Kohtulahend

Z.L-i on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Z.L üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 69% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et Z.L on vabanemisel olemas kindel elukoht oma ema ja venna juures ning ema on valmis teda nii moraalselt kui materiaalselt toetama. Korralikke sõpru, kes teda vabaduses positiivselt mõjutaksid, süüdimõistetul ei ole. Vabanemisel puudub süüdimõistetul kindel töökoht. Samuti ei ole ta omandanud eriala ja tema töökogemused on vähesed. Vabanemisel on oluline, et süüdimõistetu hoiduks sõltuvusainete tarvitamisest. Z.L kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada edaspidiselt seadusekuulekalt, järgida kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi ning hoiduda alkoholist ja narkootikumidest. Samuti soovib ta asuda tööle. Kaitsja toetas süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, leides, et süüdimõistetule tuleks anda võimalus ennast vabaduses seadusekuulekana tõestada. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha Z.L-i tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades nii tema vangistuseaegset käitumist kui ka jätkuvaid kuriteoriske. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on Z.L ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Z.L-i puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja toetavate lähisuhete olemasolu. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta asunud läbima uimastisõltuvust käsitletavat sotsiaalprogrammi „Usk ja teadmine“ ning omandama riigikeelt. . Samas aga peab kohus arvestama, et Z.L-i on kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral ja reaalset vangistust kannab ta korduvalt. Tema suhtes kohaldatud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning ta on olnud allutatud kriminaalhooldusele, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud ka katseajal. Seega ei ole varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud karistused süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud. Käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, nendest viimased kaks käesoleval aastal. Seega tuleb järeldada, et ta ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ka käesoleva vangistuse ajal ega ole suutnud täita kinnipidamiskohas kehtestatud reegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ja et rahuldada oma sõltuvusvajadusi. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat

töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid, tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes sõltuvusainete tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Kuigi vangistuses on süüdimõistetu asunud läbima uimastisõltuvust käsitletavat sotsiaalabiprogrammi ning enda sõnul on ta nüüdseks motiveeritud uimastitest loobuma ega näe selles probleemi, siis on kohtul siiski alust kahelda, kas süüdimõistetu ka tegelikult vabaduses uimastitest hoiduda suudab. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu narkootikume tarvitanud juba pikka aega ning tal on diagnoositud uimastisõltuvus. Ta on varasemalt saanud narkosõltuvusravi, kuid jätkanud siiski ka ravi kestel uimastite tarvitamist. Kohus leiab, et arvestades süüdimõistetu varasemate sõltuvusharjumuste ulatust ja iseloomu, vajab neist vabanemine isikult ilmselt väga suurt tahtejõudu ja enesedistsipliini oskust. Kuna süüdimõistetu vangistuse aegse käitumise põhjal võib järeldada tal kohatiste enesekontrolli probleemide olemasolu ja tegude tagajärgedele mittemõtlematust, siis võib see raskendada ka vabaduses sõltuvusharjumustest vabanemist. Kohus leiab, et pikemaaegsem vangistus ja seega ka sõltuvusprobleemidest võõrdumine koos toetavate taasühiskonnastavate tegevuste läbimisega tagaks süüdimõistetule vabaduses paremad hakkamasaamise võimalused kui need oleks käesoleval ajal ennetähtaegse vabastamise puhul. Arvestades süüdimõistetu varasema kriminaalhoolduse ebaõnnestumist ja vangistusest kehtivate distsiplinaarrikkumiste olemasolu, on kohtul alust kahelda ka selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseajaga kaasnevaid kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Z.L-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine oleks käesoleval juhul põhjendamatu, kuna kohtul ei ole tekkinud käesolevaks ajaks piisavat kindlust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ning ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab kohaldada siiski vaid nende süüdimõistetute puhul, kes ei ole varasemalt rikkunud talle riigi poolt üles näidatud usaldust ja on ilmselgelt parandanud enda käitumisviise. Kuna Z.L on jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata temale varasemalt mõistetud vangistuste kandmisele ja antud võimalustele kanda oma karistust vabaduses ega ole suutnud käituda korrektselt ka kinnipidamiskohas, siis leiab kohus, et tema järjekordne usaldamine ja ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu Z.L (IK xxx) temale Viru Maakohtu 06.septembri 2011.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. KrMS § 180 alusel välja mõista Z.L-ilt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu viiskümmend seitse (57) eurot 60 senti. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul peale kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.