Kohtulahend

I. P. süüdistatakse selles, et tema 05.09.2011 kella 07.45 ajal tungis ebaseaduslikult, s.o valdaja tahte vastaselt, Tallinnas Peterburi tee 6a asuvasse baari Hansa – Grill, kasutades selleks baari köögiust, mis on lubatud kasutamiseks üksnes baaritöötajatele. Seega I. P. valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku sissetungimisega pani toime KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Asjas on tõendiks kannatanu Ž. V. ütlused selle kohta, et I. P. juunikuus 2011 lõi teda põlvega kõhu piirkonda ning tunnistaja I. Š. ütlused, mis kannatanu omadega ei ühti. Tunnistaja räägib jalaga reie piirkonda löömisest millalgi suvel kella 14.00 kuni 15.00 ajal ning ei saa kindel olla, et tegemist on sama sündmusega, mis on süüdistuses. Võimalik, et I. P. on korduvalt baaris Hansa Grill korda rikkunud, kuid tõendid, mille põhjal saaks üheselt järeldada tema süüd juunikuus, puuduvad. Kuna süüdistatav ütlusi ei andnud, siis ainsa tõendina kannatanu ütlused süü tuvastamiseks, on see ebapiisav tõend. 13.08.2011 episoodis on tõendiks Ž. V. ütlused selle kohta, et I. P. 13.08.11 lõi teda käega vastu nägu. Kannatanu lõi löögi tagajärjel oma põsesarna vastu vitriini. Samuti lõi kannatanut 3 korda põrandaharjaga vastu paremat jalga. Tunnistaja I. T. ütlused kannatanu omadega ei ühti. Tunnistaja räägib põrandaharjaga vastu seina surumisest ja ühel korral reie piirkonda ja kõhu piirkonda löömisest augustikuul 2011 ning ei saa kindel olla, et tegemist on sama sündmusega, mis on süüdistuses. Ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kehalist väärkohtlemist kohtualuse poolt. Tuvastatud ei ole kuriteo motiiv. Võimalik, et I. P. on korduvalt baaris Hansa Grill korda rikkunud, kuid tõendid, mille põhjal saaks üheselt järeldada tema süüd 13.08.2011, puuduvad. Kuna süüdistatav ütlusi ei andnud ning oma süüd ta eitab, siis ainsa tõendina asjas, milleks on kannatanu ütlused, on see ebapiisav. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kahtlused nendes episoodides tuleb KarS § 7 lg 3 alusel tõlgendada I. P- ́i kasuks.

lahendamiseks, seda enam, et (I kd lk 146) vastastamisprotokollist nähtub, et M. P. ei oska öelda, kas I. P. püüdis teda tabada või lihtsalt viskas noa tema poole. Hematoom võis tekkida olukorras, kui I. P. tema kätest haaras. I. P. kinnitas, et tal ei olnud tahtlust M. P-le tervisekahjustust põhjustada. Olukorras, kus kannatanu oma pojaga tülitses, ei saa eeldada, et süüdlane sai aru, et tema selline tegevus võib valu või kehavigastusi põhjustada. Antud juhul ei nähtu, et tegu oleks toime pandud tahtlikult, s.o., et I. P. oleks käitunud eesmärgiga tekitada oma emale tahtlikult füüsilist valu ja kehavigastusi kehalise väärkohtlemise eesmärgil, seda isegi kui kohus ei usu, et kannatanu selle teo välja mõtles. I. P. tuleb õigeks mõista süüdistatuna KarS § 121 järgi, kuna antud asjas ei ole piisavalt tuvastatud faktilisi asjaolusid, et saaks anda hinnangu sellele, et teise inimese löömine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, oleks põhjustatud tahtlikult kohtualuse poolt. Alternatiivina on võimalik, et tegu kvalifitseerida KarS § 121- § 25 lg 2 järgi. 3.3 Süüdistatav ise ütles kohtus, et ta baaris Hansa-Grill ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega ei mäleta. Kohus on usutavaks lugenud kannatanu N. P. ja tunnistaja A. N. ütlused, mille kohaselt sisenes 05.09.2011.a. kella 7.45 ajal baari, Meesterahvas hakkas N. P-t solvama ebatsensuursete väljenditega ja olles võtnud kätte ühekilose kaaluvihi, tõstis selle tema suunas löögiks, lähenes talle, ise samal nõudes, et kannatanu lahkuks baarist ning tõukas teise käega õla piirkonda. Kannatanu hakkas karjuma ning kohale jooksis baaridaam A. Kahekesi tõukasid nad meesterahva baarist välja. Teisel ülekuulamisel on kannatanu kinnitanud, et mees reageeris tema sõnadele agressiivselt, kas tahtis teda lüüa või mitte ei oska ta täpselt ütelda. Võimalik, et tahtis teda hirmutada. Kuigi esimesel ülekuulamisel ta rääkis, et mees hakkas teda solvama ebatsensuursete väljenditega ning tõstis kaaluvihi löögiks, ei nähtu ümberlükkamatult nagu mees oleks ähvardanud teda tervisekahjustuse tekitamisega. I. P. ei ole sõnaliselt lubanud kasutada kaaluvihti ründevahendina ning kuna seda ta ka ei mäleta, siis on tõesed kannatanu enda ütlused selle kohta, et ta ei oska ta täpselt ütelda, kas mees tahtis teda lüüa või mitte. Seega ei saanud kannatanu põhjendatult arvata, et süüdlasel oleks olnud ähvarduse täideviimise kavatsus. Antud tõendite põhjal ei ole võimalik hinnata ähvarduse veenvust. Tuleb kahelda, et selline süüdistatava tegevus tekitas kannatanus hirmutunnet, kuna kannatanu ja tunnistaja ta baarist välja viskasid. Ei saa rääkida kartusest, et isik võinuks teda tõepoolest lüüa, kuna tõenditest ei nähtu, et I. P. oleks pidanud võimalikuks, et kannatanu tema ähvardust reaalsena oleks võtnud. Antud episoodis tuleb I. P. õigeks mõista.

Kuna S. B. juures tarvitati alkoholi mitu päeva, siis ei nähtu materjalidest, kes oli D. nimeline isik, kes kannatanu sõnul samuti seal viibis ning kes võis kannatanult raha 940 eurot võtta. I. P. selgitas esmalt süü omaksvõtu kohta on usutav ning kannatanu enda käitumine, s.o. ühine alkoholi tarvitamine mitu päeva, võimaldas tema raha kaotsi mineku. Kannatanu sõnad „lülitus välja“ on kinnitus rohkest alkoholi tarbimisest ja kontrolli kaotamisest olukorras, kus tema juures viibis veel 4 joomakaaslast. sealhulgas D. nimeline isik, keda ta nägi esmakordselt. I. P. tuleb õigeks mõista süüdistatuna KarS § 199 lg 2 järgi, kuna antud asjas ei ole piisavalt tuvastatud faktilisi asjaolusid, et saaks olla veendunud, et varguse pani toime I. P. Maakohtu tõendite analüüs ja järeldused tuginevad oletustele, mitte aga tõsikindlalt tuvastatule. Varguse episoodis olevad tõendid on vastuolulised, kuna kõiki isikuid, kes vahetult sellega seotud olid, üle ei ole kuulatud. Kohus ei ole kummutanud süüdistatava versiooni, et ta tunnistas oma süüd vaid hirmust sattuda vahi alla. Kõike ülaltoodut arvesse võttes on maakohtu otsus ebaõige. Apellatsioonikohus on KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kaitsealune leiab, et tema õigused saavad kaitstud kõigi tõendite ja asjaolude hindamisel ringkonnakohtu lahendiga. Süüdistatav tugineb asjas olevatele tõenditele ja uusi tõendeid esitada ei soovi.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

tervisekahjustuse, kuid kuna teised vägivallateod, mis on I. P-le inkrimineeritud, on lõpule viidud kuriteod, siis lõppkvalifikatsioon ongi kui lõpule viidud KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Apellatsioonist nähtub, et I. P. tunnistab end süüdi selles, et ta haaras M. P. käest, kuid ei teinud seda tahtlikult. Haarates isikut käest ning veel sellise jõuga, et pärast haaramist tekkib isikul sel kohal hematoom, siis isik vähemalt kaudse tahtlusega peab võimalikuks, et ta tekitab kannatanule vähemalt valu ja möönab seda. Harju Maakohus on õigesti leidnud, et I. P. tegutses kannatanu suhtes kavatsetult, ka kohtuistungil on ta seda väitnud, et haaras emal käest kinni selleks, et teda lükata tuppa. Oma apellatsioonis taotleb kaitsja I. P. õigeksmõistmist KarS § 120 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuna ta leiab, et kaheldav on asjaolu, et kannatanu võttis I. P. ähvardust tõsiselt. Harju Maakohus ka selles episoodis on analüüsinud nii kannatanu kui tunnistaja ütlusi ning motiveerinud, miks selline süüdistatava käitumine on ähvardav kannatanu suhtes. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Kuid ainult sellest ei piisa, et ähvardatu võtab ähvardust tõsiselt, vaid lisaks sellele tuleb ka tuvastada asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11). Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus reeglina peab tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Tegevus, mille käigus isik haarab 1 kg kaaluvihi ning hoides seda löögiasendis suundub sellega kannatanu poole, on igati hirmuäratav ning tekitab hirmutunnet mitte ainult kannatanus, vaid ka mõistlikus kõrvalseisjas, pannes kartma kannatanu tervise pärast. I. P. ei tunnista end süüdi ka varguse episoodis, mis oli toime pandud ajavahemikus 10.08.2011 – 12.08.2011. Ka selles episoodis on Harju Maakohus oma seisukohta põhjendanud ning motiveerinud. Süüdistatav ei suutnud kohtuistungil veenvalt põhjendada, miks ta kohtueelses menetluses tunnistas end süüdi, aga kohtumenetluses eitab kuritegu. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdistatav teadis, kus varastatud raha kannatanul enne vargust oli. Raha varastati karbist, mis asetses köögis kapi peal. Süüdistatav ja kannatanu ei ole omavahel sõbrad, vaid lihtsalt tuttavad ning kannatanu ei ole süüdistatavale näidanud, kus ta raha hoiab. Lähtuvalt eeltoodust palub jätta 10.04.2012 Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas number 112-2196 muutmata nii kvalifikatsiooni ja karistuse osas. Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud, ka karistuse osas. Harju Maakohus on analüüsinud lühimenetluses toimikus olevaid kirjalikke tõendeid ning esitanud osundatud analüüsi tulemina põhjaliku järelduse, milles põhjendab üksikasjalikult, miks kohus leidis, et süüdistatava tegu on kvalifitseeritav KarS § 121, KarS § 120, KarS § 199 2 p 9 ja KarS 266 lg 1 järgi.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Tunnistaja I. T. ütluste kohaselt 2011 aasta augustis töötas tema baaridaamina Hansa –Grill baaris kui sina tuli I. P. ja hakkas pudeleid lõhkuma. Tema ja baaris töötava Ž. V. vahel tekkis konflikt. Pärast järjekordse kliendi teenindamist nägi kui I. P. surub harjavarrega Žanna V. vastu seina. Viimane tõukas teda eemale ja seepeale lõi I. P. harjavarrega kannatanut vastu puusa või kõhtu ja lõi ka vastu nägu. Tema jooksis terrassile ja hakkas karjuma. Kannatanu nuttis ja põsk oli punane( t.lk. 64-69). Kolleegium ei nõustu kaitsja väidetega, et tunnistaja I. T. ja kannatanu ütlused on erinevad. Asjaolu, et kannatanu ei andnud ütlusi I. P. poolt tema harjaga vastu seina surumisest ei anna alust tuvastada vastuolu, mis seaks kahtluse alla tunnistaja ja kannatanu ütlusi sellest, et I. P. lõi teda valusasti käega vastu nägu ja harjavarrega vastu jalgu. Nii kannatanu, tunnistaja I. Š. kui I. T. on kannatanu peksja ära tundnud ja teavad teda kui I. P. , kes pidevalt käib baaris töötegemist ja kliente häirimas( t.lk. 48-50, 61-63, 71-73).

siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks ehk see peab olema väljendatud viisil, mis on adressaadile veenev. Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Tõendiks olevate kannatanu ütluste kohaselt on ta andnud muutumatuid ütlusi sellest, et baari Hansa-Grill kööki sisenenud meesterahvas võttis kätte 1 kilose kaaluvihi ja tõstes selle üles hakkas tema suunas liikuima ning käskis tal lahkuda. Kuigi tema nägi meest esmakordselt oli arusaadav, et tegemist on alkoholijoobes ja ebaadekvaatselt käituva isikuga. Tal oli hirm oma elu ja tervise pärast( t.lk. 28-32, 34-38). Seega on alust tuvastada, et kannatanu pidas sellise süüdistatava käitumise tõttu oma elu ja tervist ohus olevaks ja tundis hirmutunnet. Siinjuures osutab kolleegium, et tähtsust pole asjaolul kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus. Seega pole oluline, kas I. P. kavatses kannatanut selle kaaluvihiga lüüa või mitte, piisab, kui süüdistatava käitumine andis aluse selle võimalikkusele ning sellega kaasneva hirmu tekkimisele kannatanul. Ka tunnistaja A. N.( 1 kd. t.lk. 75-80)on kinnitanud kannatanu ütlusi toimunu osas ning on andnud ütlusi, et jooksis baarist kööki Natalja karjete peale. Nägi köögis I. P. , keda teab kui skandaalitsevat isikut, kes pidevalt käib baaris korda rikkumas ning kes on kasutanud vägivalda koristaja suhtes. N. oli hirmul oma elu ja tervise pärast kuna I. P. oli ähvardanud teda kaaluvihaga. Koos õnnestus neil I. P. köögist välja ajada. Kohtukolleegium leiab, et kuigi tunnistaja ei näinud kaaluvihiga kannatanu ähvardamist, oli tegemist siiski hirmutava olukorraga ka tunnistaja jaoks, kes teades süüdistatavat kui vägivaldset isikut, nägi teda kannatanuga rüselemas. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt I. P. süüdi tunnistamine KarS § 120 järgi on seaduslik ja kohtu poolt ka põhjendatud ning apellatsiooni väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ning I. P. õigeksmõistmiseks.

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellant on taotlenud uue otsuse tegemist samade tõendite pinnal, millistele on ka maakohus toetunud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.