Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Alina Koop
Kohtuistungi sekretär
Kohtuistungi toimumise aega ja 8. oktoober 2012, Tallinn, avalik kohtuistung koht K.V süüdistuses KarS § 424 järgi Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 14 . augusti 2012 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja Prokurör
süüdistatava kaitsja Kaire Aus Ülle Tamm K.V , isikukood XXX, elukoht X talu X küla X vald X maakond, EV kodanik, keskeriharidus, emakeel eesti keel, X X X X-X, kriminaalkorras karistatud 14 korral, kahtlustatavana kinni peetud 22.09.-23.09.2011. Advokaat Kaire Aus
Süüdistatav Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 14. augusti 2012 kohtuotsus K.V suhtes muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõistaK.V-lt Eesti Vabariigi kasuks 264,24 (kakssada kuuskümmend neli eurot ja 80 senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „ K.V“, 1 -12-4692“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebami se kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30
päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 14. augusti 2012 kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati K.V süüdi KarS § 424 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 s.o 6 kuu vangistuse võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamine 22.09.-23.09.2011, s.o 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 11 kuud 28 päeva. K.V-lt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 435 eurot; määratud kaitsjale maks tud tasu 380,56 eurot ja koopiate tegemise kulu 45 eurosenti.
2.K.V tunnistati süüdi selles, et tema omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, juhtis 22. septembril 2011 kella 19:25 ajal Lääne maakonnas Lihula vallas RistiVirtsu maantee 40. kilomeetril, liikudes Virtsu suunas, isiklikku sõiduautot Mercedes Benz E290 registreerimisnumbriga XXX XXX alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et tema väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus 1,17 mg/l +- 0,10 mg/l, seega oli alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,07 mg/l, mis on tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST, mistõttu juhtis K.V mootorsõidukit alkoholi tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, millega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsuse K.V -le mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et määratud karistus ei ole otstarbekas, on ülemäärane ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule . Kaebuse motiivide kohaselt jättis kohus põhjendamatult karistuse mõistmisel arvesse võtmata isiku süüd kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse . K.V peab üleval ja kasvatab nelja alaealist last, K.V vangistamise korral kannatab eelkõige alaealiste laste heaolu ja stabiilne elukorraldus. K.V karistamine reaalse vangistusega ei ole kooskõlas karistamise ühe olulise eesmärgi ja põhimõttega, mille kohaselt peab teole järgnev karistus/mõjutus olema kiire ja efektiivne. Kohus ei ole kohtuotsuses pööranud tähelepanu mitte süüdimõistetu isikule ja süüteo asjaoludele, vaid kirjeldanud M. Juntoni varasemat elukäiku ja tema karistatust. K.V ei ole peale 22.09.2011 toimepandud tegu ühtegi väär- või kuritegu toime pannud. Kohtuistungil kinnitas süüdimõistetu, et tal puudub igasugune soov tulevikus seadust rikkuda ja ta soovib jätkata seaduskuulekat eluviisi, millest saab järeldada, et viimane kuritegu on K.V oluliselt mõjutanud ning läbi toimepandud teo kahetsemise on oma eluviisi muutnud. Et varem vangistusega karistatud isiku karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine ühes allutamisega käitumiskontrollile KarS § 74 sätete kohaselt on lubatud, leiab apellant, et K.V karistamine vangistusega tingimuslikult on oluliselt distsiplineerivam kui karistamine reaalse vangistusega. Apellant palub otsus mõistetud karistuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega kergendada süüdimõis tetu olukorda, jättes K.V-le määratud 1 aasta pikkuse vangistuse KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui K.V katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi.
4.Ringkonnakohtu istungil jäi apellant kaebuse juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2(5)
5.Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsiooni väited on põhjendamatud ja kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
5.1.Apellatsioonikohus peab vajalikuks esmalt osundada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS § -s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Maakohus on kaevatavas otsuses karistusotsuse tegemisel analüüsinud arvestatavaid asjaolusid ning et K.V tuvastatud joove oli märgatavalt suurem, sellest, mille seadusandja loeb juhil olevaks kriminaalkorras karistatavaks joobeks, asunud põhjendatult seisukohale, et K.V-le tuleb karistuseks mõista üksnes vangistus. Lähtudes süüdistatava süü suurusest, isikuandmetest ja õiguskorra kaitsmise huvidest ning arvestades süüd kergendava asjaolu na süü puhtsüdamliku kahetsusega, leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et K.V tuleb karistada seaduses ettenähtud karistusmäära keskmise määra järgi. Karistusregistri andmetest nähtuvalt /tlk 21-28/ on K.V varasemalt, m.h 6-l korral karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Määratud karistusteks on olnud peamiselt vangistus, mida on 2l korral KarS § 69 korras asendatud üldkasuliku tööga, mis on aga hiljem vangistusena täitmisele pööratud. Seega lähtudes süüdistatava isikust, nõustub kohtukolleegium maakohtu tõdemusega, et võimalused karistada K.V kergemaliigilise karistusega on ennast ammendanud. Maakohus rõhutas õigesti ka asjaolu, et K.V-le ei avaldanud vajalikku mõju ka lühiajaline vangistus, sest vabanedes 29.04.2011 9 kuu pikkuse vangistuse ärakandmiselt, asus ta 22.09.2011 joobes mootorsõidukit juhtima.
5.2.Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süü tunnistamist. Kohus on otsuse lk -l 4 märkinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse kergendava asjaoluna süü tunnistamise.
5.3.Kaitsja taotlusega jätta K.V-le mõistetud karistus KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi, kolleegium nõustuda ei saa. KarS § 74 sätete võimaliku kohaldamise osas selgitab kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 põhjalikult selgitanud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (KarS § 73 lg 2 ja § 74 lg 2). Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub ka üks järgmine, äärmiselt oluline põhimõte. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava
3(5)
karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat ning ka praktikas rakendatavat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seadusest sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn a). Seega saab süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest. Käesolevas asjas kohus ega kohtukolleegium selliseid karistusest tingimuslikku vabastamist võimaldavaid iseloomustavaid tunnuseid ei tuvastanud. Riigikohus on otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 veel märkinud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla puhul, mille alla kolleegiumi arvates liiklussüüteod ei kvalifitseeru.
5.4.Apellatsiooni argumendid on suunatud KarS § 74 lg 1 ja 3 sätete rakendamisele (karistuse individualiseerimisele tulenevalt isikuga seotud asjaoludest), mitte aga sanktsiooni kui sellise vähendamisele. Käsitledes karistuse võimalikku individualiseerimist, s.o selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise võimalust, märgib kohtukolleegium, et käesolevas asjas saavad juba teo tehiolud väärata karistusest tingimisi vabastamise sätete kohaldamise. Just sellel argumendil leiab ringkonnakohus, et KarS § 74 sätete kohaldamine K.V suhtes on välistatud. K.V teoebaõigus seisneb mootorsõiduki joobes juhtimises, mis ei olnud toime pandud esmakordselt. Ka teo toimepanemise asjaolud ei kätke endas midagi erandlikku kohtupraktika mõttes. Nii on süüdistatav tunnistanud, et alkoholi tarvitas autos sõites, juues ära 0,33 l pudeli rummi ja ostis Kasari poest teise samasuguse pudeli rummi, mida hakkas sõites Lihula poole autos jooma. Seades selliselt käitudes ohtu nii enda kui kaasliiklejate elusid, tingib kohtukolleegiumi hinnangul ainumõeldavalt isikule mõistetud karistuse reaalse ärakandmise ning puudub alus KarS § 74 sätete kohaldamiseks. Apellatsioonis väidetu d laste ülalpidamise kohustuse olemasolu osas märgib kohtukolleegium, et see pidi K.V-le olema teada ka siis, kui ta 22.09.2011 joobnuna asus autot juhtima. Kohus on teda varasemalt kriminaalkorras karistades kahel korral juba andnud talle võimaluse jääda vabadusse ja korraldada oma elu nii, et puuduks vajadus juhtida sõidukit alkoholijoobes, kuid süüdistatav oma kuritegelikku ja kaasliiklejatele ohtlikku käitumist ei muutnud. Kohtukolleegium leiab, et K.V õiguskuulekale teele suunamiseks oli kohtu poolt temale reaalse karistuse mõistmine ainuõige , kuna muud võimalused on ammendunud.
6.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras K.V kaitsjale välja maksta kokku 264,24 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse K.V suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
4(5)
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 14 . augusti 2012 otsuse K.V suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Urmas Reinola
Meelika Aava
Malle Preimer
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.