Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Ilgar Džafarovi arvates võib kaevatavat kohtuotsust vaadata kui kohtu reaktsiooni omapära – mõistetud karistuse rangus on otseses sõltuvuses tema keeldumisega sõlmida teadvalt tema abikaasat varaliselt põhjendamatult koormav ja ahistav kokkulepe ja seda näiliselt oma ja oma perekonna huvides. Tegelikkuses jätaks aga selline kokkulepe Irina Džafarova koos väikelapsega, kes elavad Tallinnas piirkonnas, milline ei ole kaetud ühistranspordiga, olukorda, milline muudaks praktikas võimatuks isegi väikelapsega arsti juurde minemise. Mitte keegi peale Ilgar Džafarovi ei tea täpsemalt rahaliste vahendite päritolu Irina Džafarova nimele registreeritud auto ostuks ja miks kohus ja süüdistus ei pidanud ei tema ega ka abikaasa kohtuistungil antud ütlusi kohtu tähelepanu väärivaks jääb kohtuotsuse teksti lugejale nii motiivides kui sisus arusaamatuks. Kaevatav kohtuotsus on oma enamuses rajatud oletustele, on eiratud olemuslikult üldlevinud ja demokraatlikes riikides ainuõigeks peetavat süütuse presumptsiooni. KarS §83-2 kohaldamine on antud juhul seaduse nõuetega mitte vastuolus olev, kuid kohtul tulnuks sisuliselt lisakaristusena käsitletava laiendatud konfiskeerimise kohaldamist siiski kohaselt ja jälgitavalt motiveerida ja kindlasti mitte ainult mingisuguse pelga oletusega või tõdemusega, et Irina Džafarova ́l ei võinud sellist raha olla kogutud. Samal ajal tuleb meie arvates ka siiski tunnistada, et Eesti Vabariigis ei ole normi, mis loeks legaalseks sissetulekuks ainult pangasutuses hoitava raha või rahasumma, milline on deklareeritud tuludeklaratsioonis. Maakohus oli vaieldamatult teadvustatud tõsiasjast, et perekond Džafarov ́id on pärit teisest kultuuri- ja õigusruumist, mis ideaalis on olulises reglamenteeritum euroopalikest tõekspidamistest. Kohtuotsuses ei ole kohus arvestanud meie arvates vähimalgi määral karistuse eesmärkidega, vaid on kohaldanud karistuse, mis lisaks süüdimõistetule seab põhjendamatud piirangud ka süüdimõistetust varasemalt igapäevaselt sõltuvad isikud – tema raskesti(parandamatult) haige ja igapäevaselt kõrvalabi vajava ema ja abikaasa koos allaaastase väikelapsega. Muidugi, võime arvata, et Ilgar Džafarov oma kuritegeliku käitumisega on viinud oma perekonna ja teised temast sõltuvad isikud sellisesse olukorda ja ta oleks pidanud tagajärgedele enne mõtlema. Tõsi, aga kohtud on kutsutud mõistma õigust, karistuse mõistmine on ainult üks osa õiguse mõistmisest ja antud juhul on seadusandja andnud kohtule väga laiad võimalused mõistetava karistuse individualiseerimiseks, mis meie nägemuses ei ammendu mitte üksnes pelga süüdistusaktis tõdetu ümberkirjutamisega. Kahetsusväärselt on maakohus otsuse motiveerimisel eeldanud, et perekond Džafarovite materiaalne toimetulek ei saanud põhineda legaalsetel sissetulekutel ja selles osas maakohus sisuliselt motiveerimatult aktsepteeris tulemis meie arvates kohtukõlbmatu tõendina maksuspetsialisti arvamuse. Kaitsja rõhutab, et Ilgar Džafarov ́ile ja veel vähem Irina Džafarova ́le ei olnud esitatud süüdistust maksualase kuriteo toimepanemises. Maakohtul tulnuks kindlasti arvestada et õigusruumis, millisest on pärit perekond Džafarov ́id, on (ainu)otsustajaks perekonnapea - mees ja kui vara registreeriti Irina Džafarova nimele, siis on tegemist ka Irina Džafarova varaga ja seda ei tehtud kindlasti mitte selleks, et muuta võimatuks vara konfiskeerimist tulenevalt tulevikus võimalusest Ilgar Džafarov poolt konfiskeerimist lisakaristusena rakendamist võimaldava kuriteo toimepanemist. Maakohus jättis tähelepanuta kõik seonduva perekond Džafarovite püüdlustega omale kodu ja toimetulek rajada igati legaalse ärilise tegevuse alustamisega ja seda olulises osas laenuraha kasutades.

Kaevatav kohtuotsus oma olemuses on koostatud silmas pidades mitte niivõrd põhistatud eripreventsiooni, kuivõrd üldpreventiivseid eesmärke ilmselt ületähtsustades. Nõustugem, et eri – kui ka üldpreventiivsed eesmärgid on igas süüdimõistvas kohtuotsuses tähtsusega, kuid meie arvates kaevatava kohtuotsuse olemus on kõike muud kui tasakaalustatud ja põhjendatud lahend ja on hinnatav kui kriminaalrepressiooni primaarseks pidav. Harju Maakohtu kaevatav kohtuotsus oma sisult ja seda sisu põhjendama kutsutud kohtulikul asjaarutamisel uuritud tõenditest lähtuvalt oma ülesehituselt jäänud põhilises kohtu oletuseks. Kohtu siseveendumuse kujunemise kajastamise asemel on pidanud tähtsusega kirjutada ringi esitatud süüdistuse ja teinud pelgalt viiteid dokumentidele, millised kohtu kujutluses võiksid olla tähtsusega. Kohtuotsuse tekstist ei nähtu, et kohus oleks vähimalgi määral seadnud kahtluse alla süüdistuse nägemust asja tehiolude tähenduse osas, isegi kahtlemata vähimalgi määral perekond Džafarov ́ite varaga seondatavate süüdistuse toodud kontstruktsiooniliste hinnangute tõelevastavuses ja seades seejuures absoluudiks vastavalt vajadusele kas ühiskondliku huvi või sellise huvi puudumise, unustades aga inimese(d), keda langetatav kohtuotsus otseselt mõjutab. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine tinglikult seostatavale ja seejuures ilmselt tendentslikule teabele ja seda püüdes lahti kirjutada ainult süüdistaja (süüdistavast) loogikast tulenevalt, on olemuslikult lubamatu, sest tegemist on paremal juhul kohtuotsuse koostaja oletusega ja seda eriti juhtudel kui süüdistuse poolt on jäetud rakendamata kõik seadusega lubatud viisid tõendite kinnistamiseks. Harju Maakohtu kohtuotsuses ilmnevad eelkõige olulised protsessuaalsed puuded ühendatult materiaalõiguse tõlgendamise ja kohaldamisega, millised lõppkokkuvõttes tingisid Ilgar Džafarov karistamise asja tehiolusid arvestades ebamõistlikult range karistusega, ühendatult lisakaristuse kohaldamise äärmise küsitavusega. Käesolevas apellatsioonis tõstatatud puuded kaevatavas kohtuotsuses on põhimõttelist laadi puueteks ja saavad olla tõlgendatavad puuetena protsessiseaduse, eelkõige KrMS § 311-313, tähenduses ja seda ühendatult kohtu arvestatavate väärtõlgendustega materiaalõiguse kohaldamisel. Juhindudes KrMS § 321, 338 ja § 340 lg.1, lg.2 p.4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 14.septembri 2012.a. kohtuotsus Ilgar Džafarov ́ile mõistetud karistuse ja lisakaristuse – vara laiendatud konfiskeerimise osas ja teha asjas tühistatud osas uus otsus.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kolleegium osundab, et maakohtu otsuses on olemas otsuse identifitseerimist võimaldav sissejuhatus, samuti on otsuse põhiosas ära toodud asjaolud, millised kohus luges tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines , kusjuures maakohus on olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik. Samuti on otsuses ka resolutiivosa, kus on kajastatud kohtu järeldused ja esitatud KrMS § 313 ettenähtu. Kohtukolleegium ei tuvastanud kaitsja poolt viidatud osas kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et süüdistataval perekonna ja ülalpidamiskohustuse olemasolu ei ole sellisteks erandlikeks asjaoludeks, mis annaksid aluse süüdistatava karistusest tingimisi vabastamiseks. Kolleegium leiab, et ka süüdistatava isiku osas ei ole selliseid märkimisväärseid erisusi, mis annaksid aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Riigikohus on korduvalt ka sedastanud, et lühiajalise, nn šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt. Seega on kõigepealt vaja tuvastada süüdlase karistusest tingimisi vabastamise seaduslikud alused, alles siis saab hakata vaagima nn. šokivangistuse määramist. Antud juhul maakohus ega apellatsiooni ja materjalide alusel ka ringkonnakohus ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse süüdlase karistusest tingimisi vabastamiseks. Seega ei kuulu rahuldamisele ka esitatud taotlus I.Džafarovile nn. šokivangistuse mõistmiseks.

võimaldanud soetada 14 000 eurot maksvat sõidukit. Süüdistatav ega kolmas isik ei ole tõendanud, et nad on soetanud sõiduki õiguspäraselt saadud vahendite arvelt. Tõendamist on leidnud, et 2011 aasta oktoobris ostetud ja otsuse tegemisel kolmandale isikule kuuluv sõiduauto Land Rover Freelander 2 on omandatud olulisel osas süüdistatava Ilgar Džafarovi poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud tulu arvel ning KarS § 832 lg 2 p 1 alusel seega seaduslikult konfiskeeritud. Apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu tõenditele tuginevaid järeldusi ei kummuta ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Pavel Gontšarov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.