Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

Nimelt N. Ivantšenko 2011. a aprillikuu alguses täpsemalt tuvastamata kuupäeval, Tallinnas Tuulemaa 6-323 eluruumis ähvardas L. T tapmisega, kuna ütles L. Tle, et kui ta püüab ennast tema eest peita, pussitab ta surnuks nii L. T kui tema pere ja lapsed, et nende sugu enam maailmas poleks. L. Tl oli põhjust karta reaalselt ähvarduse täideviimist, kuna N. Ivantšenko oli tema kallal juba varasemalt, so 7. jaanuaril 2010. a vägivalda tarvitanud. Samuti helistas N. Ivantšenko 12. aprillil 2011 kella 15:26 N. T mobiiltelefonilt nr xxxxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxxx ja uuris, kus L T viibib ning kui sai teada, et ta on elus, läks ta raevu ja teatas I. Kle, et lõikab L. Tl pea otsast ja viskab I. K auto kapotile, seejärel pussitab surnuks nii I. K kui tema naise. Samuti helistas N. Ivantšenko pärast L. T tapmiskatset 12. aprillil 2011. a kella 22:41 paiku N. T mobiiltelefonilt nr xxxxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxx ja teatas, et ühe ta juba saatis teise ilma ja I. K on järgmine. Samuti samal õhtul kella 23:13 paiku, kui N. K helistas numbrilt xxxxxxxxx N. Ivantšenko mobiiltelefonile nr xxxxxxxxx teatas N. Ivantšenko talle, et ta tappis tema tütre ja tapab ka tema. Samuti helistas N. Ivantšenko 13. aprillil 2011. a päevasel ajal korduvalt N. T telefonilt nr xxxxxxxx I. K mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxx ning ähvardas viimast, et ta peksab tema ja ta naise surnuks, sest nad ei tohiks elada. I. Kl ja N. Kl, kes teadsid, et N. Ivantšenko pussitas L. T, oli põhjust karta reaalselt ähvarduse täideviimist. Tapmisega ähvardamisega, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, pani N. Ivantšenko toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(7)

teadvust. Ka need asjaolud kinnitavad süüdistatava arvates seda, et ta ei soovinud kannatanut tappa. Süüdistatav lahkus sündmuskohalt pärast seda, kui nägi, et turvamehed osutavad kannatanule abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Lisaks sellele on tema ütlused kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige tunnistajate N. K, I. K, K. K, K. L ja I. J ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, liigendnoa kui asitõendi vaatlusprotokolliga, turvakaamera salvestusega, telefonikõnede eristustega, ravidokumentidega ja kohtuarsti arvamusega. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 3-8 on neid tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, mistõttu kohtukolleegium ei pea nende põhjenduste kordamist vajalikuks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et maakohus on tema ütlused kõrvale jätnud põhjendamatult. 5.3 KarS §-s 122 sätestatud piinamise objektiivne koosseis seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista KarS § 121 koosseisule vastavaid tegusid, so tervisekahjustuse tekitamist, löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Piinamiseks kvalifitseeruvad nimetatud teod aga kahel juhul – toime panduna järjepidevalt või suurt valu põhjustavatena. Käesolevas kriminaalasjas oli N. Ivantšenkole esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi järjepidevas ja kannatanule suurt valu põhjustanud löömises ja peksmises. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise (näiteks käe väänamise) tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Küsimus, milline valu on suur, tuleb lahendada kohtupraktikas. Riigikohus on näiteks pidanud tavalisest suuremat valu tekitavaks kannatanu korduvat juustest kiskumist kuni nende väljarebimiseni ja keha hammustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-97 ja 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanule tekitati löömise ja peksmise tagajärjel hulgaliselt kehavigastusi, mille tagajärjel ta pidi viibima haiglas. Haiglas teostatud läbivaatuse käigus tuvastati kannatanul ülalõualuu ja ninaluude hulgimurrud, mis kohtukolleegiumi hinnangul põhjustasid kahtlemata suurt valu. Lisaks sellele on N. Ivantšenkole inkrimineeritud teod (löömine ja peksmine) juba oma olemuselt piisava intensiivsuse juures suurt valu põhjustavad. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et N. Ivantšenko süü L. T piinamises on tõendamist leidnud ja ta tuleb KarS § 122 järgi süüdi tunnistada. Asjaolu, et kannatanu kohe politsei poole ei pöördunud ei sea tema ütlusi kahtluse alla, sest kohtutoimiku materjalidest nähtub selgelt, et kannatanu kartis süüdistatavat. N. Ivantšenko ennastõigustavad ütlused on kantud soovist vastutusest pääseda. Eelnevat arvesse võttes on põhjendamatu apellatsiooni taotlus N. Ivantšenko süüdistuses KarS § 122 järgi õigeks mõista, mistõttu kohtukolleegium jätab selle rahuldamata. 5.4 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ollakse jätkuvalt seisukohal, et selle kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2000. a otsus nr 3-1-11-00). Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt lubas N. Ivantšenko ära tappa nii L. T, N. K kui I. K. N. Ivantšenko oli L. T suhtes varem vägivalda tarvitanud, mistõttu oli kannatanul kahtlemata alus karta ähvarduse täideviimist. Tegelikult üritaski N. Ivantšenko 12. aprillil 2011. a L. T tappa, kuid see ei õnnestunud. Kuna N. Ivantšenko oli püüdnud L. T tappa, siis mõjus tema poolt õhtul telefoni teel edastatud sõnum N. Kile ja I. Kile samuti reaalse ähvardusena. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et 5(7)

siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas N. Ivantšenko tegelikult tahtis kannatanuid tappa ja kas tal see üldse võimalik oleks olnud. Seega on apellatsiooni taotlus N. Ivantšenko õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 122 järgi põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. 5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium N. Ivantšenko väitel, et ta ei soovitud L. T tappa, mistõttu tema tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2005. a otsuses nr 3-1-1141-04 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole kavatsetuse puhul kosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Kohtukolleegium osundab siinjuures veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et N. Ivantšenko oli juba varem kannatanu L. T suhtes korduvalt vägivalda tarvitanud ja ähvardanud teda tappa. Ühiselamusse sisenemiseks N. Ivantšenkol luba ei olnud. Sotsiaalmajja sisenes ta vaatamata turvatöötajana töötanud tunnistaja I. J keelule. Kuna N. Ivantšenko I. J ähvardas, siis ei julgenud ta N. Ivantšenkole läheneda. Tuppa sisenedes hakkas N. Ivantšenko kannatanut kohe noaga lööma, põhjustades talle hulgaliselt lõike-torkehaavu. Kaks vigastust olid eluohtlikud, so kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad koos jämesoole ja maksa vigastusega. Pärast teo toimepanemist lahkus ta rahulikult ühiselamust. Neid asjaolusid arvesse võttes kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga, et N. Ivantšenko tegutses sihipäraselt sooviga kannatanu tappa, so kavatsetult. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et kannatanu näol esinev lõikehaava arm, mis ulatub suu nurgast üle kaela kõrva taha, kinnitab üheselt N. Ivantšenko soovi kannatanu tappa. Süüdistatava ainukene soov, tekitades kannatanu kaelale 15 cm pikkuse haava, oli tema kõri läbi lõigata. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatav soovis kannatanut tappa, kuid tema tahtest olenemata jäi kannatanu ellu. 5.6 Erinevalt KrK § 101 p-st 7 ei näe KarS § 114 p 1 koosseis enam ette, et tapmine pannakse toime eriti piinaval või eriti julmal viisil. KarS § 114 p 1 koosseis on täidetud, kui tapmine pannakse toime piinaval või julmal viisil. N. Ivantšenko süüdistuses ja apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks pandi L. T tapmiskatse toime julmal viisil. Kannatanu on saanud lõike-torkehaavu üle kogu keha. Tema verd on leitud korterist ja koridori erinevatest kohtadest. Seega on kannatanu püüdnud end N. Ivantšenko löökide eest kaitsta ja põgeneda. Päevasel ajal, valvatavas sotsiaalmajas, turvatöötaja vahetus läheduses kaitsetule naisterahvale L. Tle 6(7)

põhjustatud noalöökide arv, nende intensiivsus ja paiknemine kehal näitavad, et tapmine pandi toime julmal viisil. Eriline hoolimatus inimkeha kui väärtuse suhtes väljendus ka selles, et N. Ivantšenko ei lõpetanud peksmist, kui L. T püüdis põgeneda või ennast kätega kaitsta. Seega on N. Ivantšenko põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 114 p 1 - § 25 lg 2 järgi.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.