Kohtulahend

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus mõistis T.B süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistas teda 5 kuulise vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas teda 4 kuulise vangistusega ning KarS § 121 järgi ja karistas teda ja 11 kuulise vangistusega. KarS § 118 p 1 (kehtiva KarS § 118 lg 1 p 1) järgi mõisteti T.B õigeks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati üksikaristustest raskeimat ning mõisteti T.B liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.12.2011 T.B karistusaja hulka ning tema vangistuse kandmise aega arvestati alates kinnipidamisest 19.12.2011. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse T.B õigeksmõistmises KarS § 118 p 1 järgi, milles esitatud süüdistuse kohaselt T.B isiklikest motiividest ajendatuna kasutas 17.12.2011 kella 22.25 paiku XXXmaja juures vägivalda K.K. suhtes, lüües viimast kahel korral noaga selja piirkonda. Löömisega põhjustas ta kannatanule vasakul pool nimme piirkonnast ülespoole 3 cm torke-lõike haava ja vasakul rindkere poolel ligikaudu 6 roide kõrgusel 3 cm torke-lõike haava. Üks torke-lõikehaavadest ulatus vasakusse rinnaõõnde põhjustades roietevahelise arteri vigastuse ja traumaatilise veririnna. K.K. il esinenud vigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. T.B pani süüdistuse kohaselt toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule. Maakohus leidis, et uuritud tõendite alusel on tuvastatud, et T.B viibis kannatanu juures peol, tal oli kaasas nuga ning tal oli kannatanuga tüli, misjärel kutsus ta peole oma sõbrad A. A. , M. R. , T. L. , S. M. ja S. V. . Samuti on uuritud tõenditega kinnitamist leidnud asjaolu, et pärast sõprade saabumist konflikt T.B ja K.K. i vahel jätkus ning K.K. ile tekitati sündmuste käigus noavigastus. Maakohus luges tunnistajate ütlustele tuginedes usaldusväärselt tuvastatuks, et tüli ajal olid T.B, A. A. , M. R. , T. L. , S. M. , K. V ja H. P. kannatanu juures, sealhulgas olid viimasele kõige lähemal A. A. , T.B ja M. R. ning A. A. hoidis käes nuga. Maakohtu hinnangul ei ole aga usaldusväärselt tõendatud, kes K.K. it noaga lõi ning millise noaga vigastus tekitati. Maakohtu hinnangul ei ole kannatanu ütlustest võimalik järeldada, et noaga lööjaks oli T.B, kuna kannatanu ei olnud ise selles kindel ning arvestades sündmuse toimumise aega (hilisõhtul), kohta (maja ees, nõrk välisvalgustus) ja olustikku (tülitsemine mitme isikuga) ning kannatanu seisundit (tarvitanud keskmiselt alkoholi), on igati usutav, et viimane ei suutnud täpselt tajuda kõike, mis tema ümber toimus ja kes teda sai noaga lüüa. Ka teised sündmuskohal viibinud isikud (sealhulgas K.K. i kaaslased R. K. , M. H. , K. K. ja S. K.K. ) ei näinud, kes kannatanut noaga lõi. Enne kannatanu vigastamist nägi V. A. sündmuskohal nuga ainult A. A. käes. Samas kinnitas V. A. kohtus, et mingil hetkel enne kannatanu vigastamist nuga A. A. käes enam ei olnud. Seega ei ole täielikult välistatud võimalus, et A. A. andis noa üle kellelegi oma tuttavatest, kes võis kannatanut sellega lüüa, ja pärast seda sai noa enda kätte tagasi, et K.K. it sellega veel ähvardada. Antud kahtlust ei välista ka asjaolu, et kõigi sündmuskohal viibinud isikute kohtus antud ütlustest tulenevalt oli kannatanu vigastamiseks kõige soodsamad positsioonid T.B (seisis kannatanu vasakul külje lähedal) ja M. R. l (seisis kannatanu vasakul küljel või selja taga). Nii A. A. , M. R. , T. L. kui ka S. M. tulid sündmuskohale selleks, et toetada T.B , kellel oli tekkinud tüli kannatanuga. Ka oli H. P. varem olnud konflikte kannatanuga samast külast pärit poistega. Järelikult olid kannatanu vastase hoiakuga nii T.B kui ka viimase kaaslased. T.B on kohtuistungil 10.10.2012 küll tunnistanud kuriteo toimepanemist, kuid seda vaid oma kaaslaste jutu põhjal, sest ise ei mäletavat ta alkoholijoobe tõttu sündmusest midagi. Samuti tuleneb T.B ütlustest kohtus, et varem on ta võtnud kannatanule noaga löömise

enda süüks sellepärast, et leppis niiviisi oma sõbraga – M. R. ga – kokku, eesmärgi ja lootusega, et saaks viimast päästa röövimise kahtlustusele lisanduvast raske tervisekahjustuse tekitamisest, pääseda ise alaealisuse tõttu kiiresti vabadusse ning saada kinnipidamise ajal M. R. lt materiaalset toetust. Kuna T.B kohtus antud ütlused erinevad olulisel määral tema varasematest ütlustest (sh kohtueelsel uurimisel), siis on tema ütluste usaldusväärsus kaheldav ja nende muutmise põhjendustesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt ning hinnata neid koos teiste, eelkõige usaldusväärseks peetud tõenditega. M. R. kohtus antud ütlusi, et K.K. i juures mingit tüli polnud ja ta oli viimasest vähemalt 10 m kaugusel, ei ole aga võimalik usaldusväärseks lugeda, kuna need on vastuolus ja ümber lükatud teiste tõenditega. Samuti tunnistas M. R. kohtus, et varem on T.B võtnud mõne tema süüteo enda peale ning teda kahtlustatakse 2011. a novembris toimepandud röövimises. Tunnistaja R. K. kohtus antud ütlustest nähtub, et ühel õhtul helistas talle T.B , kes oli purjus ja teatas väriseva häälega, et oli olnud mingi pidu ja ta oli „andnud nuga“ ühele poisile. Samuti on tema internetikonto aadressile tulnud ühe tüdruku aadressilt 22.02.2012 kell 17.06 kiri, milles palutakse T.B poolt öeldut mitte edasi rääkida. Ka M. R. käskis tal sellest kirjast ja T.B helistamisest mitte rääkida. Maakohus leidis, et R. K. ütlustes ei ole alust kahelda ning ka T.B on kohtus tunnistanud, et võis R. K. ile helistada, millal ja millest rääkis, seda ta täpselt ei mäleta, kuid helistamise eesmärgiks võis ilmselt olla tunnistajalt raha laenamine. Maakohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millal tegelikult T.B R. K. ile helistas, kes oli tunnistajale 22.02.2012 saatnud kirja autor ja millise sisuga juttu sooviti jätta kõnelejate endi teada. Kirja kirjutajaks ei saanud olla T.B ning viimasel oli võimalik tunnistajale helistada alates 17.12.2011 hilisõhtust kuni 19.12.2011 kella 15-ni, kuna ta peeti politsei poolt kinni 19.12.2011 kell 15. Maakohus leidis, et on tõendatud, et T.B tarvitas 17.12.2011 õhtul ja 18.12.2011 öösel alkoholi ning ei ole tuvastatud, millal süüdistatav R. K. ile helistas, kes saatis R. K. ile kirja ja mis eesmärgil. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et adekvaatses seisundis isik oleks hakanud oma tavalisele tuttavale, mitte sõbrale (kelleks oli süüdistatavale R. K. ) lihtsalt öösel helistama ja viimast ilma mingi eesmärgita informeerima sooritatud kuriteost. Seetõttu puudub kohtul kindel veendumus, kas T.B rääkis helistamise ajal R. K. ile tegelikult toimunust ja kas ta oli seejuures sündmuste vahetu mõju all. Taoline helistamine viitab kohtu arvates rohkem süüdistatava hooplemisele või uhkustamisele fakti üle, mis ei pruugi üldse tõele vastata, et sellega A. ada tunnistajale mõju mingil muul talle vajalikul eesmärgil. Maakohus möönas, et sellise eesmärgina võib olla vaadeldav tunnistaja ees lihtsalt „kõva mehe“ mängimine või ka enda raske seisundi kuvamine raha saamise põhjusel. Tunnistaja S. M. kohtus antud ütlustest nähtub, et peale seda, kui kannatanu sai vigastada, püüdis ta T.B-lt ja M. R. lt, kes olid olnud kannatanu lähedal, leida nuga. T.B teatas, et tema ei löönud ja nuga tal ettenäidatud taskutes ei olnud. M. R. ütluste kohaselt teda keegi läbi ei otsinud. H. P. on kohtus kinnitanud, et S. M. hakkas nuga otsima T.B-lt . Seega võib olla õige, et S. M. laskis vaid T.B taskud ette näidata. Kui lähtuda M. R. ütlustest, et T.B andis talle noa üle pärast kannatanu vigastamist, ning arvestada ka S. M. ütlusi, et ta vahetult peale kannatanu vigastamist soovis ta teada, kas T.B või M. R. omavad nuga, siis tekib küsimus, millal oli võimalik T.B nuga üle anda M. R. le nii, et keegi sündmuskohal viibinud isikutest seda ei märganud. Maakohtu hinnangul on loogiline ja eluliselt usutav, et ainuüksi S. M. poolt T.B-le tehtud ettepanek taskute ülekontrollimiseks oleks fokusseerinud vähemalt S. M. tähelepanu nimetatud isikule, mistõttu ei pea kohus võimalikuks, et peale seda oleks saanud märkamatuks jääda T.B-lt M. R. le noa üleandmisele viitavad toimingud. Seda enam olukorras, kus M. R. väidete kohaselt sai ta lahtise noa ja pani selle endale vöö vahele. Eelneva alusel ei saa lugeda usaldusväärseks M. R. kohtus antud ütlusi, et T.B andis talle taskunoa üle pärast kannatanu vigastamist. Kui aga tõstatada versioon, et S. M. faktiliselt T.B-lt või M. R. lt taskute ettenäitamist pärast kannatanu vigastamist ei nõudnudki, siis polnud noa üleandmine M. R. le üldse vajalik.

M. R. on andnud politseile üle taskunoa, mis on käesolevas asjas asitõendiks (I kd, tl 94-96). Noa üleandmise kohta on M. R. vormistanud omakäelise seletuse ja kinnitanud seda oma allkirjaga (I kd, tl 93) ning nimetatud dokument kannab kuupäeva 18.12.2011. Samuti on M. R. kohtus kinnitanud, et andis politseile üle taskunoa enda poolt kapi pealt ning oli selle saanud sündmuskohal 17.12.2011 T.B-lt . Hinnates kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, luges kohus M. R. kohtus antud ütlused, et T.B andis talle taskunoa pärast kannatanu vigastamist, ebausaldusväärseks. Kuigi T.B on andnud küll diametraalselt lahknevate erinevustega ütlusi, on ta maakohtu hinnangul mõistusepäraselt ja arusaadavalt suutnud selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjuseid. Samuti on tema poolt kohtuliku uurimise lõpus antud ütlused veenvamad kui tunnistaja M. R. ütlused. Kuigi ekspertiisi akti ja eksperdiarvamuse kohaselt võivad kannatanu vigastused olla tekitatud M. R. poolt politseile üle antud ja asitõendina esitatud noaga, puuduvad maakohtu hinnangul tõendid, mis kinnitaksid usaldusväärselt, et just antud noaga tekitati 17.12.2011 kella 22.30 paiku kannatanule tervisekahjustused. Kuna eksperdi arvamus on oletuslik, ei ole välistatud ka teiste sarnaste terariistade (nugade) seos kannatanul esinenud vigastustega. Peale selle kuulub vaadeldud taskunuga tavalise seeriatoote hulka ning ükski kohtus ülekuulatud isikutest ei ole suutnud enne taskunoa ettenäitamist viidata noa eritunnustele ega neid kirjeldada. A. A. arvates, kellele väidetavalt M. R. samal õhtul nuga näitas, võis tegemist olla hoopis vedrusüsteemil töötava pussnoaga. Seega ei pruugi käsitletud taskunoal olla üldse mingit seost kannatanu kehavigastustega ega noaga, mida kandis 17.12.2011 õhtul kaasas süüdistatav. Maakohus leidis, et ainuüksi tuvastatud faktidest, et T.B oli taskunuga, tal oli K.K. iga tekkinud tüli ja ta viibis vigastuse tekkimise ajal kannatanu lähedal ning on R. K. ile rääkinud kannatanule noaga löömisest, ei saa tõsikindlalt järeldada, et raske tervisekahjustuse toimepanijaks oli süüdistatav. Sündmuskohal viibis ka teisi isikuid (eelkõige M. R. ja A. A. ), kellel oli põhjus ja võimalus samuti kannatanut noaga lüüa. Peale selle ei ole eluliselt usutav, et T.B kasutas tüli lahendamiseks kannatanu suhtes nuga alles siis, kui kohale olid saabunud appi kutsutud sõbrad ning tal oli saavutatud täielik toetus ja füüsiline ülekaal, mitte aga enne seda, kui tundis ennast jõuetuna või allajäänuna kannatanu ja viimaste kaaslaste ees. Märkimisväärne on siinjuures veel see, et ta piirdus siis vaid sõpradele helistamisega ega teinud mingeid vihjeid või katseid võimalikule noa kasutamisele ega sellega ähvardamisele. Taoline käitumine oleks olnud kohtu arvates eluliselt usutav siis, kui süüdistataval K. K. poole minnes poleks nuga kaasas olnudki. Selliseid asjaolusid praegusel juhul aga kohus tuvastanud ei ole. Kuna üles on kerkinud paljud ja tõsiselt arvestatavad kahtlused, mida kohtul ei ole võimalik millegagi kõrvaldada, tuleb need maakohtu hinnangul KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-82-06 (p 11) selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Tulenevalt eelnevast mõistis kohus T.B KarS § 118 p 1 (kehtiv § 118 lg 1 p 1) järgi õigeks. Maakohus leidis, et T.B käitumist ei ole võimalik subsumeerida ka raske kehavigastuse tekitamisele kihutamisena, kaasaaitamisena ega selle katsena, sest usaldusväärselt ei ole võimalik tuvastada teo täideviijat või täideviijaid ning noa üleandmisel M. R. le ei käskinud süüdistatav sellega kannatanut lüüa, vaid võtta see appi peksasaamise puhul. Vähemalt A. A. l võis olla tekkinud enne sündmuskohale saabumist kannatanu vigastamise tahtlus, sest vastasel korral poleks ta pidanud nuga kaasa võtma. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist – T.B õigeksmõistmise osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi – ning uue otsuse tegemist, millega mõistetaks T.B süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, karistataks teda selle eest 4-aastase vangistusega ning mõistetaks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 5 aastat vangistust mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine – maakohus on eiranud KrMS § 61 norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis ning on rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Maakohus on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele ning maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditel ega ole käsitletavad kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes. Prokuröri hinnangul kinnitavad kohtus uuritud tõendid T.B süüd kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohtus on apellatsiooni kohaselt vajalik uurida kohtuistungite protokolle. Apellatsiooni kohaselt on K.K. ile tekitatud vasakusse rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav roietevahelise arteri vigastusega ja traumaatilise veririnnaga tuvastatud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega. Prokuröri hinnangul nähtub kannatanu K.K. i ütlustest, et teda lõi noaga T.B ning maakohtu järeldus, et kannatanu K.K. ei ole kindel, kas lööja oli T.B, ei tulene K.K. i ütlustest kohtuistungil. Seda, et T.B oli enne löömist vasakul pool K.K. ist, kinnitasid kohtus ka tunnistajad V. A. , S. M. , R. K. . Samuti kinniatavad T.B poolt kuriteo toimepanemist M. R. , H. P. , A. A. , S. K.K. i ja M. Uuktõveristi ütlused ning mitte ükski tunnistaja ega kannatanu ei ole kohtus väitnud, et kannatanu K.K. iga oleks olnud eelnev sõnavahetus või füüsiline kontakt vahetult enne noavigastuse saamist M. R. l ja A. A. l. Prokuröri hinnangul on vastavalt KrMS §-le 66 lg 2-1 p 3 lubatavaks tõendiks ka tunnistaja R. K. ütlused, mille kohaselt T.B 17.12.2011 telefoni teel väriseva häälega ja närviliselt tunnistas R. K. ile, et lõi noaga ühte poissi. Kohtu järeldus selles osas, et tegemist oli hooplemisega või uhkustamisega T.B poolt, ei tulene ühestki kohtus uuritud tõendist. Ka süüdistatav T.B ei ole eitanud seda, et ta võis helistada R. K. ile (küsis raha laenuks). R. K. ütluste kohaselt sai ta 2012. a veebruaris kirja, milles rõhutati, et ta ei räägiks jutuajamisest T.B-ga kellelegi. Apellatsiooni kohaselt on maakohus lugenud usaldusväärseks tunnistaja R. K. ütlused, aga samas asunud tõendeid hinnates diametraalselt vastupidisele seisukohale, et ei ole tõedatud, kas T.B rääkis toimunust R. K. ile ja kas T.B oli räägitu mõju all. T.B on esitanud kohtus toimunust kolm erinevat versiooni (süü täielik omaksvõtt noaga löömises, möönab löömist, ise ei mäleta, räägib M. R. juttu ja kolmas versioon, mille kohaselt ta andis noa M. R. kätte, et ta vajadusel kasutaks nuga, vigastuse tekitas M. R. ). Kuna T.B on oluliselt muutnud oma ütlusi, ka kohtus on ta andnud erinevaid ütlusi ja ta ei ole usutavalt põhjendanud ütluste muutmist, tuleb süüdistatava T.B vastuolulised ja eluliselt ebausutavad ütlused tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Kohus on asunud seisukohale, et T.B ütluste usaldusväärsus on kaheldav ja nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt, aga ei ole jätnud T.B ütlusi tõendite kogumist välja, millega on oluliselt eiratud kriminaalmenetlusnorme (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-3-07). Prokuröri hinnangul on maakohus eiranud ka Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-21-10 p 8 esitatud seisukohti. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid (kannatanu K.K. i ütlused, tunnistajate M. R. ja A. A. ütlused, asitõendi vaatlusprotokolli, kohtuarstliku eksperdi arvamuse), mistõttu on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja rajanud õigeksmõistva otsuse süüdistatava T.B vastuolulistele ja eluliselt ebausutavatele ütlustele. Kohus on teinud olulise tõendamisvea, lugedes tunnistaja M. R. ütlused ebausaldusväärseks, kuigi tunnistaja M. R. ei ole ütlusi muutnud. Kuna seoses uute asjaolude ilmnemisega (T.B poolt nö kolmanda versiooni esitamine kohtus) oli vaja täiendavalt tunnistajat küsitleda, siis on ta andnud ka

täiendavaid ütlusi. Asjaolu, et tunnistaja annab ka täiendaval küsitlemisel ütlusi ja täpsustab varem antud ütlusi, ei saa küll lugeda tunnistaja ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise aluseks. Kohtu järeldus selles osas, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid usaldusväärselt, et just asitõendiks tunnistatud noaga on tekitatud vigastus, ei tulene kohtus uuritud tõenditest. Ekspert on kinnitanud, et eluohtlik vigastus võib olla tekitatud ekspertiisiks esitatud asitõendiks tunnistatud noaga. Asjakohane ei ole kohtu põhjendus, et ei ole eluliselt usutav, miks oli T.B vaja nuga kasutada siis, kui K.K. i juurde olid kohale tulnud sõbrad ja oli olemas kaaslaste ülekaal. Selles osas ei ole maakohtu mõttekäik lugejale arusaadav ja jälgitav, kuna vaieldamatult on tõendatud fakt, et K.K. ile põhjustati eluohtlik vigastus just siis, kui K.K. i elukoha juurde oli juba kogunenud palju rahvast. Ringkonnakohtu 23.01.2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja apellatsioonimenetluse pooltele anti aega enda kirjalike seisukohtade esitamiseks kuni 01.veebruarini 2013. Nimetatud kuupäevaks esitas ringkonnakohtule seisukoha süüdistatava kaitsja M. Valge. Vastus apellatsioonile T.B kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle muutmiseks ei ole alust ning esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel kõiki KrMS § 61 nõudeid järginud ning täpselt selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et T.B süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos pole tõendatud. Kaitsja leiab, et prokuröri väide, et maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditele ega ole käsitletavad kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes, on paljasõnaline ega oma mingisugust alust. Kaitsja hinnangul tuginevad maakohtu järeldused just kohtus uuritud tõenditele: tunnistajate ütlustele, dokumentidele, protokollidele, eksperdi arvamusele ja kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisiaktile. Kaitsja nõustub apellatsioonile esitatud vastuses kõigi antud episoodis maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute ja põhjendustega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

õigeksmõistva otsuse asemel tulnuks süüdistatav raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi tunnistada. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis, samuti pole kohtuotsus küllaldaselt põhistatud. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse põhiosa (tl 113-117) põhistatust ja leiab, et kogutud tõenditele on antud põhjalik ja sisukohane hinnang ning väide vähestest motiividest raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistuse käsitlusel on asjakohatu. Lahendades prokuröri apellatsioonis märgitud taotlust viitab ringkonnakohus siinjuures Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo-d nr 3-1-1-48-11, 3-1-1-107-12).

S. V. . Peale eelnimetatute saabumist hakkasid K.K. iga tülitsema nii T.B kui A. A. ning nende lähedal oli ka M. R. . Süüdistuses märgitud käitumissituatsioonis on tegemist olukorraga, kus joobes noorteseltskonna konflikti lõpplahenduses kannatanu ise ei ole võimeline usaldusväärselt andma sisukohaseid ütlusi, kes teda ümbritsenud isikutest talle kella 22.25 paiku XXX maja trepikoja välisukse juures noavigastused ja seeläbi eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. Siinjuures ei anna olulist tõenduslikku lisateavet maakohtu poolt kannatanu suhtes läbiviidud põhjalik küsitlus, mille käigus kontrolliti kannatanu tajumistingimusi aja, koha, valgustuse, isikute paiknemise ja tema enda joobeseisundi osas ( tl 8-9, 46). Prokuröri apellatsiooni seisukoht, et kannatanu on maakohtus noaga lööjana nimetanud T.B, ei tulene siiski kohtuistungi protokollist. Kohtuliku uurimise lõppstaadiumis (tl 50 pöördel) on maakohus kannatanu K.K. i käest konkreetselt küsinud tema kindlat arvamust lööja osas ning K.K. on vastanud, et ta ei ole kindel, et T.B teda lõi, vastates „ei ole, lihtsalt hommikul haiglas ärgates tundus, aga ma võin ka eksida“.

enda peale, et seeläbi pääseb M. R. ainult röövimise süüdistusega, mis tal oli juba varasemalt. Otsustati kasutada olukorda, kus T.B oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ja varem kriminaalkorras karistamata ning mõistetav karistus prognoositavalt leebe. Seetõttu olid T.B kohtueelsel uurimisel antud ütlused teda ennast süüstavad. Maakohtus ( tl 49 pöördel) T.B selgitas, et uurijale ei rääkinud ta tõtt, kuna lootis, et saab tingimisi ja M. R. ei saa midagi. M. R. oli talle öelnud, et T.B saab paari kuuga välja ja ka teised olid talle taolist nõu andnud. Hiljem oli teda mõjutanud lõpuks tõeseid ütlusi andma olukord, kus kohtunik küsis, et kas ta tahab teise isiku eest vangistust kanda. Veel A. as T.B, et 2012 aasta mais kohtus ta Viru vangla koolis M. R. ga, kus ta tegi M. R. le ettepaneku, et viimane ära räägiks, et ikka M. R. ise oli kannatanu noaga lööja, kuid M. R. sellega ei nõustunud, väites, et tal on veel kriminaalasju ja ta saab sel juhul suure karistuse, kui see noaga löömine peaks veel juurde tulema. M. R. oli lubanud, et T.B tuleb vahest veel paar kuud istuda ning lubas talle pakke ja raha saata. T.B ütluste kohaselt oli ta varasemalt M. R. ga koos toime pandud poevargusi juba enda peale võtnud, kui M. R. oli juba üle 14 aasta ja T.B ise 13 aastat vana ( tl 49). Maakohtu järeldusega nõustub ka ringkonnakohus, et kuigi on tõusetunud küsimus T.B ütluste usaldusväärsusest ja T.B on kriminaalmenetluses andnud diametraalselt lahknevate erinevustega ütlusi, on ta maakohtu hinnangul mõistusepäraselt ja arusaadavalt suutnud selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjuseid. Samuti on tema poolt kohtuliku uurimise lõpus antud ütlused veenvamad kui tunnistaja M. R. ütlused.

T.B vastuolulistele ja eluliselt ebausutavatele ütlustele. Kohus on teinud olulise tõendamisvea, lugedes tunnistaja M. R. ütlused ebausaldusväärseks, kuigi tunnistaja M. R. ei ole ütlusi muutnud. Ringkonnakohus apellatsiooni eelnimetatud seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on nimetatud järeldusteni jõudnud tõendite analüüsi tulemusena ja esitatud motiividest ja järeldustest nähtub miks maakohus pidas M. R. ütlusi mitteusaldusväärseks (muuhulgas väite osas, et T.B andis talle taskunoa pärast kannatanu vigastamist). Samuti pole maakohus jätnud tähelepanuta isikulisi tõendeid, asitõendi vaatlusprotokolli ja eksperdi arvamust, kuid nendest lähtuv tõendusteave pole kinnitanud T.B süüd. Õige on maakohtu seisukoht, et usaldusväärseks ei saa isikulistest tõenditest pidada tunnistaja M. R. ütlusi, mille kohaselt temal üldse kannatanuga mingit tüli polnud ja ta viibis kannatanust intsidendi ajal 10 meetri kaugusel, sest need on ümber lükatud teiste tõendite, kohalviibinud isikute ütlustega. Maakohtu istungiprotokollist tulenevalt on M. R. andnud üldse erineva sisuga ütlusi. 09.10.2012 ülekuulamisel pole ta sündmusega seonduvaid paljusid olulisi detaile mäletanud, 18.10.2012 ütluste andmisel seevastu on olnud detailirohke. Samas seab süüdistatava T.B süü kuriteo toimepanijana jätkuvalt kahtluse alla ka tunnistajate M. K. ja T. L. ütlustes A. atu. Nimelt on M. R. tunnistajatele pärast kuritegu A. anud, et tema oli kannatanu K.K. i noaga lööja, mõni aeg hiljem aga asunud seda eitama ja väitnud tunnistajatele, et hoopis T.B tegi seda. Samuti on maakohus motiveerinud miks kohus ei loe usaldusväärseks tunnistaja A. A. ütlusi tema väidetavast kannatanust kaugemal (ca 4 meetrit) asumisest enne noavigastuse tekitamist, sest seda ei kinnita isikulised tõendid, sealhulgas kannatanu K.K. i enda ütlused, mille kohaselt vigastuse tekitamise ajal oli A. A. tema ees.

selja taga vasakul küljel, ei ole veel tõend sellest, et tema oli kindlasti isik, kes lõi K.K. it noaga. Vastavalt KrMS §-le 7 lg 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks ja tõusetunud kahtlusi on analüüsitavas süüdistuses küllaldaselt.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.