1-12-940/33 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.F.B tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „F.B , 1-12-940, menetluskulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 23. augustil 2012. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 24. augustist 2012. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 24. augustist 2012. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 18.06.2012 otsusega tunnistati F.B süüdi KarS § 113 järgi ning mõisteti karistuseks 12 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvestati karistusest kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg alates 26.09.2011 ning see kuupäev loeti karistuse alguseks. Maakohus arutas F.B süüdistust KarS § 113 järgi selles, et tema, olles varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh 03.07.2003 Ida-Viru Maakohtu poolt KarS § 118 p 1 järgi vangistusega 4 aastat ning viimati 26.04.2011 Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi karistusega 3 kuud ja 28 päeva vangistust, end parandanud ei ole ja taas pani toime kuriteo järgmistel asjaoludel: 23.09.2011 kella 23.45 paiku F.B, olles alkoholijoobes toas nr XX, mis asub XXX ühiselamu neljanda korruse vasakus tiivas boksis nr XX, G.M. tekkinud tüli käigus lõi tapmise eesmärgil lauanoaga oma endisele elukaaslasele G.M. vasaku rinna piirkonda ja paremale poole selja piirkonda, millega tekitas mõlemasse rinnaõõnde tungivad torke-lõikehaavad mõlemal pool rindkerel koos mõlema kopsu vigastusega, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge verekaotusaneemia sisemisest ja välisest verejooksust, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tagajärjel saabus kannatanu surm 24.09.2011 kell 07.05 SA Ida-Viru Keskhaiglas. Maakohus tuvastas, et G.M. surm on kinnitust leidnud 06.12.2011 surnu ekspertiisiaktiga nr 321, mille kohaselt 23.09.2011 kell 23.45 XXX ühiselamu komandant J.S. teatas, et kell 23.45 pöördus tema poole palvega G.M. , kes elab aadressil XXX , et komandant kutsuks

kiirabi, sest tema elukaaslane F.B lõi teda noaga. 24.09.2011 kell 00.30 toimetati SA Ida-Viru Keskhaigla traumaosakonda G.M. , kellel oli 2 torkehaava rindkeres, neist üks vasakul pool, kolmanda roide vahemiku piirkonnas ja teine haav oli paremal pool selja piirkonnas. 24.09.2011 kell 07.45 G.M. suri SA Ida-Viru Keskhaiglas. G.M. surma põhjuseks olid mõlemasse rinnaõõnde tungivad torke-lõikehaavad mõlemal pool rindkerel (kokku 2) koos mõlema kopsu vigastusega, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge verekaotusaneemia sisemisest ja välisest verejooksust. Torkelõikehaavad mõlemal pool rindkerel on tekitatud terava vägivalla toimel löökidest teravaotsalise ühte lõikeserva omava vahendiga (näiteks noaga), lõiketera laiusega mitte rohkem kui 1,7 cm, pikkusega mitte vähem kui 10 cm, võimalik, et ekspertiisiks esitatud noaga. Antud tõendiga on tõendamist leidnud, et G.M. surm oli vägivaldne, temale eluohtlikud kehavigastused olid tekitatud vahetult enne hospitaliseerimist, s.o 23.09.2011 hilisõhtul ja need olid tekitatud XXX ühiselamus. Asjaolu, et G.M. surma põhjustas F.B, on maakohus lugenud tõendatuks kõigepealt G.M. enda ütlustega, mis ta andis haiglas 24.09.2011 kell 02.30, s.o mõned tunnid enne surma, kus ta ei olnud enam võimeline protokollile alla kirjutama, kuid protokolli, mida koostas kriminaalmenetleja K.V. õigsust kinnitas juuresviibinud meditsiinitöötaja O.A. , ning G.M. selgitas, et 23.09.2011 õhtul oli ta külas oma tuttaval S. XXX ühiselamus. Seal oli ka tema endine elukaaslane F.B, kes tahtis, et ta tema enda juurde uuesti elama võtaks, tema aga keeldus. F.B võttis selle peale noa ja lõi teda kaks korda noaga, üks kord rindu ja teine hoop selja taha. Maakohus leidis, et G.M. ütlused on tõendina arvestatavad, sest on täidetud kõik KrMS § 291 lg 3 toodud tingimused. Samasuguseid ütlusi andis ka tunnistaja J.S. , kes töötab komandandina XXX ühiselamus. 23.09.2011 oli tunnistaja õhtul valvurina tööl. Õhtul tuli tema juurde G.M. ning palus, et ta kutsuks kiirabi. G.M. l oli seljas hommikumantel ja ta ütles, et „Nos“, see on F.B hüüdnimi, oli teda eest ja tagant noaga löönud, kokku 2 korda. Joobeseisundit kannatanul näha ei olnud. J.S. ütlused on tõendina arvestatavad KrMS § 66 lg 21 lg 1, 2 kohaselt, sest vahetut tõendi allikat kannatanu G.M. t ei ole võimalik enam üle kuulata. Ei ole kahtlust, et G.M. oli saadud vigastuste mõju all ning paludes kiirabi välja kutsuda ta ei moonutanud tõde. F.B süü on tõendatud veel tunnistaja G.P. ütlustega selle kohta, et 23.09.2011 õhtul oli G.M. ja F.B vahel konflikt ja nad väljusid koos tema juurest, kus nad tarvitasid koos alkoholi. Kui nad tema toast lahkusid, siis G.M. l oli seljas hommikumantel. Tunnistaja D.K. ütluste kohaselt käis ta 26.09.2011 XXX F.B otsimas. F.B toa uks oli lukus ning ta ise tuli just trepist üles. Nad teatasid talle, et peavad ta kaasa võtma, panid F.B istuma operatiivautosse Nissan Primera, enne seda F.B läbi ei otsitud ja käeraudu talle ei pandud. Tagaistmel oli F.B üksi. Kedagi teist selle autoga enne F.B ei konvoeeritud. Autot kontrolliti päev enne F.B konvoeerimist, see on 25.09.2011. Tunnistaja nägi, kuidas F.B pani kodus toidu kotti, kuid nuga ta ei näinud sinna panevat, arvab, et nuga võis F.B olla taskus. F.B ei rääkinud neile, et ta avastas tagaistmel noa. Tunnistaja I.G. ütluste kohaselt oli ta valveuurija ja operatiivsõidukit Nissan Primera nägi ta reedel (reede oli 23.09, mitte 24.09) ja ka esmaspäeval oli valveuurija. Kuskil kella 14 paiku hakkas tunnistaja autot uurima ja auto tagaistmele vaadates nägi, et põrandamatt on nihkunud ja mati alt on näha osa noast. Siis hakkas välja selgitama, kust nuga sinna sai ja tuli välja, et viimast kinnipeetavat viidi selle autoga reedel ja puhkepäevadel seda autot ei kasutatud. Nuga

Politseiautost leitud nuga on pildistatud ja asitõendina vaadeldud ning tunnistajate ütlused ühtivad noa kirjeldusega. Noatera pikkus on 12,6 cm, laius keskosas on 1,6 cm, käepideme pikkus on 10,5 cm, laius 2 cm ja noa lõiketeral sedastatavad pruunikaspunased verekahtlased määrdumised. Antud noa suhtes on läbi viidud DNA-ekspertiis ning selle kohaselt noalt, teral olnud veretaolisest määrdumusest saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev G.M. võrdlusproovist määratletud DNA-profiiliga. Noa käepidemelt võetud võrdlusproovidest ei saa välistada F.B-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Eeltooduga on usaldusväärselt kindlaks tehtud, et politsei operatiivsõidukist Nissan Primera 27.09.2011 leitud nuga oli G.M. tapmise toimepanemise vahendiks. Noa käepidemelt F.B DNA sisaldumise võimalus on kaudne tõend F.B süü kohta, mida tuleb vaadelda kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabelid kinnitavad kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi. Antud tõendiga on kindlaks tehtud, et mõlemad, nii G.M. kui F.B elasid ühiselamus XXX ning mõlemas toas oli verekahtlasi määrdumisi, samuti leitud riietel, mis olid vaadeldud asitõenditena. Süüdistatav F.B eitab oma süüd G.M. tapmises. Ta selgitas, et oli kodus, kui G.M. oli kutsunud ta naabri juurde viina võtma. Lõpuks G.P. ajas neid minema. Tema tahtis veel edasi alkoholi tarbida ja küsis selleks G.M. käest raha, siis olid nad tema, süüdistatava toas. G.M. aga raha ei andnud ja siis läksid nad päris riidu ja lõpuks läksid nad lahku. Tema aga sai trepil kokku V.S. , kellega nad mängisid kaarte umbes kella kolmeni öösel. Süüdistatav väitis, et 26.09.2011 kui politsei tuli, siis otsiti ta läbi, samuti pandi talle käerauad, kui ta autosse istus. On küll varem karistatud G.M. suhtes toimepandud vägivalla eest, kuid G.M. oli ise süüdi, et komistas noa otsa. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ning ta püüab vastutusest kõrvale hoiduda. Tema ütlustest on usutavad ainult need, mis lähevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega, nimelt, et nad olid G.M. ga endised elukaaslased, tülitsesid tihti, 23.09.2011 õhtul võtsid koos viina, pärast seda läksid tema tuppa, kus ta tahtis G.M. käest

raha, kuid G.M. keeldus ja selle peale läksid päris kõvasti riidu ja siis läksid kumbki oma teed. Samuti on tema ütlustest usutav fakt, et ta kinnitab, et nuga, millel olid G.M. vere jäljed, oli lõpuks politseiautos. Maakohus leidis, et ülaltoodud tõenditega on kinnitust leidnud G.M. tapmine F.B poolt. Subjektiivsest küljest on tegu otsese tahtlusega. Lüües kannatanut korduvalt terava noaga elutähtsate organite piirkonda (kopsud, süda), pidi süüdistatav ette nägema surma saabumise võimalikkust. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. F.B on süüdiv. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Tuleb arvestada seda, et F.B on varem 8 korda kriminaalkorras karistatud. 14.03.2003 pani toime isikuvastase kuriteo sama kannatanu G.M. suhtes, tekitades talle alkoholijoobes tekkinud tüli käigus noaga eluohtliku tervisekahjustuse KarS § 118 lg 1 järgi. Arvestades tema eelnevat elukäiku ning käesoleva kuriteo tehiolusid, st ei püüdnud kannatanule abi anda, ei kahetsenud toimepandut, pidas maakohus põhjendatuks mõista F.B-le KarS § 113 ettenähtud keskmisest karistusmäärast kõrgem karistus, so 12 aastat vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu F.B kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsuse F.B süüdimõistmises KarS § 113 järgi ning mõista F.B õigeks talle esitatud süüdistuses. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei vasta kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuetele. Maakohus jõudis järeldusele, et F.B süü antud kuriteos on tõendatud kannatanu G.M. ja tunnistaja J.S. ütlustega, kes vestles kannatanuga kohe peale sündmust. Kaitsja toob välja, et kriminaalasja materjalidest, sh ka tunnistajate J.S. ja G.P. ütlustest nähtub, et kannatanu G.M. oli tugevas alkoholijoobes ja raskes tervislikus seisundis. G.M. ülekuulamine toimus traumapunktis 24.09.2011 kell 02.30. 24.09.2011 kell 07.05 ta suri. G.M. võimalikud valeütlused F.B suhtes ei ole välistatud, kuna nende isikute suhted olid teravad, mida ka kinnitas süüdistus kohtuistungil. Järelikult kannatanu G.M. ja tunnistaja J.S. ütlused ei ole usaldusväärsed. 27.09.2011 politseiautost leitud nuga ja DNA-ekspertiis tõendavad ainult seda, et F.B, kuid ka teised isikud, olid kontaktis selle noaga. See ei tõenda otseselt ega ka kaudselt, et just F.B pani toime G.M. tapmise. Kaitsja juhib tähelepanu, et politsei hakkas aktiivselt tegutsema antud kuriteo avastamisel (tõendite kogumine) alles 27.09.2011, st 4 päeva hiljem, kuigi kahtlustatava nimi ja asukoht oli teada juba 24.09.2011 öösel. F.B väitis, et kannatanu vigastamise ajal viibis ta V.S. juures ühiselamus. Tegemist on viitega alibile, mille kontrollimisel on kriminaalasjas määrav tähtsus. Seda asjaolu pole aga piisavalt kontrollitud. Maakohtu otsuses esitatud F.B süü tõendatuse põhjendused ei ole veenvad ja kohtu mõttekäik ei ole jälgitav. Samuti ei ole kõrvaldatud kõik F.B süüd puudutavad kahtlused. Seega ei ole lähtutud KrMS § 7 lg 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.

3.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et G.M. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta oli ütluste andmise hetkel tugevas alkoholijoobes ning G.M. ja F.B vahelised suhted olid pingelised. Kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt, milleks on kannatanu ülekuulamise protokollis talletatud G.M. 24.09.2011 antud ütlused (tl 28-30) ja J.S. maakohtu istungil antud ütlused (tl 90-92), ei olnud G.M. ütlused segased ning ei sisaldanud olulisi vastuolusid. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väitega, et J.S. ütlustest nähtuvalt oli G.M. temaga vestlemisel raskes alkoholijoobes. J.S. ütlustest tulenevalt ei märganud ta välisel vaatlusel G.M. alkoholijoobes olekut (tl 91). Lisaks ei tähenda alkoholijoobes olek koheselt seda, et isik annab valeütlusi. Kuigi alkoholijoove võib tekitada küsimusi ütluste usaldusväärsuses, sest alkohol võib mõjutada isiku lühiajalist mälu ja isiku võimet teda ümbritsevaid asjaolusid tajuda, tuleb ütlusi analüüsida igas asjas iseseisvalt ja eelarvamusteta kõrvutades neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning arvestades ütlusi andvat isikut ning olukorda, milles ütlusi antakse. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. G.M. on andnud järjekindlaid ütlusi selle kohta, et teda noaga löönud isik oli F.B. Kõigepealt viitas ta F.B-le vestluses J.S. ga, kui ta, olles haavatud, palus J.S. l kutsuda endale kiirabi (tl 91). Ka samal ööl, 24.09.2011 kell 2.30, selgitas G.M. K-Järve traumapunktis kriminaalmenetlejale, et F.B lõi teda noaga 2 korda (lk 29). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et G.M. ütlustes ei esine vastuolusid ning need on kooskõlas teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditega. Seega, vaatamata ka asjaolule, et G.M. oli õhtul, mil teda rünnati, tarvitanud alkoholi, on tema ütlused usaldusväärsed. Samuti ei vähenda ringkonnakohtu hinnangul G.M. ütluste usaldusväärsust apellatsioonis toodud asjaolu, et ta oli ütluste andmise ajal raskelt haavatud ja varsti talle tekitatud vigastustesse suri. Vastupidi, ringkonnakohus ei näe põhjust, miks G.M. pidi andma teda rünnanud isiku kohta valeütlusi. Apellatsioonis toodud seisukoht, et G.M. andis valeütlusi, kuna tema ja F.B vahelised suhted olid pingelised, ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav põhjus pidada G.M. ütlusi ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks asjaolu, et G.M. , olles raskelt haavatud, oleks andnud valeütlusi isiku osas, kes talle raskeid kehavigastusi tekitas ning jätaks sellega teda tegelikult rünnanud isiku avaldamata. Lisaks on apellatsioonis esitatud väide, et J.S. ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas pole apellant seda seisukohta sisulisemalt põhjendanud ning ringkonnakohtul pole põhjust kahelda J.S. ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on õigesti leidnud, et J.S. ütluste puhul on tegemist tõendiga, kuna on täidetud KrMS § 66 lg 21 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused.

4.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud seisukohta, et politseiautost leitud nuga ei tõenda, et F.B pani toime G.M. tapmise. DNA-ekspertiisiaktist nr 11E-GE1101 tulenevalt saadi noateral olnud veretaolisest määrdumisest võetud proovist DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaproovis on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev G.M. võrdlusproovis määratletud DNA profiiliga (tl 57). Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et nimetatud nuga kasutati G.M. tapmiseks. M.A. (tl 97-98), D.K. (tl 98-100) ja I.G. (tl 112 ja 116) ütlustest tulenevalt leiti politseiautost, millega konvoeeriti F.B , eelnimetatud nuga. Nuga leiti autost pärast F.B konvoeerimist ning kahe nimetatud sündmuse vahepeal kedagi teist selle autoga ei konvoeeritud. D.K. ütluste kohaselt ei otsitud F.B enne politseiautosse viimist läbi, mistõttu pole välistatud, et F.B oli nuga kaasas ning ta jättis selle varjamise eesmärgil politseiautosse. F.B eelnevate tõenditega mitteriimuvaid ütlusi peab ringkonnakohus ebausaldusväärseks. Tõendite hindamisel on muu hulgas oluline ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15). Ringkonnakohus leiab, et F.B ütlused selle kohta, et ta leidis politseiautost noa, võttis selle kätte ja siis asetas tagasi politseiametnikke sellest teavitama, on eluliselt ebausutavad. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks pidi F.B politseiautos leitud nuga kätte võtma, kui ta ei kavatsenud seda anda politseiametnikele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõenäoliselt soovis F.B selliste ütluste andmisega põhjendada asjaolu, et noal võivad esineda tema sõrmejäljed või DNA. Seega leiab ringkonnakohus, et on tõendatud, et politseiautost leitud nuga kasutati G.M. tapmise vahendina ning samuti on tõendatud, et F.B jättis selle noa politseiautosse. Nimetatud tõendid ning eelnevalt analüüsitud G.M. ütlused tõendavad F.B poolt G.M. tapmise toimepanemist. Kaitsja on apellatsioonis esitanud asjaolu, et politsei hakkas tegelema kuriteo avastamisega alles 27.09.2011, kuigi kahtlustatava asukoht oli teada juba 24.09.2011. Siinkohal pole kaitsja aga selgitanud, mida see asjaolu käesolevas asjas F.B poolt G.M. tapmise toimepanemise tõendamisel näitab. Ringkonnakohus ei näe ühtegi põhjust, kuidas see fakt eelnevalt tuvastatud asjaolusid mõjutaks.