Kohtulahend

Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör leidis, et iseenesest ei ole tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetlus üksteist välistavad menetlused, kuid kui on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega ja puuduvad kelmuse koosseisulised tunnused, siis ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Prokurör märkis, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS § 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Käesoleval juhul puuduvad sellised andmed, millised kinnitaksid KarS § 209 tunnuste esinemist A.T. ja J.T. käitumises. Üheselt pole arusaadav kaebaja seisukoht selles, milles ta konkreetselt kelmust näeb – kas selles, et H. Toodelt peteti välja vaidlusalune võlakiri või selles, et A.T. esitas kohtusse hagi 3000 euro nõudes. -2-

Riigiprokuratuuri määruses märgiti, et Äriregistri andmetel tegutseb A OÜ alates 21.09.1999 ning H. Toode on erinevatel aegadel olnud selle osanik ja juhatuse liige. Kaebusest nähtuvalt on tegu nn perefirmaga, mille tegevuses H. Toode aktiivselt osales, ning kureeris ka 11.10.2011 tehingu läbiviimist A OÜ nimel. Firma tegevusvaldkonnaks on muu hulgas ka kinnisvaraga seonduv – ost, müük, arendus. Seega võib eeldada, et H. Toode oli firmaga seotud ostu-müügi tehinguid varemgi teostanud, oli teadlik sellega seonduvatest lepingutest, finantseerimise variantidest, muudest võimalikest kaasneda võivatest tsiviilõiguslikest tehingutest jms., mistõttu pole eluliselt usutavad kaebaja väited nagu poleks H. Toode vaidlusalust võlakirja omakäeliselt koostades ja allkirjastades aru saanud, mis dokumendiga tegemist ja millised kohustused ja vastutus talle sellega tekivad. Pigem vastupidi, kohtule esitatud vastuväidetest nähtuvalt sõlmis H. Toode teadlikult ja tahtlikult näilise tehingu. 11.10.2011 koostatud võlakirjast nähtuvalt kohustub H. Toode tagastama J.T. laenu 3000 eurot 19.01.2011. Sõnastusest saab üheselt järeldada, et tegemist on seisuga 11.10.2011 juba võetud laenuga, mille väidetava tagastamise kohta H. Toodel ühtki dokumenti esitada pole. Kuriteokaebuse kohaselt oli võlatunnistuse sõlmimise tegelikuks sisuks „fikseerida poolte vahel tulevikus tekkiv laenusuhe, millega H. Toode võttis endale kohustuse anda J.T. laenu“. Kaebaja on hakanud ülalviidatud võlakirja seostama 08.12.2011 A OÜ kontolt A.T. kontole tehtud 3800-eurose ülekandega selgitusega „ettemaks V i kinnistu eest tasumine“. Sellega seonduvalt juhtis Riigiprokuratuur tähelepanu järgmistele momentidele: laenu kohustus tasuma H. Toode, mitte A OÜ, kusjuures H. Toode polnud firma ainuomanik; laen tuli tagastada J.T. le, mitte A.T. ja laenu tähtajaks oli 19.10.2011. Laenu suurus oli 3000, mitte 3800 eurot ning küsitav on, miks ei võinud selgitusse sõnaselgelt märkida, et tegemist on tagastatava laenuga. 11.10.2011 sõlmitud notariaalsest lepingust nähtuvalt deponeeriti kogu ostusumma 39 000 eurot notari deposiitkontole. Lepingust nähtuvalt A.T. mingit summat, sh ettemaksuna tasuda ei tulnud. Kogu summa, 3800 eurot on A.T. A OÜ-le tagasi kandnud 2012 veebruaris selgitusega „V i kinnistu liigselt makstud osa tagasimakse“. Kui vastab tegelikkusele kaebaja väide, et võlakirja näol oli tegemist näilise tehinguga, saab eeltoodule tugines üheselt väita, et see toimus H. Toode teadmisel ja nõusolekul ning materjalidest ei nähtu, milles ta Jüri ja/või A.T. poolt eksitusse viidi. Riigiprokuratuur märkis, et 14.03.2012 on A.T. esitanud Tartu Maakohtusse hagiavalduse H. Toode vastu, milles palub H. Toodelt 3000 euro välja mõistmist. Hagiavalduse kohaselt „kostja võlgnes minu isale J.T. 3000 eurot. Selle kohta kirjutas kostja 11.10.2011 oma käega teksti pealkirjaga „allkiri“. Võla kohustus ta tasuma hiljemalt 19.10.2011. Võlga kostja tasunud ei ole. J.T. loovutas oma nõude kostja vastu minule.“ Kostja esindaja Tarmo Pilve 09.05.2012 vastuväite kohaselt „Hans Toode poolt 11. oktoobril 2011 allkirjastatud võlatunnistus on tegelikult näiline. Kostja nõustub, et formaalselt on tegemist võlatunnistusega, kuid käesoleval juhul ei saa sellel olla õiguslikke tagajärgi kuivõrd kõnealune võlatunnistus ei kajasta tegelikku olukorda. H. Toodel ei olnud mingisuguseid kohustusi J.T., veel vähem A.T. ees ja võlatunnistuse allkirjastanud isikutel puudus tegelikult tahe realiseerida fikseeritud tehingut ehk pooled olid teadlikud asjaolust, et Hans Toode ei ole J.T. võlgu ja tehingu tegelik eesmärk oli anda J.T. erinevate kulutuste katteks rahalisi vahendeid. Seega soovisid pooled võlatunnistuse koostamisega tekitada vaid õigusnäivust. Selline tehing on aga näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1 kohaselt saab pidada näiliseks on tehingut, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega on H. Toode poolt 11.10.2011 allkirjastatud dokument tühine juba selle koostamisest ja hagejal puudub võimalus sellele tuginedes kostja käest vaidlusaluse summa tasumist nõuda.“

-3-

Riigiprokuratuur konstateeris ülaltoodust lähtuvalt, et A. ja/või J.T. tegevuses ei nähtu kelmuse ega ühegi teise KarS eriosas sätestatud kuriteo tunnuseid ei 11.10.2011 võlakirjaga seonduvalt ega ka kohtusse hagiavaldust esitades. Riigiprokuratuur märkis, et varaliste suhete oluliseks tagatiseks on usaldus. Viimast tugevdavad vähemalt sama oluliselt korrektsed ja konkreetsed kirjalikud lepingud. Eeltoodu mittearvestamist ei saa kompenseerida kriminaalmenetluse kaudu.

Kaebuses esitatud taotluse sisu Kaebuse esitaja palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse kriminaalasja alustamata jätmise kohta ja algatada kriminaalmenetlus J.T. ja A.T. suhtes KarS § 209 lg 1 tunnustel. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus tuleks algatada, kuna täidetud on nii kelmuse objektiivne kui subjektiivne koosseis. Kaitsja märgib, et J.T. ja A.T. veensid H. Toodet selles, et 11.10.2011 sõlmitud kinnistu müügitehing saab õnnestuda üksnes juhul, kui H. Toode laenab neile raha jooksvate kulutuste katteks. Kuna H. Toode oli huvitatud kinnistu müügitehingu õnnestumisest, oli ta nõus raha kõnealustele isikutele laenama. J. ja A.T. veensid H. Toodet selles, et antud lubaduse osas (laenata raha) tuleks koostada koheselt ka dokument, kus H. Toode kinnitab, et kohustub hiljemalt 19.10.2011 J.T. üle andma 3 000 eurot. J. ja A.T. selgitasid H. Toodele, et lihtsaim ja kiireim ning kohaseim vorm selleks on allkirjastada dokument, kus on märgitud nagu oleks H. Toode J.T. võlgu ning üleandmisele kuuluks justkui see võlgnevus. H. Toode ei osanud arvestada, et allkirjastatud dokument on sisuliselt võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses, ja et seda on võimalik kasutada ka hilisemalt (st korduvalt) ning temalt sisuliselt uuesti nõuda dokumendil märgitud kohustuse täitmist, kuivõrd juriidiliselt on tegemist iseseisva nõude alusega. J. ja A.T. lõid H. Toodele väära ettekujutuse, mille kohaselt ei ole võimalik võlatunnistuse koostamata ja allkirjastamata jätmisel kinnistu müügitehingut õnnestunult läbi viia ja H. Toode jääb soovitavast kinnistust seega ilma. Kõnealused isikud kinnitasid, et H. Toode poolt allkirjastatud dokument on vaid selleks, et tagada tema poolt kindlasti laenu andmine pärast notariaalse tehingu allkirjastamist, kuivõrd J.T. ei soovi endale ühelgi juhul võtta notariaalse lepinguga kohustust, mida ta ilma laenuta täita ei suudaks. J.T. ja A.T. tegutsesid kavatsetult, sest neil oli kindel eesmärk ja tahe tekitada H. Toodele ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, mille tagajärjel ta kirjutas alla võlatunnistusele. Käesolevaks hetkeks on kujunenud olukord, kus H. Toode täitis nimetatud kohustuse, kandes OÜ A kontolt 08.12.2011 J.T. 3 800 eurot. A.T. tagastas laenu 13. ja 16. 02.2012, kuid võlatunnistust endale ei nõudnud ja J.T. ega A.T. seda iseseisvalt ei tagastanud. 3 800 eurot kanti A.T. kontole, sest J.T. andis H. Toodele A.T. kontonumbri ning palus laenusumma sinna kanda. Olgugi, et J.T. anti laenu H. Toode nimel nagu on kirjas ka poolte vahel sõlmitud võlatunnistuses, siis ülekanne tehti OÜ A kontolt, sest V i kinnistu omandajaks oli OÜ A . Seetõttu ei näinud H. Toode probleemi laenata J.T. laenusumma OÜ A kontolt. Kuigi vaidlusaluses dokumendis on laenusummana märgitud 3 000 eurot, siis H. Toode kandis J.T. OÜ A kontolt 3 800 eurot, sest pärast võladokumendi koostamist ja poolte allkirjastamist jõuti täiendava 800 euro laenamises kokkuleppele. Vaidlusalust dokumenti ei hakatud ümber vormistama, sest oli teada, et pangaülekandes niikuinii kajastub 3 800 euro laenamine. Asjaolu, et pangaülekannete selgitusse oli märgitud „ettemaks V i kinnistu eest tasumine“ ja „V i kinnistu liigselt makstud osa tagasimakse“, ei välista laenu andmist J.T. le. Vastupidiselt, näitab see, et poolte vahel oli täiendav kokkulepe raha kasutamise osas. Antud -4-

juhul selgitusena märgitud „ettemaks“ tähendaski raha laenamist J.T. le, et viimane saaks kinnistu soetada, et see omakorda müüa OÜ-le A . A.T. tagastas OÜ A kontole laenusumma, kuid koos sellega jättis tagastamata H. Toodele võlakirja. Asjaoludest on selgelt nähtuv, et H. Toode andis enda nimel, kuid OÜ A pangakonto alt J.T. (kuid A.T. pangakontole) laenu 3 800 eurot, mis OÜ A kontole ka tagastati. Nüüd aga nõutakse H. Toodelt täiendavalt 3 000 eurot, sest isik on ekslikult kirjutanud alla võlatunnistusele, arvates et nimetatud dokument kohustab teda laenu andma. Välistatud ei ole, et A.T. kontonumbri esitamine ja täiendavalt lepinguväliselt 800 euro küsimine oli J.T. ja A.T. teadvalt planeeritud käitumise osa, et asjaolud tunduksid segased. J.T. ja A.T. kasutavad nende poolt tekitatud olukorda enda huvides ära, saamaks kelmuse läbi H. Toodelt täiendavalt 3 000 eurot. Kaitsja leiab, et tsiviilmenetluse läbiviimine antud asjas ei anna alust kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Kriminaalmenetluse raames tuleb anda hinnang mitte dokumendi ehtsusele ja/või selle olemusele, vaid otseselt J. ja A.T. käitumisele ning selle võimalikule vastavusele kelmusele. Nõustuda ei saa ka riigiprokuröri seisukohaga, et H. Toode, osaledes aktiivselt A OÜ äritegevuses ja olles teadlik erinevatest tehingutest ja lepingutest, pidi võlatunnistust omakäeliselt koostades allkirjastades aru saama, mis dokumendiga on tegemist ja millised kohustused ja vastutus talle sellega tekivad. Asjaolu, et isik osaleb äriühingu tegevuses, kus ta sõlmib erinevaid tsiviilõiguslikke tehinguid ja lepinguid, ei tähenda, et isik on teadlik võlatunnistusest ja selle allkirjastamisel kaasnevatest kõikidest puhtjuriidilistest tagajärgedest (nt fakti, et eristatav on deklaratiivne ja konstitutiivne võlatunnistus). Kannatanu on põhiliselt kokku puutunud müügilepingutega seoses OÜ A tegevusega. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamata jätmine ning objektiivsete asjaolude välja selgitamiseks on vajalik elementaarsete uurimistoimingute tegemine, misjärel alles oleks võimalik adekvaatselt otsustada, kas tegemist on vaid pooltevahelise erineva tõlgendusega tehingu sisu osas või on J. ja A.T. käitumine selgelt pahatahtlik ning mõtestatud kannatanult raha saamise eesmärgil. Vastastamise läbiviimine KrMS § 77 lg 1 võimaldaks esmaselt kõrvaldada vastuolud H. Toode ning J. ja A.T. ütlustes ning tuua olukorda täiendavalt selgust

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga selleski, et loeb eluliselt ebausutavaks kaebuse esitaja väited, mille kohaselt ta ei saanud aru, mis dokumendiga on tegemist ning millised tagajärjed talle sellega kaasneda võivad.

Maarika Kuusk kohtunik

-7-

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.