1-12-5960/8 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1.1.Süüdistus: P.H süüdistatakse selles, et tema 12.10.2011 kella 12:54 ajal juhtis mootorsõidukit Volkswagen Polo registreerimismärgiga XXX, liikudes Tallinnas kesklinna poolt mööda Endla tänavat Paldiski mnt suunas, lähenedes Endla ja Vaarika tänavate ristmiku juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja nr 544 /ülekäigurada/ ja teemärgisega nr 945 /vöötrada/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, millega oleks arvestanud ilmastikutingimustega /märjalt asfaldilt vastu peegeldav päike/, teeoludega /märg teekate/ ja muude liiklusoludega /võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal või selle vahetus läheduses/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli jalakäijate võimalik liikumine ülekäigurajal või selle vahetus läheduses /LS § 50 lg 3 p 1/, kuna ülekäigurada tähistavad märgid ja teel viibiv vanur pidid olema eemalt nähtavad /tegemist oli sirge teelõiguga/, ei olnud piisavalt tähelepanelik vähekaitstud liikleja /eakas meesterahvas/ suhtes, mille tõttu jättis vähendamata oma sõiduauto kiiruse ning jäämata reguleerimata ülekäiguraja ees seisma /LS § 35 lg 4/, kuigi tal oli võimalus oma mootorsõiduk peatada enne ülekäigurada /LS § 33 lg 1/, sõitis otsa vasakult paremale teed ületavatele jalakäijale VZ, kes sai sõiduautolt löögi ja kukkus asfaldile ning suri saadud vigastustesse haiglas 13.10.2011 kell 10.54 /LS § 35 lg 1/. P.H rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 / juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liiklejate suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijale sõiduteed ületada/; § 50 lg 3 p 1 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta

ning taga samuti mitte, kuivõrd ajal kui ta Endla tänavale vasakpööret teostas, siis Endla tänaval otse Paldiski mnt poole sõitjad seisid punase tule taga. Enne Paldiski mnt nägi ta ülekäigurajal inimest viimasel hetkel. Ainuüksi asjaolu, et juht märkab jalakäijat viimaselt hetkel, on kinnituseks asjaolu kohta, et ta pole LS § 33 lg 1 tähenduses olnud piisavalt tähelepanelik vähekaitstud liikleja suhtes. Erinevalt tavapärasest liiklusolukorrast Tallinna kesklinnas ja selles vahetus läheduses puudusid samas piirkonnas teised sõidukid, millised oleksid jalakäija märkamist raskendanud. LS § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/. VZ surmaga realiseerus juhi tegevusest tulenev oht. Lisaks oli VZ näol tegemist vanuriga, kelle liikumine oli raskendatud. Nii süüdistatava kui ka autos kaasreisjaks olnud KK esialgse ülekuulamise protokolli kohaselt (tl 40-41, 4344) oli teeletulnu vanem meesterahvas. Autos viibinud P.H ja K ütlusi selle kohta, et kannatanu jooksis, ei pea kohus tegelikkusele vastavateks. Liiklusõnnetused toimuvad loetud sekundite jooksul ja teiste liiklejate liikumine tundub õnnetuses osalejale pea alati liiga kiirena. Tunnistaja KZ ütluste kohaselt (tl 83-87) oli Z tema naaber, kellega tal olid juba 30 aastat sõbralikud suhted ning kohtuti iga päev. Z sõnul oli Z 20 aastat tagasi olnud insuldi tagajärjel probleem parema jalaga, kõndimisel see lohises mööda maad. V võis kõndida, kuid mitte joosta. Sama kinnitas kannatanu NL (tl 72-73). 1975. aastal välja antud tunnistus (tl 74) ei tõenda kohtu hinnangul seda, et Z oli õnnetuse toimumise ajal invaliid. Nimetatut saab kinnitada Sotsiaalkindlustusameti poolt välja antav dokument. VZ oli sündinud 1927. aastal ning ainuüksi nimetatud faktist tulenevalt oli tema jooksmine ebatõenäoline. Asjaolu, et Z näol oli tegemist eaka meesterahvaga, kellel esines liikumisel takistusi, pidi olema igale mõistlikule kaasliiklejale nähtav. LS § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijale sõiduteed ületada/; P.H ütluste kohaselt (tl 43-44) oli tema liikumiskiirus 40-45 km/h, KK ütluste kohaselt 45 km/h, liiklustehniline ekspertiisiakt nr XXX kohaselt võib sõiduauto kiiruseks otsasõidu hetkel hinnata 50 km/h. Arvestades saabunud tagajärge, ei olnud liikumiskiirus piisavalt väike jalakäija mitteohustamiseks. LS § 50 lg 3 p 1 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/. P.H ütluste (tl 94-97) kohaselt oli liiklusõnnetuse ajal teekate märg, oli päikesepaisteline ilm, päike paistis madalalt, juhile vasaku külje poolt. Märg teekate ja päikesepaiste peegeldasid veel rohkem. P.H juhitud sõiduk ei suutnud seisma jääda eespoolse nähtavusulatuse ega ka etteaimatava takistuse ees, milleks on kohtu hinnangul ülekäiguraja juures viibiv jalakäija. Oludes, kus juht ei suuda korralikult näha teed ja võimalikke takistusi sellele, tuleb valida lubatud suurimast sõidukiirusest tunduvalt väiksem kiirus. Liiklustehniline ekspertiisiakti nr 11E-LL0078 (tl. 78-82) kohaselt sõiduauto VW Pole, reg märk XXX oli juhil hetkel kui jalakäija alustas pärisuunalise sõidutee ületamist, tehniliselt võimalik vältida otsasõitu jalakäijale nii jalakäija kiire kõnni kui ka jooksmise korral.

Jalakäijale otsasõidu hetkel liikus jalakäija vöötrajal või selle vahetus läheduses pärast vöötrada. KarS § 423 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivne tunnus ettevaatamatus. KarS § 18 kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus või hooletus. Kohus asub seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. P.H ei toiminud tee ja ilmastikuoludele vastavalt piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab, samas teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja kannatanu surm jäänud saabumata. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. P.H on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 3.2 Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus hindab P.H süüd keskmisest suuremaks. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist liikus P.H juhitud auto mööda Endla tänavat Paldiski mnt poole esimeses sõidureas. Jalakäija alustas tee ületamist teiselt poolt tänavat. P.H auto ette jõudmiseks ületas VZ seega kolm sõidurida. Tegemist on laia teega ning liiklusõnnetuse toimumise ajal puudusid süüdistatava ütluste kohaselt seal teised sõidukid. Arvestades segavate faktorite vähesust ning asjaolu, et jalakäija sõidutee ületamine pidi olema pikka aega nähtav, oli P.H tähelepanematus liikluses märkimisväärne. Saabunud tagajärg oli üliraske. KarS § 423 näeb võimaliku karistusena ette rahatrahvi või kuni kolme-aastase vangistuse. Rahatrahv karistusliigina siinkohal ei kohaldu, kuivõrd P.H on varasemalt karistatud kriminaalkorras rahatrahviga ning nimetatud karistus ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma. Samuti on tema suhtes varasemalt kohaldatud karistuseks vangistust, milline on jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata. Rahatrahvi karistusliigina ei ole võimalikuks pidanud ei prokurör ega ka kaitsja. Seega tuleb karistuse liigiks valida vangistus. Arvestades kergendava asjaoluna kahetsust, mõistab kohus karistuse alla sanktsiooni keskmise määra – karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud. Arvestades, et kriminaalasja arutati lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. Prokurör ja kaitsja taotlesid mõistetava karistuse tervikuna tingimuslikult kohaldamata jätmist – tegemist on teoga, milline ei ole toime pandud tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Arvestades õnnetuse üliraskeid tagajärgi ning süüdistatava eelnevat liikluskäitumist, ei pea kohus nimetatut võimalikuks. P.H on korduvat karistatud liiklusnõuete rikkumise eest. Ta on varasemalt toime pannud liiklusseaduse (kuni 01. 07. 2011 kehtinud redaktsioonis) § 7415 sätestatud väärteo mootorsõiduki- või trammijuhi poolt ristmikule või reguleeritud ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal; LS § 7422 sätestatud väärteo – mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse

ületamine; LS § 7417 . sätestatud väärteo mootorsõiduki- või trammijuhi poolt varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine. Seega on P.H karistatud rikkumiste eest, millised võivad kergesti viia raskete tagajärgedeni ning vähemalt ühel juhul on varasemalt selles ka kahju tekkinud. P.H ei ole varasematest karistustest teinud järeldusi sellest, et tema liiklemisviis on ohtlik. Nähtuvalt tl 104 asuvast õiendist on P.H-le juhtimisõigus omistatud 23. mail 2009.a. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (tl 100-103) on teda 2009.a. karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks ning 2011.a. jõustunud otsusega 6 kuuks. Seega on ligemale 2 a ja 5 kuu pikkuses ajavahemikus juhtimisõiguse saamisest kuni liiklusõnnetuse toimumiseni olnud juhtimisõigus karistusena ära võetud tervelt 6-ks kuuks. Tegemist on noore liikleja kohta märkimisväärse „saavutusega“. Samas on tegemist noore inimesega ja ettevaatamatusest toime pandud teoga. Varasem katseaja määramine on mõjutanud vähemalt katseaja kestel isikut õiguskuulekalt käituma ning seetõttu peab kohus võimalikuks suurema osa karistusest jätta tingimuslikult kohaldamata. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel jätta P.H-le mõistetud tähtajaline vangistus 10 (kümme) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva tema suhtes osaliselt tingimuslikult kohaldamata, koheselt ärakandmisele kuulub vangistus 1 (üks) kuu ja 15 (viisteist) päeva. Kohtu hinnangul peab katseaeg olema pikem varasema kohtuotsusega mõistetud katseajast. Ülejäänud osa mõistetud karistusest, s.o 9 (üheksa) kuud ja 5 (viis) päeva, jätta KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel P.H suhtes tingimuslikult kohaldamata, jättes selle karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et P.H ei pane temale määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja vältel toime tahtlikult uut kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna järelevalve all (Tartu mnt 85, 10115 Tallinn). Samuti tuleb süüdistatava suhtes lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist määras, mis eemaldab ta varasematest karistustest pikemaks ajaks osalemisest liikluses mootorsõiduki juhina ning samuti suunab ta juhtimisõiguse tagasisaamiseks nii sõidu- kui ka teooriaeksamile eksamile. KarS § 50 lg 1 p 1 ja liiklusseaduse § 127 alusel kohaldada P.H-le lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 (üheks) aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. P.H on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.