1-12-4741/31 - Tartu Ringkonnakohus

KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Roman Gorodivskilt menetluskulu, s.o kaitsjatasu advokaat Marko Paabumetsa poolt osutatud õigusabi eest, 384 eurot riigituludesse. Roman Gorodivskil tasuda väljamõistetud summa 384 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Roman Gorodivski 1-12-4741 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 20.novembril 2012. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21.novembrist 2012. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 21.novembrist 2012. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus tunnistas R. Gorodivski süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust ning KarS § 275 järgi mõistes karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning R. Gorodivski liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 02.04.2008 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 8 aasta ja 15 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti kohtuotsuste kogumi eest 9 aastat ja 15 päeva vangistust. Karistusaja alguseks arvestati 06.08.2012. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti sama otsusega R. Gorodivskilt välja 973 eurot ja 05 senti riigituludesse menetluskulude katteks. R. Gorodivskit süüdistatakse selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 14.12.2011 kella 10.30 ajal Tartu Vangla eelvangistushoone 3. osakonna kambris nr 1090, kasutas füüsilist vägivalda ametikohustusi täitvate vanemvalvur S.K. ja valvur J.A. suhtes. Vanemvalvur S.K. andis süüdistatavale R. Gorodivskile korralduse asjad kokku panna seoses tema ümberpaigutamisega teise kambrisse ning valvur J.A. ja valvur M.L. olid vanemvalvur S.K. i abistamas süüdistatava ümberpaigutamisel. Antud tegevused on käsitletavad ametikohustusena, mida vanemvalvur S.K. , valvur J.A. ja valvur M.L. kuriteo toimepanemise ajal teostasid. Süüdistatav R. Gorodivski keeldus oma asju kokku pakkimast, ägestus ning lõi S.K. ühe korra käega pea piirkonda ja J.A. ühe korra jalaga sääre piirkonda, tekitades löömisega S.K. füüsilist valu ning J.A. füüsilist valu ning tervisekahjustuse – vasaku jalasääre pinnal 1x1,5 cm pindmise nahahaava. Sellega pani süüdistatav toime vägivalla vanemvalvur S.K. ja valvur J.A. suhtes. Sellega pani R. Gorodivski süüdistuse kohaselt toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemise seoses tema ametikohutuste täitmisega. Samuti süüdistatakse R. Gorodivskit selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 14.12.2011, vahetult peale 10:30 Tartu Vangla eelvangistushoone 3. osakonna

kambris nr 1090 ametikohustusi täitvate vanemvalvur S.K. ja valvur J.A. suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, eelvangistushoone 3. osakonna koridoris solvas ametikohustusi täitvat J.A. . öeldes J.A. „idi nahhui suka“, solvates sellega J.A. au ja väärikust. Sellega pani R. Gorodivski süüdistuse kohaselt toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Maakohtu otsuse kohaselt R. Gorodivski talle esitatud süüdistuses ennast süüdi ei tunnistanud, keeldus ütluste andmisest kohtus ja ei ole ütlusi andnud ka kohtueelses menetluses. Maakohus tõi otsuses välja kannatanu S.K. ja kannatanu J.A. ning tunnistajate V.Ž. , M.L. u, I.S. , S.N. ütlused. Maakohtu otsuse kohaselt tõendavad kannatanute S.K. ja J.A. ning tunnistajate M.L. ja V.Ž. ütlused kuriteo toimepanemise aega, kohta ja asjaolusid ning suulisi tõendeid toetavad dokumentaalsed tõendid. Maakohus ei tuvastatud kannatanute ütlustes vastuolusid. Kannatanute S.K. ja J.A. ütlusi toetavad maakohtu hinnangul teised tõendid: tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid, samuti on kannatanute ja tunnistajate ütlused kooskõlas. Tunnistaja S.K. ütlused tõendavad maakohtu otsuse kohaselt R. Gorodivski kambris toimunud intsidenti, kus kinnipeetav hakkab vastu valvuritele, tekitades osutatud vastupanuga füüsilist valu vanemvalvur S.K. , lüües teda näo piirkonda. Samuti tõendavad S.K. ütlused seda, et toimunud intsidendi käigus lõi süüdistatava valvur J.A. jalaga. Maakohtu otsuse kohaselt esitasid S.K. ja J.A. Tartu vangla direktorile ettekanded nr 4006 ja 406A 14.12.2011 (tl 53, 59), mis tõendavad füüsilise vägivalla kasutamise põhjust. R. Gorodivski ei allunud S.K. korraldavatele korraldustele ja kasutas vägivalda kahe valvuri suhtes. S.K. sai ettekande kohaselt 14.012.2011 korralduse, et kinnipeetav R. Gorodivski tuleb paigutada teise kambrisse, kuid kinnipeetav korraldustele ei allunud. Kinnipeetavale selgitati korduvalt, et kui viimane vabatahtlikult asju ei paki ja teise kambrisse ei suundu, siis tehakse seda jõuga. Kui R. Gorodivski teise kambrisse ümberpaigutamiseks sisenesid valvurid kambrisse 1090 kolmekesi (S.K. , J.A. ja M.L. ) osutas R. Gorodivski vastupanu, võttes sisse ründe asendi. Ründeasendisse minnes tõusis R. Gorodivski istumast püstiasendisse. Tõusmise ja käte tõstmisega lõi ta käega kannatanut S.K. näo piirkonda ning seejärel jalaga kannatanut J.A. jala pihta. Mõlemad kannatanud tundsid seejuures füüsilist valu. J.A. vigastused tuvastati meditsiiniosakonnas. Vigastuste olemasolu tõendab Tartu Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe Katrin Gornischeffi ettekanne (tl 60). 14.12.2011 kell 10:40 fikseeriti valvur J.A. vasaku jala sääre keskmisel eesmisel pinnal umbes 1x1,5 cm pindmine haav. Tõendid ei tekita kahtlust J.A. vigastuse olemasolus. J.A. jalal tuvastatud vigastus on otseses põhjuslikus seoses süüdistava R. Gorodivski jalalöögiga ning tekkinud selle tagajärjel. Maakohus märkis, et vastupanu mahasurumiseks suruti kinnipeetav pikali ning käed pandi raudu. Ohjeldusmeetme kasutamist kinnipeetav R. Gorodivski suhtes tõendab ohjeldusmeetmete kasutamise akt (tl 54), millest nähtub, et ohjeldusmeetmed pandi kannatanule peale 10:30 ja võeti ära kell 10:35. Asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud kuriteo toimepanemise koht ja aega ning R. Gorodivskile ohjeldusmeetme kasutamist (tl 55 – 58). Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel on vaadeldud Tartu Vangla videosüsteemi eelvangistushoone kolmanda kaamera videosalvestusest. Videosalvestuselt on näha, et valvurid avavad ukse, V.Ž. jääb avatud ukse juurde. Hiljem tuuakse R. Gorodivski koridori ning pannakse koridoris vastu oma kambri ust seina äärde ootele. Pärast liiguvad valvurid koos R. Gorodivskiga eelvangistushoonest välja. Mingisuguseid esemeid R. Gorodivskil käes ei olnud, kuna tema suhtes oli kasutatud ohjeldusmeetmeid. Ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus tõendab süüdistatava aktiivsust vastupanu osutamisel. Kannatanu valvur J.A. ütlused tõendavad maakohtu hinnangul 14.12.2011 Tartu Vanglas aset leidnud intsidenti seoses sellega, et kinnipeetav R. Gorodivski kasutas vägivalda vanemvalvur S.K. ja valvur J.A. suhtes, kui viimased täitsid ametikohustusi ja toimetasid süüdistatava ühest kambrist teise. Süüdistatav valvurite korraldustele ei allunud, peale korduvaid palveid asjad pakkida ja teise kambrisse suunduda, kutsuti appi valvur M.L. ja siseneti kinnipeetava kambrisse. Seejärel võttis kinnipeetav sisse ründe asendi, tõstis käed üles, tabades S.K. i näo

piirkoda ja tekitades füüsilist valu ning lüües J.A. jalaga, põhjustas viimasele pindmise kergelt veritseva haava. Kannatanu ütlusi toetab Tartu Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe ettekanne, millest nähtub, et 14.12.2011 kell 10.40 käis Tartu Vangla valvur J.A. fikseeriti vasaku jala sääre keskmisel eesmisel pinnal umbes 1x1,5 cm pindmine haav. Kannatanu J.A. ütlusi toetab maakohtu hinnangul ka Tartu Vangla direktorile koostatud ettekanne nr 4006A, kus kannatanu kirjeldab juhtunut. Maakohus leidis, et kannatanute S.K. ja J.A. ütlusi toetavad tunnistajate M.L. ja V.Ž. ütlused. Tunnistaja M.L. kinnitab, et 14.12.2011 leidis Tartu Vanglas kinnipeetav R. Gorodivskii kambris intsident, kus kinnipeetav osutas füüsilist vastupanu ametikohustusi täitnud valvurite suhtes. Tunnistaja kinnitab, et peale korduvaid palveid pakkida asjad ja suunduda teise kambrisse sisenesid, tema, S.K. ja J.A. kinnipeetav R. Gorodivski kambrisse, misjärel kinnipeetav võttis sisse ründe asendi. Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta, kas keegi viga sai, kuna ta keskendus ründele. M.L. u ütlused ei välista J.A. ja S.K. R. Gorodivski poolt valu ja vigastuse tekitamist eelpool kirjeldatud viisil. Tunnistaja V.Ž. nägi kuidas kinnipeetav oli võetud haardesse ja kambrist välja toodud. Maakohtu hinnangul toetavad tunnistaja ütlused kannatanute ja tunnistaja M.L. u ütlusi ohjeldusmeetmete kasutamisest. Maakohtu otsuse kohaselt paiknesid tunnistajad I.S. ja S.N. R. Gorodivski teise kambrisse ümberpaigutamise ajal kambris 1086, mis asub sektoris koridori lõpus. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt oli neil R. Gorodivskiga lühike vestlus vahetult peale toimunud intsidenti. Nad rääkisid sellest, kuhu R. Gorodivski viiakse ning samuti vesteldi poetellimusest. R. Gorodivski ei ole neile rääkinud tema kambris nr 1090 toimunud sündmustest. Seega ei ole tunnistajad I.S. ja S.N. teadlikud kuriteosündmustest ning kambrite asukoha ja paiknemise tõttu ei olnud neil võimalik sündmusi näha ega tajuda. Tunnistaja S.N. ütlusi, et R. Gorodivski pakkis ise oma asjad kambris kokku ja käis mitu korda tema kambri eest mööda, ei toeta teised tõendid. Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel on Tartu Vangla videosalvestiselt näha, et kinnipeetav R. Gorodivski viidi sektsioonist välja ohjeldusmeetmeid kasutades ning tal ei olnud asju käes. Tal puudus võimalus mitu korda I.S. ja S.N. kambri eest mööda käimiseks. Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt, et tunnistajate S.N. teistest tõenditest erinevad ütlused on mitteusaldusväärsed. Maakohtu hinnangul on R. Gorodivski tegu toime pandud otsese tahtlusega. Maakohus märkis, et KarS § 274 süüteokoosseis on täidetud, kui süüdistatav paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohtu otsuse kohaselt täitsid 14.12.2011 Tartu Vangla valvurid S.K. ja J.A. ametikohustusi. Töötades vangla valvuritena oli neil mõlemal pädevus teostada avalikku võimu tööülesannete täitmisel ning kannatanud on võimuesindajad KarS § 288 lg 1 tähenduses. Maakohus märkis, et S.K. sai korralduse ümber paigutada kinnipeetav R. Gorodivski ning kuna viimane korraldusele ei allunud, palus S.K. abi, mille tulemusena paigutasid R. Gorodivskit ühest kambrist teise kolm ametnikku: S.K. , J.A. ja M.L. . Eeltoodust tulenevalt pani R. Gorodivski maakohtu hinnangul toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. võimuesindaja või avalikku korda kaitsva isiku suhtes vägivalla kasutamise seoses ametikohustuse täitmisega. Maakohus leidis, et kannatanu J.A. ütlused tõendavad, et hetkel, mil kinnipeetav R. Gorodivskil olid käed raudu pandud, ta oli kambrist välja toodud, teda seina ääres kinni hoiti ning J.A. teda rahustada püüdis, kasutas süüdistatav valvuri suhtes solvavat väljendit. Süüdistatav käitus taoliselt pärast seda, kui tal tuli alluda vanglaametniku antud korraldustele, mille käigus kasutati ohjeldusmeetmeid ning kannatanu J.A. tundis ennast solvatuna. Tunnistaja M.L. u ütlused toetavad maakohtu hinnangul kannatanu J.A. ütlusi. M.L. kinnitab, et süüdistatav R. Gorodivski kasutas valvur J.A. suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Kinnipeetava ümberpaigutamisel ühest kambrist teise ning korraldusele mitte allumise korral jõu kasutamisel täitis valvur J.A. ametikohustusi. Seoses ametikohustuste täitmisega, kasutas

ta süüdistatava suhtes ohjeldusmeetmeid. Samal ajal kasutas ka R. Gorodivski valvuri J.A. suhtes solvavat väljendit. Maakohtu hinnangul on R. Gorodivski tegu toime pandud otsese tahtlusega. Maakohus märkis, et KarS § 275 järgi on süüteokoosseis täidetud, kui süüdistatav paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt pani R. Gorodivski maakohtu hinnangul toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. võimuesindaja solvamise seoses ametikohustuste täitmisega. Maakohus ei tuvastanud süüdistataval KarS § 57 lg 1 ettenähtud karistust kergendavaid ja KarS § 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid. Maakohus märkis, et R. Gorodivskit on kriminaalkorras karistatud 6 korral, teda on varasemalt korduvalt karistatud KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel varguste eest. Kohtuotsuse tegemise ajal kannab ta karistust viimase, 02.04.2008 Tartu Maakohtu otsuse järgi, millega mõisteti KarS § 114 p-de 1, 2 ja KarS § 404 KarS § 63 lg 1 alusel 14 aastat vangistust ning arutatava süüdistusega laieneb R. Gorodivski kuritegudega kahjustatud õigushüvede ring veelgi. Maakohus tõi välja, et R. Gorodivskil on karistuse kandmise ajal seitse kehtivat ja kaks aegunud distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristused on määratud kambris tubakatoodete hoidmise, vanglaametnike solvamise, kinnipeetavale mittekuuluvate esemete omamise, tööst keeldumise ning solvamise ja ähvardamise eest. Maakohus viitas sellele, et R. Gorodivski on vangla iseloomustuse kohaselt ametnikele ohtlik, tema käitumine on ettearvamatu ja ametnikke otseselt ohtu seadev ning teda iseloomustab üleolev suhtumine vangla korraldustesse, sotsiaalprogrammidesse ja üldiselt tema elu puudutavatesse valdkondadesse (tl 62). Apellatsioonides esitatud taotluste sisu R. Gorodivski kaitsja apellatsioon R. Gorodivski kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Gorodivski õigeksmõistmist esitatud süüdistuses. Apellandi hinnangul on maakohus valesti hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ning vääralt kohaldanud menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme. Apellatsiooni kohaselt R. Gorodivski end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Apellant on seisukohal, et kannatanute ja tunnistajate 06.08.2012 kohtuistungil antud ütlustes esineb mitmeid vastuolusid. Apellandi hinnangul ei ole kannatanute ja tunnistajate ütluste pinnalt võimalik üheselt määrata isikute ringi, kes viibisid intsidendi toimumise ajal sündmuskohal. Ühtlasi on kannatanud andnud 06.08.2012 toimunud kohtuistungil tunnistajast erinevaid ütlusi seoses vahetult enne intsidenti kambris viibinud isikute asetsemise osas. Apellatsiooni kohaselt ilmnevad kannatanute ja tunnistajate ütlustes märkimisväärsed vastuolud väidetava füüsilise vastupanu osutamise osas ametikohustusi täitnud vanglaametnike suhtes. Kannatanud ja tunnistaja kirjeldavad erineval viisil süüdistatava poolt väidetavat lööki/liigutust. Kannatanud näitavad nn päikese tervitamise liigutust, tunnistaja M.L. aga annab ütlusi selle kohta, et kinnipeetav võttis sisse poksi asendi. Ühtlasi on tunnistaja M.L. andnud ütlusi selle kohta, et olukorras, kus kinnipeetav võttis sisse poksiasendi, ründas ta koheselt R. Gorodivskit. Tunnistaja M.L. ütluste pinnalt on apellandi hinnangul kahtluse all süüdistatava poolt löögi realiseerumine üldse, kuivõrd M.L. ründas süüdistatavat, kui süüdistatav oli ründeasendi sisse võtnud, mistõttu mingisugust süüdistatava poolset lööki ei saanud olla. Apellatsiooni kohaselt kinnitavad löögi reaalset realiseerumist üksnes kannatanud. Samuti on tunnistaja V.Ž. kohtuistungil antud ütlustest ilmnenud, et R. Gorodivski tuli kambrist välja täiesti rahulikult ja mingisugust vastuhakku ei ilmnenud. Tunnistaja M.L. ütlused kinnitavad apellandi hinnangul V.Ž. ütlusi, et R. Gorodivski väljus kambrist

rahulikult. Apellatsiooni kohaselt ei nähtu ka videosalvestuselt süüdistatava poolt vägivalla kasutamist vanglaametnike suhtes, mistõttu ei saa videosalvestus tõendada KarS § 274 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemise kohta ja aega, vaid üksnes ohjeldusmeetme kasutamist kinnipeetava suhtes. Apellant leiab ka, et tunnistajate ütlused ei kinnita kannatanutel intsidendi käigus tekkinud vigastuste olemasolu, vaid vigastustele on viidanud üksnes kannatanud ise. Apellatsiooni kohaselt väidab J.A. , et kinnipeetav lõi teda jalaga ning valu tundis kannatanu siis kui R. Gorodivskil käed olid raudu pandud. Apellandi hinnangul jääb arusaamatuks, kuidas kannatanu sai tunda löögist tulenevalt valu alles pärast kinnipeetavale käeraudade paigaldamist, kuivõrd valuaisting peaks üldjuhul ilmnema vahetult peale traumat ning kuidas sai nimetatud löök jala pihta üldse toimuda, kui M.L. tormas ründeasendis R. Gorodivskile kallale. Apellant on seisukohal, et tegemist on kannatanute poolt ebausaldusväärsete ütlustega, millel puudub igasugune tõenduslik külg. Apellatsiooni kohaselt on käesoleva kohtuasja raames leidnud tõendamist, et kannatanute, tunnistaja M.L. u ja süüdistatava vahel leidis aset nn rüselus, kuivõrd vanglaametnikud tundsid end ohustatult kinnipeetava poolsest liigutusest. Asjaosaliste kirjeldatud rüseluse käigus võisid apellandi hinnangul tekkida marrastused, kuid nimetatud asjaolu ei tõenda, et need oleksid tekitatud süüdistatava poolt, seda enam, et tõendamist ei ole leidnud kannatanute poolsed väited süüdistava poolsete löökide osas. Lähtuvalt eeltoodud põhjendusest on apellant seisukohal, et J.A. tuvastanud vigastus ei ole põhjuslikuks seoses süüdistatava R. Gorodivski väidetava jalalöögiga. Vägivalla kasutamise põhjust tõendavad apellatsiooni kohaselt üksnes kannatanute ettekanded Tartu Vangla direktorile ning vangla arsti tõendist nähtub, et mitte mingisugust verega haava ei eksisteerinud nagu avaldas kohtuistungil S.K. . Võimuesindaja solvamise süüdistus tuleneb apellandi hinnangul taaskord üksnes kannatanu ütlustest ning muud süüdistust tõendavad asjaolud puuduvad. Asjaolu, et tunnistaja M.L. on kinnitanud, et R. Gorodivski kasutas J.A. suhtes ebatsensuurseid väljendeid ei kinnita apellandi hinnangul, et süüdistatav oleks kasutanud sõnu „idi nahui, suka“ või muid väljendeid, mis oleksid solvavad J.A. suhtes. Apellant leiab, et selleks, et hinnata, kas mingi sõna või tegu on solvav, peab kuriteo asjaolude kirjeldusest nähtuma, millised sõnu, žeste, miimikat vms kasutades on kedagi väidetavalt solvatud. Apellandi hinnangul eeldab vanglaametniku ametikoht suuremat taluvust, mistõttu ei saa väita, et üksnes ebatsensuurse väljendi kasutamine oleks suunatud vanglaametniku solvamisele ja riivaks vanglaametniku au ja väärikust. Apellandi hinnangul ei ole maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning olenemata sellest, et eeltoodu põhjal võib kohtuotsuses tõdeda mitmeid vastuolusid, on kohus jätnud põhjendamatult kõrvaldamata vastuolud ühelt poolt kannatanute S.K. ja J.A. ning tunnistajate ja teiselt poolt tunnistajate M.L. i ja V.Ž. ütlustes. Taoline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuivõrd nimetatud asjaolu võis tingida ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse. Apellant leiab, et R. Gorodivskit süüdi tunnistades rikkus maakohtus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Apellant on seisukohal, et kannatanute ütlused tervikuna on ebausaldusväärsed, kannatanute ütluste pinnalt on kahtluse all, kas üleüldse KarS § 274 lg 1 ja § 275 sätestatud koosseisudele vastavad sündmused aset leidsid ning pigem võib järeldada, et kannatanud on püüdnud põhjustada süüdistatavale kannatusi. Apellant leiab, et kannatanud ja tunnistajad on kriminaalmenetluse erinevatel etappidel andnud vasturääkivaid ütlusi mitte üksnes detailides, vaid kuriteosündmuse kohta tervikuna. Lisaks sellele, et kannatanud ja tunnistajad on kirjeldanud olemuslikult erinevalt kannatanute suhtes kasutatud vägivalda ja vigastuste ulatust, ei ilmne ütlustest ka asjaolu, kes olid sündmuskohal viibinud isikud ja kuidas intsident aset

leidis, mistõttu on kahtluse all kuriteo tehiolude rekonstrueerimine kannatanute ja tunnistajate ütluste pinnalt. Ühtlasi ei kinnita apellandi hinnangul dokumentaalsed tõendid, et R. Gorodivski käitumises oleks vastavalt faktilistele asjaoludele realiseerunud süüteokoosseis KarS§ 274 lg 1 ja KarS § 275 järgi. Apellatsiooni kohaselt on maakohus tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistava kahjuks ning R. Gorodivski tuleb süüdistuses KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi KarS § 309 lg 2 alusel tõendamatuse tõttu õigeks mõista. R. Gorodivski apellatsioon R. Gorodivski taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist esitatud süüdistuses. Apellatsiooni kohaselt on kannatanute ütlused vastuolus tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega. R. Gorodivski märgib, et J.A. sõnul toimus J.A. haava avastamine kolmanda sektsiooni koridoris ja tunnistajaks oli S.K. , kuigi viimane ei saanud olla tunnistajaks, sest lahkus kambrist enne seda, kui R. Gorodivski sellest välja viidi. Apellandi hinnangul tõendaks seda vangla videosalvestis. Samuti nähtub R. Gorodivski hinnangul S.K. ütlustest, et S.K. sai J.A. jalatraumast teada vastuvõtuosakonnas, kust mindi meditsiiniosakonda. R. Gorodivski viitab ka V.Ž. ütlustele, mille kohaselt oli V.Ž. kinnipeetava kõrval kuni sektorist äraviimiseni. Apellant leiab et, kui kannatanu J.A. oleks vigastusi näidanud, siis oleks V.Ž. neid kindlasti näinud, millest võib järeldada, et S.K. ütlused olid valelikud. S.K. ütlused tuleb apellandi hinnangul tõendite hulgast välja jätta, kuna need on vastuolus J.A. , M.L. u ja V.Ž. ütlustega. Apellatsiooni kohaselt tuleneb S.K. ütlustest, et J.A. ja S.K. vaatlesid haava ja läksid seejärel meditsiiniosakonda, ent V.Ž. ütlustest nähtub, et S.K. ja J.A. läksid vastuvõtuosakonnast tagasi kolmandasse sektsiooni ja alles siis ütles S.K. J.A. , et kui viimasel on vigastusi, tuleb need fikseerida. Seega ei näinud S.K. vastuvõtuosakonnas J.A. vigastusi. M.L. u ütlustest tuleneb apellandi hinnangul, et M.L. sai samal päeval teada vigastusest teiste inimeste kaudu. R. Gorodivski märgib, et M.L. oli tema kõrval kogu aeg ning J.A. ütlused ei kattu M.L. u ütlustega. Apellatsiooni kohaselt ei näinud M.L. , kuidas J.A. näitas vigastusi S.K. , ehkki oli kinnipeetava kõrval koridoris ning M.L. ei näinud ka seda, kuidas J.A. näitas haava vastuvõtuosakonnas. M.L. isegi ei teadnud, et J.A. läks vastuvõtuosakonnast meditsiiniosakonda vigastust fikseerima ning ei teadnud üldse vigastusest midagi, ehkki oli kuni viimase hetkeni teiste valvurite kõrval. Apellant märgib, et kui kõik oleks toimunud nii nagu seda kirjeldavad S.K. ja J.A. , siis oleks tunnistaja M.L. seda teadnud. Lisaks märgib apellant, et meditsiiniosakonna ettekandes ei ole kirjas, millega olid J.A. haavad tekitatud ja kuidas haavad saadi. Apellatsiooni kohaselt väidavad J.A. ja S.K. , et haav veritses, ent meditsiinikaardist järeldub, et tegu oli pindmise nahavigastusega, mis ei veritsenud. Apellant märgib, et meditsiinikaart ja läbivaatlus toimetati kannatanute ettekannete alusel ning sellepärast puuduvad andmed vigastuse tekke kohta. Samas ei olnud vigastuste fikseerimise hetkel veel ühestki ettekandest juttugi. Apellandi hinnangul saaks meditsiinikaardi alusel igast isikust kurjategija teha, kuna see ei sisalda vigastuse päritolu. R. Gorodivski märgib ka, et vanglas ei pildistatud J.A. jalga, kuigi fotod oleksid tõendanud vigastuste olemasolu. Seega tekib kahtlus, kas J.A. üldse oli vigastusi, kuna mitte keegi peale S.K. neid ei näinud. Lisaks leiab R. Gorodivski, et tema suhtes ohjeldusmeetmete rakendamine oli ebaseaduslik ja põhjendamatu ning tema üleviimisel ühest kambrist teise ei oleks tohtinud füüsilist jõudu kasutada. R. Gorodivski hinnangul oli kogu intsident provotseeritud ning tema õigusi rikuti. Apellatsiooni kohaselt ütlesid kannatanud ja tunnistajad kohtuistungil ning on kirjas ka aktis nr 40, et R. Gorodivskil vigastusi ei olnud. Apellant palub kohtul tutvuda meditsiiniosakonna ettekandega, mille kohaselt teda vaadeldi ning ta ütles meditsiiniosakonnale, et vangla töötaja lõi teda jalaga oimukohta ning tal oli marrastus. Seega oli tal kehavigastus ning ametnikud

Samuti pole vaidlust selles, et vangla valvurite näol on tegemist võimuesindajatega, kellede kaitsmiseks ongi seadusandja muuhulgas nimetatud kuriteokoosseisu loonud, sest oma tööülesannetest lähtuvalt on valvuritel oht sattuda süüdimõistetute võimaliku rünnaku ohvriks. Süüdistatava poolt toimepandud kuritegude subjektiivse külje osas on maakohus põhjendatult tuvastanud nende toimepanemise otsese tahtlusega. Tuvastatud vägivaldse vastuhaku puhul oli süüdistatav teadlik oma vägivaldse ründe sisust valvurite suhtes. Süüdistuses KarS § 275 järgi võiks tulla kaalumisele olukord, kas süüdistuse kohaselt kannatanu au ja väärikust solvanud väljendit oleks pidanud kasutama süüdistuses (RKKKo nr 3-1-1-3-05). Riigikohus on nimelt varasemalt leidnud, et kui tegemist on ebasündsate, vulgaarsete, inimväärikust alandavate väljenditega, mis ilmselgelt lähevad vastuollu komblustundega ja teiste moraalsete väärtusega, ei pea need väljendid sisalduma süüdistusaktis. Kuna käesolevas kriminaalasjas on nimetatud solvav väljend süüdistuses ja maakohtu otsuses kajastamist leidnud, siis ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks selle väljajätmist kohtumenetluse lõppstaadiumis. Maakohus on usaldusväärselt tõendatuks lugenud, et kannatanu ja tunnistaja kuulsid solvava väljendi väljaütlemist. Oluliseks tuleb pidada kannatanust vangivalvuri J.A. enda suhtumist olukorda, kelle ütluste kohaselt kinnipeetavate poolt solvamist tihti ei esine, sest reeglina kinnipeetavad suhtuvad valvuritesse lugupidavalt. Kannatanu J.A. on maakohtus kinnitanud kohtu küsimustele vastates, et talle oli R. Gorodivski poolt öeldud väljend solvav ning selle arusaamaga soostub ka ringkonnakohus. Seetõttu on asjakohatu kaitsja apellatsiooni seisukoht, et vanglas töötav valvur peaks olema suurema taluvusega. Kindlasti vanglatöötajad ongi suurema taluvusega süüdimõistetute poolt öeldu osas, kuid valvur J.A. on konkreetselt asetleidnud sündmuse osas leidnud ja jäänud endale kindlaks, et R. Gorodivski poolt talle öeldu oli solvav. Maakohtus tõendite uurimisel J.A. selgitas R. Gorodivski poolt öeldu tähendust tema jaoks (tl 42). Termin „solvamine“ on määratlemata õigusmõiste, kuid käesoleva sündmuse kontekstis saab süüdistatava poolt valvurile öeldud väljendit kindlasti nimetada solvavaks. Ringkonnakohus möönab, et R. Gorodivskile esitatud süüdistuste puhul võiks tõusetuda küsimus, kas ei ole tegemist ideaalkogumis toimepandud kuriteoga, s.o ühe teoga karistusõiguslikus mõttes. Siinkohal on aga vajalik tähelepanu pöörata teo objektiivsele avaldumisele. Seisukohta, et tegemist ei ole siiski ühe teoga karistusõiguslikus mõttes, kinnitab ka süüdistatavale esitatud süüdistuse sisu, millede kohaselt vägivallategu ja solvamine võimuesindaja suhtes on toime pandud erinevates kohtades vangla ruumides ja ajalise nihkega (kell 10.30 ja pärast 10.30). Valvur J.A. solvamine leidis aset ajaliselt hiljem juba vanglahoone koridoris.

nägi kannatanu pealt kui R. Gorodivski lõi jalaga sääre pihta kaasvalvur J.A. . J.A. jalavigastusest sai ta teada koheselt kui R. Gorodivski oli ära viidud. Jalal oli punane laik ja tegemist oli verise haavaga. Nagu tavaliselt peale asetleidnud intsidenti esitas ta kohe vangla direktorile ettekande, kui kõik oli veel värskelt meeles. Ohjeldusmeetmena kasutati R. Gorodivski suhtes käeraudu. 11.1 Kannatanu J.A. andis samuti maakohtus toimunud üldmenetluse istungil ütlusi 14.12.2011 sündmuse kohta (tl 42-44). Kella 10 paiku pöördus tema poole vanemvalvur S.K. , kes kutsus teda kaasa, kuna kinnipeetav R. Gorodivski ei allunud korraldustele ümberpaigutamise osas. Veel osales valvur M.L. ja üks naisvalvuritest. Kannatanu kui ka S.K. andsid R. Gorodivskile korralduse kambrist väljuda. Kannatanu jäi R. Gorodivskist umbes ühe meetri kaugusele. Algul oli kinnipeetav ükskõikne ja istus, kuid kuna nad kordasid korraldust, siis tõusis ja ütles “davai, lähme siis“ ning suunas mõlemad käed äkiliste ja ettearvamatute liigutustega valvurite poole. Kannatanu tundis end sel hetkel ohustatuna. S.K. suhtes tehtud süüdistatava äkiline liigutus tabas S.K. i näo piirkonda. J.A. sai ise R. Gorodivski jalalöögi tulemusena vigastuse vasaku jala sääreluu eesmisele pinnale ja tekkis haav. Kannatanu kirjeldas seda kui marraskil haava, mis õrnalt veritses, sest puudutades jäi sõrmele veri. Valvur M.L. oli rünnaku hetkel nende selja taga ja aitas seejärel vahetult pärast rünnet kinnipeetavat maha suruda. R. Gorodivski kasutas ka tema suhtes vene keelset solvavat väljendit „idi nahui suka“, millega solvas teda kui vanglaametnikku. Kinnipeetav ütles selle väljendi talle siis kui ta hoidis teda käeraudadega kinni seina ääres koridoris. Pärast eelnenud vägivaldset rünnet vanglaametnikele paigaldati R. Gorodivskile käerauad. Siis avastas J.A. enda jalavigastuse, sest tundis tuima valu enda vasaku sääre eesmisel pinnal ja nägi vigastust. J.A. fikseeris talle tekitatud jalavigastuse Tartu Vangla meditsiiniosakonnas ja pöördus ka erakorralise meditsiini osakonda. 11.2 Maakohus on tõendina hinnanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe Katrin Gornischeffi ettekannet vangla direktorile, milles kannab ette, et 14.12.2011 kell 10.40 käis vangla valvur J.A. meditsiini osakonnas vigastuse fikseerimisel ja temal tuvastati vasaku jala sääre keskmisel eesmisel pinnal umbes 1 x 1,5 cm pindmine nahahaav ja haavale on pandud plaaster. Ringkonnakohtul pole samuti nimetatud dokumentaalse tõendi sisu usaldusväärsuses alust kahelda vastupidiselt süüdistatava arvamusele, kes leiab, et ettekandest ei selgu temale vajaliku täpsusega kuidas J.A. haavad tekitati ja saadi. Süüdistatava etteheide, et J.A. jalavigastust pole fotografeeritud ja seetõttu on kahtlus kas selline vigastus üldse esines, on teisi kogutud tõendeid arvestades ainetu. Süüdistatav taotles apellatsioonis meditsiiniosakonna koridori salvestise lisamist kriminaalasja juurde, kuid ringkonnakohtule jääb selgusetuks, millist olulist asjaolu nimetatud salvestis peab süüdistuse seisukohast tõendama. Samas istungil taotlusi ei esitatud.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON