1-09-9467/45 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2.Kohus, hinnanud vangla poolt esitatud materjale ja prokuröri seisukohta ning kuulanud ära süüdimõistetu D.I ja tema kaitsja arvamuse, leidis, et süüdimõistetu on võimalik vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada, kuivõrd ennetähtaegseks vabastamiseks esinevad nii formaalsed (KarS § 76 lg 2 p 2) kui ka materiaalsed alused (KarS § 76 lg 3). Kohus, viidates Tartu Vangla ja kriminaalhooldusosakonna kirjalikule seisukohale, asus seisukohale, et D.I vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine on õigustatud, arvestades ärakantud karistusaega ning süüdimõistetu panustamist vangistuse ajal enda ettevalmistamisse seaduskuulekaks eluks edaspidi. Märkimist väärib, et D.I on omandanud vangistuses keskhariduse ja on motiveeritud haridusteed jätkama. Ta on läbinud kõik individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused riskide maandamiseks - välja arvatud asjaolu, et lõpetatud ei ole veel õpingud kutseõppes keevitaja erialal, mida on Tartu Kutsehariduskeskuses võimalik jätkata ka vabaduses viibides. 23.05.2012 on kohus, läbi vaadates D.I tingimisi ennetähtaegse vabastamise asja, pidanud ennetähtaegset vabastamist põhimõtteliselt võimalikuks, kui süüdimõistetu järgneva karistuse kandmise aja jooksul täidab kinnipidamiskoha eeskirju ning jätkab positiivseid muutusi. Seetõttu on kohus KrMS § 426 lg 2 alusel määranud D.I järgmise ennetähtaegse vabastamise küsimuse läbivaatamiseks lühema tähtaja, kui seda näeb ette vangistusseaduse § 76 lg 3. D.I ei ole viimase aasta jooksul vangistuses distsiplinaarüleastumisi toime pannud, mistõttu puudub kohtul alus kahelda süüdimõistetu soovis elada edaspidi seaduskuulekalt. Vangistusest ennetähtaegse vabanemisega kaasnev käitumiskontroll kriminaalhooldaja järelevalve all võib selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Karistus on kohtu arvates täitnud D.I suhtes oma eesmärgi ja ta tuleb tingimisi enne tähtaega vabastada. Kohus pidas samas toetudes vangla ja kriminaalhooldusametniku seisukohtadele ning tulenevalt kuritegude toimepanemise asjaoludest vajalikuks rakendada D.I ennetähtaegsel vabastamisel lisaks KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõuete järgimise kohustusele tema suhtes ka täiendavaid kohustusi. Vastavalt KarS § 75 lõikele 2 p 1 kohustab kohus D.I tasuma igakuuliselt 50 eurot tema suhtes sissenõudmisel olevate võlgade katteks, p 2 kohaselt tuleb teda kohustada katseajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, p 4 kohaselt asuma kohtu määratud tähtaja jooksul tööle ning p 7 kohaselt mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega. KarS § 76 lg 4 kohaselt määras kohus D.I-le katseajaks 1 aasta. Määruskaebuses esitatud taotluse sisu

Prokurör leiab, et kohus ei ole määrust tehes piisavalt arvestanud KarS § 76 lg 3 ettenähtud asjaoludega. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 3.1 D.I on isik, keda on kriminaalkorras karistatud viiel korral ning kes on alati jätkanud pärast vanglast karistuse kandmiselt vabanemist kuritegude toimepanemist, mistõttu võib järeldada, et ärakantud karistused pole teda uute kuritegude toimepanemisest eemale hoidnud. D.I on vabastatud vanglast 23.11.2007 seoses vangistuse osalise ärakandmisega, kuid 22.10.2008 on täitmisele pööratud 2-aasta pikkune kandmata karistus, sest juba kuu möödudes pani ta toime röövimise grupiga ja uue avaliku varguse grupiga. Peale selle tarvitas ta vanglas viibides 2007. aasta aprillis arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet. Vanglas karistuse kandmise ajal on D.I olnud raskusi ka kodukorrast kinnipidamisega ning teda on kokku 8 korral karistatud distsiplinaarkorras nii kartseri (5 korral), noomituse kui ka lühiajalise kokkusaamise keeluga, kusjuures viimati 22.02.2012 ning enne seda alles 16.02.2012, mis omakorda näitab, et D.I on olnud probleeme vanglas kehtivatele õigusnormidele allumisega. Eeltoodust nähtub, et süüdimõistetu pole suutnud käituda õiguskuulekalt isegi vanglas, mistõttu on äärmiselt küsitav tema võime säilitada õiguskuulekust oma käitumises kriminaalhoolduse tingimustes. Käesoleval ajal pole veel võimalik üheselt väita, et ta oleks asunud paranemise teele ja edaspidi on tema puhul risk kuritegude toimepanemiseks minimaalne. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise peamiseks eelduseks on ikkagi tema edasine õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest ning tema vastavust nendele tingimustele peab näitama just tema käitumine vanglas karistuse kandmise ajal. 3.2 Muuhulgas kohustas kohus vastavalt KarS § 75 lg 2 p-le 1 D.I tasuma igakuuliselt 50 eurot tema suhtes sissenõudmisel olevate võlgade katteks ning p 7 kohaselt mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtuvalt on D.I säilitanud suhted päritoluperekonnaga, kuhu kuuluvad vanemad, ema, õde ja vanaema. Arvamusest nähtub, et D.I mõlemad vanemad ja õde on varasemalt kriminaalkorras karistatud. Sellest tulenevalt sotsiaalsest olukorrast lähtuvalt ei saa eeldada D.I lähivõrgustiku toetust seaduskuuleka eluviisi saavutamisel. 3.3 D.I ei ole tööoskusi, eriala omandamine on pooleli, sissetulekuid sellest tulenevalt ei ole. Ka varasemalt vabaduses olles puudus tal stabiilne sissetulek ning elas vanematelt saadud abist ja töötu abirahast. Sellest lähtuvalt on põhjendatud vanaema H.K. selgitus, et tal puuduvad võimalused D.I vabanemisjärgselt toetada, kuna tema sissetulekuks on vanaduspension ning tema eluruumis elab lisaks aegajalt tema lapselaps M.K.. Samuti nähtub, et vanaema on perekonna poolt survestatud andma nõusolekut D.I elama asumiseks tema juurde. Prokurör leiab, et kõrges eas isikut ei saa sundida tema tahte vastaselt võtma vastu otsust lasta oma elukohta elama isikut, keda ta tegelikult sinna elama ei soovi ja kellel puudub sissetulek ning töö. Põhjendatud on kartus, et vanaema pensionist saab ka D.I-le elatusallikas. On alust arvata, et ka kohtu poolt pandud kohustus tasuda igakuuliselt 50 eurot tema suhtes sissenõudmisel olevate võlgade katteks (mida on kohtutäiturite infosüsteemist nähtuvalt 46 770,98 eurot), pole vanaema pensioni abita D.I täidetav. 3.4 D.I oli olemas elukoht ja lähedaste toetus ka enne karistuse kandmisele asumist, kuid see ei takistanud tal jätkamast kuritegude toimepanemist. D.I käitumine näitab jätkuvalt tema ohtlikkust ühiskonnale ja samuti seda, et tema puhul on arvestades eelnevat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal jätkuvalt olemas risk uue kuriteo toimepanemisele vabaduses. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et arvestades D.I poolt toimepandud kuritegude korduvust ja ohtlikkust ning tema käitumist karistuse kandmise ajal, on tema vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamine põhjendamatu.

4.Määruskaebuse peale esitas vastuväite D.I, kes taotleb jätta prokuröri määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Maakohtu määruse muutmata. D.I põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Prokurör on esile toonud 8 distsiplinaarkaristust, ent jätnud mainimata, et mõni neist on juba kustunud ja 22.02.2013 kustuvad kõik. Samuti tuleb märkida, et distsiplinaarrikkumised ei ole igapäevased – enne viimast 2 karistust (16.02 ja 22.02. 2012) leidis viimane neist aset 11 kuud tagasi. D.I märgib, et viiest kartserisse paigutamisest 3 olid tingimisi ning mitte ühtegi neist ei pööratud täitmisele, mis näitab, et ta on võimeline katseaega edukalt läbima. Viimati kui D.I ennetähtaegset vabastamist arutati, pidas maakohus tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist põhimõtteliselt võimalikuks, kui ta ka edaspidi jätkab positiivseid muutusi ja määras talle ka lühema aja uueks ennetähtaegse vabastamise taotluse läbivaatamiseks. 4.2 Väär on ka seisukoht, et kuna D.I vanemad ja õde on kriminaalkorras karistatud, ei saa neilt eeldada D.I-le toetust seaduskuuleka eluviisi saavutamisel. D.I märgib, et tema isa vabanes vanglast 32 aastat tagasi ja on seejärel seadusekuulekalt käitunud, teenides leiba ausa tööga ja on sellisena D.I-le eeskujuks. Ka õde karistati viimati D.I-le teadaolevalt 10 aastat tagasi noorusaja rumaluse tõttu, kuid ta on jätkanud oma elu seaduskuulekalt. Nimetatud karistused peaksid olema kustunud ja on arusaamatu, miks näeb prokurör neis ohtu D.I käitumisele. Karistusest on D.I järeldused teinud ja astunud konkreetseid samme seaduskuulekuse suunas – näiteks lõpetanud kiitusega gümnaasiumi ning tegelenud oma käitumisprobleemidega. Lisaks kuuluvad tema lähisuhtevõrgustikku Tartu katoliku kiriku preester isa Miguel ja Peruu Vabariigi aukonsul Eestis Richardo Mateo Durand, kellega D.I suhtleb tihedalt ning kes on kinnitanud, et toetavad teda vabaduses moraalselt. Mõlemad isikud olid ka Tartu Maakohtu istungil, kus arutati D.I vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega, et oma toetust väljendada, ent kohus ei pidanud neid vajalikuks üle kuulata. 4.3 Prokurör leiab, et süüdimõistetul puuduvad tööoskused ja eriala ning kardab, et vanaema pensionist saab D.I elatusallikas. Antud väitel puudub tõepõhi. D.I on töötanud välismaal ehitusel abitöölisena ja vangistuses kaks ja pool aastat puidutöötlemisettevõttes ning omab antud eluvaldkondades mõningaid oskusi. Samuti on ta lõpetanud väikeettevõtja eriala ning omandamas keevitaja eriala, mida saab teha ka vabaduses. Kuni tööle asumiseni on lubanud D.I üleval pidada isa, kes garanteerib talle 300 eurot kuus ja lisaks 50 eurot kohtu pandud kohustuse täitmiseks. Vastav garantiikiri on ringkonnakohtule ka saadetud. Isa on kinnitanud oma valmisolekut poega aidata. Ka vanaema on avaldanud soovi tähtpäevade puhul raha saata, ent sellest on D.I keeldunud, ehkki vangistuses saab ta kasutada vaid 30% talle saadetavast rahast ning ta oleks seda raha vajanud. 4.4 Väär on ka prokuröri väide, nagu survestaks D.I perekond vanaema talle elukohta andma. Vanaema on telefonivestluses tunnistanud, et ta ei ole midagi sellist väitnud, s.o need sõnad on talle suhu pandud ja sellist seisukohta ei ole ka varasemates kriminaalhooldaja ettekannetes. Samuti ei kajastu selles kriminaalhooldaja ettekandes, et isa on lubanud D.I toetada, mis näitab, et kriminaalhooldaja on teinud oma tööd lohakalt. Vanaema on vaid väljendanud kartust, et D.I ei suuda ehk selgi korral hästi käituda ja põhjustab talle sellega häbi, ent muud ei ole ta avaldanud. Vanaema juurde elama asuks D.I ajutiselt, kuni on leidnud töö ja üürinud korteri ning saanud uude elukohta kolimiseks vastava loa.

määrusega täitmisele peale seda, kui D.I ei elanud kindlas elukohas, ei käinud nõuetekohaselt registreerimisel, ei küsinud luba elukohast lahkumiseks ega elukoha vahetamiseks. Katseajal olles trahviti teda alkoholiseaduse § 70 rikkumise eest. Registreerimisnõude korduvale täitmata jätmisele järgnesid teiste kontrollnõuete mittetäitmine, mis laienes KarS § 75 lg 1 loetelu kogu ulatusele. Ka kontrollkohustuste määramine ei pööranud D.I tagasi kontrollnõuete täitmisele. Lisaks iseloomustab D.I kuritegelikku käitumist süstemaatilisus – teda on alates 1998. aastast karistatud nii tingimisi kui ka reaalse vangistusega eriliigiliste kuritegude (valitsemiskorravastased, varavastased, karistuse täitmise vastane ja isikuvastane) toimepanemise eest. Sestap on prokurör õigesti osundanud D.I poolt alati peale vangistusest karistuse kandmiselt vabanemist uute kuritegude toimepanemist. Nii näiteks pani ta juba kuu möödudes eelmisest vangistusest vabastamist toime uued kuriteod, m.h raske varavastase teo – röövimise. Seega ei pruugi kriminaalhooldus arvestades D.I aktiivset kriminaalset minevikku ja kriminaalhoolduse varasemat ebaõnnestumist, olla mõjuvaks meetmeks uute kuritegude ärahoidmise seisukohalt, ehkki ta on oma vastuses määruskaebusele märkinud, et soovib alluda kriminaalhooldusele ja täita kohtu poolt talle pandud lisakohustusi. 7.3 D.I on määruskaebusele ette heitnud, et selles sisalduvad eksitavad andmed – nimelt on prokurör viidanud 8 distsiplinaarkaristusele, milleks määruskaebuse esitamise ajal oli 2 kustunud ja ülejäänud kustuvad 23.02.2013. Samuti oli viimaste distsiplinaarkaristuste näol tegemist tingimisi karistustega, mida täitmisele ei pööratud. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse esitamise ajaks on tõepoolest 2 karistust 8-st kustunud. Samas aga iseloomustavad distsiplinaarüleastumised kinnipeetavat kaudselt, mistõttu ei olnud prokuröri poolt väär osutada ringkonnakohtu tähelepanu kinnipeetava käitumisele vangistuses, kuivõrd kinnipeetava õiguskuulekas käitumine vangistuses näitab tema sobivust ennetähtaegseks vabastamiseks ja tema suhtumist normidesse üldiselt. Samuti ei nähtu ringkonnakohtule esitatud materjalidest, et D.I-le on määratud tingimisi karistused, mida täitmisele ei pööratud. Vastupidi – üleastumisi võib pidada rasketeks (nt distsiplinaarkaristus värskete tätoveeringute eest, nööri abil jalutusaiast paki saatmine, tubakatoodete hoidmine, keelatud esemete hoidmine ja vanglaametniku korduvatele seaduslikele hoiatustele mitteallumine). 7.4 Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks peab kohtul KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid hinnates tekkima nii veendumus sellest, et kinnipeetav suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda, kui ka sellest, et tema ennetähtaegne vabastamine ei oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et antud juhul tuleb arvestada D.I kuritegude korduvust ja ohtlikkust ning asub seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine on ennatlik. Ringkonnakohus leiab seega, et süüdimõistetu isikul, tema varasemal elukäigul ja kuritegude toimepanemise asjaoludel on tingimisi ennetähtaegse küsimuse lahendamisel suur kaal ning kuigi kaalutlusotsuse tegemisel tuleb kohtul arvesse võtta ka isiku käitumist vangistuses (D.I distsiplinaarkaristused on ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks kustunud) ning teda vabaduses eesootavaid tingimusi (isa materiaalne toetus, eluaseme ja positiivsete kontaktide olemasolu), ei saa süüdimõistetut vabastada vaid heale käitumisele ja vabanemisel eesootavatele headele tingimustele tuginedes. Süüdimõistetul on vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatud seisukohale küll subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid ei ole subjektiivset õigust nõuda enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohus märgib, et süüdlase ennetähtaegne vabastamine on alati kriminaalpoliitiline otsus ning kohtul on õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt õigus raske kuriteo toimepannud isiku ennetähtaegsest vabastamisest keelduda. 7.5 Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastada, on karistuse tervikuna ärakandmine reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks.