Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Urmas Reinola ja Julia Katškovskaja
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
8.mail 2012, Tallinn
Kriminaalasi
Raivo Rümmeli süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi ja OÜ
K.P süüdistuses KarS § 389 lg 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju
Maakohtu
septembri
aasta
otsus
kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav R.Rümmel
Prokurör
Vallo Kariler
Süüdistatavad
Raivo Rümmel, ik: 36303160304, varem kriminaalkorras karistatud, vahistatud 08.09.2011.
Kaitsjad
Alar Salu
RESOLUTSIOON
Jätta Harju maakohtu 08. septembri 2011.a otsus muutmata. Jätta Raivo Rümmel’i apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise
soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
SÜÜDISTUS:
1.Raivo Rümmel ́it süüdistatakse selles, et tema olles K.P (registrikood xxx; käibemaksukohustuslane alates 01.09.2004) juhatuse liige, kes Äriseadustiku (RT I 1998, 91/93, 1500) § 180 lg 1 ja § 183 kohaselt esindab ja juhib osaühingut ning korraldab osaühingu raamatupidamist ning on Maksukorralduse seaduse (RT I 2002, 26, 150; 2009, 24, 146) § 8 lg 1 alusel kohustatud tagama esindatava maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmise, on jätnud maksuhaldurile esitamata 2009 septembrikuu käibedeklaratsiooni, mille tulemusel jäi riigile laekumata käibemaksu kokku 3 228 144 krooni, so enam kui suurele kahjule vastav summa. Raivo Rümmel pani toime maksuhaldurile andmete esitamata jätmise maksukohustuse vähendamise eesmärgil, millega jäi maksudena laekumata 3 228 144 krooni, mis on enam kui suurele kahjule (so 435 000 kr) vastav summa, mis on kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 järgi.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas kokkuleppemenetluse korras asja arutamisel Raivo Rümmel’i süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 6 kuud KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust 02.09.2009 Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 3 aasta ja 2 päeva vangistust, võrra ja lõplikuks karistuseks mõistis 3 aastat 6 kuud ja 2 päeva vangistust Karistusaja alguseks luges 08.09.2011.Valis tõkendiks alates 08.09.2011 vahistamise. Sama otsusega tunnistati kokkuleppemenetluse korras süüd ja karistati ka K.P’d, kuid tema osas pole otsust vaidlustatud.
APELLATSIOON:
3.Süüdistatav märgib apellatsioonis, et maakohus on rikkunud KrMS 9. peatüki 2. jaos sätestatud menetlusnorme. Kokkuleppemenetluse esmases faasis pole peetud läbirääkimisi prokuratuuriga. Pole selgitatud kokkuleppemenetluse tagajärgi, ega koostatud nõusoleku protokolli. Temaga käis läbi rääkimas vaid kaitsja. Kohus luges karistusaja alguseks 08. september 2011. Kuid tema vabadus on piiratud alates 09. august 2011. Apellant on sõlminud juba 28.04.2011 aastal kokkuleppe, mida aga kohtusse ei saadetud. Kokkulepe oli kõikide poolt allkirjastatud ja seega sõlmitud KrMS § 245 lg 4 mõttes. Apellant taotleb otsuse tühistamist. Karistusaja alguseks lugeda 09.august 2011. Asja arutamist 28 aprillil 2010 sõlmitud kokkuleppe alusel.
Apellant samuti taotleb kohtuotsusega väljamõistetud sundraha osas otsuse täitmist temalt teise kriminaalmenetluse raames äravõetud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG:
4.Kohtuistungil jäi R. Rümmel oma apellatsiooni ning määruskaebuse juurde ning palus neid rahuldada. Lisaks avaldas apellant, et soovib loobuda kokkuleppemenetlusest.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Esmalt tulenevalt Riigikohtu määrusest nr. 3-1-1-8-12 käesolevas asjas, lahendab kohtukolleegium apellatsioonis püstitatud küsimusi seoses 25. augustil 2011 sõlmitud kokkuleppega, mis oli kinnitatud Harju Maakohtu 08.09.2011 otsusega ning kontrollib selles osas menetluse vastavust kriminaalmenetlusseadustiku 9. peatüki 2. jao sätetele. Apellant väidab, et 25.08.2011 kokkuleppe sõlmimisel ei ole peetud prokuratuuriga läbirääkimisi, prokuratuur ei ole selgitanud kokkuleppemenetluse tagajärgi ja koostatud ei ole nõusoleku protokolli. Läbirääkimisi pidas temaga vaid kaitsja. Kohtukolleegium eelkõige märgib, et käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et 28.04.2010 vormistas ringkonnaprokurör Tambet Grauberg kokkuleppemenetluseks kahtlustatava Raivo Rümmel’i nõusoleku protokolli, millest nähtub, et kahtlustatav ja tema kaitsja on nõus alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi ning R. Rümmel saab aru kokkuleppemenetluse olemusest ja tagajärgedest. Nimetatud protokolli kinnitasid oma allkirjadega nii R. Rümmel, kui ka tema kaitsja ja prokurör. (Kd IV tlk. 92) Sellest tulenevalt on eksitav ja asjakohatu apellandi väide, et käesoleva kriminaalasja raames ei andnud tema nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ning temale ei ole selgitatud kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgi. Kohtukolleegium lisaks sedastab, et vastavalt KrMS § 3 lg 2 kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Vastavalt 01.09.2011 jõustunud KrMS muudatustele, alates nimetatud kuupäevast ei pea prokuratuur koostama kahtlustatava või süüdistatava kokkuleppemenetlusele nõusoleku andmise protokolli. 08.09.2011 toimunud maakohtu kohtuistungil ei pidanud omakorda kohus enam kontrollima sellise protokollilise nõusoleku andmist süüdistatava poolt. Pealegi, kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et kuigi 28.04.2010 sõlmitud kokkuleppe kohaselt nõustus ta kergemaliigilise karistusega, sõlmis ta 25.08.2011 uue kokkuleppe vabatahtlikult, kokkulepe on talle arusaadav ja ta nõustub sellega (Kd IV, tlk 99), järelikult ei ole kahtlust, et süüdistatav oli nõus kokkuleppemenetluse kohaldamisega kriminaalasjas. Kohtukolleegium asub seisukohale, et asjakohatu on ka apellandi väide, et läbirääkimisi kokkuleppemenetluses pole toimunud ning temaga rääkis läbi ainult kaitsja. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kokkuleppe teksti on koostanud prokurör ning kokkulepet on kinnitanud oma
allkirjadega nii R. Rümmel ja tema kaitsja, kui ka prokurör. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled, sh ka süüdistatav. Viimase nõustumine kokkuleppega ei tähenda üksnes enese süüditunnistamist ja soostumist talle süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooniga, vaid see tähendab muu hulgas nõustumist ka talle mõistetava karistusega. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimati nimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul, mida maakohus on arutatavas kriminaalasjas ka teinud. Seega on süüdistatav uue kokkuleppe sõlmimisel väljendanud oma tahet esialgsest kokkuleppest loobuda ja nõustunud uue kokkuleppe tingimustega. Ülaltoodust tulenevalt, jõuab kohtukolleegium järeldusele, et R. Rümmeliga 25.08.2011 sõlmitud kokkulepe ei ole vastuolus kriminaalmenetlusseadustiku 9. peatüki 2. jao sätetega. Kohtukolleegium osundab, et ka Riigikohus käesolevas asjas on varasemalt jõudnud järeldusele, et maakohus oli õigustatud tunnistama 08.09.2011 kohtuotsusega süüdistatava süüdi sama aasta 25. augustil sõlmitud kokkuleppe kohaselt. Kohtukolleegium peab samuti vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluses ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. (RKKK nr. 3-1-1-81-11)
6.Seonduvalt apellandi väitega, et tema vabadust on piiratud alates 09.08.2011 märgib kohtukolleegium, et ka selles osas maakohus on õigesti arvestanud R. Rümmeli karistuse kandmise tähtaja alguseks 08.09.2011, kuna vahistamine, millele R. Rümmel viitas leidis aset teises kriminaalasjas – 11221000028, milles teda süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi.
7.Lõpetuseks lahendab kohtukolleegium R. Rümmeli taotlusi seoses menetluskulude väljamõistmisega. Apellant taotleb temalt kohtuotsusega väljamõistetud sundraha osas otsuse täitmist temalt teise kriminaalmenetluse nr. 11221000028 raames äravõetud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning R. Rümmeli apellatsiooni väidetega menetluskulude osas leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.
7.1.Tulenevalt KrMS § 313 lg 1 p-st 11 süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse ka kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Iga kriminaalasja raames otsustatakse eraldi kuidas toimida selles äravõetud või arestitud varaga. Seadus ei võimalda ühe kriminaalmenetluse raames äravõetud vara suhtes teha otsuseid teises kriminaalmenetluses. Seega ei rahulda kohtukolleegium R. Rümmeli taotlust temalt käesolevas asjas kohtuotsusega väljamõistetud sundraha hüvitamiseks teise eeluurimise staadiumil oleva kriminaalmenetluse nr. 11221000028 raames temalt äravõetud vara arvelt.
7.2.KrMS § 423 alusel järgitakse kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt saab rahalise karistuse tasumist pikendada või ajatada mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel kuni ühe aasta võrra. KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause kohaselt kohus võib
määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist ei taotlenud R. Rümmel temalt väljamõistetavate kulude ositi hüvitamise määramist maakohtu poolt. Selline taotlus oli esitatud esmakordselt vaid apellatsioonimenetluses põhjusel, et R. Rümmel viibib vanglas, kus tal puuduvad sissetulekuallikad. Kohtukolleegium märgib, et ka menetluskulude hüvitamise ositi määramiseks peavad esinema kindlad alused, mis viitavad süüdimõistetu raskele materiaalsele olukorrale. Süüdimõistetu peab tõendama oma materiaalset olukorda ise, kusjuures menetluskulusid puudutavate küsimuste lahendamisel on oluline mitte üksnes süüdimõistetu sissetulek või selle puudumine, vaid kogu materiaalne olukord, k.a. kinnisja vallasvara olemasolu. Antud juhul R. Rümmel ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema materiaalset olukorda, seega jätab kohtukolleegium R. Rümmeli taotluse menetluskulude ositi hüvitamise määramiseks rahuldamata.
8.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 08. septembri 2011 otsuse R. Rümmel’i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Julia Katškovskaja
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.