Kohtulahend

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8. august 2012, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-6902

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 13. juuni rahuldamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nelja Vaštšuki taotlus riigi õigusabi saamiseks

määrus

kaebuse

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja § 10 lg-st 5 jätta Nelja Vaštšuki taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 13. juuni 2012 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Nelja Vaštšuk esitas 18.05.2012 Viru Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 320 tunnustel M.M. suhtes, kes avaldaja väitel andis 08.02.2012 tunnistajana kriminaalasjas nr 1-11-9857 kohtuistungil valeütlusi, mille tulemusel viibib avaldaja käesoleval ajal vanglas. Milles väidetavad valeütlused seisnesid, avalduses ei selgitatud. 25.05.2012 jättis ringkonnaprokurör Olga Dorogan kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma seisukohta järgmiselt. Viru Maakohtu 22.03.2012. a otsusega on N. Vaštšuk KarS § 114 p 1,4,5 järgi süüdi tunnistatud ja mõistetud karistuseks 18 aastat vangistust. Vastavalt kohtuotsusele kinnitavad N. Vaštšuki süüd muuhulgas tunnistaja M.M. ütlused, kes kuulati üle kohtuistungil ristküsitluse käigus. Ringkonnaprokurör märkis, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. N. Vaštšuki avaldusest ja kohtuotsusest ei nähtu, et oleks täidetud KarS § 320 sätestatud kuriteokoosseis. Kohus on

M.M. ütlustele kohtuotsuses oma hinnangu andnud ja lugenud need usaldusväärseteks. See, et avaldaja ei ole M.M. ütlustega nõus ja omab selles küsimuses oma arvamust, ei tähenda, et M.M. tegevuses on KarS § 320 sätestatud kuriteokoosseis. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuuri 13.06.2012. a määrusega jäeti N. Vaštšuki kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur leidis, et kaebus on alusetu ning kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokuratuur sedastas, et tõendite hindamine kohtumenetluses toimub nende võrdleva analüüsi teel ning tunnistaja ütlus on tõendina aktsepteeritav senikaua, kuni see pole teiste tõenditega ümber lükatud või piisava kahtluse alla seatud. Riigiprokuratuur märkis, et kõnealusel juhul ei rajane maakohtu otsus mitte ainult kaebaja viidatud väidetavatele valeütlustele, vaid ka teistele tõenditele, mida kõiki on kogumis hinnatud. Tunnistaja M.M. ütlused olid seejuures vaid üheks tõendiks paljudest, mida kohus kogumis arvestas N. Vaštšuki süüdimõistmisel. Riigiprokuratuur märkis, et otsustamine, kas esimese astme kohus on tõendeid hinnanud õigesti, ei kuulu prokuratuuri, sealhulgas Riigiprokuratuuri pädevusse. Kuna N. Vaštšuk on kohtulahendi apelleerinud Tartu Ringkonnakohtus ja asi ei ole jõudnud kohtulahendini, annab lõpliku hinnangu kohtumenetluse käigus tunnistaja M.M. antud ütluste usaldusväärusele ringkonnakohus ning seejärel vajadusel Riigikohus. Alles peale jõustunud kohtulahendit on võimalik hinnata ja vajadusel alustada kriminaalmenetlust valeütlusi andnud isiku(te) suhtes. Riigiprokuratuur märkis ühtlasi, et kui kohtumenetluse käigus on ilmnenud kuriteo toimepanemisele viitavad asjaolud, esitavad Eesti õiguspraktikas tavaliselt kohtud prokuratuurile kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega ei piisa üksnes avaldaja arvamusest, et tunnistaja on kohtumenetluses andnud valeütlusi, et sisustada kriminaalkorras karistatava kuriteo koosseisu ja alustada kriminaalmenetlust. Riigiprokuratuur selgitas, et kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt, vaid peab olema põhjendatud väga ulatusliku ja tõsise õigusnormide rikkumisega, mis väärib vastavalt karistusõiguslikku sekkumist. Seetõttu alustatakse kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb kogutud materjalide alusel küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Riigiprokuratuur märkis seonduvalt kaebaja viidatud KarS §-ga 306 (kuriteo varjamine) ja 307 (kuriteost mitteteatamine), et kõik uurimisasutuse ja prokuratuuri hinnangul kõnealuse kuriteoga puutumust omavad isikud on välja selgitatud ja kohtu alla antud, st kui M.M. tegevuses oleks tuvastatud mõne KarS eriosas sätestatud süüteo koosseis, oleks ka tema samas kriminaalasjas juba kohtu alla antud. Kohtuotsusele viidates tuleb ka märkida, et just M.M. oli see, kes kuriteost politseid teavitas, seega jääb arusaamatuks ja kaebusest ei nähtu, milles kaebaja M.M. süüd selles osas näeb. Taotluse sisu N. Vaštšuk taotleb Tartu Ringkonnakohtult riigi õigusabi korras advokaadi määramist, kes aitaks koostada korrektse kaebuse M.M. suhtes valeütluste andmise kohta. N. Vaštšuk põhjendab oma kaebuses ringkonnakohtule, milles valeütluste andmine seisnes ning selgitab, et tema endine abikaasa G.V. ei ähvardanud M. M. N. Vaštšukil on mitmeid