (tlk 109 pöördel). Tunnistaja T.T. i ütlustest nähtub, et M.N. e käitumisest oli aru saada, et ta on alkoholi tarbinud, kirjeldades kannatanu käitumist võrreldes tavapärasega rõõmsama ja jutukamana (tlk 112). Tõsi, tunnistaja J. T. on küll öelnud, et M.N. oli üsna väsinud ja purjus, kuid kirjeldanud samas ka seda, kuidas kannatanu väljus ise autost ning läks omal jalal süüdistatava poole (tlk 111; et kannatanu oli võimeline iseseisvalt liikuma, on kinnitanud ka teised autos viibinud noored). Ükski neist asjaoludest ei anna alust väiteks, nagu saanuks H.Z lähtuda eeldusest, et kannatanu on joobest tingitult abitusseisundis ning tal on võimalik seda enda huvides ära kasutada. Siinkohal on apellandid viidanud asjaolule, et kannatanu ei olnud peol viibides võimeline iseseisvalt kirjutama ning saatma sõnumit, paludes seda teha T.T. il (vt nt D. J. ütlused tlk 110 pöördel). Puuduvad aga vähimadki tõendid selle kohta, et sellest asjaolust olnuks teadlik H.Z ning ta saanuks enda arusaama kannatanu seisundist kujundada vastavalt sellele teadmisele. Teiste tuvastatud tehiolude taustal (sh iseseisev sisenemine ning lahkumine sõidukist) ei saa seetõttu kannatanu väidetavale raskele joobeastmele omistada sedavõrd kaalukat tähendust nagu seda teevad apellandid. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kannatanu oli küll mõnevõrra purjus ning kellaajast tingitult ehk ka väsinud, kuid kindlasti mitte abitusseisundis KarS §-de 141/142 mõttes. Siinkohal ei saa üle tähtsustada ka fakti, et kannatanu enda kinnitusel sisuliselt mitte midagi toimunust ei mäleta. Erinevate inimeste aju reageerib alkoholile erinevalt ning ka keskmisele astmele vastav joove võib teatud inimeste puhul tuua kaasa olukorra, kus läbitud sündmused ei talletu mälus. Ka seda argumenti peab ringkonnakohus seetõttu asjakohatuks. 10.7 Ringkonnakohus rõhutab siinkohal täiendavalt, et vastavalt praktikas omaksvõetud seisukohtadele tuleb isiku tahtlus süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnuste suhtes tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Sellele põhimõttele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, osundades nt otsuses nr 3-1-1-8-11, et kui on tegemist tahtliku kuriteoga (ja KarS §-d 141/142 seda ka on), saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal. Tahtlus tuleb tuvastada nn üldhinnangu raames, mille käigus võetakse arvesse kõik tuvastatud objektiivsed ja subjektiivsed asjaolusid kogumis. Nagu eelnevast nähtus, ei kinnita ükski tõend tõsikindlalt, et H.Z lähtus kannatanuga enda poole minnes arusaamast, et viimane on arusaamisvõimetu. Seega puudub alus ka rääkimaks (kõlbmatust) KarS § 141/142 toimepanemisele suunatud kuriteokatsest.
süüks arvatud teo toimepanemist. Selle täiendava kontrollnõude kohaldamise näol rakendas maakohus tagasiulatuvalt H.Z-i suhtes raskendavat seadust, mille keelab aga KarS § 5 lg 3 (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-28-08). Selle kontrollnõude punkti kohaldamise osas tuleb maakohtu otsus seetõttu tühistada. III
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.