Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohus arutas järgmist H. Mavljanovale esitatud süüdistust.

1.1 Süüdistatav määrati 18.02.2003.a OÜ R. Autotranspordi Instituudi rektori käskkirja nr. 2 alusel Instituudi Narva osakonna juhataja ametikohale alates 20.02.2003.a. Tema ülesandeks oli üliõpilaste loengutest osavõtu pidev kontroll; tunniplaani koostamine, vajaduse korral muutmine, kõikide instituudile kuuluvate ruumide korrashoid, kuid puudusid OÜ R. Autotranspordi Instituudi direktori volitused tudengitelt õppemaksu vastuvõtmise kohta, seega puudus temal selleks õigus. Vaatamata sellele lõi ta Instituudi tudengitel ettekujutuse vastavate volituste olemasolust ning teavitades vale informatsiooni Instituudi panga arvelduskonto arestimise kohta, mille kohaselt ei saa õppemaksu üle kanda otse OÜ R. Autotranspordi Instituudi arvelduskontole. Luues ebaõige ettekujutuse õppemaksu vastuvõtmisest ning fiktiivsete dokumentide vormistamise teel MTÜ Narva Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskuse nimel võttis Instituudi tudengitelt Narva osakonnas asukohaga Narva linn Peetri plats 1, sularahas õppemaksu vastu eesmärgiga saada varaline õigus pettuse teel. Saades tudengitelt õppemakse, ei kandnud ta seda raha summas 317176.87 krooni üle Autotranspordi Instituudi panga kontole ega edastanud ka kannatanule. Pettuse teel lõi Halida Mavljanova (Agapova) tingimused, kus OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna tudengid olid sunnitud maksma õppemaksu mitte lepingus märgitud pangaarvele,

vaid sularahas Narva Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskus töötajatele L.S. le, A.S. le ja G.S. le, kes vastavalt tema korraldusele andsid tema kätte tudengitelt laekunud sularaha ja süüdistatav kasutas oma isiklikku AS Hansapanga pangaarvet nr. XXX tudengitelt saadud rahaliste vahendite omastamiseks. Peale selle lõi Halida Mavljanova pettuse teel tingimused, kus OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna tudengid olid sunnitud maksma õppemaksu mitte lepingus märgitud pangaarvele, vaid Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondlik algatuskeskus AS Hansapanga arvelduskontole nr. XXX , eesmärgiga saada varaline õigus OÜ R. Autotranspordi Instituudi rahalistele vahenditele pettuse teel. Süüdistatav ei kandnud seda raha üle Autotranspordi Instituudi panga kontole ega edastanud ka kannatanule. Peale juhtkonna poolt avastatud finantsdistsipliini rikkumist ning olles vallandatud OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna juhataja ametikohalt alates 15.03.2004.a ning omamata volitust Instituudi asjaajamiseks, samuti ei omanud volitust Instituudi tudengitelt õppemaksu vastuvõtmise kohta, seega puudus Halida Mavljanoval (Agapova) selleks õigus, luues ebaõige ettekujutuse õppemaksu vastuvõtmisest pettuse teel võttis ta 30.03.2004.a vastu Maksim Razguljajevilt õppemaksu summas 5000.00 krooni, eesmärgiga saada varaline õigus Instituudi rahalistele vahenditele pettuse teel ning pöörata see oma kasuks. Seega ajavahemikul alates 20.02.2003.a kuni 30.03.2004.a võttis Halida Mavljanova tudengitelt vastu sularaha ja kandis selle oma pangaarvele, seega vastavalt OÜ R. avalduste materjalidele omastas ta raha summas (317176.87 krooni) 20271,30 eurot, tekitades seega OÜ-le R. , kes luges kaetuks tudengite poolt makstud raha täies mahus, materiaalse kahju märgitud summa ulatuses. Süüdistuse kohaselt pani Halida Mavljanova (Agapova) toime kuriteo, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, suures ulatuses, s.o pani ta toime KarS § 209 lg 2 p-de 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2

Lisaks eeltoodule süüdistati H. Mavljanovat veel ka järgnevas.

H. Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitas D.J. ele ennast Inglismaa agentuuri esindajana, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal. Nii juuli alguses 2006 tema lubas D.J. ele ametliku ja kindlat tööd Inglismaal, Bostoni linnas lihatööstuses lihatoodete pakendamisel tunnitasuga 7 naelsterlingit, lubades ka kindla elamise töökoha lähedal. Töökoha kindlustamise ees tasus D.J isa O.J. H.Mavljanovale 150 naelsterlingit. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel teavitas H.Mavljanova, et tööga on kiire, tema broneeris lennupileti ja väljalend toimub 06.07.2006.a Tallinna Lennuväljast. Lennupileti ostmise eest maksti talle 1200 krooni. Mõne aja pärast H.Mavljanova teavitas, et Tallinna Lennuväljas 06.07.2006 pileteid ei ole ning ta muretseb lennupiletid Riia Lennuväljast. Pärast seda ta teavitas, et lennupiletid on broneeritud ja kinni makstud ning Riia Lennuvälja sõidutab ta D.J. ise oma autoga, mille eest tuleb täiendavalt tasuda 800 krooni. 09.07.2006.a kui nad saabusid Riia Lennuväljale selgus, et lennupilet D.J. nimele on broneeritud, kuid ei ole kinni makstud ning selle eest HM nõudis noormehelt 130 naelsterlingit lennupiletite tasu. Süüdistatav lubas, et piletiraha ta püüab kompenseerida hiljem. Inglismaal selgus, et D.J. ei saanud lubatud tööd, ta töötas vaid esimesel päeval prügilas. D.J. isa nõudis H.Mavljanova poolt selgitusi toimunu kohta. Süüdistatav andis talle infot, mis ei vastanud tõele.

Kuna D.J. elule tekkis oht, 12.07.2006.a ta koos S.M. iga pöördus politsei poole, seejärel tuttavate kaudu olid muretsetud 2 lennupiletit D.J. ja S.M. i nimele ning 13.07.2006.a noormehed naasid Riia Lennuväljale. Varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitles ta ennast ka A.M. ile Inglismaa tööhõive agentuuri presidendina, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal, sellepärast võivad selle projekti kohaselt töötada lapsed välismaal ka 17.-aastaselt. Nii juuli alguses 2006 tema lubas A.M. ile tema alaealise poja S.M. i (12.06.1989.s.a) jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal, kondiitrivabrikus tunnitasuga 7,35 naelsterlingit, lubades ka töökoha lähedal kindla elamise. Tingimusega, et noormees peab Inglismaal töötama 2 täis kalendrikuud. Eesmärgil, et kannatanule tekitada muljet kindla töökoha kohta, lubas H.Mavljanova, et alates 10.07.2006.a, so. Peale saabumist järgmisel päeval S.M. alustab tööd ning kohapeal sõlmib temaga töölepingu tööandja. Töökoha kindlustamise eest H.Mavljanova nõudis A.M. ilt 150 naelsterlingit, mis A.M. süüdistatavale maksiski. Edasiselt oli sündmuste käik sarnane eelnevalt kirjeldatule. Peale selle H.Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006.a juuni alguses lubas A.O. ja tema abikaasa Jekaterina Olli jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal Londoni äärelinnas šokolaadivabrikus või pehmete mänguasjade vabrikusse. Kui töö ei meeldi, siis H.Mavljanova firma tasuta vahetab töökohta. Töökoha kindlustamise eest võttis H.Mavljanova A.O. ́i käest 150 naelsterlingit kummagi eest. Kindla tunde tekitada eesmärgil teavitas H.Mavljanova, et tööga on kiire ja lubas tööd alates 12.06.2006.a, so. peale saabumist järgmisel päeval, töötasu 200 naelsterlingi eest nädalas, täpsustades, et kui töö ei meeldi, siis seda saab alati vahetada teise töö vastu, see teenus on tema firmas tasuta. 9.06.2006.a A.O. koos abikaasa Jekaterinaga lendasid Londonisse, kus nad ei saanud H.Mavljanova poolt lubatud töid ega elamiskohta. Küsimusele lubatud töö kohta süüdistatav vastas, et tema tegi oma tööd, ta toimetas välismaale inimesi, rohkem talt pole vaja midagi nõuda. Peale selle H.Mavljanova, varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitles J.E. le ennast firma FPMB presidendina, kelle kontor asub Londonis ja ta on Inglismaa agentuuri esindaja, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal. Tema firma kannab täielik vastutust Inglismaale töölesaamise ja elukoha kohta. Oma sõnade kinnitamiseks andis J.E. le oma visiitkaardi. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise lubas H.Mavljanova 2006.a juuni alguses J.E. le ametliku ja kindla töö kohta Inglismaal Londonis ehitusel, šokolaadivabrikus, lihakombinaadis, juurviljabaasis või pehmete mänguasjade vabrikusse tunnitasuga 5,85 kuni 9-10 naelsterlingit. J.E. töökoha kindlustamise eest tema ema S.E. maksis H.Mavljanovale tasu 150 naelsterlingi. Kindla tunde tekitada eesmärgil, süüdistatav selgitas, et tuleb maksta tema firma deposiitarvele veel 70 naelsterlingit e. 1561 krooni, mille agentuur tagastab kliendile Eestisse tagasisõitmise ajal, mida S.E. H.Mavljanovale maksiski. Peale selle H.Mavljanova teavitas, et tööga on kiire ja veenis, et sõidetakse kohe tööle, töölepingut vormistatakse tööandja poolt kohapeal. Kui töö ei meeldi, siis võib seda vahetada, süüdistatava firma esitab seda teenust tasuta. Mobiiltelefone pole vaja kaasa võtta, kuna seal on nad odavamad kui Eestis. Viibides Inglismaal selgus, et J.E. ei saanud lubatud tööd. Tema ema S.E. nõudis H.Mavljanova poolt selgitusi toimunu kohta. Süüdistatav andis infot, mis ei vastanud tõele.

Peale selle H.Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006.a juuni alguses lubas Y.K. ile, kes kavatses oma venna V.K. iga töötada välismaal, ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal Londonis kondiitrivabrikus, nädalatasuga 300 naelsterlingit. Elukoht asub tunniajalise sõidu kaugusel Londonist, kusjuures töötajaid sõidutakse igal hommikul töökohale. Ebaseaduslikult sai H.Mavljanova Y.K. i poolt töökoha kindlustamise eest tasu 150 naelsterlingi kummagi eest. Kumbki kannatanutest Inglismaal tegelikkuses tööd ei saanud. Süüdistuse kohaselt pani Halida Mavljanova kirjeldatud viisil toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, s.o kuriteo KarS § 209 lg 2 p 1 järgi.

vasta tõele H.Mavljanova väited, et kulutused reklaamile, kommunaalteenustele ja telefonidele pidid nad tegema keskuse raha eest, ja neid instituut ei hüvitanud. Süüdistatava H.Mavljanova ütlused, et kogu raha, mis nad tudengitelt õppemaksudena vastu võtavad, oli lubatud jätta MTÜ-le, ei ole leidnud kinnitust ühegi tõendiga. Mingeid pretensioone MTÜ siis Instituudi vastu ei esitanud, vastupidi, oma allkirjaga tõendas H.Mavljanova puudujäägi olemasolu ning 17.12 .2003 on H.Agapova omakäeliselt andnud allkirja, et puudujäägi summa 310 000 krooni kohustub ta üle kandma R. i a/arvele 4-kuu jooksul. Kohus ei pea tõenäoliseks ega võta tõendina arvesse ka H.Mavljanova ütlusi selle kohta, et ta viis mitmel korral sularaha V.G. ile Tallinna, ilma selle eest mingit kviitungit saamata. Kohus nentis, et kuigi H.Mavljanovale on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi, kuid Viru Maakohtu 21 detsembri 2011 otsuses on H.Mavljanova süüdi mõistetud vaid KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Suure ulatuses süüdimõistmise puudumise kohta ei ole prokurör apellatsiooni esitanud, seega puudub käesoleval ajal kohtul võimalus ilma uut istungit korraldamata halvendada süüdistatava olukorda ning süüdi mõista ta suures ulatuses kahju tekitamises. Ülaltoodust tulenevalt ei hakka kohus ka analüüsima suure kahju tekitamist. Kohus leiab, et varalise kasu saamine H.Mavljanova poolt on tõendamist leidnud. Üliõpilastelt õppemaksuna vastuvõetud raha, mis oli Mavljanova väidetu kohaselt mõeldud Narva filiaali õppe-ja majanduskuludeks, sellest osa raha kanti otse süüdistatava enda isiklikule arveldusarvele ning osa raha on kadunud teadmata kuhu. MTÜ likvideerimisdokumentide alusel MTÜ-le keegi võlgu ei jäänud ega ei olnud MTÜ-l nõudeid kellegi vastu. Üliõpilastelt õppemaksuna vastuvõetud sularaha, mis pandi hoiule seifi, liikumist juhatas H.Mavljanova ainuisikuliselt ning mingeid dokumente selle instituudi huvides liikumise kohta kohtule esitatud ei ole. Sularaha ülekandmist H.Mavljanova isiklikule arvele tõendab Hansapanga konto väljavõte 18.02. 2003 kuni 15.03.2004, millest nähtub, et ta on korduvalt maksnud oma arvele sisse suuri summasid, nii on ta 29.08 maksnud oma arvele 120 200 krooni, millest kandis samal päeval R. üle 70 000 krooni. 22.09.2003 on ta maksnud sisse 30 000 krooni 13.10.2003 16 000 krooni , millest tasunud R. samal päeval 30 000 krooni. 19.11.2003 on ta maksnud sisse 37 500 krooni , 22.12.2003 8 000 krooni , 12.01.2004 4 000 krooni 15.01.2004 6 000 krooni ja 16.01.2004 5 000 krooni ; 03.02.2004 4500 krooni, 18.02.2004 6 500 krooni , millest samal päeval kantud R. 6 000 krooni. ( I kd, lk 11-16 ) . Tuludeklaratsioonis sissetulekutena nimetatud summasid kajastatud ei ole. II kd, lk 94 ) Ka Ühispanga konto väljavõttest nähtub H.Mavljanova poolt sissemakstud raha, ning tehtud kulutused, mis ületavad ametlikult deklareeritud sissetulekut. ( I kd, lk 18-19 ). 5.1.1 KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane aga saab varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Antud juhul on asjas kannatanuks tunnistatud OÜ R. i Autotranspordi Instituut. Üliõpilased, kes tegelikult maksid õppemaksu, said vastavalt makstud õppemaksule ka koolituse ning õppetegevuse lõpetamise puhul ning edasise õpingute jätkamise puhul aktsepteeriti nende poolt sooritatud eksameid ning arvestusi R. `i Autotranspordi Instituudis. Need üliõpilased, kes mingil põhjusel katkestasid õpingud, said nende poolt makstud õppemaksu tagasi. Seega üliõpilased mingit varalist kahju ei kannatanud.

Varalist kahju kandis OÜ R. , kes koolitas üliõpilasi edasi ja maksis õppejõududele töötasu peale H.Mavljanova vallandamist 2004 aastal, samuti tasus maksuametile riigimaksud, mis Mavljanova oli jätnud maksmata. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine seisnes selles, et OÜ R. `ile kui ka üliõpilastele ja MTÜ töötajatele oli H.Mavljanova poolt teadvalt tekitatud ettekujutus, et ta tegutseb OÜ R. nimel ja huvides, on ametlikult tööle võetud ning töötab Narva filiaali juhatajana ning on oma töökohustustest teadlik ja täidab oma kohustusi temale antud volituste piires. Kuigi tal ei olnud volitust õppemaksu sularahas vastu võtta, jättis ta OÜ R. Autotranspordi Instituudi raamatupidajale B. le kui ka direktor G. ile mulje, et sularahas õppemaksu üliõpilastelt vastuvõtmine on tehtud üliõpilastele soodsama maksevõimaluse loomiseks. Kuna esialgu töötas instituut MTÜ ruumides, siis laekunud õppemaksudest tehti ka mahaarvamised tekkinud kulude katteks. Kui OÜ R. raamatupidaja B. käis kontrollimas õppemaksude vastuvõtmist ning tegi tasaarvestusi tehtud kulude katteks, siis avastas, et peale tehtud mahaarvamisi ei ole kassas seda sularaha, mis seal pidi olema. Juhatajana tegutsev H. Mavljanova aktsepteeris korduvalt puudujääki ning andis koheselt lubaduse ilmnenud puudujääk OÜ-le R. hüvitada. Seega lõi ta OÜ-le R. väärettekujutuse, et tegemist on lihtsalt puudujäägiga, mille ta on kohustatud hüvitama ning nimetas isegi kuupäeva, mis ajaks ta selle hüvitab. Peale esimest kontrollakti, milline koostati 02.10.2003 ning mis hõlmas perioodi aprill 2003 kuni september 2004 tekitas H.Mavljanova instituudi direktorile V.G. ile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et tema poolt sularahas vastu võetud õppemaksud kuuluvad üle kandmisele instituudi arveldusarvele, seega puudujääk kuulub tema poolt hüvitamisele. Seega on H.Mavljanova väited, et kogu õppemaksudena kogutud raha pidi jääma temale ja MTÜ-le, väärad ning ei vasta tõele ega ole kinnitatud läbiviidud kontrollaktidega ega muude kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega. Lubades tekkinud puudujäägi hüvitada, aktsepteeris instituut peale esimest kontrollakti veel ka edaspidi, et H. Mavljanova (Agapova) juhitud MTÜ töötajad võtavad tudengitelt vastu sularahas õppemaksu kuna usaldas teda ega arvanud, et Mavljanova endale võetud kohustusi ei täida. H. Mavljanova ei avaldanud instituudi direktorile, et laekunud õppemaksudest on ta suured summad kandnud mitte MTÜ, vaid enda isiklikule arvele. Kohus leiab, et nimelt sularaha õliõpilastelt vastuvõtmine suures koguses andiski Mavljanovale võimaluse raha paigutamiseks isiklikule pangakontole ehk siis varalise kasu saamiseks teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Seega lõi H.Mavljanova OÜ R. ebaõige ettekujutuse, et võttes õppemaksudena sularaha vastu, tasaarveldab ta vaid kulud ja kannab kõik kulutustest ülejäänud summad instituudile üle. 5.2 Nii S.M. i, D.J. e kui nende isade A.M. i ja O.J. e ütlustest nähtub, et tegelikkuses selgus, et H.Mavljanova poolt edastatud informatsioon oli eksitav ja ebatõene. Süüdistatav esitles end rahvusvahelise noorsooprojekti juhina, kes juba 5 aastat korraldab noorte tööd Inglismaal. Ta andis olematu firma nimel katteta lubadusi, millel puudusid sotsiaalsed tagatised ja garantiid. Nii pakuti nii S.M. ile kui D.J. ele tööd Bostonis lihapakkijatena töötasuga 7 naela tunnis, elamistingimused soodsad , selle eest 2 nädalat tasutud, tööle saab asuda kohe järgmisel päeval ja kui on soov rohkem teenida, siis võib töötada ka puhkepäeviti. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ja kannatanute ütluste kohaselt Mavljanova selgitas üksikasjalikult ja veenvalt, et isik, kes Londonis vastu tuleb, korraldab töölepingute sõlmimise ning töö saamine on kindel. Kuna S.M. il ja D.J. el Eestis tööd ei olnud, kuid Mavljanova poolt pakutud tingimused olid veenvad, mida kinnitasid ka nende isad, võtsid nad Mavljanova tööpakkumised vastu. Mavljanova jutt vastas tõele ainult osas, et lennujaama tuleb vastu meeskodanik, kes võtab nende käest raha, mis oli mõeldud 2 nädala elamise peale ning transpordi peale Bostonisse. Meeskodanik, kelleks osutus keegi Ahmed , tuligi hilinemisega , võttis raha ning rohkem teda ei nähtud.

Mavljanova tööpakkumised kumbagi noormehe jaoks olid konkreetsed, need sisaldasid nii konkreetset töökohta, töötasu ja elamistingimuste kirjeldust. Nii S.M. kui D.J. sõitsid Inglismaale konkreetselt Bostonisse lihapakkijatena tööle. Kohapeal viidi neid tundmatusse kohta, keegi midagi ei selgitanud ning lubatud tööd ei pakutud, vaid D.J. töötas ühe päeva prügimäel ning siis lubas keegi Rui nad kuskil mujal tööle panna ning teatas, et maja, mis oli niigi ülerahvastatud, eest tasutud ei ole ja nad viiakse sealt ära. Seega ka elamistingimused ei vastanud lubatule. Kuigi S.M. oli alaealine, ning tööpakkumine pidi toimuma noorsooprojekti raames, siis seda tegelikkuses ei toimunud. Kohus on seisukohal, et kannatanute, A.M. i ja D ja O.J. e puhul on pettuse toimepanemisega H.Mavljanova poolt. Ta lõi kannatanutel tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, see on kannatanud viidi eksimusse. Vajalik on põhjuslik seos petmise ja eksimuse vahel. Iga erinevus tegelikkuse ja ettekujutuse vahel on eksimus. Mavljanova poolt olid tööpakkumised kumbagi noormehe jaoks konkreetsed. . Mavljanova poolt pakutud töötingimused Inglismaal olid esitatud tööotsijatele viisil, mis võimaldas veenda neid tööpakkumisi vastu võtma. Seega viidi nad eksitusse ning seetõttu tegid nad ka varakäsutuse , tasusid Mavljanovale 150 naela ning kandsid veel täiendavaid kulutusi. Süüdistuse episoodis, mis puudutas J.E. t, J.K. it ja V.K. it, märkis kohus, et tõele vastas Mavljanova lubadustest ainult fakt, et lennujaama tuli vastu Alex, keda nad ootasid 3 tundi ja kes kohe võttis neilt raha 360 naela, mis pidi olema majutuse ja tööle sõitmise eest. Rohkem nad Alexit ei näinud ja kui keegi Ahmed viis nad kuhugi korterisse, siis selgus, et midagi makstud ei ole ja raha olid nad kõik Alexile ära andnud ning seal majutust ei saanud. Lõpuks viidi nad Lincolni linna , kus töötasid šokolaadivabrikus juhutöölistena tasuta 5-6 vahetust. Rohkem neid tööle ei vajatud, töölepingut nendega ei sõlmitud, töötatud aja eest töötasu ei makstud ning keegi ei selgitanud ka, kuhu pöörduda, sest vabrikusse lasti vaid nimekirja alusel ja neid nimekirjas enam ei olnud. Keegi neile kolmele rohkem tööd ei pakkunud, hoolimata pidevatest helistamistest nii Mavljanovale kui Alexile ja ise nad ka kuskilt ei osanud otsida. Pidasid sidet J.E. telefoniga ja elasid koos paadialustega ning elasid sugulaste saadetud rahast ning kuu aja möödumisel sõitsid koju tagasi. Kohus leiab, et Mavljanova poolt pakutud töötingimused Inglismaal olid esitatud tööotsijatele veenvalt ning viisil, mis võimaldas maksimaalselt veenda neid tööpakkumisi vastu võtma. Mavljanova kinnitas kõigil juhtudel, et töölepingu sõlmimine ning töö saamine on absoluutselt kindel. Sarnaselt eelviidatud kannatanutele ka viidi ka A.O. Mavljanova poolt eksitusse, mille tulemusel nad abikaasaga sõitsid Inglismaale Mavljanova poolt lubatud tööle, olles Mavljanova poolt veenva tööpakkumise mõju all. Neile oli loodud tegelikest asjaoludest ebaõiged ettekujutused. Mavljanova tööpakkumine oli konkreetne. See sisaldas konkreetset töökohta šokolaadivabrikus, tööd pidi alustama koheselt peale Inglismaale saabumist, so 12.06, töötasu pidi olema 200 naela nädalas. Elamispaigaks pidid olema mingid korralikud boksid ja see pidi maksma 30 naela nädalas. Inglismaale jõudes sõitsid mingisse kontorisse, kus maksid 20 naela registreerimise eest, kuid töökohti keegi neile ei pakkunud. Mingit elamist boksis neile ei pakutud vaid soovitati minna hotelli, lõpuks viidi nad Hastingsisse, kus leidsid majutuse 40 naela eest nädalas, kuid tööd ei pakkunud keegi ning nad olid ise sunnitud käima mööda tööhõivebüroosid ning otsima tööd. Mavljanova öelnud telefonikõne peale, et tööd peabki ise otsima, aga sellist kokkulepet ju Narvas ei olnud. Nad elasid Inglismaal 6 kuud, tegid juhutöid ning otsisid elamiskohti. Kui nad oleks teadnud, et töökoht tuleb ise otsida ja majutust ei ole, ei oleks nad Inglismaale sõitnud. Antud asjas on tegemist 7 inimesega, kes sõitsid Inglismaale kolmes erinevas grupis ja kes suhtlesid Mavljanovaga erinevatel aegadel ning kõik nad kinnitavad, et Mavljanova ei rääkinud sellest, et ta vahendab vaid internetist leitud informatsiooni vaid ta jättis kõigile mulje kui Inglismaal tööhõive

firmas töötav ametnik kellel on vastavad volitused ning tema kinnitused et töökohad on konkreetselt olemas ning vastavalt tema poolt nimetatud tasuga on tõesed. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Kohus leiab, et H.Mavljanova poolt toimepandu on kvalifitseeritav kelmusena, mis on toime pandud kaudse tahtlusega isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse. Kelmuse koosseis hõlmab varalise kasu saamist tegelikes asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et H.Agapova poolt on toime pandud kelmus. Maakohtus on vastuvaidlematult kindlaks tehtud fakt, et S.E. on maksnud H.Agapovale 150 naela, J.K. enda ja venna eest 300 naela, O.J. 150 naela, A.M. 150 naela. Ülejäänud osad tsiviilhagidest, mis on konkretiseerimata ning hõlmavad nii sõidupiletite hindu kui Inglismaal teistele isikutele (Alex) maksutud summasid kui ülalpidamiskulusid, jätab kohus läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 5.3

Kohus käsitles otsuses ka nn mõistliku menetlustähtaja küsimust.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alustati kriminaalasjas nr 04240100113 menetlust 07.06.2004. kahtlustatavana kuulati H.Agapova üle 23.09.2005 ning teda kahtlustati KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et H.Agapova, ajavahemikul alates 20.02.2003 kuni 15.03.2004 ametiisikuna, nimelt R. OÜ instituudi Narva osakonna juhatajana, omastas R. instituudi tudengitelt õppemaksuna kogutud rahalised vahendid, tekitades OÜ-le R. materiaalse kahju summas 295 919 krooni, seega oma tahtlike tegudega pani H.Agapova toime KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo- omastamise ametiisiku poolt. Seega mõistliku menetlusaja algus algab 23.09.2005, sest sellel kuupäeval sai H.Agapova teada riigipoolsest kuriteokahtlusest tema suhtes. Süüdistusakt antud kuriteo kohta on koostatud 19.11.2007 ning Viru Maakohtu määrusega 22.11.2007 on Halida Agapova antud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi kohtu alla. Kriminaalasi oli kohtunik A.L. menetluses ning seoses tema pensionile minekuga anti tema menetluses olnud kriminaalasjad üle 19.10.2009 kohtunik M.K. ile, kes määras eelistungi 12. Jaanuariks 2010. Seoses kohtunik M.Komtšatnikovi vahistamisega anti nimetatud kriminaalasi üle kohtunik Eeva Levinale, kes 15 jaanuari 2010 määrusega määras antud asjas eelistungi 16 veebruariks 2010. Vastavalt eelistungi määrusele 16 veebruarist 2010 oli määratud kriminaalasi läbivaatamiseks esimese päevaga 20 aprill 2010 . Edasi järgnesid H.Mavljanova avaldused kohtuistungi edasilükkamiseks seoses tema haigestumisega, samuti saabus 06.09 2010 H.Mavljanovalt ja tema kaitsjalt taotlus kriminaalasjade ühendamiseks, see tähendab, et antud kriminaalasjaga ühendataks veel kriminaalasi 1-10-4085 ning lükataks edasi 07,08 ja 10.09 2010 määratud istungid. Uued istungid määrati 2011 aastaks sessioonide kaupa seoses lepingulise kaitsja Küllike Nammi hõivatusega. Euroopa inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtuda eeskätt järgmistest kriteeriumidest :1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste ( riigivõimu ) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Antud kriminaalasi seisis Viru Maakohtu Narva kohtumajas alates 22. novembrist 2007 kuni 19 oktoobrini 2010. Selle aja jooksul ei tehtud ühtki menetlustoimingut. Menetlustoimingud, millel on

protsessuaalne tähendus, algasid uuesti 15 jaanuaril 2010 ja sellest ajast alates on asja arutamine viibinud mitte kohtu süül, vaid tulenevalt H.Agapova haigusest, taotlusest kriminaalasjade liitmise kohta ning H.Agapova tagaotsimisest. Aega alates 15 jaanuarist 2010 kuni 22 detsembrini 2011 ( esimese otsuseni ) ajani ei ole õige lugeda mõistliku menetlustähtaja sisse, kuna need ajavahemikud on tekkinud süüdistatava ja tema kaitsja taotluste alusel. Õiguskaitse organite süül on tekkinud ajavahemik 22. novembrist 2007 kuni 15. jaanuarini 2010, mil ei tehtud ühtki õigusliku tähendusega menetlustoimingut. See aeg on 2 aastat ja ligi 2 kuud. Kohus on seisukohal, et tegu on keskmise keerukusega asjaga, asjas on hulgaliselt asitõendeid, raamatupidamisdokumente ning kohtumenetlus on pikalt kulgenud seetõttu, et kannatanute ja tunnistajate leidmiseks ja ülekuulamiseks kulus keskmiselt rohkem aega, kuna paljud olid elukohta muutnud või kohtusse kutsumise aeg neile töö või õppimise koha pealt ei sobinud ning tuli valida uus aeg, mis oli raskendatud seoses kaitsja hõivatusega. H.Mavljanova vahetas oma nime ja elukohta, sellest uurimisorganit või kohut teavitamata, seetõttu oli ta kuulutatud tagaotsitavaks ning osaliselt oli kohtumenetlus juba liidetud kriminaalasjas veninud ka tema süül. Kohus on seisukohal, et aeg 2 aastat ja 2 kuud, mil asi seisis Narva kohtumajas, läheb mõistliku menetlusaja rikkumise alla ning selle arvel tuleb H.Mavljanova karistust kergendada ning talle mõista karistus tingimisi ilma kontrollnõuete kohaldamiseta. 5.4 Kohus leidis, et OÜ R. i tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 295 633 krooni ulatuses, mis võrdub 18 894, 33 euroga. Kuigi süüdistuses on märgitud tekitatud kahju summaks 317176,87 krooni, siis aastaaruannetes on märgitud võlgnevuse summaks 295 633 krooni, milline summa on väiksem kui süüdistuses toodud ning tsiviilhagi väljamõistmisel lähtub kohus väiksemast summast, sest kohtule ei ole esitatud dokumenti, mille arvel tasaarvestus tehti ning seeläbi kahjusumma väiksemaks muutus.

Ka prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist.

6.2.1 Nii osundab prokurör, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, jättes H. Mavljanova süüdi tunnistamata KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, nagu seda taotles süüdistus. 6.2.2 Edasiselt palub prokurör tühistada maakohtu otsus kannatanute A.O. , S.E. , A.M. i, O.J. e, J.K. i ja V.K. i tsiviilhagide osas ning rahuldada need suuremas ulatuses. 6.2.3 Viimasena vaidlustab prokurör maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust. Prokuröri hinnangul tuleb mõista süüdistatavale karistuseks 3 aastat vangistust, kusjuures puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaks jätta see tingimuslikult täitmisele pööramata. 6.3 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning H. Mavljanova õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised.

6.3.1 Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus suutnud korrektselt sõnastada süüdistatavale etteheidetavat tegu. Riigikohtu praktikale viidates (3-1-1-99-09; 3-1-1-41-11) toonitab apellant ühtlasi, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud asjaolud. Seega sai kohus kontrollida vaid seda, kas süüdistuses kirjeldatud asjaolud moodustavad kelmuse koosseisu ning kaitsja hinnangul tuleb seda eitada; ei ole tuvastatav, et kannatanuks tunnistatud OÜ R. olnuks eksimuses ning teinuks selle ajel varakäsutuse. Süüdistuses on seejuures ühemõtteliselt kirjas, et H. Mavljanova tekitas ebaõige ettekujutuse tudengitel. Ebapiisavalt on käsitletud ka kelmuse koosseisu subjektiivset külge. Ühtlasi märgib apellant, et H. Mavljanovale inkrimineeritakse üliõpilaste poolt tasutud õppemaksude enda kasuks pööramist ning osundab sellelegi, et kohtul on õigus muuta süüdistuse õiguslikku kvalifikatsiooni. 6.3.2 Maakohus ei ole selgitanud, millal, millistel tingimustel ning kellena H. Mavljanova OÜ-s R. töötas. Et ta sai 2003-2004 Maksu-ja Tolliameti õiendi kohaselt töötasu, ei tähenda seda, et ta oleks sellel perioodil OÜ-s R. ka töötanud. Süüdistatavate ütlustele, et ta OÜ-s R. ei töötanud, ei ole hinnangut antud. Süüdistatav töötas MTÜ-s Narva Integratsiooni Ühiskondlik Algatuskeskus ning vastavalt kokkuleppele OÜ-ga R. oli tal lubatud üliõpilaste poolt tasutud summasid kasutada osakonna arendamiseks. Seejuures on ka maakohus osad kulutused lugenud põhjendatuks. 6.3.3 Kohtuotsusega mõisteti OÜ R. kasuks välja 18 894.39 eurot, mis ei haaku aga süüdistusaktis välja toodud summaga. Ka ei ole kohus analüüsinud raamatupidamise algdokumente, mille alusel saaks tuvastada võimaliku puudujäägi. Arusaamatuks jääb seegi, millist tähendust omavad tunnistaja B. poolt koostatud kontrollaktid, millele kohus viitab; seejuures käsitleb üks neist perioodi, mis jääb väljapoole süüdistuses kirjeldatud aega. Ka tuleneb RKKK otsusest 3-1-1-22-07, et kriminaalasja lahendav kohus peab tsiviilhagi lahendamisel ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse; käesoleval juhtumil on maakohus teinud seda ebapiisavalt. 6.3.4 Puutuvalt nn Inglismaa episoodi märgib apellant esmalt, et arusaamatult on osades osategudes kannatanuteks tunnistatud tööle sõitnud isikute isa või ema, mida on põhjendatud sellega, et töö otsimisega seotud kulud kandsid vanemad. Samas jääb aga arusaamatuks, keda H. Mavljanova siis pettis; kas tööotsijaid või nende vanemaid. Seejuures on S.M. ja D.J. käesolevas kriminaalasjas hoopis tunnistajateks ning alaealine oli tööotsijatest ainult S.M. . Kannatanuks saab KrMS § 37 lg 1 kohaselt lugeda vaid isiku, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seotud nii faktiliselt kui ka õiguslikult (RKKKo 3-1-1-97-10, p 17). Kaitsja osundab, et menetleja hinnangul on petetud D.J. t, S.M. i ja J.E. t, mitte aga nende vanemaid. Seega ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, kas petetud ning kahju on saanud ühed ja samad isikud. 6.3.5 Samuti kandis H. Mavljanova seoses inimeste lähetamisega Inglismaale nende huvides erinevaid kulusid (telefonivestlused, kütusekulu). Ka ei ole H. Mavljanova käitumist võimalik hinnata selliselt, et tal puudus kavatsus täita sõlmitud kokkuleppeid. Perekond O tegi seejuures ülekande OÜ-le XXX , mitte aga süüdistatavale, mistõttu ei saanud kasu H. Mavljanova). 6.3.6 Järgnevalt märgitakse apellatsioonis, et kuigi kohus on leidnud, et teatud kelmuse koosseisulised tunnused tuleb panna toime otsese tahtlusega, on edasiselt maakohus asunud seisukohale, et H. Mavljanova pani toime kelmuse kaudse tahtlusega. Kannatanute J.K. i, V.K. i ja J.E. osas märgib apellant sedagi, et nimetatud isikud said töökoha lubatud kohas ja neile kindlustati ka elamine 2 nädala jooksul. Tõele ei vasta seegi, nagu oleks H. Mavljanova lubanud kellelegi neist konkreetset töökohta. Töö-ja elukoha said apellandi kinnitusel ka D.J. ja S.M. ; süüdistatavale ei saa ette heita, et nad teadmata põhjustel töö-ja elukohast lahkusid.

6.3.7 Kaitsja leiab sedagi, et kriminaalasjas on rikutud nn mõistlikku menetlusaega ning seda ka asja arutanud maakohtu süül, kes tegi puuduliku otsuse ning pikendas sellega menetlust omakorda 10 kuud. Apellant toonitab, et OÜ R. episoodis alustati kriminaalmenetlust juba 2004 aastal. Seega tuleks H. Malvljanova mõista õigeks seoses mõistliku menetlustähtaja riivega, eriti arvestades, et H. Mavljanova süül ei ole kohtumenetlus veninud. 6.3.8 Viimasena osundab apellant, et kuigi H. Mavljanova anti kohtu alla süüdistatuna ka KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, ei nähtu kohtuotsusest, et ta oleks selles osas süüdi või õigeks mõistetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb kaitsja apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha prokuröri ja kannatanute esitatud apellatsioonide lubatavuse kohta (I), hindab seejärel materiaalõiguslikust ja tõenduslikust küljest süüdistatavale omistatavaid episoode (II-III), lahendab maakohtu poolt tuvastatud mõistliku aja rikkumise taustal süüdistatavale mõistetava karistuse küsimuse (IV) ning viimasena käsitleb menetluskuludesse puutuvat (V) ja sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (VI). Nendes küsimustes on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I

Sama sätte lg 6 sedastab edasiselt, et uue otsuse tegemisel saab süüdistatava olukorda raskendada vaid juhul, kui kohtuotsuse ringkonnakohtu poolt tühistamise üheks aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles süüdistatava olukorra raskendamist vastavas ulatuses taotleti. Nagu ringkonnakohus eelnevalt aga märkis – maakohtu 21. detsembri 2011 otsust riiklik süüdistaja ja kannatanud ei vaidlustanud. 8.3 Seega juhul, kui kriminaalasja vaadatakse läbi n.ö teist korda, saab isik kaebeõigust omada ning seda realiseerida reegeljuhtumil vaid juhul, kui ta on seda kasutanud juba esimesel korral. Vastaselt juhul võiks süüdistatava kaebeõiguse realiseerimine tuua lõppastmes talle kaasa negatiivsemad tagajärjed võrreldes sellega, kui ta endale kuuluvat kaebeõigust ei oleks kasutanud. Kui aktsepteerida praegusel juhul prokuröri ja kannatanute kaebeõigust, oleks süüdistatava olukorra potentsiaalne halvenemine ilmne, mis läheks aga koheselt vastuollu KrMS § 341 lg-s 5 märgitud reformatio in peius keeluga. 8.4 Ringkonnakohus märgib, et varasemalt apellatsiooniõigust mittekasutanud menetlusosalistel oleks tekkinud maakohtu 28. septembri 2012 otsuse suhtes apellatsiooniõigus vaid juhul ning ulatuses, millega oleks 21. detsembri 2011 otsuse seisukohti revideeritud neile kahjulikus suunas ehk teisisõnu vaid siis, kui uue otsuse tegemisel oleks temasse puutuvas osas võrreldes varasemaga tõesti tegemist „uue“ otsusega (analoogne regulatsioon ka KrMS § 344 lg-s 1 – kassatsiooniõigus tekib vaid juhul ning ulatuses, milles ringkonnakohtu uus otsus on apellatsiooniõigust mittekasutanud isiku kahjuks. Selliselt ka KrMSKomm, § 344, komm 8.3.1: kui ringkonnakohtu otsus ei muuda apellatsiooniõiguse kasutamata jätnud kohtumenetluse poole jaoks midagi võrreldes maakohtu otsusega, ei teki tal ka kassatsiooniõigust). Käesoleval juhtumil tuleb sellist situatsiooni aga eitada; maakohtu 28. septembri 2012 otsuse õigusjärelmid on identsed 21. detsembri 2011 otsuses sedastatud õigusjärelmitega. Kuivõrd esimest kohtuotsust kannatanud ja riiklik süüdistaja ei vaidlustanud ning uus kohtuotsus negatiivset muudatust võrreldes varasemaga nende suhtes kaasa ei toonud, puudub neil ka õigus maakohtu otsust vaidlustada (vt seejuures ka Tartu Ringkonnakohtu

suhtes valitud tõkendi muutmise; silmas tuleb pidada ka KrMS § 191 lg-s 3 märgitut, mille kohaselt jäävad väljapoole apellatsioon- ning kassatsioonkaebuse piire kriminaalmenetluse kulude jaotust puutuvad küsimused, s.o selles osas on isiku olukorra halvendamine võrreldes varasemaga tõepoolest võimalik (selliselt ka KrMSKomm, § 191, komm 3; erinevalt sellest seisukohast aga veelgi ulatuslikumalt RKKK otsuses 3-1-1-91-11, mille p-s 14.2 on Riigikohus laiendanud reformatio in peius keeldu ka menetluskuludele, nõudes ka selles osas süüdistatava vastu suunatud kassatsiooni esitamist prokuratuurilt). 8.6 Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus seega, et riiklikul süüdistajal ning kannatanutel puudub käesolevas kriminaalasjas apellatsiooniõigus, mistõttu juhindudes KrMS § 341 lg-st 5, § 326 lg 2 ls-st 1 ja § 323 lg 2 p-st 2 jätab ringkonnakohus süüdistatava kahjuks esitatud apellatsioonid läbi vaatamata ning tagastab need apellantidele. Seetõttu ei peatu kriminaalkolleegium ka asjaolul, et kannatanu A.M. i (kd 7, tlk 105) ja kannatanu O.J. e (kd 7, tlk 107) apellatsioonid on allkirjastamata, mis annaks esmaselt aluse nende apellatsioonide käiguta jätmiseks KrMS § 326 lg 1 alusel; tulenevalt apellatsiooniõiguse terviklikust puudumisest ei ole sellise toimimise jaoks antud juhul mingit vajadust ega ka menetlusökonoomilist mõtet. II

209 sätestatud kelmuse koosseisu tunnustele, mistõttu on vääralt kohaldatud materiaalõigust ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada, nagu seda taotleb ka apellant.

kandsid tema poolt juhitud Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondlik algatuskeskus (edaspidi: MTÜ) arveldusarvele. Selle kirjelduse kohaselt omastas H. Mavljanova nii võõrast sularaha kui ka MTÜ arvele kantud summad. 12.2 Süüdistusakti lõpposas sedastatu sellist järeldust aga enam ei kinnita. Nimelt on seal märgitud kokkuvõtvalt hoopis järgmist: „Seega ajavahemikul alates 20.02.2003 kuni 30.03.2004 võttis Halida Mavljanova tudengitelt vastu sularaha ja kandis selle oma pangaarvele...“ (kd 4, tlk 31). Seega tuleb süüdistuse piiride osas märkida, et kõne alla tulevad omastamise koosseisu võimalikul inkrimineerimisel ainult ning ainult need summad, mida H. Mavljanova süüdistuses näidatud ajavahemikul sai enda valdusesse sularahas ning mille ta kandis edasiselt enda arveldusarvele Hansapangas (et sellisel eesmärgil oleks kasutatud ka H. Mavljanova arveldusarvet SEB pangas, millele maakohus enda motiivides justkui viitab, süüdistuses ei kajastu). Seega ei saa aktsepteerida maakohtu otsuses märgitut, kus kohus käsitleb omastatud rahasummadega seonduvat, et „osa sellest (omastatud rahast) kanti otse süüdistatava enda isiklikule arveldusarvele ning osa raha on kadunud teadmata kuhu“ (vt otsuse lk 21); nimelt tuleb silmas pidada, et süüdistuse kohaselt selles „teadmata kuhu“ kadunud raha omastamises H. Mavljanovat sootuks ei süüdistatagi.

ajaperioodil võtsid süüdistatava poolt juhitud MTÜ töötajad vastu OÜ R. Narva instituudis õppida soovijatelt õppemaksu sularahas. Et asjad toimisid just selliselt, ei vaidlusta sisuliselt keegi kohtus üle kuulatud asjassepuutuvatest isikutest. Nii on tunnistajad M.R. (kd 3, tlk 176 jj), V.I. (kd 3, tlk 178 jj) ja K. I (kd 3, tlk 179 pöördel jj) kirjeldanud, kuidas nad käisid enda õppimise eest tasumas just sularahas. Ühtlasi on kõik nimetatud tunnistajad enda ütlustes kinnitanud enda arusaama H. Mavljanovast kui isikust, kes juhatas OÜ R. Narva osakonda ning kellega tuli suhelda küsimustes, mis puudutas õppemaksu tasumist (seejuures osundab ringkonnakohus, et karistusõiguse seisukohalt ei oma mingit sisulist tähendust küsimus, kas H. Mavljanova ja OÜ R. vahel esines lepinguline töösuhe või mitte; võõra vara omastamise seisukohalt on see ilma igasuguse tähenduseta; kuivõrd see küsimus karistusõiguslikku relevantsust ei oma ning apellant kinnitab, et mingit töösuhet OÜ R. ja süüdistatava vahel ei olnud, aktsepteerib ringkonnakohus edasiselt apellandi seda väidet, lähtudes sellest ka tsiviilhagi rahuldamise aluste määratlemisel, vt edasiselt otsuse p 15). Narva osakonnas õppijatelt õppemaksu sularahas vastuvõtmist on tunnistanud ka H. Mavljanova kaastöötajad MTÜ-s A.S. (kd 3, tlk 181 jj) ja G.S. (kd 3, tlk 209). Seejuures ei vaidlusta apellant ka maakohtu poolt osundatut, et kokku võeti üliõpilastelt vastu õppemaksu summas 580 000 krooni (vt maakohtu otsus lk 19; sellises summas õpilastelt raha vastuvõtmist ei eita ka süüdistatav ise). KarS § 201 objektiivse koosseisu mõttes olid need summad seega usaldatud H. Mavljanova valdusesse. 14.2 Seejuures ei tohiks olla mingit vaidlust selles, et see üliõpilastelt vastuvõetud raha oli H. Mavljanova kui füüsilise isiku jaoks võõras; on selge, et seda raha ei antud temale, vaid tema esindatavale juriidilisele isikule OÜ R. seal õppimise eest. Seejuures ei näe ringkonnakohus alust kahelda tunnistajatena üle kuulatud V.G. i (kd 3, tlk 157 pöördel) ja N. B. (kd 3, tlk 216) kui OÜ R. i juhataja ning raamatupidaja ütlustes selle kohta, et tegelikkuses sularahas H. Mavljanova õppemaksu vastu võtta ei tohtinud ning nendeni nendest vastuvõetud summadest midagi ei jõudnud. Puuduvad vähimadki kinnitused H. Mavljanova väite kohta, mille kohaselt võttis ta sularahana vastuvõetud õppemaksusummad kaasa ning viis need - seejuures ilma mingeidki pabereid vormistamata – Tallinnasse V.G. i kätte (kd 4, tlk 47 ja 48). Seejuures tuleb pöörata tähelepanu ka süüdistatava esitatud kaitseteesi vastuolulisusele; kui ühest küljest väidab ta, et vastavalt kokkuleppele võis tema juhitud MTÜ jätta õppemaksu tervikuna endale väidetava arendustegevuse katteks (kd 4, tlk 38; sellele viitab nt ka tunnistaja A.S. kd 3, tlk 183 pöördel), siis selle teesi taustal jääb täielikult arusaamatuks samaaegne sularaha viimine Tallinnasse OÜ-sse R. ning ka tema pangakontol kajastuvad ülekanded, kus on ka H. Mavljanova enda kinnitusel tegemist õppemaksusummade ülekandmisega OÜ R. kontole. Ehk teisisõnu – juba see kaitsetees iseenesest on vastuoluline. 14.3 Teisalt tuleb märkida sedagi, et keegi – ei H. Mavljanova ise ega mitte ka tema kaastöötajad MTÜ-s, kes sellele kaitseteesile on viidanud – ei ole suutnud arusaadavalt selgitada, milline siis lõppeks see nende poolt väidetavalt OÜ R. huvides tehtud arendustegevus oli ja millele need märkimisväärsed summad ikkagi kulutati. Nii on ka tunnistaja G. S iseenesest tõesti märkinud, justkui olnuks tudengitelt saadud summad mõeldud OÜ R. Narva osakonna arendamiseks, kuid on suutnud nimetada vajalike kulutustena vaid kantseleitarbeid, reklaami, telefoniarveid ja renti (kd 3, tlk 210 pöördel); ka H. Mavljanova on väljaminekuna suutnud konkretiseerida vaid seda, et tuli maksta renti ning et oli palju helistamist ning koopiate tegemist (kd 4, tlk 39). Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi H. Mavljanova kinnitusel oli kulutusi äärmiselt palju ning suures mahus, ei ole säilinud nende tegemise kohta mitte ühtegi dokumenti (kd 4, tlk 42). Nii võibki mõista H. Mavljanova kaitseteesi sellisena, et eksisteeris väidetavalt mingi suurejooneline äriplaan osakonna arenguks, mille realiseerimiseks tehti märkimisväärseid kulutusi, kusjuures sellest äriplaanist ei realiseerunud tegelikkuses mitte midagi (kd 4, tlk 49) ning ka tehtud kulutusi ei ole võimalik dokumentaalselt vähimalgi määral tõestada.

Seejuures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele märkimisväärsele tõendile, mille käsitlemisest on apellant kummatigi täielikult mööda läinud. Nimelt on H. Mavljanova (tollase nimega Agapova)

Maakohtu otsus tuleb tühistada ka OÜ R. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, tuleb süüdistuse piiridest nähtuvalt lugeda tõendatuks, et H. Mavljanova omastas tahtlikult ning õigusvastaselt süüdistuses näidatud ajal ning viisil OÜ-le R. kuulunud 131 700 krooni, s.o 8417.16 eurot. Tuginedes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5 tuleb OÜ R. tsiviilhagi rahuldada seega osaliselt, s.o summas 8417.16 eurot. Ülejäänud osas tuleb KrMS §-st 310 juhindudes jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kusjuures kannatanul on selles osas õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. III

kinnitusel vahetus kontaktis H. Mavljanovaga ning nende varakäsutuse tegemine oli tingitud vahetult süüdistatava poolt antud lubadustest. 19.2 Nii on kirjeldanud kannatanu S.E. , kuidas ta kohtus mitmel korral koos pojaga H. Mavljanovaga, jutt töökohtadest Inglismaal oli konkreetne, kusjuures tema - s.o süüdistatava – firma lubas võtta töökohtade olemasolu osas täieliku vastutuse (kd 3, tlk 165 pöördel). Kannatanu O.J. on selgitanud, et esmalt kuulis ta lubatud tööst küll enda poja vahendusel, kuid ta kohtus H. Mavljanovaga ka ise ning kui viimane kinnitas täielikult pojalt kuuldut, s.o ta pakkus tema pojale tööd Inglismaal noorteprojekti raames, otsustas ta tehtud pakkumise vastu võtta ning maksta küsitud rahasumma (kd 3, tlk 191). Ka kannatanu A.M. on kirjeldanud, kuidas ta oli enne varakäsutuse tegemist H. Mavljanovaga telefonitsi ühenduses; vestluste käigus jagas süüdistatav vägagi konkreetseid lubadusi töö ja elukoha osas ning kuna ta esines äärmiselt veenvalt, otsustas ta küsitud summa maksta (kd 3, tlk 195). Vahetus ühenduses süüdistatavaga oli lisaks endale ka enda venna huvides süüdistatavale varakäsutuse teinud J.K. (kd 3, tlk 202) ja kannatanu A.O. (kd 4, tlk 5), kes maksis lisaks endale ka enda abikaasale Inglismaal kindla töö lubamise eest. Seega on väär apellandi väide, et petetu ning varakäsutuse tegija ei lange tuvastatud tehioludel käesolevas kriminaalasjas kokku; osundatud asjaolud näitavad, et kannatanuks tunnistatud isikud olid samaaegselt nii petetuteks kui ka varakäsutuse tegijateks.

ütlustega täielikult kokkulangevat teavet annab H. Mavljanova poolt jagatud lubaduste kohta ka Inglismaale sõitnud S.M. – kindel, konkreetne ja tasuv töö Inglismaal 2 kuu vältel, väljasõiduga on kiire ning elamiskohaga probleeme ei teki (kd 3, tlk 186 pöördel). 20.1.2 Eelnevaga analoogiline teave tuleneb ka kannatanute O.J. e ja D.J. e ütlustest. Nii kinnitab O.J. , kuidas enne varakäsutuse tegemist kohtus ta H. Mavljanovaga, kes lubas tema lapsele Inglismaal 2 kuuks kindlat töökohta lihapakkijana ning head tasu (kd 3, l 191). Ka D.J. andis kohtus ütlusi selle kohta, et tõuke Inglismaale sõiduks andsid just H. Mavljanova jagatud kindlad lubadused. Talle pakuti pikka nimekirja võimalikest töödest, millest tema valis välja lihapakkija oma palgaga 7 naela tunnis (kd 3, tlk 168 pöördel), töö pidi kestma suve lõpuni ning algama järgmisel või ülejärgmisel päeval pärast Inglismaale saabumist (kd 3, tlk 169). 20.1.3 Põhimõtteliselt ei vaidlusta seda ka apellant, et Inglismaale jõudnud D.J. ja S.M. tegelikkuses mingit tööd ei saanud, erinevate väljamõeldud kulutuste katteks võeti neilt ära kogu kaasasolnud raha ning elama paigutati nad tingimustesse, mis olid pehmelt öeldes allpool igasugust arvestust; samuti viidi nad algselt lubatust erinevasse kohta (vt D.J. e ütlused kd 3, tlk 170 jj ja S.M. i ütlused kd 3, tlk 187 jj). Mingit tööd sai vaid D.J. , kes saadeti nimelt üheks päevaks prügi sorteerima ning tema hindas toimunut sellisena, et jagatud lubadustest ei täitnud H. Mavljanova mitte midagi. Seejuures on kaalukas S.M. i kirjeldus selle kohta, kuidas nad sattusid H. Mavljanova lubadusi uskudes Inglismaal elukohta, kus valitsenud olukorda ning õhustikku hindasid nad ohuna enda elule, mistõttu nad sealt sõna otseses mõttes põgenesid (kd 3, tlk 190 pöördel; asjade sellist käiku kinnitab enda ütlustes ka D.J. ). Sellest, et olukord ei vasta vähimalgi määral H. Mavljanova poolt lubatule, informeerisid D.J. ja S.M. ka enda vanemaid, kes küsisid omakorda selgitusi süüdistatavalt. Siinkohal on tähelepanuväärne see, kuidas H. Mavljanova murelike vanemate küsimustele reageeris. Nii kirjeldab O.J. , kuidas H. Mavljanova käest enda lapse käekäigu kohta pärides vastas süüdistatav, et lapsed läbisid Inglismaal keeletesti, tööandjad on nendega rahul ning et tema laps otsustas töötada mitte tehases pakkijana, vaid hoopis ehitusel (kd 3, tlk 191 pöördel). Analoogselt kirjeldab toimunut ka A.M. , kes samuti omapoolsete küsimustega pöördus H. Mavljanova poole; ka temale kinnitas süüdistatav, et laps läbis keeletesti, kõik on tegelikkuses korras ning paanitsemiseks pole põhjust (kd 3, tlk 196). See näitab üheselt, et H. Mavljanova tegeles kestvalt kannatanutele valetamisega nii enda poolt pakutava teenuse olemuse osas kui ka edasiselt siis, kui vanemad hakkasid välismaale saadetud laste käekäigu pärast muret tundma ning vastavate küsimustega tema poole pöördusid. 20.1.4 Eeltoodud asjaolusid hinnates võib ringkonnakohtu hinnangul rääkida kõhklematult kelmuse toimepanemisest H. Mavljanova poolt; tegelikkusele mittevastava informatsiooni edastamisega pettis ta O.J. elt ja A.M. ilt kummaltki välja 150 naela, mille maakohus on nende kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel ka välja mõistnud. Arvestades süüdistatava väiteid selle kohta, et tema täitis tegelikkuses kõik enda lubadused (mille ringkonnakohus luges eelnevalt tõenditega ümberlükatud valeväiteks), samuti tema kestvaid ning tegelikkusele mittevastavaid seletusi lapsevanematele, kes enda laste käekäigu vastu huvi tundsid, võib asuda seisukohale, et H. Mavljanova oli algusest peale teadlik, et mingit tööd tema abil Inglismaale sõitvad isikud seal ei saa, s.o ta andis algusest peale teadvalt ning eesmärgipäraselt kannatanutele tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, s.o pani kuriteo toime minimaalselt otsese tahtlusega (tahtluse kohta vt veel p 22). 20.2 Sisult sarnaselt toimis H. Mavljanova „skeem“ ka siis, kui Inglismaale sõitsid neile eelnevalt lubatud tööd tegema J.E. , V.K. ja J.K. (vt ka p 19.2).

20.2.1 Analoogselt eelnevalt tuvastatuga on kõik kolm nimetatud isikut kirjeldanud konkreetseid lubadusi, mida uskudes tehti H. Mavljanova huvides varakäsutus ning sõideti Inglismaale. Juba eelnevalt viitas ringkonnakohus kannatanu S.E. kirjeldusele selle kohta, kuidas ta kohtus mitmel korral H. Mavljanovaga, süüdistatava jutt töökohtadest Inglismaal oli vägagi konkreetne ning süüdistatava „firma“ lubas võtta töökohtade olemasolu osas täieliku vastutuse (kd 3, tlk 165 pöördel). Neid ütlusi kinnitab ka J.E. , kelle kirjelduse kohaselt pakkus H. Mavljanova Inglismaal konkreetset tööd ning kui see ei peaks sobima, saab 5 minuti jooksul valida endale uue sobiva ning sama tasuva töö. Seejuures pidi töö algama kohe peale Inglismaale jõudmist (kd 3, tlk 197). Ka kannatanu J.K. on üheselt kirjeldanud kohtumisi süüdistatavaga, mille käigus pakuti talle ning ta vennale konkreetseid ning tasuvaid töid Inglismaal, tööga tuli alustada kohe peale Inglismaale jõudmist (kd 3, tlk 202). Eeltoodut kinnitavad ka V.K. i kohtus antud seletused, kuidas H. Mavljanova lubas neile organiseerida ja kindlustada tasuva töö Inglismaal, kusjuures konkreetselt pakuti neile erialast tööd ehitajana (kd 4, tlk 10), töö saamise kindluseks väitis süüdistatav olevat 100% ning just selle eest maksti talle ka küsitud 150 naela (kd 4, tlk 11). 20.2.2 Edasiselt tuleneb J.E. , V.K. i ja J.K. i ütlustest aga selgelt, et mitte midagi lubatust neid Inglismaal ei oodanud. Nii kirjeldab J.E. , kuidas oodatud tööd ta ei saanud (kd 3, tlk 198), kusjuures kui ta korduvalt H. Mavljanovaga selles küsimuses telefonitsi ühendust võttis, kinnitas süüdistatav talle, kuidas kõik saab korda, pakkudes mh kindlat tööd ka lihakombinaadis (kd 3, tlk 198 pöördel). Ka nendest lubadustest mitte ükski aga ei realiseerunud. Lubatud tööd ei saanud ka J.K. (kd 3, tlk 204) ja V.K. (kd 4, tlk 12); viimane kirjeldab küll, kuidas nad said mingil hetkel ajutiselt võõrtöölistena rakendust šokolaadivabrikus, millel ei olnud H. Mavljanovaga aga mingit pistmist ning sellegi töö eest neile lõppeks tasu ei makstud (samas). 20.2.3 Sarnaselt eelnenuga leiab ringkonnakohus asjaolusid kogumis hinnates, et H. Mavljanova andis varakäsutuse teinud isikutele teadvalt valeinfot väidetavalt Inglismaal ootava töö kohta, mille saamise suudab tema talle makstava raha eest garanteerida. Tegemist oli lihtsa valetamisega selleks, et isikutelt katteta lubadusi jagades raha välja petta, s.o süüteokoosseisu realiseerimise osas saab H. Mavljanova käitumises rääkida taaskord minimaalselt otsesest tahtlusest. 20.3 Ringkonnakohus ei pea vajalikuks peatuda pikalt osateol, kus H. Mavljanova vahendustegevuse tulemusel reisisid Inglismaale A.O. koos abikaasa J. Olliga; enda olemuselt on see pea täielikult kattuv eelnevalt kirjeldatuga. Enda ja enda abikaasa huvides pettuse ajel varakäsutuse teinud A.O. on kirjeldanud, kuidas H. Mavljanova kinnitusel oli Inglismaal ees ootamas palju töökohti, mida saab valida ja vajadusel/soovi korral tasuta ka vahetada (kd 4, tlk 4). Seejuures oli H. Mavljanova poolt lubatud teenuse sees ka tööle vormistamine (kd 4, tlk 9). Nemad abikaasaga valisid süüdistatava poolt tehtud konkreetsete pakkumiste seast endale töökohaks šokolaadivabriku. Seejuures ei vasta tõele apellandi poolt väidetu, nagu oleks A.O. teinud varakäsutuse OÜ-le XXX ; A.O. on üheselt kirjeldanud, kuidas nõutud 300 naela maksis ta sularahas H. Mavljanova kätte (kd 4, tlk 5); selles väites ei näe ringkonnakohus vähimalgi määral põhjust kahelda. Kui nad Inglismaale jõudsid, siis midagi lubatust ka nende puhul tegelikkusele ei vastanud. Ükski võimalikest töödest, mida oli lubatud, neid ees ei oodanud ning kui nad H. Mavljanova käest seletust küsisid, vastas see, et tema toob inimesed Inglismaale ainult kohale ning ülejäänuga - sh töö leidmisega - tuleb hakkama saada juba ise (kd 4, tlk 6-7). Ka selles osateos tegeles süüdistatav ringkonnakohtu hinnangul seega teadvalt tegelikkusele mittevastava info jagamisega kannatanule, s.o petmisega, mille ajel tehti tema huvides varakäsutus, midagi lubatust aga vastu saamata. Ka siinkohal on H. Mavljanova käitumises minimaalselt tuvastatav kuriteo toimepanek otsese tahtlusega.

kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole (vt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11).

kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks H. Mavljanova enda käitumine kohtumenetluse põhjendamatu venimisega üldse seotud. Siinkohal osundab ringkonnakohus nt asjaolule, et kohtuistung tuli lükata edasi johtuvalt asjaolust, et süüdistatav ei ilmunud kohtusse (vt kd 3, tlk 47), samuti on esitanud taotluse kohtumenetluse edasilükkamiseks tema kaitsja (kd 3, tlk 52). Kriminaalmenetluse kulgemine oli takistatud ka seetõttu, et H. Mavljanova, kelle suhtes oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld, andis enda elukoha kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, ta ei olnud menetlejale kättesaadav ning seetõttu kuulutati ta tagaotsitavaks (kd 6, tlk 259) ning kriminaalmenetlus sai jätkuda alles pärast tema kinnipidamist (kd 5, tlk 27). Neid asjaolusid kogumis hinnates tuleb kriminaalmenetluse mõistliku aja riivet seega vaieldamatult küll tunnistada, kuid kindlasti ei ole see sedavõrd kaalukas, et tingiks süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 2742 alusel (seejuures märgib ringkonnakohus, et isiku õigeksmõistmine selle riive tõttu, nagu seda taotleb apellatsioonis kaitsja, ei ole sootuks võimalik).

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.