Kohtulahend

Asitõend: nuga, mis asub kriminaalasja juures- hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon seoses kokkuleppemenetlust reguleerivate menetluse normide rikkumisega või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning KrMS § 318 lg 4 sätestatud juhtudel. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemise päevast Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa Z.H süüdistatakse KarS § 121 -§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema katseajal jooksul, 04.04.2013.a. ajavahemikul 14.20-14.27 paiku Tallinnas XXX elumaja V korrusel akna juures tahtis noaga lüüa teda korrale kutsuma tulnud sama maja korrapidajat II’i, kuid ta ei saanud lüüa, kuna kaasas olnud PI, märganud nuga tema käes, lükkas II eemale ning lõi tal noa käest maha ja pidas ta kinni. Kinnipidamise käigus sai PI tervisekahjustuse. Oma tegevusega, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, Z.H pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis on teise inimese tervise kahjustamine, sealhulgas löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, so pani toime KarS § 121-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistuse liik ja määr: Prokurör nõuab kohtus süüdistatava Z.H karistamist KarS §121 -§25 lg2 järgi vangistusega 1 kuu. KarS § 65 lg2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud vangistust eelmise 27.09.2012 .a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 6 kuud vangistust. Mõista liitkaristuseks ja ärakandmisele kuulub 7 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg lugeda karistusaja hulka

ning karistusaja alguseks lugeda 04.04.2013.a. Kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus: kannatanule on tekitatud moraalset kahju ja füüsilist valu. Tsiviilhagi ei esitanud. Kokkuleppest nähtuvalt nõustus Z.H ja tema kaitsja esitatud süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooniga ning prokuröri poolt kohtus nõutava karistusega kuriteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et süüdistatava Z.H poolt kokkuleppe sõlmimine oli tema tõelise tahte avaldus ja kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid. Menetlusosalised jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde. Kohus tunnistab Z.H süüdi temale esitatud süüdistuses ning mõistab talle karistuse vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Taotletud karistus vastab Z.H süü suurusele ning karistuse eesmärkidele. KrMS § 175 lg 1 p 9, 4 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha ja kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Z.H esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud ka RK oma lahendis 31-1-105-12. Z.H ei ole maakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et Z.H varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et Z.H ́lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-15032; 1-12-5420; 1-12-2353. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumises, arvestades summade suurust. Z.H ́lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 240 eurot ja kaitsjatasu kokku 108 eurot. Kohus juhindus KrMS § 248 lg 1 p 5; § 249; § 311; 313 sätetest. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.