Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kuivõrd I. Masing oli varem toime pannud KarS 12. jaos sätestatud kuriteo, hinnati tema käitumine KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi.

APELLATSIOONIDE SISU

nende nõusolekuta, vaidlusaluses protokollis on aga A.K enda nime märkides ise nõustunud oma isiku avaldamisega, ja seda seadus ei keela. Samuti ei ole asjakohane kohtu viide Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p-le 1, sest A.K kui jälitustoimingu läbiviija nimi jälitusprotokollis ei ole samastatav jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabega ega ka teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabena. Seetõttu ei ole kohtu järeldused selles osas põhjendatud. Samuti ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu lahendile 3- 1-1-19-08, kus on öeldud, et protokolli koostaja ekslik viide ei ole sisuline viga ning ei ole käsitletav menetlusnormi sellise rikkumisena, mis välistaks nimetatud tõendi lubatavuse KrMS § 111 alusel. Märgitud lahend ei lahenda sellist sisulist eksimust nagu käesolevas kaasuses. Isegi juhul, kui vaidlustatud jälitusprotokoll olnuks tõendina lubatav, puuduvad kaitsja hinnangul asjas sellised tõendid, mis H. Udikase osa narkootilise aine käitlemises kinnitaksid. See ei järeldu mitte üksnes H. Udikase ütlustest, vaid ka teiste tõendite analüüsist. Süüdistusakti ja kohtuotsuse kohaselt kohtusid J. Ainvere, kellelt hašiš hilisemalt ära võeti ja anonüümne tunnistaja Markus esmakordselt 1.02.2010.a. Tallinnas Olümpia hotellis, kohe asuti arutama hašiši üleandmise ja raha maksmisega seonduvaid asju. Vaidlusaluse jälitusprotokolli salajast pealtkuulamist kajastavast osast, mille käigus on fikseeritud J.Ainvere, T.Ranna ja H.Udikase omavahelised telefonikõned ajavahemikul 1.02.3.02.2010.a., ilmneb korduvaid ja korduvaid telefonikõnesid nii J.Ainvere ja kuriteo matkija kui J.Ainvere ja T.Ranna vahel. Samuti on varjatud jälgimise käigus fikseeritud samal ajavahemikul korduvaid J.Ainvere kohtumisi kuriteo matkijaga. Kohus on neid kõnesid ja kohtumisi kohtuotsuse põhjendavas võrrelnud ja leidnud, et loogiliselt on nende vahele põimitud H.Udikase tegevus. Kohus ei ole aga tähelepanu pööranud, et kui J.Ainvere ja matkija ning J.Ainvere ja T.Ranna korduvad omavahelised kõned leiavad aset nii kõigil kolmel päeval, siis H.Udikasega toimub esimene telefonikõne alles 2.02.2010.a. kl.18.12, ja see ei sisaldanud vähimatki viidet narkootilistele ainetele või tehingutele. Seejuures nähtub matkija ja J.Ainvere 1.02.2010.a. kl.22.32 toimunud kõnesalvestusest, et nad „loodavad järgmisel päeval kõik korda ajada“. Kinnipidamisel võeti H.Udikaselt ära üks telefon. Olnuks H.Udikas kogu narkootilise aine hankija, oleks telefonikõnesid temale tõenäoliselt olnud vähemalt samas mahus kui J.Ainvere ja T.Ranna vahel. Selliseid kõnesid aga fikseeritud ei ole. Kooskõlastades küll vastastikuste telefonikõnedega ostja Markusega iga päev 5-6 korda tehingu ja aine üleandmise asjaolusid, samuti omavahel korduvalt helistades, siiski H.Udikasega kui aine väidetava hankijaga narkootilise aine edasiandjad J.Ainvere ja T.Rand ühendust ei otsinud. Selline J.Ainvere ja T.Ranna faktiline käitumine pidanuks juba kohtueelse uurimise ajal seadma põhjendatult kahtluse alla Udikase osa kuriteos. Kohtuotsuse põhjendavas osas (lk.31 lõpp – lk.32) analüüsib kohus 2.02.2010.a. kl.14.48 ja 15.28 vahel toimunud sündmusi. Kohus osundab, et kl.14.48 toimus Ainvere ja Ranna vahel telefonikõne, kus Rand ütles m.h. „Ja jah, et kuuled vä, ma lähen saan taga kokku uuesti ära, võib-olla. Ma ei tea helistas mulle, et ma pean taga kokku saama.“, ning seejärel lepiti kokku kohtumine Silberauto OÜ ehk kõnes mainitud „mersu keskuse“ juures. Sellest kõnest ja asjaolust, et samal kohtumisel osales teiste hulgas ka H.Udikas, tegi kohus järelduse, et T.Rannale helistajaks pidi olema H.Udikas ja kohtumisel pidi arutatama H.Udikase poolt narkootilise aine üleandmist. See järeldus on aga vastuolus kõnesalvestusega, sest kohtumise ajaks kl.15.12 kuni 15.28 ei olnud toimunud ühtegi telefonikõnet Udikase ja Ranna, nagu ka Udikase ja teiste süüdistatavate vahel. Eespool viidatult toimus esimene telefonikõne H.Udikasega alles sama päeva kl.18.12.

Edasiselt kohtumisi ja kõnesid kõrvutades toob kohus otsuse lk.32 allosas välja 02.02.2010 kell 16.23 toimunud kõne Ainvere ja Randi vahel, kus Ainvere muuhulgas küsib: „Aa, kus see läks?“ Rand: „Kes?“. Ainvere: „Mõngel.“ Rand: „ Ma ei tea, ta pidi kuue ajal tagasi olema, ma saan taga kokku kui vaja seal.“ Ainvere: „Igal juhul peab selle saama, asja korda.“ Rand: „No täna ei saa ju.“ Kaitsja hinnangul on täiesti meelevaldne teha sellest kõnekatkest järeldust, nagu oleks kõnelejad pidanud Udikat (Mõngelina) isikuks, kes pidi tooma narkootilist ainet. H.Udikas ise on kogu aeg kinnitanud, et tema jutt Rannaga on puudutanud raha ja üksnes raha. Kõnekatkest pole võimalik teha vastupidist järeldust. Süüdistuse kohaselt vedas H.Udikas narkootilist ainet temale kuuluvas sõiduautos VW Caddy reg.nr. 208 TSM. Toimikus puuduvad tõendid, et H.Udikasele kuuluks üldse autot, varasema maakohtu istungi protokollist nähtuvalt tema ise eitas nii auto kuulumist talle kui autojuhtimise oskustki. Süüdistuses märgitud autonumbriga sõidukit, milles H.Udikas justkui narkootilist ainet oleks vedanud, jälitusprotokollist ega videosalvestuse vaatlusprotokollist kordagi ei nähtu. Kui jälitusprotokoll varjatud jälgimise osas oleks tõendina kasutatav, nähtuks selle analüüsimisel puutuvalt H.Udikasse, et 3.02.2010.a. kl.14.39 peatub T.Ranna auto VW Passat Variant 208 TEM Mere pst.6 hoovis, Rand kohtub pubist väljunud Udikasega. Kl.14.42 pargib Rand sõiduki teise kohta, Udikas jalutab hoovis VW Caddy 354 MEI juurde, avab sõiduki küljeukse ning tagaistmelt võtab „punasest riidest kandekotile sarnaneva raske täidetud koti“ ning asetab sõiduki 208 TEM pagasiruumi. Pärast seda sisenevad Rand ja Udikas pubisse, kes 354 MEI roolis oli, ei õnnestunud fikseerida. Kl.14.47 väljuvad Rand ja Udikas pubist, istuvad autosse 354 MEI ja sõidavad ära, kusjuures auto 208 TEM jäi parklasse. H.Udikase kinnitusel oli tegemist ilma kirjadeta punase kotiga, milles olid varasemalt tema kätte jäänud T.Ranna tööriistad, mitte narkootiline aine. Seda väidet ei ole ümber lükatud. Vastupidi, olnuks punase koti sees tõepoolest 15 kilogrammi hašišit, ei ole usutav, et see oleks aine maksumust arvestades jäetud järelevalveta pubi parklasse. Jälitusprotokolli kohaselt Rand sõitis autos 354 MEI Soo tänavale, väljus autost ja kl.14.51 kohtus Ainverega. Olnuks kotis tegemist hašišiga, poleks T.Rannal olnud põhjust seda autoga Mere pst.6 parklasse jätta, vaid kohe J.Ainverele üle anda. Jälitusprotokollist nähtuvalt toimus tegevus 3.02.2010.a. edasiselt selliselt, et kl.15.11 peatus Ainvere Mere pst.6 parkla sissepääsu ligidal ja helistas sealt Randile, ise väljus autost ja kõndis auto 208 TEM suunas. Pubist väljunud Rand ja Ainvere vestlesid, siis Ainvere istus oma autosse ja Rand sõitis autoga 208 TEM samuti väljapääsu juurde. Mõne hetke möödudes fikseeriti, et Masing väljus (Ainvere) autost ja seejärel täheldati teda istumas BMW tagaistmele (kas käis VW juures, ei fikseeritud). Seejärel täheldati Randa kohmitsemas BMW tagaistuja kohal. Viie minuti pärast sõitis Ainvere oma autoga ära, Rand sõitis uuesti parkimisplatsile ja sisenes uuesti pubisse. Kuigi jälgimise all, ei ole fikseeritud, et Rand oleks kordagi avanud oma auto 208 TEM pagasiruumi, mis olnuks varjatud jälgijatele ilmselgelt silmatorkav. Kuigi jälgimise all, ei ole fikseeritud, et Rand oleks midagi oma autost välja võtnud. Kuigi jälgimise all, ei ole fikseeritud, et Rand oleks midagi Ainvere autosse asetanud. Puudub vähimgi viide, veel enam tõend sellest, et ilma kirjadeta punane kott, mille Udikas tõstis Randi autosse, oleks sama, mis kandis Selveri kirja ja mis leiti Ainvere autost. Koti väidetav liikumistee autost 208 TEM Ainvere autosse on täielikult tõendusmaterjaliga katmata, süüdistusversiooni oletus sündmuste võimaliku arengu kohta ja oletuste loogilisuse kohta tõendeid ei asenda. Kogu H. Udikase süüdistus põhineb vaidlustatud jälitusprotokolli oletuslikul tähelepanekul, et H. Udikas võtab auto 354 MEI tagaistmelt „punasest riidest

kandekotile sarnaneva raske täidetud koti“ ning asetab selle sõiduki 208 TEM pagasiruumi. Olgugi et politseitöötajatel oli teave J. Ainvere ja T. Randi väidetava käitumise kohta, ei peetud vajalikuks T.Randa 3.02.2010.a. kinni pidada ega tema autot läbi otsida, see oleks võimaldanud H. Udikase sinna pandud tööriistad leida. Ranna auto otsiti läbi alles 4.02.2010.a. ja siis kas ei peetud tööriistakotti läbiotsimisel oluliseks või oli T. Rand selle jõudnud autost välja tõsta. Jälitusprotokollist nähtuvalt on 2.02.2010.a. kl.14.48 toimunud kõnes Ainvere ja Ranna vahel korduvalt mainitud kedagi Vallot, keda kriminaalasja materjalide kohaselt välja selgitatud ega tema puutumust kuriteoga uuritud ei ole. Seega ei ole kontrollitud ka seda, kas narkootiline aine võis pärineda temalt. Olles hiljem varjatud jälgimise käigus näinud Udikase käes juhuslikult sama värvi riidest kotti kui see, mis veel hiljem Ainvere autost leiti, püstitati lihtsustatud uurimisversioon, et narkootilise aine tarnija on Udikas, ja jäeti muud versioonid kontrollimata. Samas nähtub eespool viidatud, 2.02.2010 kl.14.48 kõnest üheselt, kuidas Rand kutsub Ainveret Vallo juurde kaasa. See kõne ja kokkulepe toimus ajal, mil ühtki kohtumist ega telefonikõnet ei Ainvere ja Udikase ega Ranna ja Udikase vahel toimunud ei olnud. Maakohtu hinnangul ei ole asjakohased kaitsja viited Vallole, keda kriminaalasja materjalide kohaselt välja selgitatud ega tema puutumust kuriteoga uuritud ei ole, ja seda põhjusel, et „kohtul puuduvad andmed selle kohta, kas seda (versiooni) eeluurimise käigus tehtud (s.o. uuritud) on“. Raskestimõistetav on kohtu etteheide süüdistatavatele ja kaitsjatele, et need pole taotlenud Vallo kutsumist kohtuistungile, et seda isikut kohtuistungi käigus tunnistajana üle kuulata. H. Udikasel puudub vähimgi teadmine Vallo isikust ja isikuandmetest. H. Udikasele ei saa ette heita seda, kui kohtueelne menetleja või teised süüdistatavad Vallot pole identifitseerinud, mis võimaldanuks tema kohtussekutsumist. Seetõttu on kaitsja hinnangul ka ainetud kohtu viited Riigikohtu lahendile 3-1-1-104-05. Teostanuks menetlejad jälitustegevust kaassüüdistatavate suhtes 24 tundi ööpäevas või hoolikamalt, saanuks tõenäoliselt tõsikindlalt tuvastada narkootilise aine tegeliku tarnija. H. Udikas selleks ei olnud. Kohtuotsus on vastuoluline ja seega menetluslõigust rikkuv osas, milline oli H. Udikase osa kuriteost. Kohus leiab, et Herki Udikas pani toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise, veo ja edasiandmise, mis on toime pandud isikute grupis, s.o KarS § 184 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Isegi juhul, kui narkootilise aine T.Rannale edasiandjaks oleks olnud H.Udikas, puuduvad asjas vähimadki tõendid selle kohta, et H.Udikas oleks omandanud narkootilise aine tehingu kaudu või ”tuletatud teel, niiöelda koostöös eelmise valdajaga” Narkootilise aine tarnija oleks võinud narkootilise aine ka leida. Leid teadupärast ei ole tehing. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb H.Udikat, Ainveret, Randa ja Masingut käsitada kaastäideviijatena KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes kõikides tegudes – nii omandamises, valdamises, veos kui edasiandmises. Kaastäideviimist ei saa iseloomustada üksnes asjaolu, et kõik neli olid narkootilisest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. Maakohus pole näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et kõik neli süüdistatavat andsid kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse, nagu seda nõuavad Riigikohtu seisukohad. Samuti ei ole maakohus viidanud tõenditele, mille põhjal saab järeldada, et kõikidel süüdistatavatel oli kõigi nelja teo valitsemise tahtlus. Ennekõike pole näidatud (ja puuduvad tõendid), et esineks H.Udikase poolne teovalitsemine narkootilise aine edasiandmisel kuriteo matkijale. Kuna maakohus ei

ole kõigi nelja süüdistatava käitumise kvalifitseerimist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi põhistanud, on ta rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsja hinnangul juhul, kui oleks tõendatud H.Udikase poolt narkootilise aine edasiandmine T.Rannale, saaks rääkida üksnes H.Udikase poolt kuriteo – vedamise ja edasiandmise – toimepanemisest üksiktäideviijana. Sel juhul lõppenuks tema osa narkootilise aine edasiandmisega T.Rannale, sest edasised tõendid tema osalemise või teovalitsemise kohta puuduvad. Seega kui oleks tõendatud H.Udikase poolt T.Rannale narkootilise aine üleandmine, tuleneks tema vastutus üksiktäideviijana KarS § 184 lg-st 1, mitte KarS §-st 184 lg 2 p.-st 1. Sama kriminaalasja on varasemalt arutanud teine kohtukoosseis ning teinud otsuse 11.04.2011.a., millega mõistis H.Udikase süüdi ja karistas teda 5 aastase vangistusega. Selle otsuse vaidlustas teiste hulgas ka prokurör, kuid üksnes põhjenduste puudumise tõttu kohtuotsuses. Tallinna Ringkonnakohus tühistas otsuse põhjenduste puudumise tõttu ja saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Asja uuel menetlemisel tegi prokurör taas ettepaneku karistada H.Udikast 5 aastase vangistusega. Kaevatava kohtuotsusega mõistis maakohus aga H.Udikasele 6 aastat vangistust, millega rikkus KrMS § 341 lg-t 6. Samuti ei ole kohus H. Udikasele karistuse mõistmisel lähtunud kehtivast kohtupraktikast. H. Udikas on varasemalt karistamata isikuks, tema vanusest ja senisest seaduskuulekast elukäigust järelduvalt on tema sattumine süüdistatavate hulka juhusliku iseloomuga. Seetõttu pole põhjendatud tema karistamine samaväärse karistusega kui nende süüdistatavate, kes on varasemalt korduvalt karistatud ning pannud seejuures toime narkootiliste ainetega seotud kuritegusid, samuti kes ise tarvitavad narkootilisi aineid, millest tulenevalt võib olla oluliselt suurema tõenäosusega nende retsidiivne käitumine. Seetõttu on põhjendatud taotleda H. Udikase karistuse märkimisväärset kergendamist.

Nimetatud lause käsitlemine aktiivse osalusena on põhjendamatu ja arusaamatu. Kohus ei ole ka ise kirjeldanud, mis selles lauses osundab süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemisele. Ükski tõend ei kinnita, et Masing sündmustest üldse midagi teadis, rääkimata sellest, et ta oleks mingeid sündmusi juhtinud, abistanud või mõjutanud. Pigem hoiti teda asjade konkreetsest käigust kogu aeg sihilikult kõrvale. Ka peab märkima, et kui nii massiivse jälitustegevuse juures on süüdistusel õnnestunud hankida ainult üks lause, mille kontekst on meile teadmata, siis puuduvad tegelikult igasugused tõendid I. Masingu vastu.

esemeks oleva kuriteo toimepanemisel oli võrreldes teiste grupi liikmetega väiksem, kuid samas on Masing tunnistatud vaidlustatava kohtuotsusega süüdi mitte ainult KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, vaid tema isikust ning eelnevast kriminaalkorras karistatusest ebaseadusliku narkootilise aine suures koguses käitlemise eest tulenevalt lisaks veel KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Prokuröri hinnangul ei tohiks seetõttu KarS § 184 kvalifitseeritud lõike mõlemas punktis süüdimõistetud isiku karistus olla sanktsiooni alammääras.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

mis omakorda annab aluse vastuväideteks, kuid kohtukolleegiumi hinnangul tuleb seadusega kooskõlas olevat tõendite loomist siiski eeldada ning teisalt, pidades silmas käesolevat süüdistusasja, on A. K osavõtt jälitustoimingutes välistatud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu oleks maakohtu viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-19-08 asjakohatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nimetatud lahendis selgitanud, et juhul kui jälitusprotokolli koostamisel ei ole tehtud sisulist viga, ei ole see viga käsitatav menetlusnormi sellise rikkumisega, mis välistaks tõendi lubatavuse KrMS § 111 alusel. Käesoleval juhul on tegemist liigse, eksitava märkega protokollis, mida ei saa kuidagi käsitada sisulise veana. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu puuduksid piisavad tõendid H. Udikase süü kohta ka juhul, kui lugeda jälitusprotokoll lubatavaks tõendiks. Kaitsja väidab, et kuivõrd J. Ainvere ja T. Ranna vahel oli telefonikõnesid 1-3. veebruarini väga tihedalt, siis juhul, kui H. Udikas olnuks kogu narkootilise aine hankija, oleks telefonikõnesid temale olnud vähemalt samas mahus kui J. Ainvere ja T. Ranna vahel, J. Ainvere ja T. Rand aga H. Udikasega ühendust ei otsinud. Väide on ühekülgne. KrMS § 115 alusel teostatud varjatud jälgimise ja J. Ainvere ning T. Ranna vaheliste telefonikõnede stenogrammist tulenevalt hoiduti ilmselt nimelt H. Udikasele helistamast, sest eelviidatud tõendite kohaselt mitte ei helistatud H. Udikasele, vaid temaga saadi kusagil kokku. Nii kohtusid 02.02.2010.a lõuna paiku, kui olid tekkinud tehingu objekti – narkootilise aine kättesaamisega teatud probleemid, Järvel Silberauto OÜ juures J. Ainvere, T. Rand ja H. Udikas /I kd tl 9/, seejärel, kohe pärast kokkusaamist helistas J. Ainvere kuriteo matkijale MARKUSELE, kõnes lepiti kokku uus kohtumine. Tuvastatud sündmuste käiku süüvides saab järeldada, et J. Ainvere sai H. Udika ja T. Ranna käest uut informatsiooni, mida oli vaja MARKUSELE edastada. Järgnevast J. Ainvere ja T. Ranna vahelisest kõnest tuleb aga ilmsiks, et H. Udikaselt saadud informatsioon ei olnud soodne, kuivõrd narkootilist ainet polnud võimalik sellel päeval veel saada. Seda kinnitab kõne T. Ranna ja J. Ainvere vahel 02.02.2010 kl 16.23, milles on jutt Mõngelist (tuvastatud on, et H. Udikast nimetati Mõngeliks), kes peab narkootilise aine T. Ranna ja J. Ainvereni tooma, kuid sellega läheb rohkem aega kui asjaosalised planeerisid /I kd tl 11-12/. Seega tuleneb nii varjatud jälgimisest kui telefonikõnedest, et H. Udikasega oldi kontaktis just niipalju kui oli „tehinguks“ vaja. Kõnekatke 02.02. kl 14.48, milles T. Rand muuhulgas ütles „Ja jah, et kuuled vä, ma lähen saan taga kokku uuesti ära, võib-olla. Ma ei tea helistas mulle, et ma pean taga kokku saama“ ning asjaolust, et lepiti kokku kohtumine Järvel Silberauto OÜ juures, ei ole kohus, nagu seda märgib kaitsja, teinud järeldust, et T. Rannale helistajaks oli H. Udikas (kohtuotsuse lk 3132). Kaitsja väide on eksitav. Kohtukolleegium rõhutab, et süüdistatavate käitumisele ja tegudele saab käesolevas kriminaalasjas hinnangut anda üksnes kogu varjatud jälgimise ja telefonikõnede stenogramme koosmõjus ja täpses ajalises järjestuses hinnates. Nii joonistub välja kõikide süüdistatavate, sealhulgas H. Udikase roll kuriteos ja seotus teiste süüdistatavatega. H. Udikase ütlused, et tema jutt T. Rannaga on puudutanud üksnes raha, ei ole tuvastatuga kooskõlas. Kohus on sündmuste käigu ajalises järjestuses vastavalt jälitusprotokollile ära toonud ning ei ole oma järeldustes üksnes mõnele suvalisele kõnekatkele tuginenud, nagu seda on teinud kaitsjad oma apellatsioonides. H. Udikase auto juhtimisoskus ei oma käesoleva süüdistuse kontekstis tähendust. Teisalt tuleb märkida, et ei kriminaalasja materjalid, süüdistusakt ega kohtuotsus sõiduki juhtimisele H. Udikase poolt ei viita. Tuvastatud on, et 03.02.2010 kl 14.39 sõidab Rand VW-ga nr 208TEM

Mere pst 6 parklasse, väljus juhi kohalt ja sai samas kokku pubist väljunud H. Udikasega. Kl 14.42 läks H. Udikas samas parklas seisva VW Caddy Combi nr 354MEI juurde, avas küljeukse ja võttis tagaistmelt punasest riidest raske, täidetud koti ja asetas selle T. Ranna VW-sse nr 208TEM. Seejärel sisenesid T. Rand ja H. Udikas hetkeks pubisse, kust väljusid juba kl 14.47 ja istusid mõlemad VW-sse Caddy Combi nr 354 MEI, H. Udikas juhi kõrvalistmele, T. Rand tagaistmele. Juhi kohal olnud isikut ei saadud tuvastada. Jälitusprotokolli kohaselt jäi VW nr 354 MEI jälgimise alla kuni T. Ranna saabumiseni /I kd tl 21-22/. Vahepeal käis T. Rand J. Ainvere ja I. Masinguga kohtumas Uus-Kalamaja tänaval, kust aga peagi lahkus. Kl. 15.11 väljus T. Rand Mere pst 6 pubist ja sai kokku J. Ainverega, T. Rand istus seejärel VW-sse 208 TEM ja sõitis väljapääsu poole, kus otsest varjatud jälgimist ei teostatud. Mõne hetke pärast fikseeriti, et BMW-st väljus I. Masing, mõne aja pärast istus sinna tagaistmele tagasi, T. Randa aga täheldati kohmitsemas BMW tagaistuja kohal /I kd tl 24-25/. 03.02.2010.a sündmusi ning ka eelneval kahel päeval toimunut arvestades ei ole H. Udikase väide, et punases kotis olid T. Ranna tööriistad, eluliselt usutav ega haaku kuidagi nende päevade kohta tuvastatud sündmuste käigu ja sisuga. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei evi endas sellist kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-8-10). Kaitsja viide kellelegi Vallole, keda kõne all oleva kolme päeva jooksul ühes kõnes J. Ainvere ja T. Ranna vahel mainitakse, ei oma tähendust, mis võiks anda aluse H. Udikase suhtes tuvastatut kahtluse alla seada. Kohus leidis põhjendatult, et H. Udikas pani toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise, veo ja edasiandmise isikute grupis, sealjuures on õigesti märgitud, et H. Udikas omandas aine n.ö koostöös eelmise valdajaga. Kaitsja viide, et narkootilise aine tarnija oleks võinud selle aine ka leida, on asjakohatu, sest on üpris vähetõenäoline, et 14 kg hašišit kusagil niisama leida oleks. Vaieldamatult panid I. Masing, J. Ainvere, T. Rand ja H. Udikas suures koguses narkootilise aine käitlemise toime grupis. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-11-18-8 antud selgitustele - kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema aga oluline (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-101-05; 3-1-1-11-07; 3-1-1-108-06; 3-1-1-5-08). Grupi liikmete seotus, vastastikune kontakteerumine nii telefonitsi kui kokkusaamiste näol, nende tegutsemise laad kolme päeva jooksul veebruaris 2010 näitab nende kõigi eesmärgipärast käitumist narkotehingu takistusteta teostamise nimel, kontrollitud tõendid lasevad vaieldamatult järeldada, et kõik neli süüdistatavat hoidsid ühtsest tahtest hõlmatud narkokuriteo koosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. H. Udikase panus oli oluline, tema hankis 14 kg hašišit, toimetas selle J. Ainvereni, et see

viimase kaudu ostjale üle anda. Kuriteo tehiolusid silmas pidades ei saa mingil juhul H. Udikasest rääkida kui üksiktäideviijast, nagu seda kaitsja apellatsioonis väidab. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul H. Udikase põhjendatult KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium nõustub aga H. Udikase kaitsja apellatsiooniga mõistetud karistust puudutavas osas. Harju Maakohtu 11.04.2011.a otsusega tunnistati H. Udikas süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtuotsuse vaidlustas kaitsjate kõrval küll ka prokurör, kuid seda mitte H. Udikase suhtes. Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2011.a määrusega tühistati maakohtu otsus ja saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Uue arutamise tulemina mõistis kohus H. Udikasele karistuseks 6 aastat vangistust. KrMS § 341 lg 5 kohaselt, kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava süüdi küll raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Seega tuleneb otseselt seadusest, et H. Udikasele ei võinud maakohus mõista raskemat karistust kui 5 aastat vangistust. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja vähendada H. Udikase karistust aasta võrra.

Masing jäi J. Ainvere kaaslaseks kuni narkootiline aine oli kuriteo matkijale üle antud /I kd tl 20-26/. Illimar Masing kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud. Kui süüvida tema viimases sõnas öeldusse, et oli J. Ainverega 3 päeva koos oma auto remonti viimise eesmärgil ning et isegi ei kuulnud mingitest kuritegelikest plaanidest ja kokkulepetest, siis ei ole need väited tõsiseltvõetavad. Muuhulgas väitis I. Masing ka seda, et aega tal oli, sest oli töötu, mõne aja pärast tegi aga etteheiteid oma vahistamise kohta, väites, et eelkõige kannatab tema pere, kuivõrd oli pere ainus toitja. Siinkohal on sobilik märkida, et süüdistatavatel oli käimas nn „tulus tehing“ väärtuses 255 000 krooni. Käesoleva süüteo liiki ja kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (narkokuritegude puhul on tegemist raskete peitkuritegudega) arvestades on kohtupraktikast tulenevalt üldteada, et nende kuritegude toimepanijad oma tegevust igati varjata püüavad, minimaliseerides tabamisriski kõikvõimalikul viisil. Ka on kohtupraktikast tulenevalt narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude toimepanemisele üldjuhul iseloomulik planeerituse kõrge tase, süsteemsus ja juhuslikkuse välistamine. Eelosundatud asjaolud on iseloomulikud ka vaidlusaluse süüdistusasja puhul. Nii nagu H. Udikasega kui tehinguks hašiši kohaletoimetajaga välditi suhtlemist telefonitsi, oli ka I. Masingu kui varem narkokuriteo toimepanemise eest karistatud isiku puhul riskide maandamiseks õigem välistada temaga igasugused telefonivestlused just nende kolme päeva kestel. Narkootilise aine üleandjaks oli J. Ainvere, keda varem kohtu poolt karistatud ei olnud ja sellest tulenevalt ka kuriteokahtluse võimalus minimaalne ning et see risk jääks minimaalseks, oligi vajalik tema saatjaks I. Masing panna, et saaksid välistatud kontaktid telefonitsi, küll aga oleks võimalik sündmusi aidata koordineerida, nõu anda ja juhtida. Selles mõttes omabki tähtsust J. Ainvere ja T. Ranna vahel 02.02.2010 kl 16.33 peetud kõne, milles T. Rand tahab teada, kas temaga ei anna siis rääkida ning J. Ainvere vastab, et tal on see, tead-tead, sõidab siit keegi läbi noh“. See kõne annab aimu, et tehinguga on kiire ning keegi ostja poole pealt peab aine Eestist võtma. Selle kõne kestel ütleb J. Ainvere kõrval olev isik „sa ei saa enam ära öelda“, mis viitab selgelt tehingus kaasarääkimisele, survestamisele. Varjatud jälgimise protokollist nähtub, et kl 16.50, s.o õige pea pärast viidatud kõnet kl 16.50 väljub autost Paldiski mnt Selveri parklas J. Ainverega koos I. Masing. Arvestades I. Masingu n.ö kohalolekut kõigi kolme päeva vältel ja osavõttu kaassüüdistatavatega kohtumistel toimunud vestlustest ning ilmestades eelnevat J. Ainverele öeldud lausega, et enam ära öelda ei saa, on ilmselge, et I. Masingul oli selles kuriteos oluline nõuandev ja koosrdineeriv roll, I. Masing, nagu teisedki süüdistatavad, hoidis ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all ning andis kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Masingu kaitsja apellatsioon, tuginedes üksnes tõendite mahust ja analüüsist väljarebitud kõnekatkele, põhjendamatu. Maakohus on põhjendatult I. Masingu KarS § 184 lg 2 p 1, 2 süüdi tunnistanud.

karmistada kolmele süüdistatavale mõistetud karistusi, nõustub kohtukolleegium vaid osaliselt ja seda järgmistel kaalutlustel. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et H. Udikasele, kui kuriteo kesksele figuurile on mõistetud 5-aastane vangistus. Tema karistust ei olnud prokuröril võimalik karmistamise eesmärgil vaidlustada. Kuigi võrdse kohtlemise põhimõte ei kujuta endast karistuse mõistmise alust, milleks on süüpõhimõte, ei tohi karistuse mõistmise juures siiski unustada ka võrdse kohtlemise põhimõtte kui olulise põhimõtte olemasolu. Käesoleval juhul on selle põhimõtte arvestamine siiski möödapääsmatu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva kuriteo tehiolusid arvestades süüdistatavate süü suurus oluliselt erinev. Hinnates süüdistatavate rollijaotust ja –tähtsust ei ole võimalik väita, et J. Ainvere ja T. Ranna süü oleks H. Udikase süüst sedavõrd suurem, et neile tuleks mõista 3 aasta võrra raskem karistus. Eelnevat arvestades ei pea kohtukolleegium J. Ainverele ja T. Rannale mõistetud karistuste karmistamist põhjendatuks, maakohtu otsus tuleb selles osas muutmata jätta. Illimar Masingule mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et kontrollitud tõendite pinnalt saab väita, et I. Masingu roll oli kuriteos võrreldes teiste süüdistatavatega väiksem. Samas ei ole tema puhul tuvastatud ei vastutust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. Prokurör märgib põhjendatult, et I. Masing on narkokuriteo toimepanemise eest varasema karistatuse tõttu süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi, s.o tema tegevuses esinevad mõlemad koosseisulised raskendavad asjaolud ning kohtuotsusest tulenevalt ei ole seda I. Masingule karistuse mõistmisel arvestatud. Neist asjaoludest lähtuvalt tuleb kohtukolleegiumi hinnangul I. Masingule mõistetud karistust karmistada.

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.