lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-94-12

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 28.11.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-94-12
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
28.11.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2219
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

3-1-1-94-12 28. november 2012 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Valter Lillo vahistamine Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrus kriminaalasjas nr 1-11 -14026 Valter Lillo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonna-prokurör Tatjana Tamm 3. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a ja Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a määrused.

2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Karl Saavo Valter Lillole Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 57 (viiskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2011. a määrusega võeti Valter Lillo käesolevas kriminaalasjas vahi alla.
2.Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2011. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-6090 pöörati täitmisele V. Lillole sama kohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud kandmata vangistus 8 kuud ja 9 päeva. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus 21. oktoobri 2011.
3.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14. novembri 2011. a määrusega käesolevas kriminaalasjas tühistati V. Lillo suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, sest V. Lillole teises asjas mõistetud vangistus oli täitmisele pööratud.
4.Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsusega käesolevas kriminaalasjas tunnistati V. Lillo süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel liitis kohus mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 kuud 11 päeva vangistust (kohus sedastas, et 21. oktoobrist 2011 17. aprillini 2012 on V. Lillo

sellest karistusest 5 kuud 28 päeva ära kandnud) ja mõistis V. Lillole liitkaristuseks 2 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks määras kohus kohtuotsuse tegemise kuupäeva

18.aprilli 2012. Tõkendiga seonduvat maakohus otsuses ei käsitlenud.
5.25. mail 2012 esitas V. Lillo kaitsja Valli Murde Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja V. Lillo õigeksmõistmist.
6.22. mail 2012, s.o kaks päeva enne apellatsioonitähtaja möödumist esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu maakohtule taotluse V. Lillo vahistada. Taotluses märgiti, et kuna Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud karistuse kandmise aeg lõpeb 30. juunil 2012, tuleb V. Lillo käesolevas kriminaalasjas KrMS § 130 lg 41 alusel vahi alla võtta. V. Lillo puhul on jätkuvalt olemas KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalus - kuritegude jätkuva toimepaneku oht.
7.Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a määrusega võeti V. Lillo KrMS § 130 lg 41 alusel vahi alla. 7.1 Maakohus märkis, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. 18. aprilli 2012. a otsusega mõistis kohus V. Lillole KarS § 200 lg 1 järgi karistuseks vangistuse, lugedes selle kandmise algusajaks kohtuotsuse kuupäeva. Kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud vaja selle täitmist tõkendiga tagada, sest V. Lillo kandis reaalset vangistust. Käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus maakohtu 18. aprilli 2012. a otsus ei ole jõustunud, kuna kaitsja on esitanud apellatsiooni. Selleks, et tagada 18. aprilli 2012. a otsuse täitmine, tuleb V. Lillo suhtes kohaldada KrMS § 130 lg 41 alusel tõkendit vahistamine. 7.2 Vangistuse mõistmisel on kohtul võimalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes kohaldada vahistamist, otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma koheselt kohtuotsuse kuulutamisest või anda süüdistatavale võimalus minna karistust kandma KrMS § 414 lg-s 1 ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. V. Lillole anti Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a otsusega võimalus vältida reaalset vangistust ja teha selle asemel üldkasulikku tööd. V. Lillo ei teinud talle määratud üldkasulikust tööst ära ühtegi tundi, keeldudes üldkasulikku tööd tegemast, mistõttu pöörati karistus täitmisele. Lisaks sellele pani V. Lillo toime uue esimese astme kuriteo. Varem on V. Lillot kriminaalkorras karistatud kahel korral. Talle määratud katseaeg on uue kuriteo toimepanemise tõttu ebaõnnestunud. V. Lillot on korduvalt karistatud alkoholiseaduse järgi. Alkoholjoobes olles on ta toime pannud nii pisivargusi kui kuritegusid. Need asjaolud kogumis näitavad, et V. Lillo on käitunud vastutustundetult ega ole hoolinud talle mõistetud karistustest. Seetõttu pidas kohus 18. aprillil 2012 V. Lillole karistust mõistes vajalikuks saata ta kohe vangistust kandma. See on ainuke tõhus abinõu, mis välistab V. Lillo poolt uute kuritegude toimepanemise.
8.Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Lillo kaitsja V. Murde, kes taotles selle määruse tühistamist.
9.Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Vangistuse mõistmisel on kohtul võimalik täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes kohaldada vahistamist, otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma kohe kohtuotsuse kuulutamisest, või anda süüdistatavale võimalus minna karistust kandma KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras. V. Lillo on vaja saata kohe vangistust kandma. Maakohus on põhjendatult pidanud V. Lillo vahistamist vajalikuks, sest see on ainus tõhus abinõu uute kuritegude toimepanemise takistamiseks. Kaitsja argumendid, et V. Lillo kahetseb oma tegusid, lubab edaspidi õiguskuulekalt elada, suudab teha oma tegudest õigeid järeldusi ning muuta oma käitumist, samuti kindla elu- ja töökoha olemasolu ning riigi ees kohustuste täitmise soov ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud V. Lillo käitumist varasemate karistuste järgselt. Seda arvestades võib V. Lillo vabastamise korral jätkuvalt kuritegusid toime panna.

10.Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2012. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsus muutmata ja maakohtu otsuse peale esitatud V. Lillo kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 31. oktoobril 2012.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11.2. juulil 2012 esitas V. Lillo kaitsja V. Murde Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määruse peale määruskaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu määruste tühistamist ning V. Lillo vahi alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole kohtute hinnangud V. Lillo varasemale käitumisele õiglased ega põhjendatud, sest need ei arvesta süüdistatava suhtumist ja käitumist viimasel ajal. V. Lillot ei ole vangistuse kandmise ajal kordagi distsiplinaarkorras karistatud. V. Lillo täitis korralikult talle vanglas pandud kohustused ja läbis sotsiaalprogrammid. Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud vahistamise vajadust.
12.Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, et ringkonnakohtu määrus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning piisavalt põhistatud. Kaitsja määruskaebuse palub prokurör jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13.Ebatäpne on kohtute seisukoht, nagu annaks seadus süüdistatavat vangistusega karistanud kohtule õiguse otsustada, kas süüdistatav peab asuma mõistetud karistust kandma kohe kohtuotsuse kuulutamisest või KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras. See, kui kohus võtab või jätab süüdistatava kohtuotsuse tegemisel vahi alla, ei tähenda seda, et süüdistatav hakkaks kohtuotsuse kuulutamisest selle otsusega mõistetud vangistust kandma. Enne kohtuotsuse jõustumist on vahi alla võetud süüdistatav vahistatu VangS § 4 mõttes. Kinnipeetav ehk vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS § 2) võib temast saada alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Eelmärgitud terminoloogiline ebatäpsus ei mõjuta aga käesoleva asja sisulist lahendamist ehk vastamist küsimusele, kas V. Lillo

vahistati seaduslikul alusel või mitte.

14.KrMS § 130 lg 41, mille alusel maakohus V. Lillo vahistas, sätestab, et kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Osutatud sätte kehtestanud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (185 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas märgiti, et "[u]ues lõikes 41 sätestatakse kohtu õigus kohaldada tõkendina vahistamist süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vabaduses viibivale süüdistatavale, kellele sama kohtuotsusega mõistetakse reaalne vangistus. Uue lõike lisamine on vajalik, kuna olemasolev lõige 4 räägib kohtu alla antud süüdistatavast ja lõige 5 süüdimõistetust. Uus lõige 41 sätestab aga süüdistatava vahistamise aluse, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev otsus, mis ei ole veel jõustunud." (Vt viidatud seletuskirja punkt 3.6.) Seega näeb KrMS § 130 lg 41 ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades. Sellise vahistamisaluse kehtestamise põhiseaduslikuks aluseks on põhiseaduse § 20 p 1 esimene alternatiiv, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta isikult vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Sarnaselt KrMS § 130 lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab KrMS § 130 lg 41 kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta.
15.Vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes ei saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses.
16.Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on üldjuhul võimalik üksnes kohtuotsusega. Erandina, olukorras, kus KrMS § 130 lg-s 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist, võib kohus süüdistatava selle sätte alusel vahi alla võtta siiski ka määrusega pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist või kriminaalasja kõrgema astme kohtule edastamist. Vastasel juhul tekiks olukord, kus näiteks siis, kui apellatsioonitähtaja jooksul saab teatavaks süüdistatava kavatsus mõistetud vangistuse eest pakku minna, puuduks menetlejal võimalus seda takistada. Pärast kohtutoimiku saatmist ringkonnakohtule (KrMS § 324) läheb viimasele üle ka süüdistatava suhtes tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise pädevus ja maakohus enam süüdistatavat vahi alla võtta ei saa.
17.KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vabaduses viibiva süüdistatava vahistada selleks, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Seega on KrMS § 130 lg 41 alusel võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku. Eeltoodust tulenevalt peab kohus selleks, et isik KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada, ära näitama need faktilised asjaolud, millest järeldub, et süüdistatav võib asuda

kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p-d 22-23). Uute kuritegude toimepanemise oht ei ole samastatav vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohuga. Seetõttu ei saa süüdistatavat KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust jätta kohtuotsuse tegemisel vahi alla süüdistatav, kes on varasemas menetluses vahistatud KrMS § 130 lg 2 alusel uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

18.Käesolevas kriminaalasjas põhjendasid nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsustust V. Lillo vahistada üksnes sellega, et V. Lillo võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Nagu eelnevalt märgitud, saab vabaduses viibiva süüdistatava KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada üksnes süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks, mitte aga põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole V. Lillo puhul tuvastanud vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohtu kui KrMS § 130 lg 41 kohaldamise vältimatut eeldust. Seetõttu ei oleks kohtud tohtinud V. Lillot KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada.
19.V. Lillo vahistamise õiguslikuks aluseks ei saanud olla ka KrMS § 130 lg 2, millele ringkonnakohus muu hulgas viitas. Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus on tõesti üks KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalustest. Kuna KrMS § 130 lg-s 2 nimetatakse eeluurimiskohtuniku määruse kõrval ka kohtumäärust, tuleb ühtlasi asuda seisukohale, et lisaks kahtlustatava või süüdistatava vahistamisele kohtueelses menetluses on selle sätte alusel võimalik vahistada ka süüdistatav kohtumenetluses. KrMS § 130 lg 2 kohaselt eeldab isiku vahistamine selle sätte alusel erinevalt KrMS § 130 lg-st 41 - alati prokuratuuri vahistamistaotluse olemasolu. Vahistamistaotluse saab prokuratuur kohtumenetluses kohtule esitada aga üksnes kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa (KrMS § 304). Kohtul tuleb selline taotlus KrMS § 2761 kohaselt läbi vaadata kohtuistungil või taotluse lahendamiseks eraldi peetaval korraldaval istungil ja lahendada vastavalt KrMS § 276 lg-le 2 põhistatud kirjaliku määrusega. Kohtuotsusega ega otsuse teinud kohtu poolt pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist tehtava määrusega ei saa vabaduses viibivat süüdistatavat KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada. Sel juhul tuleb süüdistatava vahistamine kõne alla üksnes KrMS § 130 lg 41 alusel, s.o mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Kolleegium märgib, et kui pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa tekib prokuratuuril kahtlus, et vabaduses viibiv süüdistatav on pannud toime mõne uue kuriteo ja võib seda edaspidigi teha, on võimalik taotleda isiku vahistamist KrMS § 130 lg 2 alusel selle uue kuriteo kohta käivas kriminaalmenetluses.
20.Prokurör ei esitanud kohtule enne viimase nõupidamistuppa siirdumist taotlust V. Lillo vahistamiseks. Prokuratuuri vahistamistaotlus saadeti maakohtule alles pärast kohtuotsuse tegemist apellatsioonitähtaja

kestel.

Pärast

kohtuotsuse

tegemist

otsuse

teinud

kohtule

esitatud

vahistamistaotlusel ei saanud aga olla õiguslikku tähendust ja maakohus pidanuks jätma selle läbi vaatamata. Selline vahistamistaotlus ei saanud anda kohtutele õigust vahistada V. Lillo KrMS § 130 lg 2 alusel.

21.Eeltoodud põhjustel tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus V. Lillo vahistamise kohta

KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada. Kuna praeguseks on V. Lillo suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustanud ja V. Lillo ei viibi enam vahi all, vaid kannab talle mõistetud vangistust, ei kaasne kohtumääruste tühistamisega V. Lillo vabastamist.

22.V. Lillo määratud kaitsja Valli Murde esitas taotluse määrata tema poolt V. Lillo huvides Riigikohtule määruskaebuse esitamise eest OÜ-le Karl Saavo Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu summas 57 eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse koostamiseks ja edastamiseks 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 2 p-st 4 ja § 187 lg-st 1, jääb see menetluskulu riigi kanda. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.