Kohtulahend

Aleksandr Võtnov kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vabaneda ning on nõus täitma kõiki sellega kaasnevaid tingimusi. Ta asuks elama enda õe pere juurde ja on võimalus asuda tööle firmasse, mille kohta on esitatud garantiikiri. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega ei toeta. KarS § 76 lg 2 p 1 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub karistusseadustiku § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. Käesolevaks ajaks on Aleksandr Võtnov ära kandnud enam kui poole temale mõistetud karistusajast ning nõustub elektroonilise valve kohaldamisega. Seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Aleksandr Võtnovi puhul on positiivne, et vabanedes oleks tal kindel elukoht. Samuti on tal võimalus asuda tööle. Tema lähedased on valmis teda toetama. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta läbinud sõltuvusvõõrutusprogrammi „Usk ja teadmine“ ning Convictuse tugigrupi. Samuti vastab tema vabastamisjärgne elukoht elektroonilise valve kohaldamise nõuetele ja täidetud on muud seadusest tulenevad tingimused elektroonilise järelevalve kohaldamiseks. Samas peab kohus arvestama, et Aleksandr Võtnovi on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja ka reaalset vangistust kannab ta juba teist korda. Sejuures on teda kahel korral karistatud samaliigiliste kuritegude eest. Temale mõistetud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ja teda on vangistuse kandmiselt ka tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Sellest hoolimata on ta pärast katseaja ja kriminaalhoolduse lõppu oma kuritegelikku käitumist jätkanud. Seega on ilmne, et varasemalt mõistetud karistused ja nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole süüdimõistetule piisavat õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Kuna ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetu korduvalt rikkunud vanglas kehtestatud reegleid on tal viis kehtivat distsiplinaarkaristust. See viitab, et ta ei ole oma suhtumist vajalikul määral senini veel muutnud ning on kaheldav, kas ta on piisavalt motiveeritud vabaduses edaspidiselt seadusekuulekalt elama ja temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi täitma. Samuti näitab tema negatiivset suhtumist keeldumine vanglas pakutud tööst. Materjalide põhjal tuleb süüdimõistetu peamiseks kuritegeliku käitumise mõjuteguriks lugeda sõltuvusprobleeme. Süüdimõistetu on juba väga pikka aega narkootikume tarvitanud, sealhulgas süstimise teel, ning tunnistab neist ka sõltuvust. Kuigi vanglas on süüdimõistetu oma sõltuvusprobleemidega mõningal määral tegelenud, siis on kohtul siiski alust kahelda, kas ta seda ka tegelikult teha suudab. Arvestades süüdimõistetu varasema uimastitarbimise pikaajalisust ja tarvitamisega jätkamist ka hoolimata varasemast ravist, siis on ilmselge, et sellest täielik loobumine on tema jaoks raske. Samuti vangla poolt esitatud arvamusest nähtub, et ta ei ole eriti motiveeritud selleks. Seetõttu ei ole ka usutav, et isik pikema kui 1-aastase

katseaja jooksul siiski narkootikumidest täielikult loobuda. Süüdimõistetu poolt vangistuses toimepandud korrarikkumised viitavad pigem sellele, et tal on kalduvus mõnetisele impulsiivsusele ja hetkelise heaolutunde saavutamisele suunatud tegutsemisele, mõtlemata oma tegevuse tagajärgedele. Samuti leiab kohus, et pikemaajalisem viibimine vangistuse piiratud tingimustes oleks süüdimõistetule kasulikum seetõttu, et tagaks narkootikumidest tugevama võõrdumise ja seeläbi ka paremad võimalused vabanemisel neist hoidumiseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et Aleksandr Võtnovi katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega ei ole põhjendatud ning oleks käesoleval juhul liigselt ennatlik. Arvestades varasemat korduvat karistatust, pikaaegset sõltuvust ja käitumist kinnipidamiskohas ei ole kohtul tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhooldusnõudeid ja kohustusi täita. Vangistust edasi kandes tuleks süüdimõistetul näidata, et ta on igati motiveeritud oma eluviisi muutma ja narkootikumidest loobuma, suudab alluda ka kinnipidamiskoha reeglitele ja võimalusel läbida täiendavaid programme. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:

Jätta vabastamata Aleksandr Võtnov (IK 37710100309) temale Harju Maakohtu 21.juuni 2011.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.