1-12-2325/31 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

ütlused on teataval määral kooskõlas ka tunnistaja A. S. ütlustega, kes nägi, et P.H püüdis I.C. i lüüa. Samas oli A. S. u 30 m kaugusel, mistõttu ei näinud ta kohtu hinnangul kõike järgnevat päris täpselt. Kohus ei lugenud usaldusväärseteks P.H ütlusi, kes väidetavalt lasi I.C. il ennast läbi peksta ja tunnistaja O. F. ütlusi, kelle väitel lõi esimese löögi I. . O. F. ütlused luges kohus ebausaldusväärseteks põhjusel, et tema oli konflikti algataja ja osapoolte vahelise vaenu õhutaja, samuti on tegemist P.H sõbraga, kes ei oleks lasknud P.H läbi peksta, vaid oleks juba varem sekkunud. Seda, et tüli algatajaks ja esimeseks lööjaks oli P.H, kinnitavad kaudselt tunnistaja K. K. ütlused, mida süüdistatav ise tunnistajale kinnitas. Ka tunnistaja E. S. ütlused kinnitavad kaudselt seda, et tüli algatajaks oli P.H , sest I.C. ütles tunnistajale, et Nikita lõi esimesena ja ta oli sunnitud ennast kaitsma. Vestluses Nikitaga ei eitanud viimane, et lõi I. d esimesena. E. S. ütlustega on tõendatud, et I. hoidis kätt kinni ja tal oli õlapiirkonnas valus. 3.2 Teises, 22.11.2011 episoodis, eitas P.H kannatanu löömist kurikaga. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et lõi I.C. i 3-4 korda rusikaga, võib-olla ka ühe korra jalaga, seega kokku 5 lööki. P.H sõnul ei olnud tegemist tööõpetuse tunnis tehtud kurikaga, vaid lihtsalt kaunistatud kujuga, mis tal oli tol hommikul kaasas, kuid ta müüs selle enne intsidenti täisealisele isikule, kelle nime ta ei soovinud nimetada. Kohus jättis P.H ütlused, mis teiste asjas kogutud tõenditega ei haakunud, tõendikogumist välja. Kohtul ei olnud põhjust kahelda kannatanu I.C. i, kes tajus vahetult sündmust ja tunnistaja A. S. i, kes nägi vahetult sündmust pealt, ütlustes. Mõlemad on avaldanud, et löömine toimus kurikaga. I.C. i ja A. S. ütlused on kooskõlas AS Rakvere Haigla 22.11.2011 patsiendikaardis fikseeritud vigastustega (koljusisene vigastus, konkussioon). Kaudselt kinnitavad I.C. i ja A. S. ütlusi ka tunnistaja K. K. ütlused. 3.3 P.H pani teod toime kogutud süüstavaid tõendeid arvestades kavatsetult. 3.4 P.H teos esinevad KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 3.5 KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus, arvestades KarS § 56 lg-s 1 sätestatut, leidis, et P.H teises kuriteos avalduvad teo ebaõigust suurendavad asjaolud, sest tema poolt kättemaksuks kasutatud vägivald oli intensiivne ja jõhker. P.H karistust kergendavaks asjaoluks on tema alaealisus, raskendavad asjaolud puuduvad. P.H ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 4 korral. Määratud rahatrahvid on tasumata. Maakohus arvestas karistuse määramisel ka Rakvere Gümnaasiumi iseloomustusega. Maakohus märkis, et P.H ema õigustab poja tegusid ning avaldas ka kohtuistungil, et tema poega on kasvatatud põhimõttel, ära löö esimesena, ent kui sind solvatakse, siis tee tagasi. Samuti arvestas maakohus kriminaalhooldusametniku poolt koostatud kohtueelse ettekandega, millest nähtub, et varasemalt on P.H süütegusid Lääne-Viru maakonna alaealiste komisjonis arutatud neljal korral. Mõjutusvahendina on kahel korral määratud üldkasulikku tööd, ühel korral hoiatus ja ühel korral käendus. Kohus leidis eeltoodud materjale arvestades, et rahalise karistuse, kui kõige kergemaliigilise karistuse mõistmine P.H-le on välistatud põhjusel, et tal puudub iseseisev sissetulek. Seetõttu tuleb P.H karistada vangistusega, mis peab olema suurem minimaalsest vangistusest, ent võib olla tunduvalt väiksem ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast. Süüdistatav on viibinud 21 päeva eelvangistuses. Arvestades eeltoodut vabastas kohus KarS

7.1 Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja apellatsioonis toodud seisukohad 15.09.2011 episoodi osas tähelepanu väärivad ning osundatud on kohasele kohtupraktikale. 7.2 Süüdistatava P.H ja kannatanu I.C. i vahel 15.09.2011 toimunud sündmuse asjaolud on maakohus põhimõtteliselt õigesti tuvastanud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt süüdistatava ja tunnistaja O. F. ütlustele antud hinnanguga, mis viis põhjendatult järeldusele, et nendele ei ole võimalik kohtuotsust rajada. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles osas, kuidas kulgesid sündmused pärast tunni lõppedes. (esimesena väljusid klassist P.H ja O. F. , seejärel kannatanu, süüdistatav lähenes kannatanule, et saada viimaselt selgitust või vabandamist tunni ajal kannatanu poolt P.H-le öeldud solvangu kohta –„usun enne koera kui sind“). Maakohus tuvastas, et esimesena lõi P.H kannatanut 2 korda põlvega vastu jalga, millest ta tundis valu, misjärel ennast kaitstes tegi kannatanu vastulöögi, jne. Nagu märgitud, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud seisukohtadega tõendite hindamisel ning asjaolude tuvastamisel (kes keda, millal ning kuhu lõi, kohtuotsuse lk 9). Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole sisulist tähtsust asjaolul, et P.H lõi kannatanut I.C. i esimesena. 7.3 Kolleegium leiab, et selleks, et tuvastada või siis välistada P.H tegudes kehalise väärkohtlemise objektiivse teokoosseisu tunnused, on oluline hinnata kogu sündmuste käiku, s.t tervikpildi saamiseks on vajalik tuvastada mitte ainult füüsilise konflikti asjaolud, vaid vajalik oleks tuvastada ka sellele eelnenud ja ka järgnenud sündmused. Maakohus ei ole seda aga oma kohtuotsuses teinud, piirdudes vaid vahetu füüsilise konflikti asjaolude tuvastamisega. Kuna maakohus luges tõesteks kannatanu I.C. i ütlused ning ringkonnakohus nõustub sellega, on vajalik siinkohal kannatanu ütlusi kogu sündmustiku kohta põhjalikumalt käsitleda. Kannatanu ütluste kohaselt teise tunni ajal, kui ta käis tahvli juures vastamas, võttis keegi ära tema pastaka. Järgmise tunni ajal ta avastas pastaka võtmise. Ta arvas, et selle võisid võtta vaid kaks inimest - P.H või O. F. . Algul pöördus ta O. F. poole, kes ütles, et ei võtnud ja hakkas naerma. Siis pöördus ta P.H poole, kes ütles, et kust sa võtsid, et minu käes on ja hakkas ka naerma. Kannatanu sõnul oli ta P.H eelneva ütlemise peale häiritud ja vastas P.H-le, et „usun enne koera kui sind“. P.H ütles selle peale, et „vaatame, kui su nägu on katki löödud“. Kannatanu ütluste kohaselt võttis tema pastaka O. F. , kes andis selle tunni ajal tagasi, öeldes, et „teil tuleb kaklus“. Tunni lõppedes tuli kannatanu klassist välja viimasena, akna all seisid süüdistatav ja O. F. . Viimane küsis P.H-lt, et „kas sind aidata“, mispeale P.H vastas, et tuleb ise toime. P.H tuli kannatanu juurde. Kannatanu pani koti põrandale, kuna teadis, et tuleb kaklus. I.C. küsis P.H käest, „kas sul on seda vaja“. Kannatanu sõnul tahtis ta asja lahendada sõnadega, et ei toimuks kaklust. Vabandamiseks süüdistatava ees ta põhjust ei näinud. Järgnevalt kirjeldab kannatanu juba füüsilise konflikti asjaolusid (P.H lõi esimesena, millele järgnevalt lõi ka tema süüdistatavat, jne), millel ringkonnakohus pikemalt ei peatu, kuna maakohus on neid oma otsuses põhjalikult ning õigesti käsitlenud. Kaklus lõppes kui tulid õpetajad ja sekkusid. Kannatanu ütlustes on oluline rõhutada seda, et sisuliselt oli konflikti ajendiks kannatanu poolt P.H-le öeldud väljend „usun enne koera kui sind“, mille kohta oli P.H mõistetavalt põhjust saada selgitust. Samuti on oluline tähele panna, et juba tunni ajal, peale P.H-le öeldud lauset ütles tunnistaja O.F. kannatanule, et tuleb kaklus. Ilmselgelt selle teadmisega peale tunni lõppemist väljus kannatanu klassist ning nähes talle lähenevalt N. Gikalot pani koti maha ning teades, et tuleb kaklus, küsis viimaselt, et „kas sul on seda vaja“. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad eeltoodud asjaolud, et kannatanu pidas võimalikuks, et tema ja P.H vahel toimub kaklus, vastasel juhul puudus ju vajadus koti maha panekuks

ja süüdistatavale küsimuse esitamiseks, et „kas sul on seda vaja“. Järgnevalt toimus juba füüsiline konflikt, kus jagati vastastiku lööke, kusjuures P.H sai vigastada selliselt, et ninast tuli verd. Keegi osapooltest arsti poole ei pöördunud. Ka tunnistaja A. S. ütluste kohaselt toimus kaklus P.H ja I.C. i vahel. Alguses väljusid klassist P.H ja O. F. , siis I.C. . P.H ütles midagi I.C. ile ja viimane sai aru, et tuleb kaklus, pannes koti maha. Löömise asjaolude osas on ütlused sisult sarnased kannatanu ütlustega. Tunnistajate K. K. ja E. S. ütluste kohaselt toimus kaklus. I.C. il nähtavaid vigastusi ei olnud, P.H oli nina verine. Tunnistajatele sai teatavaks, et eelnevalt toimus poiste vahel sõnadega loopimine pastapliiatsi kadumise tõttu. Pärast tunni lõppu jätkus tüli koridoris juba füüsilises vormis. Esimesena lööjaks olevat olnud P.H. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt kutsuti kooli mõlema poisi vanemad. I. isale tegi ta ettepaneku politseisse pöörduda, kuid seda ei soovitud. Lepiti kokku, et poisid omavahel ei suhtle. Kannatanu A. C. ütlustest nähtub, et teda kutsuti kooli, kuna toimus kaklus tema poja ja P.H vahel. Politseisse pöörduda ta ei soovinud. Eeltoodud tõenditest võib järeldada, et kõik isikud hindasid toimunud konflikti kaklusena. Rõhutamist vääriv on ka asjaolu, et kannatanu I.C. i isa ei pidanud vajalikuks toimunud konflikti osas õiguskaitseorganite poole pöörduda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oleks selle intsidendi osas kummagi osapoole suhtes kriminaalmenetlust ka toimunud, kui ei oleks 22.11.2011 toimunud P.H poolt I.C. i peksmist. 7.4 Riigikohus on mitmetes lahenditest märkinud, et vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemise. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Riigikohus on leidnud, et oluline on hinnata situatsiooni tervikuna (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-109-01, 3-1-1-34-08, 3-1-1-60-09). Eelviidatud kohtupraktika valguses on käesolevas kriminaalasjas käsitletav sündmus, mis toimus 15.09.2011 P.H ja I.C. i vahel, hinnatav kaklusena. Kannatanu I.C. i eelkäsitletud ütlused annavad kindlat arusaama sellest, et kannatanu P.H-le suunatud väljaütlemisega ajendas sõnalise konflikti jätkamist füüsilises vormis. Sellest annab tunnistust kannatanu enda käitumine - klassist väljudes nägi endale lähenevat P.H, mistõttu pani koti maha ja küsis, et „kas sul on seda vaja“. Sellise käitumisega andis ta sisuliselt nõusoleku selleks, et toimub vastastikune kaklus. Seega kannatanu ohustas ennast teadlikult, s.t nõustus enda tervise kahjustamisega, mistõttu ei ole tema poolt P.H suhtes kasutatud vägivald hinnatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisundit ei tekkinud ka kakluse käigus, kuna see lõppes kõrvaliste isikute sekkumise, mitte osapoolte võitlusvõimetuse või kakluse lõpetamise soovi tõttu. 7.5 Eelkäsitletud põhjendusi kokku võttes leiab ringkonnakohus, et kuna 15.09.2011 toimus P.H ja I.C. i vahel kaklus, mille puhul ei tekkinud I.C. il hädakaitseseisundit, puudub P.H

8.Apellant on seisukohal, et 22.11.2011 episoodis ei ole tuvastatud, et P.H oleks I.C. i suhtes kasutanud kurikat. Sellise järelduse tegemist võimaldab asjaolu, et erinevad isikulised tõendid on kurika olemasolu osas vasturääkivad, mistõttu tuleks asjaolu, et P.H lõi I.C. i kurikaga, süüdistusest välja jätta. 8.1 Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei soostu ning leiab, et maakohus on 22.11.2011 episoodi puutuvaid tõendeid kogumis hinnanud ning õigesti tuvastanud antud episoodi tehiolud (kohtuotsuse lk 9-10). Esmalt kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava P.H ütlused tuleb tõendikogumist kõrvale jätta, kuna need on olnud erinevatel menetlusetappidel erinevad ning süüdistatav neis sisalduvaid erinevusi ei suutnud veenvalt põhistada. Kannatanu I.C. i ja tunnistaja A. S. ütlused on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu hinnangul aga 22.11.2011 toimunud sündmuse asjaolude kohta ühesugused. Kannatanu selgitas, et kooli trepil seisis süüdistatav P.H koos D. S. . Kohe peale uksest sisenemist lõi P.H teda selja tagant vastu pead, mistõttu ta kukkus. 3-4 tugevat lööki sai ta pähe. Lööke ta ei lugenud, võis kokku olla umbes 10 lööki. Kui kõik lõppes, keeras ta pea paremale ning nägi osa kurikast. Juba kooli poole minnes nägi ta, et P.H kotist paistab kurikas. Kannatanu selgitas, et varasemalt nägi ta kuidas P.H ööõpetuse tunnis kurikat tegi (kohtuistungi protokoll, tl 33-34). Ka tunnistaja A. S. kinnitas, et nägi, kuidas P.H lõi I.C. i kurikaga (2 kd, tl 37-38). Tunnistaja D. S. tunnistas, et P.H lõi kannatanut pähe, kuid kurikaga löömist ei kinnita (2 kd, tl 47). Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi tunnistaja D. S. i ütlustega ei ole veenvalt ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja A. S. ütlused kannatanu kurikaga korduvast löömisest süüdistatava poolt. Nagu eelnevalt märgitud, on süüdistatava enda ütlused aga kõrvaldamata vastuolude tõttu tõendite hulgast põhjendatult välja jäetud. Kannatanu I.C. i ja tunnistaja A. S. ütlustega on kooskõlas ka AS Rakvere Haigla patsiendikaardi koopiast tulenev, mille kohaselt diagnoositi I.C. il koljusisene vigastus, konkussioon (1 kd, tl 1-2). Samuti kinnitavad kannatanu ja tunnistaja A. S. ütlusi kaudselt ka tunnistaja K. K. ütlused, kelle kutsus sündmuskohale A. S. (2 kd, kohtuistungi protokoll, tl 40-42). 8.2 Eeltoodust tulenevalt on apellandi seisukoht isikuliste tõendite vasturääkivusest põhjendamatu ning juba maakohtu otsuses toodud põhjendustega ümber lükatud, mistõttu kohtuotsus P.H süüdimõistmises KarS § 121 järgi selles, et ta 22.11.2011 peksis kannatanut I.C. i kurikaga ja jalaga pähe, tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse, jääb muutmata.