Kohtulahend

Leonid Olovjanišnikov, Veera Tolli-Baskin, Urmas Simon, Tarmo Pilv, Rein Kiviloo, Siim Roode

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Muuta kriminaalasjas nr 1-11-5368 Harju Maakohtu 12. aprilli 2012 aasta otsuse põhiosa. Tunnistada Aleksandr Deputatov, Aleksandr Štšerbakov, Urmas Täheste ja Andrus Kerner süüdi KarS § 2681 lg 2 p 1( KarS § 1332 lg 1 ) järgi prostitutsioonile kaasaaitamise toimepanemises kuritegeliku ühenduse poolt. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

Kohus leidis, et alates 01.11.2002 kuni 05.10.2006 kuulus Aleksandr Deputatov ́i ülesannete hulka Lily ́s prostituutidena teenivate naiste sissepääsu võimaldamine klubisse, klientidele tasu eest sissepääsu lubamine ja korra tagamine xxxxxxxxxx asunud striptiisiklubis „Lily“, saades oma tegevuse eest tasu rahast, mis oli teenitud prostituutide poolt intiimteenuse osutamisega. Alates 01.07.2005 kuni 05.10.2006 kuulus Aleksandr Štšerbakov ́i ülesannete hulka klientidele tasu eest sissepääsu lubamine, ruumide kasutamise võimaldamine ja korra tagamine xxxxxxxx asunud striptiisiklubis „Lily“, saades oma tegevuse eest tasu rahast, mis saadi prostituutide poolt intiimteenuse osutamisega. Alates juunist 2006 kuni 05.10.2006 Urmas Täheste oma tööülesannete täitmiseks võimaldas xxxxxxxxxxxx asuvasse klubisse tasu eest klientidele sissepääsu, pidas arvet prostituutide poolt tehtud töö kohta, võttis klubi klientidelt vastu raha prostituutide poolt osutatud teenuse eest, sellest rahast maksis prostituutidele nende osa tasust ja intiimteenust ostnud kliendi klubisse toonud taksojuhile kokkulepitud tasu, saades ise oma tegevuse eest tasu rahast, mis oli saadud prostituutide poolt intiimteenuse osutamisega. Alates 01.03.2005 kuni 05.10.2006 kuulus Andrus Kerner ́i ülesannete hulka prostituutide poolt tehtud töö kohta arve pidamine, xxxxxxx asunud numbritubade ja saunaruumide võimaldamine intiimteenuse osutamiseks, klubi klientidelt raha vastu võtmine prostituutide poolt osutatud intiimteenuse eest, sellest rahast prostituutidele palga ja intiimteenust ostnud kliendi toonud taksojuhile kokkulepitud tasu maksmine, saades oma tegevuse eest tasu rahast, mis saadi prostituutide poolt intiimteenuse osutamisega. Seega Aleksandr Deputatov Aleksandr Štšerbakov Urmas Täheste, Andrus Kerner aitasid kuritegeliku ühenduse liikmena kaasa prostitutsioonile, so panid toime KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (01.08.1997 kuni 31.08.2002 kehtis KrK § 2026 lg 3 p 3 redaktsioon; 01.09.2002 kuni 15.07.2006 KarS § 268 lg 1, alates 16.07.2006 KarS § 2681 lg 2 p 1).

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

baarmenina ka teine süüdistatav U. Täheste. Seetõttu ei ole kohtu poolt refereeritud mõistlikult võimalik seostada A. Kerneri või talle esitatud süüdistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008.a. otsuses nr 3-1-163-08 esitatud seisukohast tuleneb, et kohus ei saa kohtuotsuse põhistamisel viidata vaid üldsõnalistele tunnistaja ütlustele vaid kohus peab näitama konkreetse ütluse ning põhistama kuidas see seondub konkreetse süüdistatava poolt süüdistuse kohaselt toime pandud kuriteo objektiivse koosseisu tunnusega. Antud juhul on ilmne, et maakohus on tunnistajate ütluste osas jätnud selle tegemata ning on esitanud vaid üldsõnalised viited, jättes need olustikuga sidumata. Maakohus viitab järgnevalt (otsuse lk 23 lg 5-8) 6. märtsil 2007.a. koostatud jälitusprotokollile (II kd lk 1-3) ning esitab väljavõtted A. Kerneri telefonikõnedest N. P, tuvastamata naisterahvale ja V. B. Ehkki nimetatud osas on maakohus esitanud täpsed viited konkreetsetele ütlustele (tunnistajate ütluste osas selliseid viiteid ei olnud), jääb arusaamatuks kuidas tõendavad need väljavõtted A. Kerneri poolt KarS § 2681 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemist. Maakohtu poolt tsiteeritud lausete kasutamine on striptiisklubi kontekstis täiesti tavapärane ning need ei tõenda mitte kuidagi A. Kerneri väidetavat osalust prostitutsiooni vahendamisel ning selle kaudu tema süüd. Nimetatu oleks küll mõeldav koosmõjus teiste tõenditega, kuid selliseid täiendavaid tõendeid objektiivselt ei esine. Samalaadne probleem esineb ka kohtuotsuse lk 24 alguses viidatud telefonikõnede suhtes A. Kerneri ja taksojuhtide vahel. Kohtuotsusest ei ole objektiivselt võimalik mõista kuidas seonduvad sellised telefonikõned A. Kernerile ette heidetava intiimteenuste vahendamisega. Jällegi on kõik telefonikõned sellised, mis on striptiisiklubi kontekstis tavapärased. Samuti on tavapärane, et taksojuhid toovad striptiisklubisse kliente, milles ei ole midagi õigusvastast. Seetõttu ei tõenda ka kõneväljavõtted taksojuhtidega A. Kerneri poolt talle etteheidetava kuriteo toimepanemist. Kohtuotsuse lk 23 lõpus on kohus viidanud veel A5 formaadis ruudulisele vihikule (I kd, lk 207-209), milles on kirja pandud saunaruumide arvestus, kuid ka nimetatud tõend on täielikult A. Kerneri isikuga seostamata. Ometigi oleks nt käekirjaekspertiisiga olnud võimalik välja selgitada kas nimetatud vihikut sauna kasutamise arvestuse kohta on pidanud A. Kerner või keegi teine. Asjas ei ole vaidlust selles, et A. Kerner töötas striptiisklubis baarmenina. Ühestki maakohtu poolt viidatud tõendist ei tulene aga seda, et A. Kerner oleks lisaks baarmeni tavapärastele tööülesannetele ka intiimteenuseid vahendanud, sellist vahendamist abistamist või vahendamisest üldse teadlik olnud. Kaitsja hinnangul on meelevaldne leida, et striptiisiklubis privaatruumide olemasolust tuleks automaatselt teha järeldus, et nendes privaatruumides osutatakse intiimteenust. Maakohus ei ole veenvalt selgitanud A. Kerneri tahtluse kujunemist ega viidanud millistest asjaoludest lähtuvalt oleks A. Kerner oleks pidanud jõudma järeldusele, et ta aitab kaasa prostitutsioonile. Kohtuotsuse põhistuse puudumine on menetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib vältimatult maakohtu otsuse tühistamise. Tuginevalt KrMS § 3051, § 318 lg 1 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 12. aprilli 2012.a. otsus kriminaalasjas nr 1-11-5368 osas, milles Andrus Kerner on mõistetud süüdi KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi; Teha asjas uus otsus, milles mõista Andrus Kerner talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks;

Jätta Andrus Kerneri menetluskulud riigi kanda.

Kuna kohus ei kasutanud seda reaalset võimalust ja tegi oma järeldused juba seaduse alusel, mis ei kehti (seal hulgas ei nähta praegu teos ette selle toimepanemist isikute grupis), siis KrMS § 339 lg.1 p.7 aspektist tuleb lugeda kohtuotsus põhistamatuks. Seoses selle menetlusliku asjaoluga kuulub kohtuotsus vastavalt KrMS § 341 lg.-le 2 tühistamisele ja saatmisele maakohtusse uueks arutamiseks. Ent, arvestades seda asjaolu ja seda, et käesoleval ajal kuulub taoline võimalik tegu teise astme kuritegude hulka, aga samuti seda, et alates kriminaalasja alustamisest on möödunud 6 aastat, peab kaitse võimalikuks taotleda asja lõpetamist seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Ringkonnakohus, nagu ka esimese astme kohus, võib kujunenud menetluslike ja materiaalsete asjaolude alusel teha õigeksmõistva kohtuotsuse. Õiguspädevuse aspektist on kohtuotsus tehtud menetlusseaduse oluliste rikkumiste ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamisega. Eelkõige tuleb tähelepanu pöörata sellele, et kohtu seisukoht kohtu seisukoht teo mahu osas ei vasta Deputatovile esitatud süüdistusele. Selles (KarS § 255 järgi) on märgitud, et ta töötas šveitserina alates 1998.a aga kuritegelik ühendus tekkis alles 2006.a juulis. Süüdistuses on vahendamine prostitutsioonis (vahendamine ise) on seotud vaid kuritegeliku ühendusega. Tähendab, et see süüdistusejärgne tegevus saab olla seotud üksnes ajavahemikuga alates 16.juuli kuni 05.oktoober 2006. Sellisel juhul aga tuleb välja, et prokuröri sisukohast alates 1998.a detsembrist kuni 16.juulini 2006.s Deputatov, täites šveitseri kohustusi, ei pannud toime mingeid kuritegelikke tegusid – neid ei ole kuidagi kvalifitseeritud, aga alates 16.juulist kuni 05.oktoobrini 2006.a, täites samu kohustusi, hakkas ta järsku toime panema kuritegu, tegemata selleks mitte midagi täiendavalt. Olukorda ei muuda ka see, et süüdistuses KarS § 2681 järgi laiendab prokurör kuritegeliku ühenduse tegevuse algust alates 1998.a, lükates selles osas ümber omaenda süüdistuse KarS § 255 aspektist (seal on märgitud aeg alates 16.juulist 2006.a). Kohtuotsuses ei ole tegelikult motiive, millede alusel kohus tegi järelduse Deputatovi süülisusest prostitutsiooni vahendamises. Enamgi veel, selles osas on kohtuotsus lausa vastuoluline. On iseloomulik, et nii nagu prokurör, kes läks eelmärgitud vastuollu, üritades süüdistuses ühendada kuritegelikku ühendust ja prostitutsiooni vahendamist, läks ka kohus sellesse vastuollu, juba lahutades need paragrahvid. Nii näiteks kohus, mõistes Deputatovi õigeks KarS §255 järgi, märgib, et mitte keegi süüdistatavatest ja tunnistajatest ei kinnita, et Deputatov teadis kuritegelikust ühendusest (mille olemus seisnebki prostitutsiooni vahendamises!), ta vaid täitis rangelt oma neid kohustusi, mis on sisuliselt loetletud süüdistuses. Tõendades aga prostitutsiooni vahendamist, märgib kohus samu argumente Deputatovi poolt oma töökohustuste täitmisest, kuid teeb järelduse tema poolt eelkirjeldatud kuriteo toimepanemise kohta. Peale selle satub kohus teist korda vasturääkivusse, kui lühendab ajaliselt „kuritegeliku tegevuse“ perioodi. Kui asuda kohtu seisukohale, mis on esitatud prostitutsiooni vahendamise tõendamisel, siis Deputatovi puhul oleks võinud näha prostitutsiooni vahendamisele kaasaaitamist, mida kohus isegi ei aruta. Kui siduda kohtu taoline käitumine süüdistuse puudustega, siis samasugused puudused on süüdistuses ka hilisema ajalise perioodi osas – juba sai võrreldud süüdistusi KarS § 255 ja § 2681 järgi.

Peale eelmärgitud vastuolude ei ole kohus ära märkinud mitte ühtegi tõendit, mis reaalselt tõendaks, et Deputatov oma töökohustuste täitmisel väljus nende piirest, mis võimaldanuks siduda tema muud tegevust (peale töökohustuste täitmise) prostitutsiooni vahendamisega. Tunnistaja Õ ütlustest äramärgitud andmed ei tõenda mingilgi määral Deputatovi süülisust. Muidugi, šveitserid teadsid, kes klubis töötavad: baarmandid, tantsijad, koristajad jne. Keda siis neist ei oleks pidanud Deputatov laskma klubisse, mis on ametlikult registreeritud, aga temaga, Deputatoviga, on just nimelt sõlmitud leping, et ta teeks seda. See, et tantsija võib osutada kliendile intiimteenust (aga ei pruugi osutada), ei võta temalt seaduslikku tööõigust (temal kui tantsijal on samuti leping) pääseda klubisse, aga Deputatovile ei anna õigust tema mittesisselaskmiseks. Vastavalt töölepingule, mida kinnitas tunnistaja S H, millele viitas ka kohus, oli Deputatov kohustatud võtma kõikidelt sisenevatelt klientidelt kindlat tasu. Kuidas ta siis võis teada, kuidas kujunevad ühel või teisel kliendid suhted tantsijaga. Igal isikul on õigus keelduda kuriteo toimepanemisest või lõpetada selle toimepanemine. Meie juhtumi puhul on see lahendamatu õiguslik küsimus – kuidas sai Deputatov seda teha, rikkumata töökohustusi? Fraas selle kohta, et Deputatov ei välistanud võimalust, et tantsija võis osutada kliendile intiimteenuseid, ei saa olla tõendiks ei menetluslikel ega materiaalsetel alustel. See fraas ei ole seostud konkreetse süüdistusega: milline tantsija, millal (kas Deputatovi valvekorra ajal või mitte) ja millisel aastal. Aga lähtudes materiaalõigusest: esiteks, arvestades muudatusi seaduses, mis nõuavad „eelnevat teadmist“, ei saa seda „tõendit“ tunnistada vastavaks prostitutsiooni vahendamise uue redaktsiooniga, aga teiseks, jutt käib sisuliselt mitteteatamise üle, milles Deputatovile ei ole süüdistust esitatud. Ainult et mitteteatamisest „annab mõista“ kohtu viide ka „elulisele mitteusutavusele“, mille kasutamine on vastuolus RK korduvate nõuetega, et kohtu põhistus, lähtuvalt kuriteo tuvastatud asjaoludest, peab olema selline, et veendumuse kujunemine oleks jälgitav kohtuotsuse lugejale. Sellest, mille (teadmiste, elukogemuse, eruditsiooni) alusel on kujunenud selline elulise usutavuse mõiste, ei ole võimalik käesoleval juhul aru saada., mis on otseselt seostud kaitseõiguse rikkumisega. Tuleb teha järeldus, et Deputatovi süülisus prostitutsiooni vahendamises, ei ole tõendatud isegi mitte vana redaktsiooni järgi. Juhindudes KrMS § 318, § 319, § 321, § 337, § 338, § 339, kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 12.aprilli 2012.a otsus Aleksandr Deputatovi suhtes vastavalt KrMS lg.-le 2 ja mitte saata asja maakohtule uueks arutamiseks, lõpetada see seoses mõistliku menetlustähtaja ületamisega. Juhul, kui sellist otsust ei tehta, siis palun tühistada see otsus Aleksandr Deputatovi suhtes ja teha uus otsus, millega ta õigeks mõista.

Need V.Miksoni ütlused ei ole kohtuotsuses kummutatud. Kohus on otsuses esitanud tema süü kohta kaks väidet: tunnistajate ütlustel osutati Tihase tänaval intiimteenust ja pole eluliselt usutav, et isik, kes töötab intiimteenust osutavas ettevõttes, ei tea ,mis tema töökohas tegelikult toimub. Ei vaidlusta kohtu väidet ,et Tihase 29 A tõepoolest intiimteenust osutati. Kohus pole aga esitanud otsuses ühtegi isikulist ega kirjalikku tõendit selle kohta, et V.Mikson sellest teadlik oleks olnud ja tema ütlused süü mittetunnistamise kohta saaksid olla ühegi tõendiga ümberlükatud. Kohtu teine väide, et pole eluliselt usutav V.Miksoni mitteteadmine klubis toimuvast , on tõendina kõlbmatu. Sellele kohtu järeldusele võiks otsuse tegemisel tugineda vaid KrMS § 60 lg 1 ja 3 sätestatud tingimusel – kohus võib tugineda otsuse tegemisel asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks või üldtuntuks. V.Miksoni süü ei ole ühegi tõendiga tõendatud ja prostititutsiooniga tegelemist Tihase tänava majas ei saa lugeda üldtuntuks asjaoluks KrMS § 60 lg 3 mõtttes. Leiab, et V.Miksoni suhtes on mõistlik menetlusaeg möödunud ning see asjaolu on samuti tema õigeksmõistmise aluseks. Erinevalt teistest süüdistatavatest ei tunnistatud V.Mikson süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises. Ta mõisteti süüdi teise astme kuriteos. Ta on iseenesest sõltumatult olnud riigi repressiooni all kuus aastat, sealhulgas olnud kogu selle aja sunnismaine tõkendi kohaldamise tõttu. Riigikohus on lahendis 3-1-1-43-10 märkinud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, süüdistatava käitumine, asjaomaste asutuste käitumine, selle olulisus , mis on süüdistatava jaoks kaalul. Käesolevas asjas on menetlus V.Miksoni suhtes kestnud niivõrd kaua, et seda saaks õigustada üksnes süüdistatava poolne menetluse pahausklik venitamine. Selliselt V.Mikson menetluse kestel toiminud ei ole. Olen seisukohal, et selles asjas on rikutud V.Miksoni õigust menetlusele mõistliku aja jooksul EIÕK artikkel 6 mõttes Kokkuvõttes leian, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ei ole oma seisukohti minu kaitsealuse süü kohta põhjendanud, mis on kaasa toonud materiaalõiguse rikkumise – V.Miksoni süüdimõistmise kuriteos, mida ta toime pannud ei ole. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p 1, 2, 340 lg 2 p 1 kaitsja palub: Tühistada Harju Maakohtu 12. 04. 2012a. otsus Vladimir Miksoni süüdimõistmises KarS § 268 lg 1 järgi. Teha uus otsus, millega mõista Vladimir Mikson õigeks.

Kohtuotsuse motiveeritud tervikteksti oli kättesaadav 07.mail 2012.a. ajal, kui KarS § 2681 oli juba kehtetu. Kui võrrelda KrMS § 312 ja § 313 erinevusi, siis resolutiivosas ei pea kohus välja tooma tõendeid, milledele ta tugines. KrMS § 312 aga lausa nõuab seda täitmist, muidu kohtuotsus ei ole põhjendatud. Antud kriminaalasja kohtuotsuse tegemisel juhtus aga see, et kohus kohtuotsuse põhiosas pidi tõendama juba kehtetu kuriteokoosseisu. Seda ei oleks juhtunud juhul kui kohus, rakendades KrMS § 315-1 sätteid, oleks kohtuotsuse resolutiivosa väljakuulutamist edasi lükanud ning vastavalt KrMS § 307 lg 1 p 2 uuendanud kohtuliku arutamist. Kusjuures ülaltoodud §-is on viide KrMS § 268 lg 6 : et vajaduse korral teeb kohus kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Vastavalt Karistusseadustiku muutmise seadusele KarS § 268-1 koosseis on tunnistatud kehtetuks. Selle asemel on vastu võetud kaks uut koosseisu : KarS § 133-2 – kupeldamine ning KarS § 133-3 prostitutsioonile kaasaitamine. Ja kui võrrelda endine koosseis ( KarS § 268-1) ja praegune ( KarS § 133-3), siis esineb palju erinevusi : esiteks - uus koosseis on paigaldatud Karistusseadustiku teise peatükki ; teiseks - muudetud paragrahvi dispositsioon, kust kadus vahendamine ja juurde on lisatud, et isik peab tegutsema teadvalt ning samas on tunnistatud kehtetuks teo toimepanemist gruppi poolt. Seega uut süüdistust esitamata ei saa A.Śtśerbakovit süüdi mõista, kuna otsusega mõisteti teda süüdi koosseisu raskendavate asjaolude arvestamisel ( lg 2 p 1 – grupp ). Ülaltooduga on rikutud kriminaalmenetluse normid, mis toob kaasa otsuse tühistamist, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohus väljus esitatud süüdistuse raamest, kuna A.Śtśerbakovile esitatud süüdistuses kuriteo toimepanemise kohaks oli märgitud ainult xxxxxxxxxxxx baar ning ühtegi sõna, et prostitutsioonile kaasaaitamisele on A.Śtśerbakovi tegutsemise paigaks oli ka xxxxxxxxxxx. Kohus ei võtnud arvesse tunnistajate K.E, B ja S.H ütlusi selle kohta, et xxxxxxxxxxx töötajatega töölepingut sõlmis ainult S.H ( kirjalikud tõendid seda ka kinnitavad ) ning xxxxxxxxxxxxxx töötajatega lepingud sõlmis eranditult K.E. Kuna tööleping A.Śtśerbakoviga oli sõlmitud K.E poolt, siis töökohaks oli tal ainult xxxxxxxxxx. Seda kinnitas kaitsealune ise ja kaassüüdistatav V.Mikson ning tunnistajad (

K.T, K., V.B, A.V).

Tõsi, üks või kaks korda kaitsealune asendas uksehoidjat xxxxxxx, kuid kohus ei selgitanud välja, millal ta seda tegi ja kas sai selle eest täiendavat palka. Sellise kohtu järelduse ja loogika järgi pidi siis ka tunnistaja A.V astuma kohtu ette, kuna ta töötas xxxxxxxxx majas oktoobrist 2005- märtsini 2006. A.Śtśerbakoviga sõlmitud töölepingu nr 42 järgi töötas ta administraatorina ( kõik tõendid kinnitavad, et administraator võrdus uksehoidjaga) xxxxxxx majas alates 01.juulist 2005.a., kuid süüdistuse järgi kuritegelik ühendus tekkis alles 16.juulist 2006.a.

A.Śtśerbakovile esitatud süüdistus prostitutsiooni kaasaitamises aga on otseses seoses kuritegeliku ühendusega süüdistusega, seega süüdistus on piiratud ajavahemikuga 16.juuli kuni 05.oktoober 2006.a. Kohus aga väljus selle ajaperioodist ja luges teo toimepanemise aja algust alates 01.07.2005.a. Kohtul puudusid veenvad tõendid selle kohta, et A.Śtśerbakov siiski töötas xxxxxxxxx majas peale 16.juulit 2006.a. Kohtule on esitatud kirjalikud tõendid, et kaitsealune sai viimase palka mais 2006.a. Läbiotsimise käigus K.E käest äravõetud raamatupidamise dokumentidest nähtub, et tõepoolest peale mai 2006.a. A.Śtśerbakov palka pole saanud, sest sisuliselt tema töö seal majas oli lõppenud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et peale xxxxx läbiotsimist 28.juunil 2006.a. maja oli pikemat aega kinni, seejärel tulid välja tööle baarmenid ja tantsijannad, uksehoidjatest keegi ei rääkinud. Tähelepanuta on jäänud ka kaassüüdistatava U.Täheste ütlused selle kohta, et ta asus xxxxxxxxxxxx majas tööle suve lõpust 2006.a. uksehoidjana ja töötas seal umbes kolm kuud ,hakates oktoobrist 3 kuud tagasi lugema ( seega juulist alates )ning töötas seal ainult K.T, A.Śtśerbakov oli selleks ajaks juba lahkunud. Kohus põhjendades kaitsealuse süü KarS § 268-1 lg2 p 1 järgi ei toonud välja ühtegi reaalset tõendit, mis kinnitaks, et A.Śtśerbakov väljus oma tööülesannete raamidest, mida võiks siduda prostitutsioonile kaasaitamisega: ta tegi ainult oma tööd, mis on fikseeritud töölepingus. Kui analüüsida tunnistajate ütlusi, kes töötasid xxxxxxxxxx majas tantsustuudios, siis ükski neist ei öelnud, et A.Śtśerbakovist midagi sõltus või ta jagas korraldused, ei saanud ta neid takistada majja sisenemisel, kuna nemad ametlikult töötasid tantsustuudios töölepingu alusel, ei olnud kaitsealune seotud sissetuleva raha korjamisega jne. Ei nõustu kohtu väitega, et asutuses, kus saadakse sissetulek prostitutsiooniga tegelemisest, makstakse sellest rahast ka tasu isikutele, kelle kaasabil on sellise teenuse osutamine võimalikuks saanud. Esiteks, kaitsealune sai ametlikult palka, makstes FIE-na kõik maksud. Ka tunnistaja K.E kinnitas, et A.Śtśerbakov täitis ainult oma töölepingus märgitud ülesanded, mille eest sai ametlikult palka ametlikult saadud rahast. Teiseks, kohus ise vaidleb endale vastu nimetades ametliku palka kord palgaks kord tasuks. Kolmandaks, on leidnud tõendamist, et antud asutustes sissetulek ei seisnenud ainult prostitutsiooniga tegelemisest, vaid olid ametlikud sissetulekud. Sellepärast juriidilisele isikule OÜ Pariita Kaubandus süüdistus esitatud ei olnudki, kuna prokuratuur ei leidnud alust alustada menetlust vastavalt KarS § 14 lg 1-le. Aleksandr Śtśerbakovi süü ei ole tõendatud, seega palub kaitsja teda õigeks mõista. Kriminaalmenetlus hakkas A.Śtśerbakovi olukorda oluliselt mõjutama juba üle 5 aasta, kuid tegelikult kriminaalasi oli algatatud juba 2004.aastal. Varem A.Śtśerbakov kriminaalkorras karistatud ei ole, elas üle raske operatsiooni ( toimikus on kirjalikud tõendid selle kohta olemas ), temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest on möödunud viis ja pool aastat. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et praegusel ajal on tegu II astme kuriteoga ning esimene kohtumenetlus kestis mitu aastat ja seda mitte süüdistatavate süül. Ei ole mingit kindlust, et kohtuotsus jõustub juba peale kriminaalasja arutamist ja otsuse tegemisest ringkonnakohtus.

Seega palub seda küsimust kaaluda. Ülaltoodu alusel ning juhindudes KrMS §§ 318 lg 1 ; 321 ; 337 lg 1 p 4 ; 338 pp 2,3 ; 339 lg 1 pp 7,8 ning lg 2 ; 340 lg 1 ja lg 2 p 1kaitsja palub

Eelnimetatud kohtuotsus kinnitab prostitutsioonile kaasaaitamist just kuritegeliku ühenduse liikmena ning ka asjaolu, et grupi liikmetel oli oma kindel roll. Tuvastatud, on et Täheste, Tursmani, Heinloo, Pchelintsev, Kerner ́i ülesandeks baarmanidena oli prostituutide poolt tehtud „tööde“ arvestuse pidamine ja nendele teenitud tasu välja maksmine ning oma vahetuse kassa tegemine, intiimteenuse osutamiseks kas saunas või puhkeruumis nimetatud ruumide võtmete andmine. Deputatov, Smirnov Štšerbakov ́i, Täheste ülesandeks šveitseritena oli klientidele sisepääsu võimaldamine klubidesse, sissepääsu pileti eest raha kasseerimine, korra ja turvalisuse tagamine ja vajadusel ka kliendile meelde tuletada, et tema aeg teenuse ostmisel on läbi saanud. Antud kriminaalasjas on tuvastatud, et prostitutsiooniga teenitud raha jagati alati selliselt, et „majale„ jäi ligi 1⁄2 kuni 1/3 kliendi poolt tasutud rahast. 25.01.2012 jõustunud kohtuotsusest 1-12-700 tulenevalt, samuti käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditest nähtub, et FIE K E ja FIE V B olid loodud sisuliselt vaid prostitutsiooni vahendamise varjamiseks ja muu tegevusega nimetatud ettevõtted ei tegelenud. Varalise kasu saamist ühenduse poolt kinnitavad näiteks FIE K E poolt tehtud kulutused 2005 jaanuarist kuni jaanuarini 2006 E. T õigusbüroole maja rendi näol oli 601800 krooni (keskmiselt 50150 krooni kuus), samuti maksti välja töötasud töötajatele, rendimaksed ööklubi Lily ja OÜ Pariita Kaubanduse kontori tehnika kasutamise eest (märts-detsember 2005) 207711,43 krooni ning muud kulud mis on seoses maja haldamisega. Kuivõrd tegemist oli ühe ja sama organisatsiooniga, siis tegemist oli fiktiivsete lepingutega eesmärgiga näidata tegelikult kuriteo toimepanemisega saadud raha legaalsena. Samuti on tuvastatud, et nii süüdistatavatele kui ka kohtus ütlusi andnud tunnistajatele maksti (töö)tasu sularahas, mis raskendab tegeliku sissetuleku tuvastamist, kuid kinnitab varalise kasu saamise eesmärki. KarS § 255 sätestatud kuriteokoosseis on formaalne delikt, mis tähendab, et koosseis on täidetud kuritegelikku ühendusse astumisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega , millele kuritegelik ühenduse tegevus on suunatud. Kui ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud, siis võib kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendada ka toimepandud kuritegude kaudu. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on I astme kohus põhjendatult asunud seisukohale, et A. Deputatov, A. Štšerbakov, U. Täheste, A. Kerner vahendasid prostitutsiooni isikute grupis ja panid seega toime KarS § 2681 lg 2 ettenähtud prostitutsioonile kaasaaitamise ja nende tegevus oli suunatud I astme kuriteo toimepanemisele. Kokkuvõtvalt apellant leiab, et käesoleva kriminaalasja uurimisel on tuvastatud A. Deputatovi, A. Štšerbakovi, U. Täheste ja A. Kerneri kuulumine kuritegelikku ühendusse, mille liikmed allusid OÜ Pariita Kaubanduse kaudu moodustatud ühenduse tahtele. See, et ühendus oli püsiv näitab peale tegutsemise algusest saadik püsinud süsteemi ka suhteliselt püsiv liikmete koosseis. Kohtu menetluse käigus on tuvastatud ja tõendatud, et liikmete vahel olid ülesanded ära jaotatud – oli tegevuse korraldaja, raamatupidaja, baarmenid (side klientide ja prostituutide vahel) ning uksehoidja-turvamees - kelle ülesandeks peamiselt klientide lubamine klubidesse. Sellest tulenevalt on I astme kohus põhjendamatult A. Deputatovi, A. Štšerbakovi, U. Täheste ja A. Kerneri õigeks mõistnud neile esitatud süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi, so kuritegelikku ühendusse kuulumises pelgalt seetõttu, et ükski kahtlustatavatest ei tunnistanud oma süüd kuritegelikku ühendusse kuulumises ning keegi tunnistajatest ei ole kinnitanud, et eelnimetatud isikud oleksid olnud kuritegeliku ühenduse liikmed ega seda, et

nad olid teadlikud, et Lilys ja Tihase 29a tantsustuudios oli olemas mingisugune kuritegelik ühendus. Kuritegeliku ühenduse näo ei ole tegemist firma või asutusega, millesse kuulumist peab süüdistatav selgesõnaliselt kinnitama, vaid tegemist on õiguskaitseorganite poolt antava juriidilise hinnanguga. Kuigi süüdistatavatega olid töölepingud sõlminud OÜ Pariita Kaubandus nimel S. H või FIE K. E, on kohtuliku uurimisega tuvastatud, et kõnealused lepingud olid sõlmitud vaid selleks, et varjata tegelikult ööklubis Lily ja xxxxxxxxx tantsustuudios prostitutsiooni võimaldamist ja vahendamist, püüdes tegelikult toimuvat varjata võimalikult legaalsete vahenditega, sh töölepingutega, hinnakirjade jmt. Seda enam, et tunnistaja S. H ütluste kohaselt tegutses OÜ Pariita Kaubandus kohtumenetluse ajal edasi. Oleks süüdistatavad tõepoolest tööle võetud OÜ Pariita Kaubandus tegevuse tagamiseks, võinuks nad seal ka tänasel päeval edasi töötada, kuid kõik süüdistatavad on asunud teisele töökohale. Seega leian, et isikute vahelised ülesanded olid jaotatud ja igal lülil olid omad kohustused süsteemi heaks toimimiseks. Rein Saar mõisteti KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi õigeks. I astme kohus asus seisukohale, R. Saare süü prostitutsioonile kaasaaitamises ei ole tõendamist leidnud ja seda põhjusel, et isikud, kellele süüdistuse kohaselt prostitutsiooni vahendati ei olnud R. Saare poolt taksoteenusega saadud kliendid ning jälitusprotokollis fikseeritud tõendina kasutatud vestlused R. Saare ja V. B vahel ei kinnita R. Saare prostitutsiooni vahendamist taksoteenuse osutamise käigus saadud klientidele ning R. Saare ja V. B vahel peetud vestluse põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et jutt käis just intiimteenuse ostmisest, mitte näiteks tüdrukute kohale toomiseks vaid seltskonnas lõbusama meeleolu tekitamiseks. Erinevalt I astme kohtust leiab prokurör, et kogutud tõendite alusel on tuvastatud, et R. Saar vahendas prostitutsiooni. R. Saare ja V. B vahelisest jutuajamisest nähtub, et V. B küsimusele, mis asjus R. Saar tema poole pöördub, saab vastuseks „... sinuga ühise töö osas, seal kokkuleppida. Siin on vaja midagi laupäeva .... õhtuks organiseerida.“ (steno nr 2, 31.08.06 13.59) Selgub, et tegemist on Soomest pärit isikutega, kellest ühte teab R. Saar, kes varem on temaga kontakteerunud ja nüüd mitu aastat hiljem uuesti pöördus isik R. Saare poole, et leida saunas peetavale peole 4 tüdrukut 3 tunniks (steno nr 3, 31.08.06 kell 16.35). V. B poole pöördumist põhjendab R. Saar sellega, et „ mul ei ole enam kusagile pöörduda, kui sinu poole. Saad aru?“ (steno nr 3, 31.08.06 kell 16.35). Järgnevate vestluste ajal R. Saar ja V. B arutavad tüdrukute hinda, mis langeb kokku Lilys ja xxxxxxxxxx intiimteenuste hindadega klientidele (steno nr 18. 02.09.06 kell 19.11). Jälgides nimetatud vestlust on ilmselgelt aru saada, et ei R. Saar ega V. B taha konkreetselt rääkida teenuse hinnast otsesõnu, vaid vestlust peetakse selliselt, et see on lennult mõistetav vaid isikule, kes kogu tegevuse ja hindadega hästi kursis on. Võttes arvesse kogu kriminaalasjas kogutud tõendeid, saab teha järeldused, et räägitakse tüdruku tunni hinnast, milleks on vahendajatele jääv 800 krooni minimaalselt tunnist ja lõpuks selgitab R. Saar, et kliendid maksavad 1000 eurot (4 tüdrukut x 3 tundi, ca 80€/tund). Sellest tulenevalt leiab prokurör, et tegemist ei ole lihtsalt meeleolu tõstmiseks tüdrukute organiseerimisega klientidele, seda enam, et tunnistajate ütlustest selgub, et majas väljaspool intiimteenuse osutamise hinnaks oli ca 1250-1500 krooni/tund (ca 80 €) ja Lily hinnakirjas võimalus osta privaattantsu väljas pool maja, mida kinnitavad ka intiimteenust osutanud tunnistajate ütlused. Põhjuseks, miks nii üks kui teine vestluspool püüab võimalikult väheste sõnadega vestluse sisu avada, on ilmselgelt asjaolu, et juunis 2006 oli toimunud xxxxxxxx tantsustuudios läbiotsimine ning taksoteenuse osutajatele kui ka kõikidele Lilys ja xxxxxxxxxx tantsustuudios prostitutsiooni vahendajatele oli teada, et käib kriminaalmenetlus kuna osadele süüdistatavatele oli 31.08.2006 seisuga esitatud kahtlustus prostitutsiooni

vahendamises. Kriminaalasjas kogutud tõendite ja tunnistajate ning süüdistatavate ütlustest tulenevalt oli teada, et Lilys vahendatakse prostitutsiooni. See oli teada ka taksojuhtidele, kes klientide viimisel Lilysse või Tihase 29a tantsustuudiosse said selle eest ekstratasu. Apellant on seisukohal, et R. Saarele taksoteenuse osutajana oli teada, et V. B näol oli tegemist isikuga, kelle kaudu oli võimalik tellida peole naisterahvaid tasulise seksteenuse osutamiseks, sh ka privaatstriptiisiks. Prostitutsiooni vahendamine seisneb kliendile prostituudi leidmises, milles R. Saarele süüdistus oli ka esitatud. Kuna tegemist on formaalse süüteokoosseisuga, siis pole oluline, kas taotletud eesmärk – seksuaalsuhe kliendi ja prostituudi vahel saavutati. KarS § 2681 järgi ettenähtud süüteo saab toime panna vähemalt kaudse tahtlusega. Leian, et R. Saar tegutses vähemalt kaudse tahtlusega organiseerides klientidele naisi, kes võiksid neile osutada tasulist intiimteenust, sh privaatstriptiisi. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 338 p 1, 2, 3, 4, § 340 lg 4 p 3, 4; KarS § 2681 lg 2 p 1 ja 255 lg 1 prokurör taotleb Tühistada Harju Maakohtu 12.04.2012 kohtuotsus nr 1-11-5368 Aleksandr Deputatov ́i, Aleksandr Štšerbakov ́i, Urmas Täheste ja Andrus Kerneri suhtes osaliselt nende õigeks mõistmises KarS § 255 lg 1 osas ja mõista süüdistatavatele karistus selle kuriteo toimepanemise eest. Tühistada Harju Maakohtu 12.04.2012 kohtuotsus nr 1-11-5368 Rein Saare õigeks mõistmises KarS § 2681 lg 2 p 1 osas ja mõista süüdistatavatele karistus selle kuriteo toimepanemise eest.

VASTUVÄITED APELLATSIOONIDELE:

Täielikult on tõendamata apellandi järeldus, et kokkulepitud tasu vastas intiimteenuse osutamise hinnale, mis väidetavalt kinnitab asjaolu, et süüdistatava tegevus oli suunatud intiimteenuse osutamise vahendamisele. Eelnevast tulenedes on apellant ebaõigesti ja meelevaldselt järeldanud, et tegemist ei olnud lihtsalt meeleolu tõstmiseks tüdrukute organiseerimisega klientidele. Maakohtu hinnangul jäi selgusetuks, millistele tõenditele tuginedes luges prokurör R.Saare ja V. B vestlustes mainitud hinna just intiimteenuse hinnaks ning milline summa oleks olnud arvestatav juhul, kui tüdrukuid oleks tellitud ilma intiimteenuse osutamise kohustuseta. Kaitsja ja süüdistatav nõustuvad kohtu antud seisukohaga. Apellant on toetunud vaid kaudsetele tõenditele ning teinud oletuslikke järeldusi. Prokuröri esitatud tõenditest ei nähtu, et miks oli kõnealustes vestlustes tegemist just intiimteenuste osutamise hinnaga ja mitte privaattantsu jaoks ette nähtud vm. hinnaga. Sellise hinnavõrdluse põhjal ei saa lugeda üheselt tõendatuks just seda, et R. Saar vahendas intiimteenuseid. Kaitsja ja süüdistatav toovad esile, et eeltoodud asjaolule tugines prokurör esmakordselt kohtukõnes, esitatud süüdistuses sellisele asjaolule ei tugineta. Apellatsiooni kohaselt oli R.Saarele kui taksoteenuse osutajale teada, et V. B näol oli tegemist isikuga, kelle kaudu oli võimalik tellida peole naisterahvaid tasulise seksteenuse osutamiseks, sh. ka privaatstriptiisiks. Antud väide on selgelt paljasõnaline. Mitte ühestki esitatud tõendist, ega menetlusdokumendist ei nähtu, et R.Saar teadis või oleks pidanud teadma asjaolust, et V.B näol oli tegemist isikuga, kes tegeles prostitutsiooni vahendamisega. Kuna ei ole tõendatud, et R.Saar oli või oleks pidanud olema teadlik, et B näol oli tegemist isikuga, kes vahendas prostitutsiooni, siis ei saa ka toetuda asjaolule, et R.Saar tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, organiseerides klientidele naisi, kes võiksid neile osutada tasulist intiimteenust. Apellatsioonist ei nähtu ka see, mis on asjaolud võimaldavad lugeda tõendatuks süüdistatavate Saare ja B ühise ja kooskõlastatud tegevuse. Seega ei ole asjakohane apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatavad Saar ja B tegutsesid kaastäideviijatena, so. isikute grupis, ning süütegu on ebaõigesti kvalifitseeritud. Süüdistuse kohase kaastäideviija B poolt kohtumenetluse käigus antud ütlustest nähtub, et teenused, mida ta vahendas, olid vaid harva ja tinglikult käsitletavad intiimteenustena. Seega ei ole apellandi väide, et kõnesalvestiste põhjal on võimalik teha tõsikindel järeldus, et süüdistatav Saare tahe oli suunatud intiimteenuste vahendamisele, kooskõlas teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditest nähtuvate asjaoludega. Antud juhul tuleb KrMS § 7 lõikest 3 tuleneva in dubio pro reo põhimõtte kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Tõendite uurimise ja hindamise käigus tekkivad kahtlused tuleb kõrvaldada, hinnates tõendeid süüdistatavale soodsalt. Seega ei saa süüdistuse väidet, et süüdistatav Saar tegutses eesmärgiga vahendada intiimteenuste osutamist, tõendatuks lugeda. Süüdistatav Saar ja tema kaitsja leiavad samuti, et R.Saare süüdimõistmine ei ole lubatav seetõttu, et EIÕK art 6 kohane kriminaalmenetluseks kuluv mõistlik aeg on möödunud. Rein Saarele esitati käesolevas asjas kahtlustus 09.03.2007.a., süüdistuse aluseks olevad teod pandi toime augustis 2006.a. Tänaseks on sellest möödunud enam kui viis aastat, mis on Rein Saarele esitatud süüdistuse aluseks olevate asjaolusid, kogutud ja uuritud tõendeid ning asjaolu, et episoodidel, milles süüdistatakse Rein Saart puudub seos teistele menetlusalustele esitatud süüdistustega, enam, kui kriminaalasja arutamiseks kuluv mõistlik aeg.

07.05.2012. Kuna kohtu poolt 12.04.12 kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosa ja 07.05.12 motiveeritud kohtuotsuse näol on tegemist ühe tervikuga, siis on kohus põhjendatult ja seaduslikult motiveerinud süüdistatavate käitumist süüdi mõistetud kuriteos ja kvalifikatsioonis. Kuna 14.04.12 kehtima hakanud seadus ei dekriminaliseerinud prostitutsiooni vahendamist, siis ei ole ka alust süüdistatavate õigeks mõistmiseks neile esitatud süüdistuses KarS § 2681 ettenähtud kuriteos. Prokurör jääb enda Harju Maakohtus ning apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning palub kaitsjate apellatsioonid süüdistatavate õigeksmõistmiseks jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kuriteo toimepanemisega. Kohtu poolt äranäidatud tõendid viitavad vaid A.Kerneri töötamisele striptiisiklubi baaris. Kaitsja on taotlenud õigeksmõistva otsuse tegemist. Kolleegium leiab, et hinnates nii maakohtu otsuses A.Kernerit puudutavat põhistust kui apellatsiooni väiteid, ei ole alust tuvastada, et maakohus pole tõendeid hinnanud või et kohtu siseveendumuse kujunemine ei oleks arusaadav. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja seisukoht, et kõik kogutud ja analüüsitud tõendid ei kinnita süüdistusversiooni ega tõenda kaitsealuse poolt kuriteo toimepanemist, ei anna alust tuvastada otsuses põhjenduste puudumist.

Kohtukolleegium, nõustudes prokuröri kirjalike vastuväidetes tehtud järeldusega, osundab, et kohtul puudus kohustus edasi lükata kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Asjaolu, et edaspidi seadus võib muutuda selleks seaduslikku alust ei anna. Samuti kuulutades kohtuotsuse resolutiivosa 12. aprillil 2012 aastal, seega enne kui jõustus karistusseadustikus kaitsjate poolt viidatud muudatus, ei olnud maakohtul seaduslikku alust viidata või lahata üldse seaduse muudatust, mis jõustus 14. aprillil 2012 aastal, ehk pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist kuna kohtuotsuse tegemise hetkeks on selle allkirjastamine kõigi kohtukoosseisu liikmete poolt. Kohtuotsus on allkirjastatud 12. aprillil 2012 aastal. Kohtuotsuse terviktekst koostatakse sama kuupäevaga kui on kohtuotsuse resolutiivosa ning kohtul on õigus ja kohustus esitada oma põhistused muu hulgas sellest, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida lähtuvalt toimepanemise ajal kehtinud ja kohtuotsuse kuulutamise ajal kehtivast seadusest. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-31-07 sedastanud, et millegagi ei oleks põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 9). Samuti on sedastatud, et süüdistataval peab aga olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25). Kaitsjatel oli antud juhul juba apellatsioonis võimalik esitada vastuväiteid sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav alates 14. aprillist 2012 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi. Menetlusõiguslikult ei ole seega tegemist süüdistatava jaoks üllatava materiaalõigusliku normi kohaldamisega ning isiku kaitseõigus oli apellatsioonimenetluses tagatud. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal. Süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale kriminaliseeritusele antavat hinnangut pole põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud prokuröri poolt süüdistuse muutmise või täiendamisega nagu on ekslikult väitnud kaitsjad. Apellatsioonimenetluses tuleb süüdistatavate süüdimõistmisele õiguslikku hinnangut andes vastata küsimusele, kas KarS § 2681 kehtetuks tunnistamise tagajärjel on välistatud süüdistatavatele süüksarvatava teo karistatavus või leevendati selle eest ettenähtud vastutust muul viisil. Kolleegium osundab, et tunnistades KarS § 2681 kehtetuks, kriminaliseeris seadusandja samaaegselt rea samasisulisi tegusid, sätestades mitmeid uusi, konkreetsema sisuga kuriteokoosseise kehtivuse kaotanu asemel. Need muudatused tehti ühe ja sama seadusega karistusseadustiku muutmise seadusega (RT I 04.04.2012,1), seejuures jõustusid kõik vastavad muudatused ühel ja samal päeval ehk 14.04.2012. Analoogset olukorda on käsitatud ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-07, kus Riigikohus on viitega otsusele nr 3-1-1-2-99 tõdenud, et seadusandja võib lülitada karistusseadustikku uusi

paragrahve ka olemasolevaid paragrahve osadeks jagades näiteks eesmärgiga diferentseerida kriminaalvastutust. Nii nagu kaitsjad on oma apellatsioonis märkinud, siis 14.04.2012 aastal jõustunud seaduse muudatuse alusel asendavad KarS § 2681 paragrahvid 1332 ja 1333. KarS § 1332 ettenähtud kupeldamise koosseisulisteks tegudeks on muuhulgas prostituudi ja kliendi kohtumise korraldamine, bordellis prostitutsioonile kaasaaitamine, mis seisneb kõiges bordelli pidamisega seonduvas. Ka selles, kui mitteprostituudina töötav isik vahendab vähemalt kahe prostituudi tegevust või aitab vähemalt kahe prostituudi tegevusele kaasa. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et A.Štšerbakovi kaitsja apellatsioonis esitatud KarS § 2681 võrdlus uue, KarS § 1333 pole asjakohane, kuna viimane näeb ette vastutuse prostitutsioonile kaasaaitamise eest, kui puudub muuhulgas KarS § 1332 sätestatud süüteokoosseis. KarS § 1333 järgi on kvalifitseeritav tegu, millega teadlikult aidatakse kaasa sellise prostituudi tegevusele, kes tegutseb iseseisvalt ehk väljaspool bordelli või bordellina käsitletavat asutust. Viimatinimetatud tegusid AŠtšerbakovile süüdistuse kohaselt ette ei heideta. Võttes aluseks esitatud süüdistuse sisu, seda siinjuures kordamata, leiab kolleegium, et kehtiva seaduse kohaselt on A.Deputatovile, A.Štšerbakovile, U.Tähestele, A.Kernerile ja V.Miksonile etteheidetavate tegude eest vastutus ette nähtud KarS § 1332 lg 1 järgi.

Samuti ei nõustu kolleegium A.Štšerbakovi kaitsja väitega sellest, et kohus väljus süüdistuse raamidest tuvastades A.Štšerbakovi poolt prostitutsioonile kaasaaitamisena etteheidetavate tegude toimepanemise nii Tatari 1 striptiisiklubis“ Lily“ kui ka Tihase 29 a majas. Vastavalt esitatud süüdistuse tekstile on seal mõlemad aadressid, kui asutused kus prostitutsiooni vahendamisega tegeleti, ära toodud, mõlemal aadressil töötamist on süüdistatav tunnistanud, seega pole kohtu poolt tuvastatus, süüdistatava jaoks midagi uut. Süüdistuse tekstis kajastub etteheidetava teo toimepanemise koht piisava selgusega.

Peale ülalnimetatud tunnistajate, kes osalesid politseioperatsioonis, on prostitutsiooniga tegelemise mõlemas asutuses lugenud kohus tõendatuks ka tunnistajate, kes vahetult ise intiimteenuseid pakkusid kui tunnistajate, „Lilys“ töötavate koristajate ütlustega, et pidid korduvalt magamistube koristama, sealhulgas tegema korda voodeid, vahetama voodipesu. Millist tuba koristada, ütles tavaliselt baarmen. Lisaks isikulistele tõenditele on kohus seaduslikult tuginenud kriminaalasja kirjalikele tõenditele, mis samuti annavad teavet, et tegemist oli mõlemal aadressil intiimteenust pakkuvate asutustega ning et intiimteenuse pakkumise ehk prostitutsiooni vahendamisega tegelesid süüdistatavad. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate seisukoht sellest, et kuigi mõlemal aadressil toimus intiimteenuse pakkumine, pole süüdistatavad olnud sellest teadlikud on maakohus juba seaduslikult objektiivsete asjaolude tuvastatust kinnitavate tõendite ja ka elulise usutavuse põhimõttest tulenevalt lugenud kummutatuks. Maakohus on põhistatult leidnud, et süüdistatavad panid kuriteo toime tahtlikult. Kolleegium, nõustub maakohtu järeldusega, et A.Deputatovi, A.Štšerbakovi, V.Miksoni, A.Kerneri poolt prostitutsioonile kaasaaitamine on tõendatud, tuvastatavad on toimepanemise ajal kehtinud kuriteo koosseisulised tunnused ning et nad tuleb tõendatuks loetud ajal ja kohas kuriteo toimepanemises ka süüdi tunnistada ja karistada.

Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et nii ööklubis „ Lily“ kui ka Tihase 29a tantsustuudio tegevust prostitutsiooni vahendamisel korraldasid ning prostitutsiooni vahendamisega tegelesid ühed ja samad isikud, kusjuures neid oli enam kui kolm. Kohus, lugedes tõendatuks, et nii ööklubis kui ka tantsustuudios tegeleti prostitutsiooni vahendamisega juba aastaid enne süüdistatavate poolt nendesse asutustesse tööle asumist. Samuti kohus tuvastas, et süüdistatavad pikema aja vältel ja nimelt A.Deputatov ligi 4 aastat, A.Štšerbakov ligi poolteist aastat, U.Täheste ligi pool aastat ja A.Kerner üle pooleteist aasta tegelesid prostitutsioonile kaasaaitamisega ja seda aktiivselt ning igaüks oma ülesannete raames. Samuti on kohus tuvastanud, et mõlemal asutusel oli ühtne raamatupidamine ning samad prostituudid tegelesid intiimteenuse pakkumisega vastavalt vajadusele ja klientidele mõlemas asutuses. Samuti asendas faktiliselt xxxxxxxxx töötav A.Štšerbakov vajadusel ka „Lily“ uksehoidjat. Samuti on tuvastatud, et süüdistatavad said tasu just prostitutsiooni vahendamise pealt ja maksti nendele sularahas, kusjuures vähemalt baarmenid olid täielikult teadlikud kui palju kellele tuleb maksta ja kui palju tuleb jätta nö „ majale“. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et ainuüksi asjaolu, et süüdistatavad ei tunnista kuritegelikku ühendusse kuulumist pole aluseks nende õigeksmõistmiseks. Samuti nõustub kolleegium prokuröriga, et pikemat aega püsiv süsteem ja liikmelisus, ühtsete juhtfiguuride olemasolu, ühtne raamatupidamine ja haldamine, liikmete vahel ülesannete jaotus ning rahade jaotamine, varalise kasu saamise eesmärgil tegutsemine, annab aluse kvalifitseerida süüdistatavate tegevuse mitte isikute grupi poolt kuritegude toimepanemisena vaid kuritegeliku ühenduse poolt prostitutsioonile kaasaaitamisena KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi.

5.7 Karistuse osas kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et mõistetud karistusi pole eraldi vaidlustatud. Eelpooltoodud põhistusel ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud kvalifitseeriv asjaolu ei too endaga kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse karmistamist. Antud juhul ei ole prokurör oma apellatsioonis karistuse osas mingeid etteheiteid kohtule teinud. Ei apellatsiooni motiivides ega taotlustes pole prokurör karistuse kohta arvamust avaldanud ega karistuste karmistamist taotletud. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb ka kehtiva KarS § 1332 lg 1 sanktsiooni piiridesse, seetõttu ei pea kolleegium ka põhjendatuks mõistetud karistuste leevendamist.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

STEN LIND

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.