Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

siiski selgitada, kes on majaomanik, vastas R.Kask ebamääraselt, et „meie“, millest politseiametnikud järeldasid, et tegemist on poolte ühisvaraga, järgnedes seejärel R.Kasele teisele korrusele, kus nägid, et M.A. ja laps magasid voodis. Tuba oli korras ja puhas, laps hoolitsetud, toas ei olnud mingeid pidutsemise või alkoholitarvitamise jälgi. On ilmselge, et kui inimene öisel ajal, isiku jaoks täiesti arusaamatutel asjaoludel, une pealt üles aetakse, siis on ta segaduses ning ärritunud. Ragnar Kask, raputades unesegast M.A. t õlast ja käskides tal valjuhäälselt ärgata, sest ka politsei oli seal, hüpates samas jalgupidi voodisse, haarates ema kõrvalt magava lapse, ehmatas ja ärritas naist veelgi enam. Ärgates protesteeris M.A. koheselt võõraste viibimise kohta oma elukohas. Vahepeal oli teisele korrusele tulnud ka ülejäänud majas viibivad isikud ja B.B. Kask, kes sekkusid samuti sündmuste käiku ja läks üleüldiseks kisaks. E.E. kinnitusel küsis Birgit Brit Kask alles üleval toas olles, et kas tema võib sündmust mobiiltelefoniga filmida. Tema vastas, et selleks peab ta majaomanikult luba küsima, kuid B.B.Kask M.A. lt filmimiseks luba ei küsinud, vaid hakkas pesuväel olevat M.A. t filmima. See tegevus ärritas täiendavalt M.A. t, kes keelas ning püüdis filmimist takistada, kuid B.B.Kask filmis edasi. Kuna laps, kelle pärast sinna oli mindud, oli puhas ja hoolitsetud, tema elu polnud ohus, majas oli kaine adekvaatne lähisugulane, kelle hoolde laps jätta, andis E.E. korralduse R.Kasel laps ära anda. Kui R.Kask sellest korduvalt keeldus, võttis ta lõpuks ise lapse ja andis selle H.L. hoolde, kuna lapse ema oli toimuva tõttu endast väljas. Eelnevalt oli ta mõõtnud H.L. joovet, et olla kindel, et jätab lapse kaine adekvaatse isiku hoolde, kes muuhulgas ei olnud sündmustest isiklikult sel määral häiritud, et tema hoolde ei oleks saanud väikelast anda. M.A. joobe kontrollimiseks politseinikud alust ei näinud, kuna ta oli adekvaatne, puudusid koordinatsioonihäired, kõne polnud häiritud. Ta oli vaid ärritunud. Kõik majasviibijad avaldasid protesti Kaskede majas viibimise vastu ning juhtunu polnud kindlasti lapse huvides ja häiris teda. Birgit Brit Kase kaitsja poolt esitatud, 7.11.2009 öösel M.A. elamus toimunud sündmuste salvestuse pildikvaliteet ei võimalda täpselt eristada isikuid. Samuti ei ole võimalik täpselt määratleda, kes mida ütleb ja mis kontekstis öeldu on. Küll aga on arusaadav, et tegemist on 7.11.2009 öösel M.A. elamus toimunud sündmuste salvestusega. Kuuldav on isikute jutt ja B.B.Kase ütlus, et „ma filmin siis praegu“. Seega ta ei küsi, kas ta võib filmida ning arvestades kisa, mis siis juba käis, ei pruukinud seda lauset üldse keegi kuuldagi. Salvestises on kuulda, kuidas keegi naisterahvas nõuab korduvalt, et „mis õigusega te üldse majja ja tuppa sisse tulite“. Samuti öeldakse konkreetselt, et „mine välja siit, kas sind lubas keegi sisse majja“. B.B.Kasel kästakse filmimine lõpetada, aga viimane teatab, et on lapse tädi ja ning jätkab filmimist. Kui B.B.Kask korduvatele nõudmistele vaatamata filmimist ei lõpetanud, siis lõpuks läks üks naisisik tema juurde ja lükkas mobiiltelefoni, millega ta filmis. Vaatamata sellele jätkas B.B.Kask filmimist ja lõpetas filmimise ära alles politseiniku käsu peale. Seega on valed ja lindilt kuulduga ümber lükatud Birgit Ragnar Kase ja Brit Kase väited, et keegi ei ole neil keelanud seal olla ja keegi ei ole neid välja ajanud. Mõlema isiku suhte väljendati selgesõnaliselt keeldu M.A. elukohas viibimiseks. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuse põhjal ei saa teha järeldusi salvestatud isikute alkoholijoobe kohta, küll aga selle kohta, et tegemist on sissetungimisest ilmselgelt ärritunud, kõrgendatud hääletoonil rääkivate inimestega, kes nõuavad üheselt Kaskede lahkumist. Politseiametnikest tunnistajate D.D. ja E.E. ning tunnistajate M.A. ja A.V. ütlused on teineteisega kattuvad ning on loogilises seoses toimunud sündmuste ning kogutud tõenditega. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Politseinike tegevust on Ragnar Kase korduvate kaebuste alusel kontrollitud ja midagi ebaseaduslikku nende tegevuses ei tuvastatud. Seega peab kohus nende ütlusi usaldusväärseteks. Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase ütlusi hindab kohus ebausaldusväärsetena, kuna need on kantud

soovist vähendada oma süüd ning vabaneda vastutusest. Ei ole usaldusväärsed süüdistatavate ütlused selles, et lapse elu oli hädaohus ja nemad läksid majja politseinike loal ja heakskiidul. Eluliselt usutav ei ole ka Ragnar Kase seisukoht, et laps on ohus, kui ta magab emaga ühes voodis ja tekki ei ole peal, et ema võib ta ära lämmatada või laps võib voodist välja kukkuda. Tuleb pidada tavaliseks ja normaalseks, et lapsed magavad vanemate kaisus ja iga ema tunnetab enda kõrval last piisavalt hästi, et talle mitte peale keerata, kusjuures 2 aastane laps on juba piisavalt suur, et reageerida ning isegi kui ema tarvitab vähesel määral alkoholi, siis ei muuda see teda lapsele ohtlikuks ega põhjusta lapse hooletusse või ohtu jätmist. Võttes samas arvesse M.A. väikest ja habrast kehakuju, ei ole tema poolt lapse n.ö äramagamine tõenäoline. KarS § 266 järgi kvalifitseeritava tegevuse, so valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse omavolilise sissetungimise puhul on rünnatavaks õigushüveks mitte üksnes avalik kord, PS § 20 garanteeritud isiklik vabadus ega ka omand PS § 32 mõttes, vaid üks osa isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute häirimise eest ja millest tähtsaim on isiku kodu, mis PS § 33 kohaselt on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi ega valdusesse, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. KarS § 266 objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Hoone, ruum või piirdega ala, s.o asi asjaõigusseaduse mõttes, on isikule võõras, kui see ei ole tema seaduslikus valduses või omandis. Sissetungimine on igasugune õigusvastane sisenemine, milleks on kahtlemata ka suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamine. Selles, et tegemist oli hoone ja eluruumiga, ei ole vaidlust. M.A. le kuuluv elamu ei olnud kindlasti süüdistatavate valduses või omandis. Valdaja tahte vastane on tegevus, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Süüdlane peab taotlema ja ka saavutama valdajalt heauskse nõusoleku. Sisenemine on ebaseaduslik ka siis, kui süüdlane kasutab loa saamiseks pettust. R.Kask ja B.B.Kask teadsid, et majaomanik on M.A. , kelle nõusolek majja sisenemiseks neil puudus ja nad kasutasid ka pettust, viies eksitusse politseinikud. Kui isikul lubatakse siseneda elamusse, ei tähenda see seda, et tal oleks õigus kõigisse elamus olevatesse ruumidesse siseneda. Seega, isegi kui M.A. avas ukse ja Kased sisenesid majja, siis luba neil selleks ei olnud ja magamistuppa ei olnud neil seda enam mingit õigust siseneda. Kohus peab ekslikuks Ragnar Kase kaitsja väidet, et kuna Ragnar Kask koputas enne sisenemist uksele, siis on välistatud tema poolt ebaseaduslik sissetungimine. Koputus uksele on märguandeks, et keegi soovib siseneda, kuid see ei tähenda omaniku või valdaja nõusolekut selleks. KarS § 266 süüteokoosseisu subjektiivne koosseis eeldab tahtlust ja koosseis on täidetud, kui tegu pannakse toime kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul on Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase poolt grupis omavoliliselt ebaseaduslikult ning valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja eluruumidesse tungimine toimunud otsese tahtlusega. Ragnar Kask oli teadlik sellest, et tema kooselu M.A. ga oli lõppenud ning et naise elukoht ei olnud nende ühine, kuhu tema oleks võinud igal ajal luba küsimata siseneda. Birgit Brit Kask oli samuti nendest asjaoludest teadlik ning asjaolu, et aasta varem oli ta kutustud külalisena viibinud lapse sünnipäeval, mil ei toimunud midagi sellist, mis oleks ka edaspidi võinud anda põhjuse kahelda lapse heaolus, ei andnud alust ka temale tungida M.A. privaatsesse ruumi ning teda tahte vastaselt filmida. Seega, tahtlikult tungiti sisse, et ärritada sellega majas olevat seltskonda ja eelkõige M.A. t ning filmiti tekkinud provotseeritud konfliktsituatsiooni, et saada filmimaterjali selle tsiviilkohtus esitamiseks. Nii Ragnar Kask kui Birgit Brit Kask teadsid, et neil puudub majja sisenemiseks M.A. luba. Neil ei olnud ühtegi objektiivset alust kahtlustada, et lapse elu on ohus või tema heaolu häiritud, mis võinuks tingida tema vältimatu äraviimise ema juurest rasketes liiklusoludes tuisusel ööl. Kohtu hinnangul oli Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase peamiseks eesmärgiks M.A. majja sissetungimisel lapse igal juhul kaasa viimine ning Birgit Brit Kask oli Ragnar Kase sõnul just seepärast kaasa

kutsutud, et tagasiteel oleks keegi, kes lapse järele vaatab; samuti tõendab seda Kaskede pahameel politseinike „tegevusetuse” peale ning nende poolt M.A. elukohast öösel peale kella 3 lahkudes helistamine lastekaitsesse – Ragnar Kase sõnul koguni 5-6 kohta. Birgit Brit Kase ja Ragnar Kase väide, et politseinikud lasid olukorra käest, on põhjendamatu, kuna esmalt Ragnar Kask ja hiljem Birgit Brit Kask majja tungimisega ja filmimisega põhjustasid seal segaduse, mille klaarimise ja asjas selguse saamisega pidid tegelema nende poolt pettusega kaasa kutsutud politseinikud. Oma sellise käitumisega ei võimaldanud Kased politseinikel koheselt korrektset kontrolli teostada. Niipea, kui politseinikud said selguse, et igasugune ajend ja alus Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase viibimiseks M.A. majas puudub ning puudus ka oht lapse elule ja tervisele, andsid nad Ragnar Kasele korralduse laps ära anda ja nii temal kui Birgit Brit Kasel majast lahkuda.

R. Kask palub maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus.

2.1.1 Apellant kinnitab, et tal ei olnud tahtlust tungida võõrasse majja, tema eesmärgiks oli oma lapse heaolu kontrollimine. Kannatanut ärritada, provotseerida ja tema vastu tõendeid koguda ta ei tahtnud, ta ei olnud isegi teadlik tol ajal kannatanu poolt kohtule tehtud avaldusest. Isa mure lapse heaolu pärast peaks olema mõistetav ja ka eluliselt usutav. Samuti viitab apellant prokuratuuri määrusele, milles on loetud võõrasse eluruumi sisenemist lapsega kontakteerumise eesmärgil sotsiaalselt adekvaatseks käitumiseks. 2.1.2 Sündmuskohal käitus ta politseiametnike soovide ja juhiste kohaselt. Kui nad palusid tal teed näidata, siis ta loomulikult tegi seda. Politsei kaasamine välistab apellandi hinnangul tema käitumises õigusvastasuse. Ta oli veendunud, et politseiametnike kaasamisel pööravad viimased vähimagi eksimuse või rikkumise korral sellele nende tähelepanu. Nad allusid kõigile politseiametnike korraldustele. Kategooriliselt ei nõustu R. Kask ka sellega, et ta oleks politseiametnikke eksitanud. Seda, et kohale jõudes võis olukord erineda oodatust, ei saa lugeda eksitamiseks. 2.1.3 Ka juhib apellant tähelepanu sellele, et majas elas ka M. A., kes laskis nad majja ning temapoolse teoga oli luba majja sisenemiseks neile antud. Samuti küsiti seda, et mis õigusega te siia üldse tulite, hoopis politseiametnikelt ning küsijaks ei olnud kannatanu, vaid sündmuskohal olnud

H. L..

2.1.4 Apellant peatub veel pikalt ka väitel, et tema hinnangul oli kannatanu siiski purjus, samuti esines tegelik oht lapse tervisele – magati teisel korrusel, kuhu viib järsk trepp ja öise magamise ajal ei saa sellele piiramata lähenemise võimalust kuidagi lugeda ohutuks lapse suhtes. 2.2 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb ka B.B.Kask. Tema apellatsioonis esitatud seisukohad on seejuures identsed p-des 2.1.1-2.1.3 kajastatud R. Kase apellatsiooni argumentidega. 2.3 Kannatanu M. A. esindaja apellatsioonis märgitakse, et ta esitas maakohtule dokumendid, mille kohaselt on kannatanu kandnud menetluskulusid, makstes enda esindajale tasu 1000 eurot, mille palus kohtult ka välja mõista. Seda ei ole maakohus aga teinud. Seetõttu palub kannatanu esindaja mõista süüdistatavatelt solidaarselt välja 1000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsioonides esitatud väidete ning menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus R. Kase ja B.B.Kase süüditunnistamises neile esitatud süüdistuses on täielikult seaduslik ja põhjendatud ning süüdistatavate huvides esitatud apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuks. Kannatanu esindaja apellatsioon kuulub seevastu rahuldamisele. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I

(kd 1, tlk 116), mistõttu tuleb KarS § 266 objektiivne külg süüdistatavate käitumises lugeda realiseerituks. Asjakohatu on seejuures apellantide viide M. A., kes neile ukse avamisega oleks justkui andnud loa majja siseneda. Esmalt tuleb märkida, et pelgalt koputamise peale ukse avamine ei tähenda kindlasti mitte luba siseneda majja, veel vähem selle erinevatesse tubadesse. Selline järeldus peaks olema juba tavaarusaama kohaselt täielikult väljaspool igasugust vaidlust. Teisalt tuleb märkida, et ka M. A. on enda kohtus antud ütlustes kinnitanud, et kellelegi ta majja sisenemiseks luba ei andnud (avades vaid ukse koputamise peale) ning kirjeldas, kuidas kohe peale ukse avamist R. Kask majja sisse ning teisele korrusele kannatanu magamistuppa tormas, midagi talle ütlemata või seletamata (kd 1, tlk 109). R. Kasele järgnes pea koheselt ka B.B.Kask. Seejuures peab kriminaalkolleegium märkima, et isegi siis, kui M. A. oleks näiteks andnud nõusoleku majja sisenemiseks, oleks selle nõusoleku õiguslik kehtivus äärmiselt kaheldav olukorras, kus süüdistatavad ilmusid nende ukse taha öösel kell kolm kahe kaasa kutsutud (ja sündmuse tehioludest eksitusse viidud – selle kohta vt otsuse p 11) politseiametniku saatel. Seega puudus koosseisu välistava asjaoluna õigustatud isiku nõusolek majja sisenemiseks ning tuleb jaatada süüdistatavate käitumise koosseisupärasust KarS § 266 mõttes.

umbjoobes. Apellantide viide sellele, et kannatanu joovet tõendab tema sõnakasutus sündmuskohal (täpsemalt tema väidetav pöördumine politseiniku poole järgmiselt: „kuule, sa oled politsei vä?“), on täielikult irratsionaalne; kogu selle asja taustal ei saa siiski unustada seda, millises situatsioonis kannatanu M. J. öösel kell kolm ärgates end avastas: tema tuba oli täis inimesi, sh politseiametnikke, toimub läbisegi üksteise sõimamine, samal ajal märkab ta ka seda, et teda filmib B.B.Kask, kusjuures kannatanu oli sel hetkel pesuväel (vt kd 1, tlk 113). Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus seetõttu vajalikuks pikemalt peatuda; apellantide viited järsule trepile, mis magavale lapsele justkui mingit ohtu kujutanuks, on samuti ilmselgelt otsitud ning asjassepuutumatud. Seega on tuginemine KarS § 29 sätetele praegusel hetkel välistatud.

kontrollima ning võimalikku ohtu kõrvaldama. On ju mõistetav, et selline käitumine oleks kordades operatiivsem ning ohu kõrvaldamist silmas pidades ka efektiivsem kui isiklik kohalesõitmine. Kummatigi aga süüdistatavad just nii käitusid. Nad alustasid sõitu 140 km kaugusele kannatanu elukohta, kusjuures nende mõlema väitel olid ilmastikuolud rasked, sõit sinna kestis üle kahe tunni (vt R. Kase ütlused kd 1, tlk 123), et siis alles seal kohal olles kontakteeruda politseiga ja ise koos nendega majja suunduda. See näitab üheselt, et R. Kase käitumismotiiviks ei olnud mitte mure lapse turvalisuse pärast, vaid soov „olukorda fikseerida“ ja jäädvustada (mida tegi B.B.Kask kannatanut filmides), et seda siis kasutada lapse hooldusõiguse üle peetavas kohtuvaidluses. Lapse elu või tervise pärast muretsemisega ei olnud süüdistatavate käitumisel seega ilmselgelt mitte mingit seost. 10.3 Kõnealusele sättele ei saa enda käitumise õigustamisel tugineda ka B.B.Kask. Nimelt on ta kinnitanud, et tema läks sündmuskohale vaid kaasa kui „neutraalne isik“ (kd 1, tlk 117). Prokuröri küsimusele: „Teie sissemineku eesmärk ei olnud ohu kõrvaldamine, vaid filmimine?“, on B.B.Kask vastanud järgmiselt: „Minu eesmärk vennaga kaasa minnes oli olukorra tuvastamine. Majja sisse minnes olin ma tunnistajana seal“ (kd 1, tlk 120). Seega ei tegutsenud B.B.Kask õigushüve väidetavalt kahjustava ohu kõrvaldamise eesmärgil ilma loata võõrasse majja ning magamistuppa tungides, mistõttu on ka tema puhul täielikult välistatud KarS § 31 lg 1 sätetele tuginemine. Ühtlasi näitab see, et majja ning magamistuppa sisenemisel tegutses ta ühiselt ja kooskõlastatult R. Kasega, s.t tegemist oli kaastäideviimisega õiguslikuks mõttes.

Järgnevalt lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.

15.3 Kumbki taotlustest kehtestatud nõuetele ei vasta; mõlemad kaitsjad on piirdunud sellega, et on pannud kirja vaid enda väitel õigusteenuse osutamisele kulunud pooltundide arvu ning seejärel kajastanud summa, mida kaitsja taotleb. Muud andmed, mis seaduse kohaselt on taotluse esitamisel kohustuslik märkida (s.o konkreetsed osundused, millal konkreetset õigusteenust teostati), taotlustes aga ei sisaldu. Seaduses sätestatud ning ringkonnakohtu poolt eelnevalt viidatud nõude mittejärgmine kaitsjate poolt on seda mõistetamatum, et mõlema taotluse blankett sisaldab sõnaselgelt viidet eelnevalt tsiteeritud seadusetekstile (vt mõlema taotluse p 3). Seega on kaitsjad teadlikult jätnud taotluse nõuetekohaselt täitmata. Sellisele minetusele on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kestvalt reageerinud kaitsja esitatud taotluse läbivaatamata jätmisega (vt nt kriminaalasjad 1-08-3124, 1-10-13857, 1-11-3972, 1-10-3821, 1-10-15415, 1-11-13294). 15.4 Juhindudes Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja lg-st 5 jätab ringkonnakohus seetõttu advokaat A. Vissaku ja advokaat H. Kuninga taotluse riigi õigusabi ulatuse kindlaksmääramiseks tervikuna läbi vaatamata. Nagu öeldud, on mõlemas taotluses vaid abstraktselt märgitud, et kaebuse koostamisele kulus kaitsjal teatud arv pooltunde, kuid täielikult on avamata jäänud selle toimingu tegemise kuupäev, samuti toimingu algus- ja lõppkellaaeg. Seega ei vasta taotlused Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt on kohus, juhindudes seaduse selgesõnalisest regulatsioonist, kohustatud need taotlused jätma läbi vaatamata. IV

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.