Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa U.B süüdistatakse selles, et tema, olles isikuks, keda on 27.06.2012 Harju Maakohtu poolt karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest, uuesti 27.09.2012 kella 17.52 paiku, viibides Tallinnas Sõpruse pst 249 asuvas kaupluses Konsum, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist Harju Tarbijate Ühistule kuuluvat kaupa kogumaksumusega 25,79 eurot: 8 Lääni poolsuitsuvorsti maksumusega 1,69 eurot, kokku maksumusega 13,52 eurot, 4 Viru poolsuitsuvorsti maksumusega 1,65 eurot, kokku maksumusega 6,60 eurot ja 3 pakki vorsti Kanasigar maksumusega 1,89 eurot, kokku maksumusega 5,67 eurot, väljus müügisaalist kauba eest tasumata, kuid vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti kinni turvatöötaja poolt. Kaup tagastati rikkumata kauplusele. Seega U.B pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. U.B ́i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Harju Tarbijate Ühistu avaldus, millest nähtub, et U.B möödus kassaderivist ja väljus müügisaalist 27.09.2012.a. kell 17:55 jättes tasumata järgnevate toodete eest – 8 tk „Lääni“ poolsuitsuvorsti maksumusega 1,69 eurot, kokku maksumusega 13,52 eurot, 4 tk „Viru“ poolsuitsuvorsti maksumusega 1,65 eurot, kokku maksumusega 6,60 eurot ja 3 pakki vorsti „Kanasigar“ maksumusega 1,89 eurot, kokku maksumusega 5,67 eurot. Kaup kokku

üldmaksumusega 25,79 eurot. Kaup on tagastatud rikkumata kauplusele /tlk 2/; tunnistaja KL ütlused, millest nähtub, et 27.09.2012.a oli tema tööl kaupluses Konsum, aadressil Sõpruse pst

kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole U.B suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest U.B tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub Sergei Kalašnikov suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. U.B ei ole taotlenud karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuid kohus peab vajalikuks märkida järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. U.B ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna U.B ́i on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning U.B suhtes ei esine ilmselgelt eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et U.B suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on U.B puhul väga kõrge. Seda kinnitab ilmekalt karistusregistri väljavõttest nähtuv asjaolu, et U.B suhtes on juba eelnevalt tema karistus asendatud üldkasuliku tööga, mis pöörati täitmisele. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. U.B näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et U.B suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et U.B pani uue kuriteo toime vähem kui mõne kuu möödumisel kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav U.B on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samas arvestab kohus varastatu väärtust, mis on väike, seega süü ei ole suur, siis ei pea kohus vajalikuks mõista karistust sanktsiooni keskmises määras, vaid see võib jääda sanktsiooni alammäära lähedale, kuid mitte miinimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et U.B võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta

riigi kanda. U.B ́ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 217 eurot 50 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 115.20 eurot. Arvestades U.B varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t. pikendada kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.