Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2012 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-4713
Kohtukoosseis
Maarika Kuusk
Vaidlustatud lahend
Riigiprokuratuuri 12. aprilli 2012 määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ REK Ehitus esindaja vandeadvokaat Marko Kairjaki (Kairjak) kaebus
Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätta OÜ REK Ehitus esindaja vandeadvokaat Marko Kairjaki kaebus Riigiprokuratuuri 12. aprilli 2012 määrusele rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
Asjaolud OÜ REK Ehitus (endise ärinimega OÜ Estiko Ehitus) avalduse alusel alustati kriminaalmenetlust selles, et OÜ REK Ehitus ja AS YIT Ehitus on sõlminud 08.11.2006 projektijuhtimise lepingu, mille alusel AS YIT Ehitus pidi osutama OÜ-le REK Ehitus projektijuhtimise ja peatöövõtu teenust Tartus Turu 2 asuva Tasku kaubanduskeskuse rajamiseks. AS YIT Ehitus esitas kuu aega pärast kaubanduskeskuse avamist arve nr 699699, mis pidi olema lõpparve, kuid mis ületas ehitushinda üle 25 miljoni krooni. Detsembris 2008 esitas AS YIT Ehitus meili teel veel ühe akti 8 miljonile kroonile, mille alusel kulunuks justkui veel üks arve väljastamisele. Pärast eelnimetatud arvete saamist tekkisid tellijal kahtlused ehitushinna põhjendatuses ning ta asus kontrollima kõiki üksikuid kuludokumente, tutvudes osaga neist. Avaldaja toob välja kuludokumendid, millised tema arvates näitavad, et AS YIT Ehitus on selgelt kuritarvitanud tellija usaldust ning on kokkulepitud tööde maksumuse varjus nõudnud OÜ-lt REK Ehitus Tasku keskuse rajamise ja poolte lepinguga mitteseotud kulutusi. Esialgsete arvestuste kohaselt leiab avaldaja, et OÜ-le REK Ehitus on tekitatud kahju summas vähemalt 485 655,5 krooni. Lõuna Ringkonnaprokuratuur lõpetas 29.02.2012 määrusega kriminaalmenetluse.
OÜ REK Ehitus lepinguline esindaja esitas Riigiprokuratuuri kaebuse, milles palub kriminaalmenetluse lõpetamine tühistada ja jätkata menetlust ning kohustada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri tegema täiendavaid menetlustoiminguid, s.o YIT Ehitus AS-i kontori läbiotsimine ja kannatanu juhatuse liikme ülekuulamine. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör, tutvunud kaebusega, leidis, et kaebuses sisalduvad põhjendused ei anna alust kriminaalmenetluse jätkamiseks. Riigiprokurör leidis, et kaebuse esitajaga tuleb nõustuda, et ekslik on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse seisukoht nagu sihthind ei sisalda ehitusplatsi üldkulusid ning algusest peale olid eraldi kuludena objektikulud ning sihthind. Tõepoolest nähtub projektijuhtimislepingu Lisast 4, et real C on märgitud EHITUSPLATSI ÜLDKULUD (vt Lisa 3) summas 24 930 049 krooni, milline on olnud üks liidetav sihthinna prognoosi kujunemisel. Samas aga nõustus riigiprokurör eelneva menetlejaga, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on küsimus, mille edasine õiguslik lahendamine ei ole võimalik kriminaalmenetluse raames. Nimelt on vaidluse all tsiviilõigusliku lepingu tingimuste tõlgendamine. Ühelt poolt on OÜ REK Ehitus arusaam, et kõik projektijuhtimislepingus kajastatud õigused ja kohustused, kokkuvõtvalt tingimused, rakenduvad ühetaoliselt täies ulatuses kõigile lepingu lisadele ning iga kulurea suhtes. Teiselt poolt on AS-i YIT Ehitus tõlgendus, mille kohaselt projektijuhtimislepingu kõik tingimused ei laiene kõigi lisade suhtes ja seda eelkõige põhjusel, et kulurea siseselt on lepingupoolel õigus ise otsustada, mida sinna alla käivaks lugeda. Ehk teisisõnu käib poolte vahel vaidlus selles, kas ehitusplatsi üldkuludeks ettenähtud 24 930 049 krooni sisulise kujunemise osas on lepingu ühel poolel otsustusõigus suurem ja aruandekohustus väiksem kui nende kulude osas, mis puudutavad ehitusobjekti ennast ning kas ehitusplatsi üldkulu on kulu, mis käib lähteandmete alla ja mille suurus võib muutuda ning mõjutada sihthinda. Riigiprokurör asus seisukohale, et sellises olukorras, kus osapoolte vahel esinevad erinevad arusaamad puudutavad konkreetseid lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, ei ole kriminaalmenetlus see kohane menetlus, mis määraks, millise osapoole tõlgendus on õige ning vastupidi, kelle tõlgendus vale ning seda sellisel määral, et see oleks karistusõiguslikult etteheidetav kuriteo toimepanemisena. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, st et nende tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just konkreetne leping, seejuures arvestades nt kuidas pooled ise on lepingut mõistnud, kasutatud terminoloogiat, eelnevaid läbirääkimisi, osapoolte käitumist jne. Taoline tahteavalduse tõlgendamine aga ei kuulu prokuratuuri pädevusse ega ole võimalik lahendada kriminaalmenetluse norme kohaldades, mistõttu tuleb nimetatud küsimused osapoolte vahel selgeks vaielda tsiviilkorras ja/või -kohtumenetluses. Riigiprokurör ei välistanud, et olukorras, kus tsiviilkorras lepinguliste vaidluste menetluse käigus selgub, et üks osapool on kuritarvitanud teise osapoole usaldust, mis on toonud kaasa suure varalise kahju, võib tõusetuda uuesti küsimus kriminaalmenetluse kohasusest. Puutuvalt tegemata jäänud menetlustoimingutesse, milliste tegemist taotletakse, pidas riigiprokurör põhjendatuks märkida, et menetlustoimingute tegemise vajaduse ning põhjendatuse otsustusõigus on menetleja kaalutlusõigus. Võttes arvesse, et kannatanu seisukohad on juba esitatud materjalidega võimalik tuvastada, siis kannatanuna ülekuulamine ei annaks mingit uut teavet, mis menetlejale ei oleks juba teada. Kannatanu vastuväited AS-i YIT Ehitus seisukohtadele on kokkulangevad varasema seisukohaga, teisisõnu, kannatanu on kaebuses jäänud oma väidete juurde, mistõttu ka vajadus ülekuulamiseks käesoleval ajal puudub. Läbiotsimine AS-i YIT Ehitus kontoris või teostusdokumentatsiooni väljanõudmine ei ole otstarbekas olukorras, kus osapooled vaidlevad tahteavalduse tõlgendamise üle ning selle üle, milline konkreetne kulu on tehtud konkreetse objekti raames ja kas see oli sellisel juhul vajalik, põhjendatud ning mõistlik. Prokuratuuri pädevuses ei ole iga üksiku arve -2-
hindamine, mistõttu on põhjendatud ka menetleja kaalutlus jätta dokumentatsioon välja nõudmata. Kaebuses esitatud taotluse sisu OÜ REK Ehitus esindaja esitas kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse ning jätkata kriminaalmenetlust. Ühtlasi taotleb esindaja kohustada prokuratuuri teostama järgmised menetlustoimingud: YIT Ehitus AS-i kontoris XXX , Tartu, läbiotsimine ja kuulata üle A.T. . Esindaja hinnangul on 12.04.2012 määrus vastuolus Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2009 määruses antud juhistega: a) Juba ainuüksi kuriteokaebuse pinnalt on sedastatav, et täidetud võivad olla KarS § 2172 objektiivse koosseisu tunnused; b) Olemuslikult tuleb eraõiguslikud vaidlused lahendada tsiviilkohtumenetluse raames. KarS § 2172 sätestamisel näikse olevat seadusandja eesmärk olnud oluliste rikkumiste (koosseisu sõnastusest tulenev viide suure varalise kahju nõudele) kriminaaliseerimisele. Eelnevale vaatamata on 12.04.2012 määruses koosseisu realiseerituse (tõendatuse) küsimuses võetud vaid ebamäärane seisukoht selles osas, kas keegi on kellegi „usaldust kuritarvitanud“. Seonduvalt menetluslike etteheidetega on sedastatud, et kuna olemuselt on tegemist lepingu tõlgendamise vaidlusega, ei ole kriminaalmenetlus kohane menetlus. Esindaja on seisukohal, et lepingu tõlgendusvaidlus ei välista kriminaalmenetlust. Esindaja arvates ei ole 12.04.2012 määruses lähtutud mitte KarS § 2172 sisust vaid selle pealkirjast – viide sellele, et kriminaalmenetluse jätkamiseks võib olla alus, kui võimalikus tsiviilkohtumenetluses selgub, et kannatanu usaldust on siiski „kuritarvitatud“. Esindaja peab vajalikuks korrata, et KarS § 2172 on kahest alamkoosseisust koosnev tagajärjedelikt, millel on oma konkreetsed koosseisuelemendid, mille esinemine tuleb kriminaalmenetluse raames tuvastada. KarS § 2172 usalduse murdmise ega ka ärakasutamiskoosseisu (Riigikohtu lahendid kriminaalasjades 3-1-1-4-08, p 25-26, 3-1-1-100-09, 3-1-1-61-09 ja 3-1-1-55-09, Juridica 2008, 5, lk 24-34) koosseisuelementideks ei ole „usalduse murdmine“ või „usalduse kuritarvitamine“ vms selgelt deklaratiivse sisuga mõiste, mis on tuletatav KarS § 2172 pealkirjast. Nii 29.02.2012 kui ka 12.04.2012 määruse mõistekasutus viitab selgelt, et kummagi määruse puhul ei ole prokuratuur süvenenud ei asja sisusse ega ka KarS § 2172 koosseisu. Esindaja leiab, et 12.04.2012 määrus on põhjendamata ja ebaõige. Eelneva tõttu on esindaja hinnangul sisuliselt vale ka 12.04.2012 määruses sedastatud järeldus, justkui oleks lepingu tõlgendusvaidluse teke alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. 12.04.2012 määruses ei ole viidatud ühelegi KrMS-st tulenevale alusele, mis annaks aluse menetluse lõpetamiseks. Ilmne on see, et sellist alust KrMS-s ei ole. 12.04.2012 määruse argumentatsioon tähendaks järgmist: a) Iga kord, kui kahtlustatav viitab oma kaitseversioonis, et lähtus teisest tõlgendusest, tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Eelneva puhul oleks nt välistatud menetluse jätkamine sellise kaitseversiooni esitamisel ka KarS § 201 alt I (sai aru, et liisinguleping ei kohusta eset tagastama), KarS § 3851 (juhatuse liige sai ametilepingust valesti aru), KarS § 400 (lepingupool mõistis hankelepingut teisiti) puhul. B) KarS § 2172 rakendamisala muutuks sisuliselt olematuks, kuna see hõlmab enamikel rakendusjuhtudel lepingust tuleneva kohustuse rikkumist. KarS § 2172 puhul ongi olemuslikult tegemist eraõigussuhetest tulenevate rikkumiste erandkorras (suure varalise kahju olemasolul) kriminaliseerimisega – teatud juhtudel on rikkumine niivõrd oluline, et see väärib isiku karistamist kriminaalkorras. Seda enam, et olemuslikult puudub vaidlus selles, et KarS § 2172 on kohaldatud olukorras, kus tõendamiseseme asjaolusse kuuluski poolte arusaamine lepingu sisust (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-11-55-09, 3-1-1-84-10 jne). Eelneva pinnalt on ebaõige ka 12.04.2012 määruses edastatud sedastus, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on küsimus, mille edasine „õiguslik lahendamine ei ole võimalik
-3-
kriminaalmenetluse raames“ ja „Taoline tahteavalduse tõlgendamine aga ei kuulu prokuratuuri pädevusse ega ole võimalik lahendada kriminaalmenetluse norme kohaldades, mistõttu tuleb nimetatud küsimused osapoolte vahel selgeks vaielda tsiviilkorras ja/või – kohtumenetluses“. Kannatanu kordab veelkord, et asjaolu, et kahtlustatav esitab kaitseversioonina väite, et tema tõlgendus lepingule oli erinev, ei tähenda automaatselt kriminaalmenetlust välistava asjaolu esinemist. Veelgi arusaamatumaks jääb antud seisukoht arvestades asjaolu, et kahtlustatavat ei ole kriminaalmenetluse vältel isegi kordagi üle kuulatud, mille raames ta võiks anda mingi selgituse tegeliku tahte osas. Ühtlasi märgib esindaja, et eelnev ei välista vastutust katse eest ning viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09. Eelnevalt toodud näiteid arvestades ei ole esindaja arvates KrMS-iga vastavuses ka väide, justkui ei ole tõlgendusvaidluse tekkel võimalik kriminaalmenetluse kaudu tõenduslikku olukorda lahendada. 12.04.2012 määrus unustab täiel määral ära selle, et olemuselt on tegemist vaid kahtlustatava kaitseversiooniga, mis kuulub kriminaalmenetluse vältel kontrollimisele nagu iga teine. Väidetav lepingu erinevast tõlgendusest lähtumine on kontrollitav nii kohtueelse menetluse raames tõendite kogumise kui ka hilisema kohtumenetluse vältel – hinnates, kas kahtlustatava tegelik käitumine vastab tema väidetavale tõlgendusele. Arvestades asjaolu, et kahtlustatav on väitnud, justkui mingi osa dokumentidest lepinguga seoses tal üldse puudub, samas on teatud osa esitanud, on piisav alus kahtluse tekkeks, et tegelikkuses teadis kahtlustatav väga hästi, et esitab valimatult objektiga mitteseotud arveid, ent nüüd kriminaalmenetluse vältel on hakanud tuginema väidetavale arusaamale lepingu sisust. Seda enam, et käesoleval juhul on kannatanu olukorras, kus igasuguste väidete kontrollimine on võimatu, sest kriminaalasja raames on tehtud sisuliselt 1 toiming – palutud YIT Ehitus AS-l esitada dokumendid. 12.04.2012 määruse argumentatsiooni valguses on kannatanu sunnitud viitama põhjusele, miks ta üldse prokuratuuri poole pöördus – YIT Ehitus AS oli a) esmalt esitanud mingi osa „väidetavalt“ projektijuhtimislepinguga seotud arvetest, b) kahtluse tekkel aga üldse keeldunud nende väljastamisest, tuginedes absurdsetele põhjendustele justkui oleks paljundamiskulu olnud väga suur. Sisuliselt oli kannatanu olukorras, kus oli tekkinud temale suur varaline kahju, kuid puudus igasugune mõistlik võimalus oma õigusi kaitsta (ka tsiviilkohtumenetluses oleks olnud sisuliselt võimatu välja nõuda dokumente, kui vastaspool oli hoidnud dokumentidega seonduvat kiivalt enda teada, st sisuliselt oleks kannatanu pidanud välja nõudma dokumente, teadmata, mida konkreetselt välja nõuda). Eelnevast tulenevalt – jättes kõrvale küsimuse, kas KarS § 2172 realiseerimise kahtlus on juba iseenesest piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks/jätkamiseks – ei olnud kannatanul muud võimalust, kui pöörduda kriminaalmenetluse alustamiseks prokuratuuri poole. Esindaja hinnangul ei vasta kriminaalmenetluse käik KrMS § 211 sisule. 12.04.2012 määruses on jäetud vastamata kaebuse p-des 3.1.jj toodud etteheidetele selle osas, et kõigele eelnevale vaatamata on ilmne, et kriminaalmenetluse läbiviimise käik ei vasta mingil moel KrMS § 211 lg-s 1 toodud põhimõttelistele nõuetele. Sisuliselt ei ole 3 aasta jooksul menetlust läbi viidud. 12.04.2012 määruses, 29.02.2012 määruses ja ka asja materjalide hulgas puudub igasugune analüüs arvete seotuse kohta. Niivõrd, kuivõrd 29.02.2012 määruse põhjendustest võib aru saada, on need täies ulatuses kattuvad kannatanu poolt 30.01.2012 antud selgitustega. Puudub nende õigsuse kriitiline analüüs. Veelgi enam – 29.02.2012 määruse ega ka 12.04.2012 määruse põhjendustest, samuti asjas kogutud materjalidest nähtuvalt ei ole menetluse raames täidetud 18.09.2009 määruses antud juhiseid. Kannatanu on korduvalt rõhutanud, et oli sunnitud prokuratuuri poole pöörduma, kuna juba esitatud arvete pinnalt tekkis kahtlus, kas kannatanu poolt tasutu on kaetud lepingu eesmärgiga seotud kuludokumentidega. Sisuline kontroll kas pooltevahelise koostöö või siis tsiviilõigusliku vaidluse raames oli osutunud võimatuks, kuna YIT keeldus kuludokumente väljastamast. Eelnevast tulenevalt on kannatanu ka korduvalt taotlenud kogu lepingu täitmist -4-
puudutava dokumentatsiooni väljastamist ehk siis 18.09.2009 määruses veenvalt põhistatud kahtluse kontrollimist. 2,5 aastat pärast menetluse algatamist seda tehtud ei ole. Seega on asjas tähtsust omavad asjaolud täies ulatuses välja selgitamata. Olukorras, kus asjas tähtsust omavad asjaolud KrMS § 211 lg 1, 2 mõttes on välja selgitamata, on ilmselgelt põhjendamatu ka menetluse lõpetamine. Esindaja osundab, et asjas ei ole teostatud ühtegi vahetut menetlustoimingut – nt kannatanu ülekuulamine, võimaldamaks esitada selgitus 30.01.2012 seisukohas esitatu ebaõigsusele, tunnistajate ülekuulamised. Teostamata on 18.09.2009 määruse ja kannatanu poolt korduvalt osutatu – asjas olulisimat tähtsust omav ehk kogu projektijuhtimislepingu teostusdokumentatsiooni väljanõudmine või siis läbiotsimise teostamine. Arvestades asjaolu, et YIT on ka käesolevas menetluses asunud andma projektijuhtimislepingu sisuga ilmselges vastuolus olevaid selgitusi, viitama sellele, et tegelikkuses tal puudubki igasugune ülevaade kuludest, lisaks esitas ta teadlikult alusetuid kuluaruandeid (kuna sai aru, et 24 930 049 krooni tasumine on põhjendatud täiesti suvaliste kuludokumentide alusel), samuti YIT-ile kulunud aega 19.07.2011 taotlusele vastamisel, on kannatanu hinnangul oluline fikseerida olukord andmata YIT-ile võimalust esitada taaskord tegeliku info asemel omapoolne õiguslik tõlgendus olukorrale. Tulenevalt eeltoodust on kannatanu sunnitud taotlema menetluse jätkamisel YIT Tartu kontori XXX , XXXX Tartu läbiotsimist. Kannatanu taotleb ühtlasi lepingu sõlmimise ja täitmise aegse juhatuse liikme A.T. ülekuulamist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest teise isiku vara suhtes. Seejuures põhineb selline kohustus eelkõige just tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel. Koosseisu realiseerituse hindamisel tuleb pooltevahelisest suhtest lähtudes avada süüdistatava pädevus kannatanule kuuluva vara suhtes, selle tekkimise alus ning konkreetne sisu. Ringkonnakohus leiab, et kui kahtlustatava ja kannatanu vahelise tsiviilõigusliku suhte aluseks on leping, tuleb nimetatud asjaolude selgitamisel paratamatult lähtuda lepingust ning välistatud ei ole, et pooltel on sellest tulenevatest õigustest ja kohustustest erinev arusaam.
-6-
Maarika Kuusk kohtunik
-7-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.