Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva. Karistuse kandmise algus on vanglasse saabumise päev.

3(7)

3.1 F.A kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et F.A-le mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ega isikule. Süüdistatavad ei olnud kannatanult vara hõivamises eelnevalt kokku leppinud. F.A ütluste kohaselt läks ta koos G.K-ga Vaimu tänavale urineerima. Urineerimise käigus märkas ta turisti, kes neid kaameraga pildistab. F.A eesmärgiks oli kaamerast pilt eemaldada. Pärast löömist võttiski ta kannatanult ära ainult kaamera, ehkki tal oli võimalik hõivata ka muu vara. F.A löök ei saanud kannatanule selliseid raskeid vigastusi tekitada. F.A on alaealine ja varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt on alaealisele vangistuse mõistmine väga erandlik karistus. 3.2 R. Valdre kaitsja taotleb süüdistuses KarS § 200 p 5 järgi R. Valdre õigeksmõistmist, sest tema ei ole röövimise käigus kannatanule eluohtlikku tervisekahjustust põhjustanud. R. Valdre ei teadnud, et kaaslased märkavad kõrvaltänaval turisti ja otsustavad teda lüüa ning röövida. Tal puudus kaaslastega igasugune, sh vaikiv kokkulepe röövimise toimepanemiseks. Asjaolu, et R. Valdre jooksis koos kaaslastega sündmuskohalt ära, ei tee teda veel kaastäideviijaks. R. Valdre pani röövimise toime mõni minut hiljem, kui koos G.K-ga kannatanu juurde tagasi läks. Kohus on väljunud süüdistuse raamidest, sest R. Valdrele ei ole kannatanu löömises süüdistust esitatud. Lisaks sellele taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist R. Valdrele mõistetud karistuse osas ning jätta talle mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata käitumiskontrolli kohaldamisega. Tegemist on varem kohtu poolt karistamata alaealisega. Tema osa kuriteo toimepanemises ei olnud suur. 3.3 G.K kaitsja taotleb süüdistuses KarS § 263 p 1,4 järgi tema õigeksmõistmist ning KarS § 200 lg 2 p 5,7 järgi mõistetud karistuse kergendamist. G.K eesmärgiks ei olnud avalikku korda rikkuda, vaid oma tuttavat abistada. Tema ei olnud konflikti algatajaks. G.K arvas ekslikult, et tegemist on õigusvastase ründega. Tegelik kakluse algataja oli J. T. Kohus on põhjendamatult arvestanud kannatanu R. I ütlustega, sest need on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Väidetav kaklus leidis aset öösel, kuid kannatanu läks traumapunkti alles järgmisel päeval. Ravimeid ta ei vajanud. Äratundmiseks esitamise tõendid olid ka kohtu arvates kohtukõlbmatud tõendid ning kohtuistungil kannatanu enda lööjat ära ei tundnud. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud sellega, et G.K oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Riigikohtu suuniste kohaselt on alaealisele vangistuse mõistmine erandlik karistus ja seda tuleb eriti põhjalikult motiveerida. Kohus ei arvestanud ei prokuröri ega kriminaalhooldaja arvamusega. Kriminaalhooldaja leidis, et G.K karistamisel võib piirduda nö šokivangistusega. Prokurör taotles G.K-le kergema karistuse mõistmist, kui seda tegi kohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(7)

5(7)

apellatsiooni väitega, et kohus on R. Valdre suhtes väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Kohtukolleegiumi hinnangul võttis R. Valdre kannatanult esemete röövimisest aktiivselt osa, tõmmates sirgeks kannatanu jalga selleks, et pükste taskust mobiiltelefoni kätte saada. Maakohus on R. Valdre kui kaastäideviija rolli põhjalikult analüüsinud ning seostanud seda Riigikohtu seisukohtadega kaastäideviimise küsimuses. Kohtukolleegium nõustub selle hinnanguga täielikult. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium R. Valdre kaitsja apellatsiooni taotlusega R. Valdre süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5 järgi õigeks mõista. 5.2 Teisena peatub kohtukolleegium süüdistatavatele mõistetud karistustel. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. aprilli 2006. a otsuses nr 3-1-1-14-06 ja 7. detsembri 2007. a otsus nr 3-1-1-76-07 märkinud, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik. See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on F.A-le ja G.K-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus on välistanud tingimusliku vangistuse mõistmise eeskätt lähtuvalt F.A ja G.K süü suurusest. Lisaks sellele on neile karistuse mõistmisel arvesse võetud seda, et vaatamata oma alaealisusele on nad juba korduvalt õiguserikkumisi toime pannud. See näitab, et tegemist ei ole mitte juhuslikku laadi õiguserikkumistega, vaid järjepideva käitumisega, mis päädis raske kuriteo toimepanemisega. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. Kuna karistust mõistab kohus, siis ei ole tähtsust asjaolul, et kriminaalhooldaja ja prokurör on taotlenud süüdistatavatele kergema karistuse mõistmist. F.A ja G.K kaitsja taotlevad süüdistatavate karistamisel piirduda vahi all viibitud ajaga ja määrata ülejäänud vangistus kandmisele tingimisi. Kohtukolleegium selle taotlusega ei nõustu, sest katseajal kriminaalhoolduse all viibides peavad süüdistatavad järgima kontrollnõudeid ja täitma neile pandud kohustusi, kuid F.A ja G.K varasema käitumise põhjal ei ole kohtukolleegium veendunud, et nad suudaksid neid kohustusi täita ja õiguserikkumiste toimepanemist hoiduda. F.A on küll osalenud vanglas suitsetamisest loobumise ja sotsiaalsete oskuste arendamise programmis, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need piisavaks aluseks talle mõistetud karistuse muutmiseks. Seega puudub F.A ja G.K puhul tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium F.A ja G.K kaitsjate taotlused karistuse mõistmise osas rahuldamata.

6(7)

Küll aga leiab kohtukolleegium, et R. Valdre suhtes on võimalik lühendada talle mõistetud vangistust 2 aasta 10 kuuni ja jätta see KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. Kriminaalhoolduse all viibides peab R. Valdre täitma talle KarS §-s 75 pandud kontrollnõudeid. Kergema karistuse mõistmisel ja selle tingimisi täitmata pööramisel arvestab kohtukolleegium eelkõige R. Valdre osa toimepandud kuriteos. Tema ise kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud. Ta õpib eriala ja lõpetab käesoleval ajal teist kursust. Kooli lõpetamiseni on jäänud üks aasta. Pärast kuritegu ei ole ta uusi õiguserikkumisi toime pannud. Kohtukolleegium leiab, et neid asjaolusid arvesse võttes võib R. Valdre õigustada talle antud usaldust ja jätab talle mõistetava 2 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata.

Meelika Aava

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.