Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
21. november 2012, Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-10-3561
Kohtukoosseis
Paavo Randma, Mati Kartau, Maarika Kuusk
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 05. novembri 2012 määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Aleksei Maksimovi ja tema kaitsja Sirje Musta (Must) määruskaebused
Juhindudes KrMS § 377 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätta Tartu Maakohtu 05. novembri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Aleksei Maksimovi ja tema kaitsja Sirje Musta määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
Asjaolud Ida-Viru Maakohtu 27.12.2002 otsusega tunnistati Aleksei Maksimov süüdi KrK § 101 p 1,3 § 17 lg 4 – 144 lg 1, § 142 lg 1, § 140 lg 1 ja § 124 – 3 lg 1 järgi ning karistati liitkaristusega 15 aastat vangistust. Karistuse kandmise algust arvestatakse alates 15.06.2001. Tartu Maakohtu 21.10.2010 määrusega (jõustus Tartu Ringkonnakohtu 20.07.2010 määrusega) jäeti A. Maksimov vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Tartu Maakohtu 28.07.2011 määrusega (jõustus Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2011 määrusega) jäeti A. Maksimov vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. A. Maksimovi karistusaja algus on 15.06.2001 ja lõpp 14.06.2016.
Esimese astme kohtu määruse sisu Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu ja kaitsja ning tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid ja täiendavalt esitatud dokumente, leidis, et A. Maksimov tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus märkis, et süüdimõistetu on käesolevaks ajaks muuhulgas esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Seega on olemas KarS § 76 lg 2 p-st 2 tulenev formaalne alus süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Kuid asjaolu, et seadusandja on ette näinud vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimaluse, ei tähenda seda, et kõik süüdimõistetud peavadki ennetähtaegselt vabanema. Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks peavad olema erandlikud põhjused ning reeglina kuulub isikule mõistetud karistus ärakandmisele tervikuna. Kohtu arvates ei võimalda kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu isik A. Maksimovit vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. KarS § 76 lg-s 3 on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise aluseks olevate asjaoludena esimesena nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Sellest tulenevalt ei ole välistatud süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine jätmine ka üksnes kuriteo raskusest tulenevalt A. Maksimovi isiklikus toimikust olevast karistusregistri teatisest ja kohtulahenditest nähtuvalt on teda kriminaalkorras karistatud ainult ühel korral, millist karistust ta käesoleval ajal kannabki. Samas on A. Maksimovit karistatud mitme erineva kuriteo toimepanemise eest, sh väga raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest (tapmine raskendavatel asjaoludel, s.o käesoleval ajal mõrv). Ida-Viru Maakohtu 27.12.2002 otsuse kohaselt võttis A. Maksimov koos kaassüüdistatavatega kannatanu pantvangi viies ta selleks eelnevalt välja valitud ruumi. Mõne aja pärast panid nad kannatanu autosse ja sõidutasid ta sohu veekogu äärde, kus viskasid kannatanu vette, kus kannatanu uppus. Uppumise kindlustamiseks sidusid süüdistatavad kannatanu käed enne vette tõukamist nööriga kinni ja sidusid nööri külge metallist ketta. Seega on A. Maksimov tegutsenud väga sihikindlalt ja külmavereliselt. Sellise isiku karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegset vabastamist enam kui 3,5 aastat enne karistusaja lõppu ei pidanud kohus põhjendatuks. Peale selle on A. Maksimov toime pannud ka rea muid kuritegusid (väljapressimine, röövimine, vara tahtliku hävitamise organiseerimine), mida ei saa samuti pidada vähese raskusastmega kuritegudeks. Seega on A. Maksimov teatud eluperioodil tegutsenud kuritegelikult väga aktiivselt. A. Maksimovit iseloomustab positiivselt asjaolu, et käeoleval ajal tal kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Osalemine karistuse kandmise ajal majandustöödes ja koolituses on samuti A. Maksimovit positiivselt iseloomustavad asjaolud. Vangla hinnangul on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus A. Maksimovi puhul väike. Kuid eeltoodu ei kaalu üles kuriteo raskusest tulenevat vajadust karistust edasi kanda. Kohtu arvates on kõnekas fakt, et erinevalt paljudest teistest süüdimõistetutest vältis A. Maksimov kohtuistungil hinnangu andmisest oma teole ja karistuse põhjendatusele. Juba varasemates kohtumäärustes (Tartu Maakohtu 21.06.2010 ja 28.07.2011 määrus) on märgitud, et A. Maksimov on ilmutanud toimepandud kuritegude suhtes ennastõigustavat hoiakut. Kohtu arvates tegi A. Maksimovi käitumine kohtuistungil usutavaks ka käesoleva menetluse tarbeks antud vangla iseloomustuses märgitu, et A. Maksimov ei ole oma käitumisest järeldusi teinud. Tegemist ei ole iseloomustuse koostanud vanglaametniku noorusest või kogenematusest tuleneva eksliku hinnanguga, nagu leidis kohtuistungil A. Maksimov. Kohus leidis, et olukorras, kus A. Maksimov ei ole suuteline enda poolt toimepandud kuritegudele andma hukkamõistvat hinnangut, ei ole mõistetud karistus veel oma eesmärke täitnud. Ekslik on kaitsja kohtuistungil avaldatud seisukoht, et käesolev menetlus on A. Maksimovi
vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamiseks viimane võimalus. Selline seisukoht ei tulene seadusest ja selleks ei anna alust ka varasemate kohtumääruste sisu. VangS § 76 lg 3 kohaselt esitab vangla süüdimõistetu toimiku kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks pikemat või lühemat tähtaega. Üksnes KarS § 76 lg 21 näeb ette vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamiseks ühe ajalise piirangu. Nii on KarS § 76 lg-s 21 sätestatud, et katseajaga tingimisi enne tähtaega ei vabastata süüdimõistetud isikut, keda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega ja kellel on jäänud mõistetud karistusajast kanda vähem kui kaks kuud. A. Maksimovi karistusaeg võimaldab tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise asja kohtul läbi vaadata edaspidigi ja seda isegi korduvalt. Määruskaebustes esitatud taotluste sisu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Maksimovi kaitsja S. Must, kes palub tühistada Tartu Maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada A. Maksimov vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kaitsja leiab, et maakohtu määruses on põhjendamatult jäetud arvestamata A. Maksimovile antud hinnang, mille kohaselt on tema puhul nii vägivaldse kui mittevägivaldse teo toimepanemise risk kahe aasta jooksul 7%, mis on piisavalt väike protsent. Kohus pidanuks arvestama vangla ja vanglaametnike arvamust, sest vastasel juhul ei oleks kinnipeetava iseloomustuse koostamisel ennetähtaegse vabastamise taotlemisel praktilist mõtet. Tartu Maakohus on lugenud positiivseks asjaoluks, et A. Maksimovil on vabanedes kindel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. Samas on kohus leidnud, et need ei ole piisavaks aluseks tema ennetähtaegsel vabastamisel. Kaitsja leiab, et taoline seisukoht ei ole piisavalt motiveeritud. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud, et A. Maksimovil puuduvad distsiplinaarkaristused. A. Maksimovil on vabanemisel kindel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus, mis tema tagasiaitamisel ühiskonda ja õiguskuuleka elu jätkamisel on oluliseks abiks. Kaitsja ei ole rahul sellegagi, et ennetähtaegne vabastamine riivaks ühiskonna õiglustunnet ning ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkide ja põhimõtetega. Seadusandja on loonud ennetähtaegse vabanemise võimaluse ning isikul, kes täidab vastavad tingimused, on õiguspärane ootus seda võimalust kasutada. Vangistuses oldud aeg on olnud piisav, et kinnipeetav oleks ümber hinnanud oma väärtushinnangud, mõtteviisi ja käitumise. Kohus on asunud vastupidisele seisukohale, mis on oma olemuselt oletuslik ning arusaamatuks jääb, millistel asjaoludele tuginetakse. Mõistetud karistus on piisavalt pikk, et lugeda eesmärgid täidetuks. Tartu Maakohtu argument on seegi, et kinnipeetava karistusaeg võimaldab kohtul tema teda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist kaaluda ka edaspidi. Selline seisukoht ei ole motiveeritud ning on arusaamatu. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ka A. Maksimov, kes taotleb enda ennetähtaegset vabastamist. Kui ringkonnakohus leiab, et kinnipeetava puhul oleks otstarbekam elektroonilise valve kohaldamine, nõustub ta selle kohaldamisega. Ta leiab, et prokuröri seisukoht oli formaalne, samuti ei ole ta rahul sellega, et kohtunik on nimetanud teda ohtlikuks. Kui ta kannab juba teist aastat karistust koos mitme endise kohtunikuga ja ka töötab ühega nendest majandustöödel, siis miks peetakse teda kõrgohtlikuks?
Määruskaebuse esitaja ei ole rahul sellegagi, et nii kohtunik kui prokurör väidavad, et ta ei tunnista oma tegude põhjusi. Ta lisas määruskaebusele venekeelse tunnistaja avalduse, mis määruskaebuse esitaja on lisanud kinnitamaks, et politsei kasutab omavoli ja prokuratuur vaikib. Ühtlasi nõustub määruskaebuse esitaja professor Jaan Sootaku arvamusega, mille kohaselt üle 6-7 aasta pikkune vangistus ei täida oma eesmärki, vaid kinnipeetav harjub oma olukorraga.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
Paavo Randma
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.