Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

toime pannud isiku poolt, isikute grupis, muu relvana kasutatava esemega ähvardades, s.o. pani toime KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti esitati G.B-le süüdistus selles, et ta isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 28. veebruaril 2011. a kella 15.00 paiku, viibides aadressil Tallinn, Tartu mnt 87 asuva Sikupilli Keskuse juures, võõra vallasasja, aga nimelt, mobiiltelefoni, äravõtmise tahtlusega, palus alaealiselt kannatanult J Kilt, sünd. 29.06.1994, helistamiseks mobiiltelefoni, kui aga kannatanu andis tema kätte oma vanaemale L K kuuluva mobiiltelefoni Nokia 5530 (imei-kood xxxxxxxxx), maksumusega 149,55 eurot, varastas avalikult selle telefoni, joostes sellega kuriteopaigast ära. Oma tahtliku tegevusega G.B pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud varem varguse toime pannud isiku poolt, avalikult, kuid vägivalda kasutamata, süstemaatiliselt, s.o. pani toime KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

A.G-le esitatud süüdistusega seoses kohtuistungil üle kuulatud isikud on oma ütlusi diametraalselt muutnud. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud kannatanu A I ütlustele. Kohtu hinnangul on G.B ja A.G poolt kohtus antud ütlused ebausutavad ja omavahel vastuolus. Kohtuotsuse kohaselt seda, et kannatanu A I suhtes vägivalda kasutati ja temalt rahakott hõivati on kohtu hinnangul vaieldamatult tõendatud kannatanu enda ütlustega. Kaitsja tehes viite Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-52-06 ja nr 3-1-1-89-06 sedastatule, märgib, et A I andis kohtuistungil ütlusi, millest nähtuvalt G.B küsis temalt mõned eurod raha, mida kannatanu oli ka vabatahtlikult valmis andma, pärast toimus kaklus, mille asjaolusid ta ei mäletanud. A I kinnitas kohtuistungil, et A.G G.B-ga koos ei olnud ning temaga mingit konflikti ei tekkinud. Kannatanu on kohtuistungil korduvalt vastanud talle esitatud küsimustele: ,,Ma ei mäleta. Me kaklesime, aga mis täpselt oli, ei mäleta. Ma ei mäleta, ma ei olnud eriti kaine.” Maakohtu otsuses märgitud asjaolud, mille tuvastamisel on kohus võtnud aluseks A I ütlused, tuginevad suures osas kannatanu kohtueelses menetluses antud ning kohtuistungil tema mälu värskendamiseks avaldatud ütlustele. Maakohus on asunud seisukohale, et A I kinnitas kõiki kohtueelses menetluses mälu värskendamiseks avaldatud ütlusi ja luges need usaldusväärseteks tõenditeks. Samas ei ole maakohus arvestanud A I ütlusi selles osas, millest nähtuvalt kannatanu ei ole A.G sündmuskohal näinud ning ei tunne temas ära isikut, kellega kakles. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis peaks endaga kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise. 3.2 Harju Maakohus on tõendite hindamise põhimõtteid olulisel määral eiranud ning jätnud kaevatava kohtuotsuse nõuetekohaselt põhistamata. Kuna käesoleva kriminaalasja menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid kohtute poolt käsitletud tõendeid peale süüdistatava ja A I ütluste, siis on käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. Kohtuotsuse kohaselt on käesoleval juhul just kannatanu ütluste pinnalt leidnud tuvastamist, et kuritegu on süüdistatavate poolt toime pandud. Kaitsja viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-21-09, 3-1-1-109-10, märgib, et käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohus vaaginud igakülgselt A I ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud A.G süüditunnistamist neile ütlustele tuginevalt. Maakohtu otsusest ei ole tuvastatav, millise vaagimise tulemusena on kohtud ühe tõendi põhjal oma järeldusteni jõudnud ning kuidas on kujunenud kohtute veendumus, et A I

mäluvärskendamiseks avaldatud ütlused on antud juhul usaldusväärsemad A.G omadest. Seejuures on maakohus A I ütlusi arvestanud üksnes osaliselt ja jätnud need tähelepanuta selles osas, mille kohaselt kannanu ei kinnitanud A.G kohalolekut ja osalemist temalt rahakoti äravõtmises. Samas on A I ütlustega seoses oluline rõhutada, et ta ei ole A.G ei kohtueelses menetluses ega ka kohtuistungil kordagi ära tundnud tema suhtes vägivalda kasutanud isikut. Kaitsja esitades Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 märgitu leiab, et Riigikohtu poolt esile toodud kaaskohtualuse võimalikud rõõna motiivid, sh soov kergendada enda karistust, saada muid endale kasulikke soodustusi või varjata teisi süüteo toimepanijaid võivad olla arvestatavad G.B ütluste hindamisel. Maakohus on otsuses osundanud süüdistatava G.B ütlustele, vaatamata sellele, et on lugenud need mitteusaldusväärseteks tõenditeks. Samuti on kohus tõendina arvestanud 08.04.2011.a koostatud G.B poolt A.G äratundmiseks esitamise protokolli. G.B ütluste ja tema poolt A.G äratundmisega seoses on oluline rõhutada, et G.B on kohtueelses menetluses kahtlustatavana üle kuulatud neljal korral ja esimestel ülekuulamistel (kui toimunu peaks kõige paremini meeles olema) ei ole ta A.G-st midagi rääkinud. G.B kohtuistungil antud ütluste kohaselt küsitleti teda kohtueelses menetluses enne vastastamist kuskil 3-4 korda, kahtlustatavana ülekuulamisel ei rääkinud ta ühesugust juttu, kohtus avaldatud ülekuulamise protokoll oli kolmas või neljas. Vaatamata asjaolule, et G.B-le oli esitatud kahtlustus katseajal toimepandud esimese astme kuriteos, tal olid probleemid katseaja nõuete täitmisega ning tegemist on varem seitsmel korral kriminaalkorras karistatud isikuga, ei kohaldatud tema suhtes tõkendina vahistamist. Eestoodust nähtuvalt on käesolevas asjas kindlasti arvestatav argument, et G.B võis rõõnaga soovida kergendada enda karistust või saada selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse, milleks võis olla eeluurimise ajal kergemaliigilise tõkendi kohaldamine. Kohtuotsuse kohaselt on G.B Aleksei nimelises isikus ära tundud A.G

otsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil (vt RKKKo nr 3-1-1-67-10). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-78-10 on märgitud, et kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad aga ka teiste uurimistoimingute, nt ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele (vt RKKKo nr 3-1-1-78-10). Tõendite hindamisel tuleb silmas pidada, et süüdistatava G.B ütluste usaldusväärsust mõjutav asjaolu – soov saada soodustusi kergemaliigilise tõkendi näol esines ilmselt üksnes kohtueelses menetluses. Seevastu A I ütlustes esinevad vastuolud võivad olla seletatavad joobeseisundiga süüdistuses kirjeldatud tegude asetleidmise ajal, mida kannatanu tunnistas ja mis raskendas tal toimunu adekvaatset tajumist ning meenutamist ning see asjaolu võis tema ütlusi tervikuna mõjutada nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuistungil. Eeltoodu põhjal kaitsja leiab, et kohus ei ole käesolevas asjas nõuetekohaselt ja jälgitavalt põhjendanud, kuidas on konkreetsel juhul usaldusväärselt tõendamist leidnud, et A.G pani toime teo, mis vastab KarS § 200 lg 2 p 7, 8 sätestatud süüteokoosseisule. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Seega süüdistatav G.B, lahkudes sündmuskohtadelt, murdis võõra valduse ning kehtestas hõivatud esemele uue valduse. Selline G.B käitumine on käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, millest tulenevalt on toimepandud tegu kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi. Teise noormehe tegu, mis seisnes vägivalla kasutamises, ei olnud seotud kannatanu rahakoti hõivamisega ega loonud võimalust asja üleminekuks G.B-le . Selline tegu vastab KarS § 121 koosseisule. 3.4 Kaitsja viidates Riigikohtu lahenditele 3-1-1-24-06, 3-1-1-90-06 märgib, et kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tulnuks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast põhimõttest. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et A.G oleks toime pannud KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritavad kuriteo, ei saa teda nimetatud asjaoludel süüdi mõista. Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades A.G süüdi KarS § § 200 lg 2 p 7, 8 järgi. Ühtlasi ei ole maakohus oma seisukohti otsuses veenvalt põhjendanud. Kohtu poolt tehtud järeldused on paljuski oletuslikud ega põhine usaldusväärsetel tõenditel. Osundatud minetused on apellandi hinnangul käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 2 p 2; 338 p 1, 2 ja 3; 339 lg 1 p 7 ja lg 2; 341 kaitsja palub

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

G.B

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust põhjendatud otsuse tühistamiseks. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

milledele kaitsja esitab vastuväited. Seega on selles osas apellatsioon vastuoluline ning apellatsiooni sisu näitab, et tegelikult taotletakse maakohtu poolt käsitletud tõendite ja tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium märgib, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme ja et tegemist oleks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kaitsja on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlust põhistanud ka kohtu poolt ebausaldusväärsetele tõenditele tugineva otsuse tegemisega, kuid jätnud põhistamata miks pole ringkonnakohtus võimalik rikkumist kõrvaldada vaid asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Siinjuures viitab kolleegium Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-37-11 sedastatule, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. A.G apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil tõstatatud tunnistaja P.Z ülekuulamise küsimuse osas märgib kolleegium, et KrMS § 226 lg 3 kohaselt saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Toimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 227 kehtestas, et kaitsja esitab enne eelistungit kohtule oma nimekirja isikutest, kelle kutsumist kohtuistungile taotleb. Kehtivast KrMS §-st 227 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule kaitseakt, kus muuhulgas on ära toodud taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Kaitsja võib KrMS § 227 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Samas aga kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtumenetluse poolel, kes peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, selline taotlus kohtule esitada. Antud juhul, vastavalt kohtuistungi protokollile, on prokurör loobunud tunnistaja P.Z kohtusse kutsumise ja tema ülekuulamise taotlusest ja mõlemad kaitsjad on nõustunud prokuröri loobumisega. A.G kaitsja on pidanud seda ka täiesti põhjendatuks. Kohtuistungil keegi ei taotletud tunnistaja P.Z kohtuistungile kutsumist, seega ei saa ka prokuröri loobumise vastuvõtmist kohtule ette heita. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas pole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja tuginevalt KrMS § 341 lg-tele 2 ja 3 kriminaalasja maakohtule tagastamiseks.

Kolleegium leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik anda hinnang apellatsioonides esitatud peamistele väidetele ja nende alusel kohtuotsuse seaduslikkusele.

tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole aga tegemist vastuoluliste ega erinevate ütluste andmisega, mis annaks aluse seada kahtluse alla nende usaldusväärsuse. Tegelikult on kannatanu andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et ta tõepoolest oli nõus G.B-le andma mõned eurod ja võttis ka selleks välja rahakoti. Sel momendil aga haaras G.B rahakotist ja hakkas seda tirima, tekkis rüselus. Seepeale sekkus ka G.B sõber ja algas kaklus. Ta ei andnud rahakotti käest ja sekkunud isik lõi teda, tema lõi ka vastu kuna ei tahtnud rahakotti käest ära anda. Ta kukkus maha ja G.B õnnestus rahakott kätte saada ja ära joosta. Ta kakles teda löönud isikuga edasi. Juurdetulnud noormehel oli midagi metalset käes, see helkis. Kakluse lõppedes järgnes noormees G.B-le. Detailide meenutamiseks on prokurör taotlenud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud konkreetsete ütluste avaldamist ja kannatanu on kinnitanud, et need ütlused on õiged, mäletas siis paremini. Täpsustamise korras on kannatanu kinnitanud, et rahakoti sai G.B kätte temalt alles pärast seda kui kaklus käis ja teda peksis juurdetulnud noormees, kes lõi teda korduvalt rusikaga. Kohtuistungil ei ole kannatanu kinnitanud ega lükanud ka ümber, et isik, kes teda peksis on kohtusaalis viibiv A.G. Kannatanu ütluste kohaselt ei tundnud ta varem teda peksnud isikut, peksmise ajal oli pime, ta oli ka alkoholi joonud ning sündmusest on möödunud pikk aeg. Ta ei tunne enam peksjat ära, ei mäleta teda enam. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide, et kohtuistungil kannatanu ei tundnud A.G ära peksjat, ei ole antud juhul määrav. Kannatanu on andnud kaitsjale selgituse miks ta ei saa kohtuistungil kinnitada A.G peksja äratundmist, maakohtule on see teada olnud ning kolleegiumi veendumuse kohaselt ei sea selline asjaolu kannatanut kui usaldusväärset tõendiallikat kahtluse alla. G.B ei vaidlusta kannatanu A.I rahakoti hõivamist, kuid väidab, et tegi seda vägivallata ja üksinda. Mis pärast kannatanuga juhtus, tema ei näinud kuna jooksis ära. Kohtueelsel uurimisel on G.B andnud detailsemaid ütlusi ning on kinnitanud, et Aleksei peksis kannatanut ja et viimasel oli ka käes nuga ning tegemist oli A.G-ga . Maakohtus on G.B poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastavalt esitatud taotlustele ka avaldatud. Kohtuistungil süüdistatav A.G tunnistas sündmuskohal viibimist, kuid eitas röövimise toimepanemist. Nentis, et G.B ja kannatanut nägi, midagi nägi mis toimus, ei mäleta, midagi G.B haaras, ei mäleta. Kohtueelsel uurimisel on A.G tunnistanud kannatanu peksmist. Maakohus on nii G.B selgitused sellest miks ta andis kohtueelsel uurimisel ütlusi, et pani kuriteo toime koos A.G-ga kui ka A.G selgitused sellest miks ta kohtueelsel uurimisel tunnistas kannatanu peksmist, lugenud ennastõigustavateks ja ebausutavateks. Faktiliselt on tegemist olukorraga, kus kumbki süüdistatav ei eita kohtuistungil antud ütlustes sündmuskohal viibimist, G.B ka kannatanu vara hõivamist, ning erinevused ütlustes on vaid A.G osalusest, kuid selles osas on maakohus seaduslikult

jõudnud järeldusele, et need ütlused kannavad vaid vastutusest kõrvalehoidumise ja karistusest pääsemise soovi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga sellest, et kannatanu ütlustega on tõendatud kahe isiku poolt tema suhtes kuriteo toimepanemine, kusjuures üks kurjategijatest oli temale varasemast ajast tuttav G.B, teine kurjategija peksis teda ja suunas temale noa. Kannatanul vigastuste olemasolu on tõendatud nii tema ütlustega kui ka isiku läbivaatuse protokolliga/ t.lk. 70-74/. G.B ja A.G poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused sellest, et kannatanut peksnud Aleksei ei ole sündmuskohal viibinud süüdistatav A.G , on kohus lugenud seaduslikult ebausutavateks ning jätnud need arvestamata. Kolleegium leiab, et kui erinevate ütluste andmise põhjendus pole tõsiseltvõetav ega usutavat, on tõendiallika ebausaldusväärsuse tõttu võimalik ütlused tervikuna kõrvale jätta. Kuid selline tõendi hindamise viis pole absoluutne. Kehtib siiski kohtu õigus tõendeid hinnata kogumis ja seda oma siseveendumuse kohaselt ja ka osaliste aga mitte diametraalsete vastuolude esinemisel võib kohus kohtuotsuse tegemisel kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tugineda, kui on täidetud KrMS § 289 sätestatud ütluste avaldamise üldised tingimused. G.B taotlus tema poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on otsuse 8 lk. piisava selgusega ja Riigikohtu seisukohtadele viidates, põhistanud järeldust miks kohtu arvates süüdistuses äranäidatud juriidiline kvalifikatsioon on õige ja kooskõlas kriminaalasjas tuvastatuga. KarS § 200 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis on otsuses lahti kirjutatud nagu ka KarS § 21 ettenähtud vormina kaastäideviimine. Maakohus on tõendite kogumile tugineva kooseisuliste tunnuste tuvastatuse ja ka grupis kuriteo toimepanemise tuvastatuse sidunud ülalnimetatud seadustes sätestatuga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega uuesti kohtu põhistust korrata, märgib vaid, et kannatanu ei soovinud kogu oma raha koos rahakotiga süüdistatavatele anda. Tema suhtes kasutati vägivalda vara hõivamise ajal ja vägivald oli vara äravõtmise vahendiks kuna oli suunatud tema vastupanu mahasurumisele. Süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult, kannatanut peksma asunud A.G sai aru, et vägivalla kasutamine kannab eesmärki hõivata kannatanult vara ning kuna kannatanu osutas vastupanu, siis vaid vägivald kindlustas rahakoti kättesaamise. Mõistetud karistusi pole eraldi vaidlustatud. Kolleegium, kontrollides mõistetud karistuste seaduslikkust märgib, et mõistetud 4 aastased vangistused on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja on piisava selgusega põhjendatud. Mõistetud karistus on KarS § 200 lg 2 sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse ligilähedane ning selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.