1-11-9626/36 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

Süüdi tunnistati I. Antipenko KarS § 121 järgi selles, et ta viibides 30.04.2011 kella 04 paiku avalikus kohas ööklubi „XXX “ juures, aadressil XXX , isiklikel ajenditel tekkinud tüli käigus lõi hooga ühe korra käega vastu nägu S.F. , tekitades viimasele füüsilist valu ja peapõrutuse. Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus kokkuvõtlikult järgmiselt. Kannatanu S.F. i ütluste kohaselt tulid nad koos tuttavatega 30.04.2011.a öisel ajal baari XXX , pärast 00:00. Seal nad puhkasid, tantsisid ning tarvitasid natuke alkoholi. Tunnistaja sõnadel tema oli normaalses seisundis. Kannatanu kella 02:00 paiku läks baarist välja. Paari minuti pärast tuli välja K. , kellele tundus, et N. K. ale ajatakse liigi. Ta hakkas karjuma, rahmima kätega süüdistatava suhtes. Süüdistatav samuti hakkas karjuma, füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, kuna kannatanu seisis nende vahel. Tol momendil keegi ei löönud kannatanut. Nemad liikusid Kangelaste sõidutee juurde, peatus takso, kannatanu avas ukse ning palus taksojuhti võtta noormehi ära, vastasel juhul tuleb kaklus. Kannatanu istutas A ja N tagaistmele ning pani ust kinni. K. id sõitsid ära. Kannatanu sõnade järgi süüdistatav järsku hakkas karjuma, et tema on „Criminal officer“ ning kõik peavad jooksma Tänaval on jäänud kannatanu, süüdistatav ning noormees. Pärast seda, kui kannatanu pani takso ust kinni, ta pöördus ning sai kõrvakiilu näkku. Kannatanut lõi süüdistatav avatud käega põse piirkonda paremalt poolt. Löök oli antud piisava jõuga, kannatanu tundis valu, kuid jäi seisma. Kannatanu arusaamise kohaselt tema lihtsalt sattus kuuma käe alla, süüdistatav lõi kannatanut üks kord, kannatanu ütles temale, et temal on võimalus vabandust paluda, mille vastuseks kuulis solvanguid enda suhtes. Süüdistatav koos noormehega läksid prospekti poole. Kannatanu tuli baari tagasi, rääkis juhtunust T. ning ütles, et ta peab kutsuma välja politseid, ütles, et kakluse tõttu on saanud kõrvakiilu. Kannatanu ütluste kohaselt tal algas paanika, ta nuttis. T. kutsus välja politseid umbes viie minuti jooksul pärast seda, kui kannatanu teatas talle juhtunust. Kannatanu jooksis süüdistatava järele ning karjus, et viimane vabandaks. Süüdistatav oli umbes 100 meetri kaugusel. Vastuseks süüdistatav ütles „mine munni“ ning läks edasi. T. on hakanud helistama politseisse umbes viie minuti pärast seda, kui nemad läksid süüdistatava järele. Kannatanu arvamusel süüdistatav on kuulnud, et helistatakse politseisse ja mida öeldakse. Algul süüdistatav koss sõbraga läksid rahulikult, seejärel jooksid pärast seda kui kannatanu ütles, et kutsub välja politseid. Kannatanu pöördus traumapunkti ning seejärel läks politseijaoskonda, teda kuulati üle. Järgneval nädal kannatanu oli kutsutud enda ütluste täiendamiseks ning tal oli esitatud neli pilti. Kannatanu kohe ja kindlalt tundis seda inimest ära. Kannatanu on kindel, et just süüdistatav lõi teda. Tunnistajate I.N. , R.J. , A.T. , A.K. i ja N. K. a ütlustest, turvakaamerate salvestisest, helisalvestisest, A. K. i telefoni kõnedeeristusest ja SA Narva Haigla tõendist tuleneb, et kannatanu S.F. oli toimu ajal adekvaatses seisundis, orienteerus hästi kohas ja ajas. Kohe pärast juhtunut ta teatas löögist T. , helistas K. ile. S.F. palus T helistada politseisse, nad läksid süüdistatava ja tema venna K.A. järele, kuid viimased hakkasid jooksma. Kohale tulnud politseitöötajatele ütles S.F. , mis temaga juhtus, seejärel pöördus haiglasse ja politseijaoskonda. Arst I.N. sai juhtunust teada S.F. i sõnade järgi. Tunnistaja I.N. ütlustest tuleneb, et S.F. oli erutatud, kuid alkoholijoobe tunnuseid ei olnud. Kannatanu osutas mitu korda ühele ja samale kohale, kuhu ta sai löögi. Turvakaamerate salvestistest nähtub, et S.F. i kõnnak oli kindel, koordinatsioonihäired puudusid. Kannatanu ütlustest tuleneb, et Igor Antipenko foto esitati talle äratundmiseks protokolli vormistamise päeval, mitte politseisse pöördumise päeval. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest tuleneb ka, et teda lõi just Igor Antipenko, mitte keegi teine. Kohus loeb eelpool toodud tõendeid usaldusväärseteks ning kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes ning dokumentaalsetes tõendites. Tunnistajad I.N. ja R.J. on kõrvalisikud, kes tegid oma tööd ning ei ole kannatanuga töövälisel ajal kokku puutunud. A.T. , A. K. ja N. K. a on kannatanu

head tuttavad, kuid nad ei ole kuriteo pealtnägijad. Tunnistajate ütlused on kinnitatud dokumentaalsete tõenditega. Ülalnimetatud tõendid langevad omavahel kokku ning nende kaudu võib tuvastada kannatanu seisundit ning tema tegevusi enne ja peale toimepandud kuritegu. Kohtul puudub ka alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu S.F. andis üksikasjalikke ütlusi toimepandud kuriteo kohta. S.F. ei olnud varem süüdlasega tuttav ning tal puudub alus tema laimamiseks. Kohtu hinnangul kannatanu andis ütlusi selle kohta, mis toimus tegelikkuses. Kannatanu ütlustes puuduvad vastuolud, ütlused on loogilised ja kooskõlas ülalnimetatud tunnistajate ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Kohus loeb Igor Antipenko ja K.A. ütlusi ebausaldusväärseteks ja Igor Antipenkot õigustavateks ning arvab, et ütlused on antud soovides vabaneda Antipenko poolt toime pandud kuriteoga kaasnevast vastutusest. Igor Antipenko ja K.A. on vennad ning nendel on isiklik huvi käesolevas kriminaalasjas. Igor Antipenko ja K.A. ütlused on vastuolus kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludega (nt kannatanu seisundi osas, enda tegevuse osas peale kuriteo toimepanemist) ning kannatanu, tunnistajate I.N. , R.J. ’i, A.T. , A. K. ́i ja N. K. a ütlustega, turvakaamerate salvestisega, helisalvestisega ja SA Narva Haigla tõendiga. Igor Antipenko püüab enda ütlustes laimata kannatanut, et S.F. oli väga purjus, ei olnud adekvaatne, et varem teda võeti vastutusele valeütluse andmise eest, kuid Antipenko ütlused ei ole kinnitatud ühegi tõendiga. Igor Antipenko ütlused ei ole loogilised, ta soovib muuta äratundmiseks esitamise protokolli kõlbmatuks vaatamata sellele, et ta ei eita enda kohalolekut süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas. Süüdistatav püüab kuriteo toimepanemisega kaasnevat vastutust panna teise isiku peale väites, et võib olla lõi kannatanut A. K. . Igor Antipenko ütlused on ümber lükatud kannatanu S.F. i ütlustega ja eelpool märgitud tõenditega. Kohtu hinnangul Igor Antipenko käitumine peale kuriteo toimepanemist kinnitab tema poolt kuriteo toimepanemist ka kaudselt – ajal, mil kannatanu ja tunnistaja T. hakkasid helistama politseisse, jooksid Antipenko koos tunnistaja A sündmuskohalt ära. Kohtulikul uurimisel on samuti tuvastatud, et Igor Antipenko andis eeluurimisel valeütlusi, sest ei tahtnud end kolleegide ees halvast küljest näidata. Kohus ei loe ka tunnistaja J.L. ütlusi usaldusväärseteks, sest nad on vastuolus kogutud tõenditega, nt tunnistaja väidab, et S.F. i ülekuulamine kestis kaks tundi, sest kannatanu ei olnud adekvaatne, oli väga purjus ning tunnistaja ei saanud tema jutust aru, et kannatanu osutas pidevalt erinevatele kohtadele, kuhu ta löögi sai, et tunnistaja näitas kohe S.F. ile Antipenko fotot. J.L. ütlused on kummutatud videosalvestisega, kus on näha, millal ja mis seisundis tuli S.F. politseisse, millal ta lahkus politseist; S.F. i ülekuulamise protokolliga, kus on kajastatud ülekuulamise algus ja lõpp; tunnistaja N ütlustega, kes selgitas, et kannatanu oli normaalses seisundis ning osutas mitu korda ühele ja samale kohale, kuhu ta sai löögi; kannatanu ütlustega, mille kohaselt talle näidati Antipenko foto äratundmiseks esitamise protokolli vormistamise päeval; ning teiste kogutud tõenditega. Sündmuseid, mis toimusid kannatanu S.F. i ja süüdistatava Igor Antipenko vahel vahetult pärast abikaasade K. ide ärasõitmist, võib tuvastada ainult S.F. i, Igor Antipenko ja K.A. ütlustega. Kõrvutanud kannatanu S.F. i ütlusi Igor Antipenko ja tunnistaja K.A. ütlustega, peab kohus Igor Antipenko ning tunnistaja K.A. ütlustest usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi löögi saamise asjaolude kohta. Kohtul on kujunenud siseveendumus, et kannatanu ütlused saavad olla küllaldaseks ja usaldusväärseks tõendiks. Kannatanu S.F. i ütlused on kinnitatud teiste kogutud tõenditega ja objektiivset tuvastatud asjaoludega.

6.Esmalt ei nõustu ringkonnakohus sellega, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel lubamatult tuginenud tõendile, mida ei ole vahetult uuritud, s.t on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet KrMS § 15 lg 1 mõttes. Täpsemalt käib jutt videosalvestusest, mis kajastab seda, kuidas kannatanu saabub 30.04.2011 varahommikul politseijaoskonda ning sealt lahkub. 6.1 Nimetatud tõend on esitatud kohtule prokuröri poolt ning kohus on selle vastuvõtmisel tuginenud KrMS §-le 296 (kd 2, tlk 36 pöördel). Seejuures on prokurör vastavalt § 296 lg 3 ls-le 1 avanud selle tõendi olemuse ning sisu; ei süüdistatav ega ka mitte kaitsja ei ole sellisele toimimisele vastu vaielnud ega taotlenud salvestuse vahetut vaatamist/uurimist kohtuistungil (ühtlasi anti koos CD-ga kohtule üle ka kirjalik asitõendi vaatlusprotokoll, milles kajastatakse salvestusel sisalduvat; ka sellele tõendile kaitsepoolt kohtus vastu ei vaielnud). Sellisel viisil tõendite avaldamist on aktsepteerinud ka RKKK otsuses 3-1-1-90-11 (vt otsuse p-d 18 jj). Juba seetõttu tuleb vastavasisuline etteheide lugeda põhjendamatuks. 6.2 Teisalt ei pea ringkonnakohus seda küsimust (s.o selle tõendi lubatavust või mittelubatavust) tõenduslikust aspektist ka vähimalgi määral kaalukaks; nimelt ei nähtu sellest absoluutselt mitte midagi tõendamiseseme asjaolude kohta. Sellel tõendil leiab kajastamist ainuüksi see, kuidas kannatanu saabub politseijaoskonda ning sealt lahkub; kuidas peaks see fakt mõjutama küsimust selle kohta, kas süüdistatav politseisse avalduse kirjutamisele saabunud kannatanut eelnevalt käega ka näkku lõi, on täielikult arusaamatu. Seejuures on küsimus, kas ja kuivõrd purjus kannatanu oli, lahendatav isikuliste tõendiallikate pinnalt, kes kohtumenetluse käigus on ka üle kuulatud. Seega ei pea ringkonnakohus sellel küsimusel vajalikuks rohkem peatuda ehk teisisõnu – selle tõendi jätab kohtukolleegium niikuinii sisulise vaatluse alt välja, kuivõrd sellest ei nähtu tõendamiseseme asjaolude kohta absoluutselt mitte midagi.

7.1 Teisalt tuleb nõustuda ka maakohtu hinnanguga selle taotluse (osalise) rahuldamata jätmise osas (nimelt tunnistaja J.L. istungile siiski ka kutsuti ja ristküsitleti; tema kohta vt otsuse p 15.1). Nimelt oli R.D. tõepoolest üks sündmuskohale saabunud politseinikest, kuid kohtus kuulati prokuröri taotlusel juba üle teine sündmuskohal viibinud politseitöötaja R.J. (kd 2, tlk 26); millises osas suudaks R.D. tema ütlusi täiendada (või teisisõnu - millises osas on ülekuulatud politseiniku kirjeldus ebatäpne, asjakohatu või suisa vale), apellant samas aga ei täpsusta. Täielikult põhjendamatu on viitamine K. N. ele kui võimalikule tunnistajale – kuidas saab tema sisustada tõendamiseseme asjaolusid ja tõestada, et kannatanu on olemuslikult ebaaus, on täiesti mõistetamatu. Nimetatud isik ei vasta ilmselgelt KrMS §-s 66 nimetatud tunnistaja kriteeriumitele ning taotluse rahuldamata jätmine ka selles osas oli õiguslikult veatu. 7.2 Kohaseks ei pea ringkonnakohus ka etteheidet, et kindlaks tegemata on jäänud taksojuht, kes väidetavalt viibis sündmuskohal ning nägi kõike pealt. Iseenesest on õige, et tõendamiseseme asjaolud tuleb teha juba eeluurimisel kindlaks parimal võimalikult viisil, kuid selle taustal tuleb hinnata ka menetlussituatsiooni ning menetleja käsutuses olevat teavet tervikuna. Esmalt ei nähtu, et taksojuhile kui toimunu objektiivsele pealtnägijale oleks eelmenetluse käigus kordagi viidatud; seega on ka arusaadav, miks tema leidmisele (eelduslikult) aega ei pühendatud. Samal ajal tuleb arvestada sedagi, et taksoga sõitsid sündmuskohalt minema A. K. ja N. K. a, kelle kinnitusel nemad mingit löömist ei näinud (vt tlk 28 pöördel; tlk 32). Ka kannatanu on kestvalt kinnitanud, et löömine toimus alles peale seda, kui takso oli minema sõitnud (kd 2, tlk 69). Seega oli kohtueelse menetluse käigus põhjendatud arvata, et sündmusel täiendavaid objektiivseid pealtnägijaid ei olnud ning sellekohane viide tuleb lugeda põhjendamatuks.

14.Seda, et teda löödi, on kannatanu koheselt kirjeldanud telefoniühenduses ka A. K. ile ja tema abikaasale (ka selle teabe hindamisel tuleb juhinduda KrMS § 66 lg 21 lg-s 2 märgitust), samuti on ta seda kinnitanud arstile, kelle juurde politseiametnikud pärast süüdistatava otsimise luhtumist S.F. i viisid ning kes vormistas patsiendikaardi (kd 1, tlk 2-3). Seejuures tuleb apellandiga soostuvalt möönda, et tõendamiseseme asjaolude suhtes ei anna kohtus uuritud patsiendikaart tõesti sisuliselt mitte midagi. Selle koostanud arst J. N. , kes on ka kohtus tunnistajana üle kuulatud, on tõdenud, et silmnähtavaid vigastusi kannatanul ei olnud ning patsiendikaardi koostas ta vastavalt S.F. i sõnadele (kd 2, tlk 22-22 pöördel). Sisuliselt tuleb tõdeda sedagi, et see patsiendikaart omab tähendust vaid selles osas, et kas kannatanu on toimunu tehiolusid (sh saabunud tagajärgi) kirjeldanud kestvalt ühtemoodi ning sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-67-10, tegemist on nn spontaansete res gestae ütlustega menetlusvälisele isikule). Arvestades aga, et KarS § 121 objektiivne koosseis kriminaliseerib kehalise väärkohtlemise äärmiselt laialt, eeldades löömise tagajärjena kannatanul vaid valuaistingu teket (vt selle kohta RKKKo 3-1-1-60-09, p 16), ei ole faktil, et löömine ei jätnud kannatanu näole mingit selgelt nähtavat jälge, tõenduslikust aspektist sisulist tähendust. Selles osas on ka vastavaid erialateadmisi omav J. N. seletanud, et kas kehaline mõjutamine on hilisemalt ka nähtav ja dokumenteeritav, ripub äärmiselt paljudest asjaoludest, sh löögi tugevusest ja viisist, kannatanu iseärasustest jne (vt kd 2, tlk 22; ühtlasi võib selle lugeda üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 3 tähenduses). Käesoleval juhul ei olnud ka kannatanu poolt kirjeldatud kehaline väärkohtlemine, mis tema suhtes toime pandi, sedavõrd massiivne (löök lahtise käega vastu põske), et oleks pidanud vältimatult jätma muid selgelt nähtavaid jälgi peale väikese punetuse. Seetõttu peab ringkonnakohus ka seda viidet asjakohatuks.