Kohtulahend

Advokaadid Leonid Olovjanišnikov (Sergei Feštšenko kaitsja); Vladimir Sadekov (X.F-i Feštšenko kaitsja);

Leelo Viil (X.F-i Korženkovi kaitsja)

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(16)

suurest kõrgusest oleks võinud surma saada ükskõik milline paljukorruselise kortermaja siseõues viibida võinud inimene. Järelikult seadsid süüdistatavad reaalsesse ohtu majaelanike ja nende külaliste elu ning tervise.

3(16)

elas veel. Seda tõendavad ka tunnistaja A. S ütlused, kes väga lühikest aega enne, kui ta nägi A.Si õues maas lamamas, kuulis teda appi hüüdmas. Tulenevalt sellest, et süüdistatavatele heideti prokuröri poolt ette, et nad tekitasid rusikate, jalgade ja kurikaga peksmisega A.Sile eluohtlikud tervisekahjustused ning puuduvad ka tõendid peksmisega kannatanu surma põhjustamise kohta, on välistatud nende süüdistunnistamine A.Si surma põhjustamises ehk KarS § 113 järgi kui lõpuleviidud kuriteos. Süüdistusaktis märgitu kohaselt seisnes süüdistatavate tegevus korteris A.Si peksmises kurika, rusikate ja jalgadega pähe ja kehasse, tekitades selliselt kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, milliste tekkimine peksmise tagajärjel on eksperdiarvamustega ka tõendamist leidnud. Selline objektiivne külg on iseloomulik nii KarS § 118 lg 1 p. 1–le (tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud oht elule) kui tapmiskatsele KarS § 113 järgi. Mõlemad süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on kummalgi juhul põhjustatud oht inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest. KarS § 118 ettenähtud kuriteo toimepanemine on võimalik nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. Kõik kolm tahtluse liiki on võimalikud ka tapmisekatse puhul. Riigikohus on lahendis 3-1-1-128-06 asunud seisukohale, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumisele (nn. väline teopilt) ja subjektiivsele küljele antavast hinnangust kogumis. Maakohus sedastas, et intensiivselt ja ulatuslikult sealhulgas ka elutähtsate organite piirkonda rusikate, jalgade ja puidust kurikaga pekstes, millise tegevusega viiakse kannatanu eluohtlikku seisundisse, tunneb kohtu hinnangul iga normaalne ja haritud inimene üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse inimese elule. Kuna subjektiivse külje intellektuaalne element on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul sarnased, tuleb neid piiritleda voluntatiivse elemendi kaudu, s.t. milline on teo toimepanija suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, s.t. soostub selle saabumisega, kergemeelsuse korral loodab tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema tõsimeelne ja toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses teo toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Sedavõrd massiivset vägivalda kannatanu suhtes tarvitades ei kontrollinud süüdistatavad mingilgi viisil sündmuste edasist käiku. Neist keegi ei keelanud teisi, ei teinud takistusi peksmisele, ei näidanud mingilgi viisil üles vastumeelsust peksmise suhtes, ei kutsunud raskes seisundis kannatanule kiirabi. Seega ei kontrollinud nad sündmuste edasist käiku, mistõttu nende puhul ei saa rääkida mingisugusest lootusest surma mittesaabumisele. Neile oli ükskõik, kas A.S jääb ellu või sureb saadud vigastustesse. Kohtu hinnangul võib täie kindlusega väita, et süüdistatavad suhtusid kannatanu surma saabumisse ükskõikselt ja panid toime A.Si suhtes tapmise katse kaudse tahtlusega. Maakohus leidis, et kuna on leidnud tuvastamist, et kõik süüdistatavad võtsid osa 6.mai 2010.a. õhtul A.Si korteris toimunud kannatanu peksmisest, tuleb neid käsitleda kuriteo kaastäideviijatena. Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine realiseerimine. See on kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse. Nii Sergei Feštšenko, X.F-i Feštšenko kui X.F-i Korženkov võtsid ühiselt vastu otsuse minna A.Si juurde ja teha omakohut, s.t. peksta teda selle eest, et ta paar päeva enne vägistas J R . Korteris andsid nad kõik peksmisse omapoolse panuse, sest kõik nad lõid kannatanut. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatavate ütluste vastuolulisusest tulenevalt ei ole võimalik täpselt tuvastada, kes kuhu, millega ja kui palju lõi. Keegi süüdistatavatest ei tunnistanud

4(16)

kannatanu löömist vastu nägu ja vastu pead, aga ometi oli eksperdiarvamuse kohaselt just pea piirkonnas hulgaliselt eluohtlikke vigastusi, millised tekitati korteris peksmisega. Kui peksjaid on mitu ja ei ole võimalik kindlaks teha iga peksmises osalenu teopanust ja välja selgitada, kelle löögid põhjustasid tagajärjena eluohtlikke tervisekahjustusi, tuleb võtta aluseks teovalitsemise teooria. Teovalitsemise teooria kohaselt vastutab kaastäideviija ka teise isiku poolt realiseeritu eest nii, nagu oleks ta selle ise toime pannud. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. Igaüks täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse olulise teopanuse, millest sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. Kokkulepet on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudena süüteo toimepanemise käigus (Riigikohtu lahend nr. 3-1-1-97-04). Süüdistatavate ütlustest tulenevalt oli neil kõigil soov karistada peksmise läbi A.Si ja igaüks neist ka tegutses selle eesmärgi nimel ning see tegutsemine seisnes kannatanu löömises rusikate, jalgade ja kurikaga erinevatesse kehapiirkondadesse. Kvalifitseerides kõikide süüdistatavate poolt A.Si korteris kannatanule peksmisega eluohtlike kehavigastuste tekitamise KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, ei välju kohus süüdistuse piiridest, kuna kohus lähtub süüdistuses kirjeldatud kuriteo samadest asjaoludest.

ESITATUD APELLATSIOONID

5(16)

Kui kohus seob mõtteliselt sellise olukorra sellega, et surm ikkagi saabus seoses kannatanu rõdult allakukkumisega, siis tulnuks välja selgitada, kuidas see toimus ja milline puutumus on sellega süüdistatavatel, mille arutamisest kohus loobus menetluslikel põhjenditel. Sellisel juhul ei ole aga võimalik seletada, mis siis takistas süüdistatavatel tapmisetahtlust lõpule viia. Tuleb arvestada, et kõik süüdistatavad väitsid, et nad tahtsid üksnes kannatanu läbi peksta (anda talle õpetust vägistamise eest), kuid mitte tekitada talle ohtlikke vigastusi. See küsimus on seotud kannatanu poolt korteris toimunud peksmise tagajärjel saadud kehavigastuste iseloomuga. Riigikohus asus järeldusele, et peksmisega kannatanule peaaju pehmekelmealuse verevalumi tekitamine ei ole otsuses millegagi tõendatud. Samas on ringkonnakohtu otsuses selgelt kajastatud, et see vigastus on tuvastatud ekspertiisiaktiga nr-279, seega selles osas on Riigikohtu lahend kaitsja arvates ekslik. Oma apellatsioonis kaitsja suures osas keskendub Riigikohtu varasema lahendi kriitikale käesolevas asjas ning samuti märgib, et maakohus jättes kohaldamata Vabariigi X.F-i määruse nr. 266, kirjutas oma ostusesse ringi kehavigastused, mida Riigikohus kirjeldas oma otsuses, ja tunnistas need mitte valitsuse määruse alusel, vaid Riigikohtu otsuse alusel eluohtlikeks. 20.06.2012 kohtuotsuses maakohus lihtsalt arvas need vigastused (vere aspiratsioon ja traumaatiline šokk) eluohtlike vigastuste koosseisu ja märkis, et need tekkisid enne kukkumist, kuid oma järeldust ei ole kohus millegagi põhistanud. Kohus „unustas ära“ A S i ütlused, millega ta ise põhistas seda fakti, et alla kukkumata võinuks kannatanu elada piisavalt kaua aega, mis oli vajalik arstliku abi osutamiseks. Kuna kohus ei arutle selle üle, et kannatanu ise võis rõdult alla hüpata või kukkuda, mis tähendab, et ta ei välista seda, siis ei saa ta välistada nende kahe eluohtliku vigastuse saamist kukkumisel, mis on loogiline vastavalt eksperdi järeldusele elusolemise võimalusest 5-10 minuti jooksul pärast kukkumist ja sellise aja olulisest kestusest vaid pärast peksmist, millega kohus soostub ja millele ta püstitab oma õiguslikud järeldused. Kaitsja leiab, et vaieldamatult on tuvastatud, et ükski kohtu arvates Si poolt korteris saadud vigastusest ei kuulu valitsuse määruses ja Korras märgitud eluohtlike vigastuste hulka, mis tähendab, et Sergei Feštšenko tegevust tuleb kvalifitseerida vaid KarS § 121 järgi. Kaitsja märgib, et sellisel juhul muutub menetluslikult mõttetuks arutlemine küsimuse üle, et S sai surma põhjustanud kehavigastused allakukkumisel. Need on mitte ainult šokk ja vere aspiratsioon, vaid ka pea ja rinnakere peamised vigastused. Sellist järeldust tõendavad A S i juba varem märgitud ütlused, aga osalist ka eksperdi järeldused, et pärast kehavigastuste saamist võis S elada veel mõni tund, aga pärast kukkumist – mitte üle 5-10 minuti. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 20.juuni 2012.a otsus Sergei Feštšenko suhtes osaliselt ning teha uus kohtuotsus, millega tunnistada ta süüdi vaid KarS § 121 järgi ja vähendada tema karistusmäära kuni juba ärakantuni.

6(16)

järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Tõendite väära hindamise põhjal on X.F-i Korženkov alusetult süüdi tunnistatud KarS § 25 lg 2 – 113 järgi. Kaitsja asub seisukohale, käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatav süüdistatava X.F-i Korženkovi poolt süüteo objektiivse koosseisu realiseerimine. Tapmise katsest objektiivses mõttes saab rääkida üksnes juhul, kus tapmisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tagajärg pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud. X.F-i Korženkovi poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimiseks KarS § 25 lg 2 – 113 järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, et võib põhjustada kannatanu surma. Kaitsja leiab, et kohus ei ole vaaginud igakülgselt süüdistatavate ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud X.F-i Korženkovi süüditunnistamist. Käesolevas asjas ei ole kummutatud süüdistatava väited selle kohta, et ta ei löönud kannatanut elutähtsatesse piirkondadesse ja seega ei alustanud vahetult süüteo toimepanemist. X.F-i Korženkovi süüditunnistamine KarS § 25 lg 2 – 113 järgi eeldab tema tegevuse konkreetset tuvastamist ja osundamist tõenditele, millest nähtub tema roll kannatanu peksmisel. Tuleb rõhutada, et A S tuvastati peamised eluohtlikud vigastused pea piirkonnas, samas keegi süüdistatavatest peksmist pähe omaks ei võtnud. Samuti ei nähtu kohtuotsusest veenvad põhjendused selle kohta, miks ei saanud kohus nõustuda süüdistatavate ja kaitsjate väitega, et A Sil tuvastatud pea- ja rindkerevigastused võisid tekkida kannatanu rõdult allakukkumise tagajärjel. Maakohus ei ole analüüsinud eksperdiarvamuse usaldusväärsust ega põhjendanud, kuidas saab ka eksperdi järeldustele tuginedes välistada kannatanu peavigastuste tekkimise kaheksandalt korruselt kukkumisel. Kaitsja leiab, et kuigi peksmisega tekitatud vigastuste raskus ja tagajärjed on kohtuarsti-eksperdi poolt tuvastatud, ei ole nende täpne eristamine kohtu-meditsiiniliste meetoditega rõdult allalangemisega kaasnenud vigastustest võimalik. Maakohus on tähelepanuta jätnud kaitsjate väited, et ekspert ei suutnud kohtuistungil selgitada, milliseid A Sil tuvastatud vigastusi ja miks ta oma arvamuses eluohtlikeks pidas. Vabariigi X.F-i 13. augusti 2002. a määruse nr 266 ,,Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §s 7 pole loetletud ühtki A Sile peksmisega tekitatud tervisekahjustustest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Maakohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tulnuks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole asja kohtuliku arutamise käigus kindlalt ja ümberlükkamatult kummutatud süüdistatava poolt esitatud väiteid asetleidnud faktiliste asjaolude kohta. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht süüdistatava tegevuse õiguslikul hindamisel läheb vastuollu ka süüdistusaktis kirjeldatud süüdistusega. Süüdistusakti kohaselt tekitati korteris peksmisega kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, mitte ei põhjustatud tema surma, samuti ei ole süüdistuse kohaselt X.F-i Korženkovile inkrimineeritud tahtlikku tervisekahjustuste tekitamist, mis on suunatud tapmise toimepanemisele. Süüdistatavat peksmise teel tapmise katses süüdi tunnistades väljus kohus süüdistuse raamidest ja raskendas sellega süüdistatavate olukorda. 7(16)

Süüdistatavatel puudus vajadus anda selgitusi tapmise tahtluse olemasolu või puudumise kohta A Si peksmisel korteris, kuna sellekohast süüdistust neile ei esitatud. Eeltoodu põhjal ei saa nõustuda maakohtu seisukohtadega X.F-i Korženkovile süüks arvatud kuriteo objektiivsete tunnuste osas. Kaitsja leiab samuti, et maakohtu otsusest ei nähtu piisavad põhjendused süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemise kohta. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. KarS §-s 25 lg 2 – 113 sätestatud süüteokoosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seega hindamaks, kas X.F-i Korženkovile inkrimineeritav tegu võib olla kvalifitseeritav tapmise katsena, tuleb kontrollida, kas süüdistatava tahtlus hõlmas selliseid faktilisi asjaolusid, mille olemasolul saaks KarS § 113 objektiivse koosseisu lugeda realiseerituks. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatav süüdistatava X.F-i Korženkovi tahtlus kannatanu surma põhjustamise osas. Kiatsja leiab, et X.F-i Korženkov ei saanud ette näha, et kannatanule võidakse põhjustada eluohtlikke vigastusi, maakohus ei ole seda X.F-i Korženkovi väidet konkreetsete tõenditega ümber lükanud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Kohtuistungil kõik süüdistatavad kinnitasid, et ei leppinud milleski eelnevalt kokku ning keegi neist ei pidanud võimalikuks A Si karistama minnes tema surma põhjustamist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuriteo kvalifitseerimisel tuleb võtta aluseks süüdlase eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. X.F-i Korženkovi ütlustest nähtuvalt arvestas ta sellega, et minnakse kannatanut küll hirmutama ja karistama, kuid ta pidas silmas füüsilise valu põhjustamist. Seega ei saa väita, et X.F-i Korženkov arvestas ja soostus kannatanule eluohtlike vigastuste põhjustamisega, mistõttu ei ole tõendatud X.F-i Korženkovi osas ka tapmise subjektiivse koosseisu voluntatiivne element. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on subjektiivse külje tuvastamisel põhilise kriteeriumina nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (vt RKKKO nr 3-1-1-80-02, p 6.1; RKKKO nr 3-1-1-142-05, p 20; nr 3-1-1-128-06). Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-119-04 toonitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Asjaolu, et X.F-i Korženkov ise ei põhjustanud kannatanule raskeid vigastusi elutähtsatesse piirkondadesse kinnitab tema tahtlust tegutseda viisil, mis ei ohtusta reaalselt kannatanu elu. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav süüdistatava X.F-i Korženkovi poolt süüteo subjektiivse koosseisu realiseerimine. Kaitsja leiab, et maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, mille kohaselt käesoleval juhul on tegemist kuriteo kaastäideviimisega. Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tuvastamist, et kõik süüdistatavad võtsid osa 6. mai 2010. a õhtul A Si korteris toimunud kannatanu peksmisest, mistõttu tuleb neid käsitleda kuriteo kaastäideviijatena. Kaastäideviimine on kuriteo-koosseisu ühine realiseerimine. See on kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse. Nii Sergei Feštšenko, X.F-i Feštšenko kui X.F-i Korženkov võtsid ühiselt vastu otsuse minna A Si juurde ja teha omakohut, s.t peksta teda selle eest, et ta paar päeva enne vägistas J R . Korteris andsid nad kõik peksmisse omapoolse panuse, sest kõik nad lõid kannatanut.

8(16)

Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtade kohaselt peab iga kaastäideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kaitsja leiab, et X.F-i Korženkov ei ole andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanust ühise teoplaani realiseerimisse. X.F-i Korženkov ei tekitanud ise kannatanule ekspertiisiaktis märgitud vigastusi. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt läks ta üksnes teistega kaasa, kuna Sergei Feštšenko rääkis talle, et A S olevat vägistanud J R t ja Sergei Feštšenko tahtis minna temaga rääkima ja teda selle eest karistama. X.F-i Korženkov ütluste kohaselt tahtis ta ainult vaadata sellele inimesele näkku, kes alaealist vägistas. X.F-i Korženkovil oli kuriteo toimepanemisel teistest süüdistatavatest väiksem roll, tema peksmise initsiaatoriks ei olnud ning mingeid esemeid selleks kaasa ei võtnud. Riigikohus on kaastäideviimisega seoses lahendis nr 3-1-1-97-04 rõhutanud, et kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. X.F-i Korženkovi käitumisaktid ei saa olla käsitletavad tema individuaalse teopanusena süüdistatavate poolt ühiselt taotletava tagajärje saavutamisse. X.F-i Korženkovi tegevus, mis seisnes paaris löögis jalgade piirkonda, näitab ilmekalt, et ta ei soovinud oma teopanust näha osana ühtsest tegutsemisest. Maakohus on jätnud tähelepanuta süüdistatavate ja kaitsjate poolt tõstatatud küsimuse täideviimise ekstsessi kohta, Sergei Feštšenko teo täideviijana võis väljuda kokkulepitud teo raamidest ja panna toime raskema kuriteo võrreldes sellega, mille ühine toimepanemine oli osavõtjate eesmärk. Maakohus ei ole arvestanud võimalust, et käesolevas kaasuses võisid sündmused väljuda teiste süüdistatavate kontrolli alt. Süüdistatavate esialgne plaan nägi ette A S peksmise, kuid tema tapmise puhul ei olnud tegemist süüdistatavatest kui täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Maakohus ei ole arvestanud, et süüteo toimepanemise kooskõlastatus tähendab seda, et kokkulepitud piiride ületamine ühe kaastäideviija poolt s.o ekstsess ei ole teisele kaastäideviijale omistatav. KarS § 32 lg 2 kohaselt kuriteo toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst. Kohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et esialgselt kooskõlastatud teoplaani kohaselt arvestas X.F-i Korženkov sellega, et kannatanut üksnes karistatakse, kuid eluohtlike vigastuste põhjustamisest juttu ei olnud. Käesoleval juhul ei ole tõendatud ka selle teoplaani edasiarendamine kuriteo toimepanemise käigus. Kaitsja ei nõustu X.F-i Korženkovile mõistetud karistusega, kuna see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et X.F-i Korženkov ei ole varem kuritegusid toime pannud. Kaitsja leiab, et käesoleva kriminaalasja materjalide ja X.F-i Korženkovi isikut iseloomustavate andmete pinnalt ei saa järeldada, et süüdistatav võib toime panna uusi kuritegusid, et isiku jaoks on tavapärane vägivallategudele suunatud käitumismall. Seega puuduvad andmed, millest nähtuvalt süüdistatav võiks suure tõenäosusega jätkata kuritegude toimepanemist, mistõttu karistuse eesmärke on käeoleval juhul võimalik saavutada kergema vangistusmääraga.

9(16)

Kaitsja leiab, et süüdistatavatel ei olnud kannatanu peksmises võrdne roll, Sergei Feštšenko oli grupi juht, kes organiseeris A Si peksmist. Sergei Feštšenko võttis kaasa pesapallikurika, kaasas kuriteo toimepanemisse X.F-i Feštšenko ja X.F-i Korženkovi, sisenes esimesena kannatanu korterisse ning juhtis edasiste sündmuste käiku. X.F-i Korženkov üksnes soostus teistega kaasa minema ja tegutses Sergei Feštšenko juhiste kohaselt. Seetõttu tuleb X.F-i Korženkovile mõista kergem karistus kui teistele süüdistatavatele. KarS § 25 lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Maakohus, tunnistades X.F-i Korženkovi süüdi KarS § 25 lg 2 – 113 järgi, ei ole põhjendanud KarS § 25 lg 6 kohaldamata jätmist. Käesolevas asjas ei saa arvestamata jätta kannatanu käitumist tema suhtes kuriteo toimepanemist soodustava tegurina. Kuigi X.F-i Korženkovi puhul ei esine KarS §-s 57 lg 1 p-s 6 ettenähtud karistust kergendavat asjaolu, on ilmselge, et A Si suhtes ajendas kuritegu toime panema kannatanu enda eelnev käitumine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et A Si peksmise põhjus oli tema poolt J R vägistamine. Süüdistatavate sellekohaseid ütlusi kinnitavad I J, A R ja J R ütlused. Tunnistajad väitsid kohtuistungil, et nad viibisid 2010. a maikuu algul A Si korteris ja et A S vägistas seal J R t, kes rääkis juhtunust Sergei Feštšenkole. Sergei Feštšenko palvel näitasid nad talle maja, kus A S elas. Seega A S ei olnud süüdistatavate jaoks juhuslik ohver, tema suhtes kuriteo toimepanemise põhjuseks oli teadmine, et kannatanu oli eelnevalt vägistanud alaealise tütarlapse ja pannud toime nii moraali-, kui ka õigusvastase teo. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel süüdistatavate motiive üldse arvestanud ega põhjendanud nimetatud asjaolu tähelepanuta jätmist. Kaitsja leiab, eelkõige kannatanu poolt alaealise vägistamine tema suhtes kuriteo toimepanemise ajendina võib olla arvestatav KarS § 61 kohase karistuse kergendamist võimaldava erandliku asjaoluna. Kaitsja asub kokkuvõtlikult seisukohale, et kohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades X.F-i Korženkovi süüdi KarS § 25 lg 2 – 113 järgi järgi ning tema poolt toimepandud kuritegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Ühtlasi ei ole maakohus otsuses oma seisukohti karistuse osas veenvalt põhjendanud. Kohtu poolt tehtud järeldused on paljuski oletuslikud ega põhine kohtuistungil uuritud tõenditel. Osundatud minetused on apellandi hinnangul käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses, seega kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15277 X.F-i Korženkovi süüditunnistamise osas KarS § 25 lg 2 – 113 järgi ja saata kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule.

10(16)

Süüdistatav leiab, et temale mõistetud karistus on liialt range ning ta palub tühistada Harju maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega mõista teda süüdi kannatanu kehalise väärkohtlemise eest ning mõista vastav karistus.

KOHTUISTUNG

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11(16)

tingimustes, kus prokurör kohtuvaidluse staadiumil loobus süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimisest tapmise toimepanemisena kannatanu üle 8-nda korruse rõduääre allaviskamise teel. Ülejäänud faktilised asjaolud - kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamine korteris, ei ole muutunud, seega ei väljunud maakohus süüdistuse piiridest kui andis süüdistatavate tegevusele juriidilise hinnangu, kvalifitseerides nende tegevust süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. 11.2 Apellantide etteheidete kohta A. Si kohtuarstliku ekspertiisi puudulikkuse suhtes, märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale käesolevas asjas, et ei saa väita, et ükski peksmisega tekitatud tervisekahjustus polnud eluohtlik. Nimelt märkis maakohus, et eksperdiarvamusest nähtuvalt oli A. Si surma põhjuseks massiivne pea, kaela, kehatüve, üla- ja alajäsemete tömp trauma hulgaliste koljuluude, alajäsemete luude ning roiete murdudega, peaaju põrutuskolletega kukla- ja otsmikusagarates, difuusse pehmekelmealuse verevalumiga, kopsude põrutusega, peensoolekinnisti rebendiga ja teiste vigastustega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus, vere aspiratsioon ja peaajuturse. Edasiselt asus maakohus seisukohale, et eksperdiarvamusega on leidnud tõendamist, et kannatanule tekitati peksmisega eluohtlikud tervisekahjustused - näokoljuluude murrud, eriti otsmikuluu sisserõhutus-terrassmurd koos kahe põrutus-rebimishaava ja põrutushaavaga otsmiku piirkonnas, roidemurrud ja kopsude põrutus. Eelnevast nähtuvalt on maakohus tuvastanud, millised eluohtlikud vigastused kannatanule peksmisega tekitati, ja näidanud ära tõendi, millele ta selliste järelduste tegemisel tugines. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kohtukolleegium märgib, et ka uue kohtuotsuse koostamisel maakohus enam kui veenvalt põhjendas oma hinnangut kohtuekspertiisi aktile ja selles sisaldunud järeldustele kui tõendile. Maakohus sedastas, et eksperdiarvamuse ja kohtus eksperdi ülekuulamisel tema poolt antud ütluste kohaselt olid kannatanul hulgalised koljuluu murrud ühes peaaju põrutuskolletega kukla ja otsmiku sagarates, põrutushaavad lõua all ja alalõualuu murrud, milliste vigastuste tekkimise kõrgusest kukkumise tagajärjel ekspert välistas. Koljuluu murrud, alalõualuu murrud, lõualuu põrutushaavad ja hulgalised roidemurrud ning kopsude põrutus on tekkinud paljudest löökidest tömpide esemetega, sealhulgas saabastatud jalgadega. Kannatanu otsmikul asetsenud sisserõhutusmurru tekkimise kukkumisel samuti ekspert välistas, kuna see on tekkinud mitme samasse kohta antud löögi tagajärjel. Lisaks eelpoolnimetatud eluohtlikele vigastustele oli kannatanul ka traumaatiline ja verekaotusšokk ning vere aspiratsioon (vere sissehingamine), millised olid tekkinud enne kukkumist. Ekspert avaldas kohtus, et A.S oli enne rõdult allakukkumist väga raskes seisundis, kuigi oli veel elus. Kokkuvõtteks maakohus on õigustatult ära märkinud, et eeltoodust tulenevalt on arusaamatu süüdistatavate järjekindel versioon nende poolt vaid tühiste, kergete kehavigastuste tekitamine jalgadele, kätele, puusale. Kohtukolleegium osundab, et selline kaitseversioon, kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades, ei ole ka eluliselt usutav. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohus selgitas ühtlasi sedagi, et kuna KarS § 118 p-s 1 sätestatud süüteokoosseis ei ole blanketne, ei eelda isiku süüditunnistamine selle sätte järgi viitamist Vabariigi X.F-i 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ konkreetsele sättele. Ülaltoodust tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et on põhjendamatud apellantide etteheited kohtuarstliku ekspertiisi akti ja selles tehtud järelduste väidetavale puudulikkusele.

Apellantide arvates kriminaalmenetluse normide oluliseks rikkumiseks on tõendite hindamisel ja kohtuotsuse motiveerimisel seaduses ettenähtud kriteeriumite eiramine - maakohus on otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult süüdistatavat õigustavad asjaolud käsitlemata. Apellandid leiavad, et maakohus on tõendeid hinnanud vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kahjuks. 12.1 Esmalt võtab kohtukolleegium seisukoha süüdistatavatest ja nende kaitsjatest apellantide väitel, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes põhjendamatult süüdistatavaid õigustavad asjaolud käsitlemata. Kohtukolleegium osundab, et kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks ehk põhjendamiskohustuse rikkumiseks käsitletakse olukorda, kus kohus jätab tähelepanuta uuritud tõendeid, hindab tõendeid selektiivselt, jätab tõendeid omavahel kõrvutamata. Kohtukolleegium selliseid rikkumisi maakohtu otsuses tuvastanud ei ole. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning neid omavaheliselt kõrvutanud. Kohtukolleegium samuti osundab, et apellatsioonides viidatakse just süüdistatavaid õigustavatele asjaoludele, mitte konkreetsetele tõenditele, mis väidetavalt jäid maakohtu poolt käsitlemata. Samuti Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtu otsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1). 12.2 Süüdistatavatest ja kaitsjatest apellandid leiavad, et käesolevas asjas ei ole kummutatud süüdistatavate väiteid selle kohta, et nad ei löönud kannatanut elutähtsatesse piirkondadesse. Kohtukolleegium eelnimetatud apellantide seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on leitud, et olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 10.2 ja nr 3-1-1-24-12, p 8). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate tegevusele hinnangu andmisel on maakohus nimetatud põhimõtet jälginud. Nimelt, maakohus on õigesti märkinud, et ei ole vaidlust, et süüdistatavate saabumisel A. Si korterisse ei olnud tal mingeid kehavigastusi. Kõik süüdistatavad tunnistasid maakohtus, et lõid kannatanut, kuid seda ainult vastu jalgu, käsi ja puusasid. Kõik süüdistatavad kirjeldasid nii enda, kui ka teiste kaassüüdistatavate poolt löökide tekitamist, üritades oma osapanust kannatanu peksmises vähendada, kuid kõik süüdistatavad tunnistasid kannatanu kurikaga löömist. Võttes kõiki süüdistatavaid võrdse vaatluse alla on objektiivselt tuvastatav, et A. Si peksmises osalesid kõik kolm üheaegselt ning selle peksmise tulemusena tekitati talle ülalviidatud eluohtlikud kehavigastused, milliste tekitamise mehhanismi on ekspert üksikasjalikult ja ammendavalt kirjeldanud. 12.3 Apellandi X.F-i Feštšenko apellatsioonis esitatud väide, et tema ei osalenudki kannatanu peksmises lõpuni, kuna peksmise lõpus viibis teises ruumis, ei anna alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Maakohtu istungil X.F-i Feštšenko poolt antud ütlustest nähtub (Kd V, lk 5354), et tema väljus toast, kus toimus peksmine selleks, et kontrollida kas välisuks on lukus, et „vaadata ega seal pole kedagi“. Ta hakkas tagasi tulema, kui talle vastu tulid Sergei Feštšenko ning X.F-i Korženkov, kes teatasid, et kannatanu on rõdult alla kukkunud. Kohtukolleegium osundab seejuures Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-1-1-97-04 , millest tuleneb, et „süüteo kaastäideviija võib olla (...) ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja: nt valvab, et keegi süüteo

13(16)

toimepanemisele vahele ei tuleks“. Sellest tulenevalt tegutses X.F-i Feštšenko ka korteri välisust kontrollides kaastäideviijana. Lisaks märgib kohtukolleegium, et X.F-i Feštšenko puudus toast ja seega ei viibinud A. Si juures vaid väga lühikese aja, mille jooksul tema jõudis toast välisukseni ning samal ajal kannatanu jõudis rõdule ja sellelt alla kukkuda. Süüdistatavatele ei inkrimineerita kannatanu rõdult alla viskamist, vaid pannakse süüks eluohtlike vigastuste tekitamist, seejuures süüdistatav X.F-i Feštšenko tunnistab enda poolt kurika kasutamist kannatanu löömisel ning võtab omaks, et üritas kannatanu käed selja taga siduda tema vastupanu murdmiseks. Sellest tulenevalt kohtukolleegium jõuab järeldusele, et X.F-i Feštšenko osales kannatanu peksmises võrdselt teiste süüdistatavatega. 12.4 Asudes seisukohale, et iga süüdistatava teopanus kannatanu peksmises on olnud võrdne ja oluline, jõudis maakohus ainuõigele järeldusele, et süüdistatavaid tuleb käsitleda kuriteo kaastäideviijatena. Käesoleva kaasuse puhul ei saa rääkida ka võimalikust kaastäideviija ekstsessist, kuna kõik kolm kasutasid kannatanu löömisel nii jalgu kui kurikat ning keegi süüdistatavatest ei ole kõrvale kaldunud esialgsest plaanist kannatanut peksta, mille jaoks kaasa oli võetud kurikas ning kõik süüdistatavad kandsid kindaid, eesmärgiga kannatanu korterisse sõrmejälgi mitte jätta. Kohtukolleegium samuti osundab, et teo kooskõlastamine täideviijate vahel ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele, vaid seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (RKKK nr 3-1-1-23-01; 3-1-1-97-04) 12.5 Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium ei nõustu ka A. Korženkovi kaitsja seisukohaga, et maakohtu otsusest ei nähtu piisavaid põhjendusi süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemise kohta. Maakohus on õigesti määratlenud süüdistatavate subjektiivse külje esinemist, lähtudes toimepandud kuriteo objektiivsetest ehk välistest tehioludest - S.Feštšenko, A.Feštšenko ja A.Korženkov läksid kolmekesi A.Si korterisse tema üle omakohut pidama, võttes selleks kaasa ka puidust pesapallikurika, mida tegelikkuses peksmise käigus ka kasutati. Maakohus asus õigele seisukohale, et juba kurika kaasavõtmine ja selle kasutamine mitte ainult vastu jalgu löömiseks, samuti käte ja jalgadega peksmine kolme isiku poolt rindkere, kaela ja pea piirkonda, millised on elutähtsad piirkonnad, näitab, et süüdistatavad pidasid võimalikuks mistahes tagajärge, sealhulgas ka kõige raskemat - surma. Nimetatud seisukoht riimub ka Riigikohtu varasema seisukohaga asjas nr 3-1-1-106-03, et intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe, möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis. Arvestades, et süüdistatavad kõik kasutasid ka pesapallikurikat ning objektiivselt on tõendatud, et sellega löödi korduvalt elutähtsatesse piirkondadesse, möönsid süüdistatavad mistahes tagajärje saabumist – ka kannatanu surma.

14(16)

karistusest natuke lühem. Maakohus samuti arvestas, et kuritegu jäi katse staadiumi, pandi toime tahtluse kõige kergema liigiga – kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatavate motiivid kuriteo toimepanemiseks ei anna alust neile karistustuse leevendamiseks. Õigusriigis peab olema omakohus välistatud, seega süüdistatavate poolt jõhkra kurteo toimepanemine ei saa olla mitte kuidagi õigustatud kannatanu eelneva arvatava õigusevastase käitumisega. Kohtukolleegium asub seisukohale, et võttes arvesse karistust raskendava asjaolu esinemist ning kergendavate asjaolude puudumist, samuti aga Sergei Feštšenko eelnevat kriminaalkorras karistatust ning eelpool viidatud karistuse mõistmise kohtupraktikat, väärib tähelepanu prokuröri apellatsioon. Kohtukolleegium leiab, et Sergei Feštšenkole peab olema mõistetud tapmise katse eest ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast rangem karistus. KarS § 113 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani, seega karistuse keskmine määr moodustab 10 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis pakutud karistuse määraga ning mõistab Sergei Feštšenkole KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest 11 aastat vangistust.

15(16)

ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab ringkonnaprokurör Ainar Koik’i apellatsiooni.

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Julia Katškovskaja

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.