Kohtulahend

V. suhtes. Samal istungil esitas süüdistatav A.S. kaitsja kohtule psühhiaater Sirje Kivaste poolt väljastatud teatised, mille kohaselt viibis A.S. alates märtsist 2012 psühhiaatrilisel ravil raske depressiooni, ärevus- ning paanikahäire tõttu. Süüdistatava kaitsja avaldas kahtlust, kas A.S. on oma vaimse seisundi tõttu võimeline osalema kohtumenetluses, ning esitas taotluse määrata selle kindlakstegemiseks psühhiaatriaekspertiis. 2.3 08.05.2012 määras kohus kriminaalasjas ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi 21.05.2012 akti nr 12E-KPA0226 kohaselt põdes A.S. raskekujulist psüühikahäiret – raske depressioon. Ekspertiisi teostamise ajal vajas A.S. intensiivset psühhiaatrilist ravi, mille minimaalseks kestuseks hinnati pool aastat. Eksperdi hinnangul ei olnud A.S. oma tervisliku seisundi tõttu võimeline sel ajaperioodil kohtus esinema, kuid ravikuuri lõppedes tema süü- ja karistusvõimelisus eeldatavasti taastuvad. Tuginedes eksperdiarvamusele, määras kohus kohtuasja arutamise alguseks 03.09.2012. 2.4 Oma tervisliku seisundi tõttu viibis A.S. 24.04.2012 kuni 24.07.2012 töövõimetuslehel, tundes end seejärel paremini. 23.08.2012 teatas A.S. kaitsja vahendusel kohtule, et tema tervis on taas halvenenud ning seetõttu ei ole ta jätkuvalt suuteline kohtuistungitel osalema. Raviarst pidas põhjendatuks määrata A.S. tervisliku seisundi, s.o tema töövõime ning arusaamise ja vastutusvõime selgitamiseks statsionaarse uuringu või kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. A.S. viibis 11.–20.09.2012 ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus. 2.5 Prokurör esitas taotluse määrata süüdistatava suhtes statsionaarne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kohus rahuldas taotluse ning määras 09.10.2012 määrusega A.S. suhtes statsionaarse kohtupsühhiaatrilise komisjoniekspertiisi. Statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi 14.11.2012 akti nr 8 kohaselt ei esinenud A.S. l ekspertiisi teostamise ajal psühhiaatrilisi haigusi või psühhiaatrilisi tervisehäireid, mistõttu oma tervisliku seisundi poolest oli ta suuteline meenutama sündmusi aastatest 2004–2005, ta oli võimeline osalema kohtumenetluses. Temale inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal oli A.S. süüdiv ja ta võib kanda toimepandud tegude eest kohtulikku vastutust. 2.6 19.11.2012 istungil avaldas prokurör kahtlust A.S. tervisliku seisundi suhtes kriminaalasja kohtumenetluse käigus esitatud tõendite kohta ja esitas taotluse kontrollida kohtule esitatud tõendite vastavust sotsiaalministri 22.06.2004 määrusele ning esitada järelepärimine Terviseametile. Maakohus ei pidanud prokuröri taotlust põhjendatuks, leides, et KrMS § 170 lg 4 nõudeid ei olnud rikutud määral, mis tinginuks täiendavate päringute tegemise vajaduse. Kohus leidis, et kohtumenetluse kestel A.S. suhtes teostatud kaks ekspertiisi andsid tema tervislikule seisundile objektiivse hinnangu. Teostatud ekspertiisidest nähtus, et süüdistataval oli mööduv tervisehäire, mida ei olnud alust käsitleda menetlusest kõrvalehoidumisena. Samal istungil avaldas prokurör, et varem kokku lepitud aja jooksul ei olnud enam võimalik kriminaalasja kohtulikku arutamist läbi viia, mistõttu prokurör, tingituna pikaajaliselt hõivatud töökalendrist, esitas taotluse lükata asja arutamine edasi esimesele võimalikule vabale ajale, s.o alates augustist 2014. Tulenevalt prokuröri taotlusest asja arutamine edasi lükata aastasse 2014, esitasid A.S. ja J. K. kaitsja ning E. V. kaitsja kohtule taotluse lõpetada kriminaalasja menetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. A.S. , J.K. ja E. V. nõustusid menetluse lõpetamisega. Samuti nõustusid menetluse lõpetamisega H.P. ja R.R. . ning nende kaitsjad.

on prokurör hõivatud ajavahemikus 03.03.2014 kuni 27.06.2014, mil üldmenetluses on arutamisele määratud kriminaalasi nr 1-11-14169. 3.2 Kohus märkis, et käesolev kriminaalmenetlus hakkas A.S. olukorda mõjutama (st tema suhtes algas kriminaalmenetlus EIÕK art 6 lg 1 mõttes) 03.10.2006, mil ta kahtlustatavana kinni peeti. Seega on kriminaalmenetlus tema suhtes käesoleva aja seisuga väldanud enam kui 6 aastat ning asja arutamine on endiselt esimeses kohtuastmes. Kuna kriminaalasja menetlus on alles esimeses kohtuastmes, siis lisaks menetluse senisele kestusele ja süüdistatavate subjektiivsele õigusele, puudub maakohtu hinnangul ka perspektiiv jõuda jõustunud kohtuotsuseni, kuna KarS § 81 kohaselt aegub kriminaalasi oktoobris 2016. 3.3 Kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-43-10 leidis maakohus, et kuna käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud (sündmustest on möödas üle 6 aasta) ja seda rikkumist ei ole võimalik muul viisil (näiteks mõistetavat karistust kergendades) hüvitada, siis tuleb KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel A.S. suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis asja lahendamine kohtus parajasti on. 3.4 Teiste süüdistatavate osas on aktiivset kohtueelset uurimist mitmesuguste menetlustoimingute läbiviimisega alustatud oktoobris 2008, mil süüdistatav J.K. kuulati kahtlustatavana üle, ja aprillis 2010, mil kahtlustatavatena kuulati üle E. V. , H.P. ja R. R. . Kui asja kohtuliku arutamisega on võimalik alustada mitte varem kui augustis 2014, siis selleks ajaks on kriminaalmenetlus süüdistatav A.S. suhtes väldanud juba peaaegu 8 aastat, J. K. suhtes enam kui 6 aastat ning H. P. , R. R. ja E. V. suhtes enam kui 4 aastat. Kohus leidis, et H. P. , R. R. ja E. V. suhtes ei ole käesolevas kriminaalmenetluses mõistliku aja piir veel ületatud, kuid tulenevalt asjaomaste riiklike institutsioonide suutmatusest mistahes põhjusel alustada asja kohtulikku menetlemist mitte enne kui sisuliselt kahe aasta pärast, siis alustades asja arutamist alles augustis–septembris 2014 esimese astme kohtus, on see piir kahtlemata saabunud.

lõpule viia. Seega ei saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. Lisaks pole maakohus pööranud tähelepanu ka prokuröri taotlusele teostada järelevalvet A.S. poolt kohtule esitatud tõendite tegelikkusele vastavuse üle. Prokurör leiab, et olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa jätta kontrollimata kõiki võimalikke tõendeid selle kohta, kas menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Prokuröri arvates on maakohus jätnud kontrollimata tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja tegelike põhjuste kohta. 4.3 Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et käesoleva kriminaalmenetluse puhul on tegemist eriti mahuka ja keskmisest keerukama kriminaalasjaga, mis hõlmab endas suure hulga erinevate äriühingutega teostatud tsiviilõiguslikke tehinguid ning tehingute teostamisel käibedeklaratsioonides esitatud andmete üksikasjalikku kontrolli ja riigil saamata jäänud käibemaksu tuvastamist, kusjuures menetlusalustel äriühingutel puudus elementaarne raamatupidamine ja kogu dokumentatsiooni kokkukogumine komplitseeris olukorda veelgi. Lisaks on kriminaalmenetlust teostatud viie süüdistatava osas, kohtueelses menetluses on kogutud tõendeid kohtule esitamiseks kokku 27 köidet ja asitõendeid kokku 19 köidet. Kriminaalasja raames kuulati eeluurimisel üle 42 tunnistajat, kusjuures tuli kasutada suure hulga tõendite kogumiseks ulatuslikku ja aeganõudvat rahvusvahelist õigusabi ja hiljem tõlketeenust, mis põhjustas tavapärasest suuremat aja- ja ressursikulu. Lisaks takistas kohtueelset menetlust korduvalt A.S. enda käitumine. A.S. jättis korduvalt põhjuseta menetleja kutsetele reageerimata ja menetlustoimingutele ilmumata, mistõttu menetleja oli sunnitud kohaldama A.S. suhtes sundtoomist ja muid kriminaalmenetluse tagamise meetmeid. 4.4 Prokurör märgib, et A.S. jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks 6 aastat, J. K. , H.P. ja R. R. jaoks 4 aastat ja E. V. suhtes vaid 2 aastat. Prokurör on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole mõistliku menetlusaja võimalik riive sedavõrd intensiivne, et annaks piisava aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

oktoober 2006. Seega on osa süüdistatavatele süüks pandavatest kuritegudest aegunud enne, kui prokuröril on võimalik maakohtus menetlusega alustada. 6.3 Kaitsja rõhutab veel, et süüdistatav A.S. st tulenevatel põhjustel lükkus menetlus edasi kahel korral kokku ligikaudu nelja kuu võrra, seejuures viimane kuu aega tulenevalt prokuröri taotlusest läbi viia statsionaarne, mitte ambulatoorne ekspertiis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

täpsustanud ega esitanud konkreetseid kuupäevi, millistel A.S. menetleja kutsel ilmumata jättis. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A.S. suhtes menetleja määrusega kohaldatud sundtoomist 28.04.2010 põhjusel, et ta ei ilmunud samaks päevaks kokku lepitud ülekuulamisele ning menetlejal ei õnnestunud temaga ühendust saada. Isiku kinnipidamise protokolli kohaselt peeti A.S. aga juba samal päeval oma elukohas kinni. Toimikutest ei nähtu, et A.S. oleks korduvalt menetleja kutsel ilmumata jäänud. Seega ei nõustu ringkonnakohus prokuröriga, et kohtueelse menetluse kestus on tingitud süüdistatava enda käitumisest.

katkemisele vaatamata kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg, s.o teise astme kuriteo puhul kümme aastat. Süüdistusakti kohaselt on kriminaalmenetluse esemeks olevad jätkuvad osateod toime pandud ajavahemikus 2004 mai kuni 2006 oktoober. Seega aeguks käesolev kuritegu 2016. aasta oktoobris ning edasi oleks süüdistatavate süüditunnistamine ja karistamine välistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalasja mahukust ja keerukust arvestades vähetõenäoline nimetatud ajaks jõustunud kohtuotsuseni jõudmine, mistõttu menetluse jätkamine on ka sellest tulenevalt põhjendamatu.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.