Kohtulahend

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

Karistuse kandmise alguseks luges 01.07.2011.

APELLATSIOON:

Riigikohtu 25.septembri 2006.a. otsuse nr. 3-1-1-69-06 kohaselt :”KrMS § 268 lg 2 lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta või täiendada. Kriminaalasja arutav kohus ei tohi asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Selliselt toimides asub kohus sisuliselt täitma süüdistusfunktsiooni, millist käitumist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks KrMS § 339 lg 2 mõttes.”

Kuna polnud muid tõendeid, et hinnata tunnistaja ütluste tegelikkusele vastavust, siis oli kaitsja poolt tehtud taotlus- teha vastavalt KrMS §-le 93 lg 1 eksperiment, ja selgitada välja, kas on võimalik 20 m kauguselt tuvastada möödasõitvast autost juhi nägu või mitte, samadel tingimustel, mis esines 10. novembril 2010, tõe selgitamiseks hädavajalik. Kohus jättis selle taotluse põhjendamatult rahuldamata, kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et tunnistaja pimedas 20-meetri kauguselt suutis möödasõidu mõne sekundikümnendiku jooksul tuvastada juhi isiku. Sellise valikulise, süüdistuse tõendite eelistamise ja kaitsja poolt esitada soovivate tõendite mittelubamisega rikkus kohus KrMS §-s 339 lg.1 p.12 toodud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet ning otsus tuleb tühistada täies ulatuses ning saata uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Juhindudes KrMS §-dest 318 , 338 p.3, 339 lg1 p.12 ja lg.2 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 7.märtsi 2012.a. otsus Valter K süüditunnistamises KarS §-de 199 lg.2 p.-de 4,8 ja 424 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Antud juhul on kohus esitanud otsuse põhiosas kõik kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõendid ja on nende usaldusväärsusele oma hinnangu ka andnud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse miks ta jõudis järeldusele, et V. K on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo, miks ta on selle toimepanemises süüdi ja on koosseisuliste tunnuste pinnal teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Seega pole antud juhul tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisega ning sellel põhistusel otsuse tühistamiseks seaduslik alus puudub. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega tõendite usaldusväärsusest, pole käsitatav otsuses põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti pole alust järelduseks, et maakohus on tõendite vahetul uurimisel, kontrollimisel ja hindamisel eiranud menetlusnorme, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegium ei tuvastanud menetluslikke minetusi, millised tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. Apellatsioonis teeb kaitsja viited H.Ki ütlustele sellest, et pärast V.K viibimist kella 10.00 paiku tema korteris, pani ta ukse lukku ja kannatanu R. Ki ütlustele, et kui ta pärast keskööd kodus käis, olid emale kuuluvad asjad veel alles. Kaitsja jõuab järeldusele, et vargus sai toimuda 1.30 ja 2.00 vahel. Maakohus on kuriteo toimepanemise aja osas leidnud, et see sai toimuda 23.06.2010 kella 22.00 kuni 24.06.2010 kella 2.00 vahel. Seega on kaitsja apellatsioonis vaid nõustunud maakohtu järeldusega kuriteo toimepanemise aja osas. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et ekslik on apellandi seisukoht, et kohus täpsustades süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise aega, on võtnud endale süüdistaja rolli ja sellega rikkunud menetlusnorme. Kuriteo toimepanemise aeg kuulub vastavalt KrMS § 62 p-le 1 tõendamiseseme asjaolude hulka. Süüdistuse pinnal ja seal äratoodud ajavahemikul kohtu poolt kuriteo toimepanemise aja täpsustamine pole käsitatav KrMS § 268 lg 2 mõttes süüdistuse muutmise või täiendamisega ega sellest tulenevalt ka kaitseõiguse rikkumisena.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on Valter K ütlused jätnud tähelepanuta ja alusetult tõendite hulgast välja. Riigikohus on lahendites (nt otsus nr. 3-1-1-3-07) korduvalt osundanud, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. 23.06.2010 aastal toimunud sündmuste osas on süüdistatava kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohus on need otsuses ka välja toonud ja on leidnud, et süüdistatava poolt antud ütlused on olulistes asjaoludes olnud lahknevad. Samuti on kohus andnud hinnangu V.K poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsusele kõrvutades neid teiste vahetult uuritud tõenditega. Kohus on jõudnud järeldusele, et kuna need on omavahel vastuolulised ning vastuolus ka teiste tõenditega, tuleb need tõendite kogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Kaitsja viide sellele, et V.K on andnud kogu aeg ütlusi, et abikaasa leidis arvuti põõsast ja tõi järgmisel päeval koju, pole samuti jäänud kohtu poolt tähelepanuta vaid kohus on need kõrvutades kannatanu R.Ki ja tunnistaja A.A ütlustega lugenud ümberlükatuteks ja ebausutavateks. Kohus on tunnistaja ja süüdistatava ning kannatanu ütlused otsuses kajastanud, neid kõrvutanud ja kolleegium ei pea vajalikuks nende sisu uuesti esitada. Seda enam, et apellatsioonis ei ole R.Ki ja tunnistaja A.A ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Seega kaitsja väitega, et järelduste tegemisel tuleb toetuda süüdistatava ütlustele, kolleegium nõustuda ei saa kuna maakohus on seaduslikult need kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja jätnud. Riigikohus on korduvalt osutanud/ nt otsus nr 3-1-1-15-10/, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Antud juhul on maakohus kõiki kohtule esitatud tõendeid hinnanud nende kogumis ning on ka süüdistuse mahtu vähendanud osas, kus kohus ei ole tõendite kogumit pidanud süü tõendatuse aspektist piisavaks. Kolleegium ei tuvastanud selliseid kõrvaldamata kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavuses, millised annaksid aluse süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja kaitsja poolt esitatud taotluse rahuldamiseks.

tulemustest teavitamise korra § 5 sätestab vereproovi võtmise korra. Saatekirjale esitatavad nõuded on esitatud korra § 12 lg 2. Maakohus leidis, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal on olemas nii proovi võtjate nimed, ametniku allkiri ja on aru saada, et eelnimetatud isikute poolt võetud vere on edastanud SA Hiiumaa Haigla, olemas on kontakttelefon. Ekspertiisiaktis nr 195I (I kd, t/l 6) on märge, et ekspertiisiks on esitatud nõuetekohane markeeritud vaakumkatsut. Ekspertiisiakti ja saatekirja võrdlemisel on selgelt arusaadav, et ekspertiis on teostatud 10.11.2010 kell 21.50 V. Klt võetud vere suhtes. Kohtukolleegium osundab, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal on märge võetud proovi markeeringu kohta ( nr 014589), siis on ainetud kaitsja väited proovi võtmise tuvastamatuse osas. Maakohus on seaduslikult viidates Riigikohtu lahendis sedastatule leidnud, et asjaolu, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal pole täidetud eelandemete /kliinilise leiu/ osas vereproovi võtmise käigus tuvastatut, ei sea mingilgi määral kahtluse alla haiglas vereproovi võtmist ja selle proovi edastamist ekspertiisiasutusele. Seda enam, et nimetatud proovi võtmist on kinnitanud V.K ka ise. Alkoholi tarbimist koos V.Kga enne mootorsõidukisse istumist ja kinnipidamist politseiametnike poolt on kinnitanud tunnistajana ülekuulatud V.V ning V.K poolt alkoholi tarbimist enne sõidukisse istumist pole apellatsioonis ka sisuliselt vaidlustatud sest sellekohased ütlused on andnud ka V.K. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu poolt korduvalt märgitule( nt otsused 3-1-1-87-09), et erinevate süütegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus süütegude toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. Vastavalt karistusregistri andmete on V.K läbi aastate liiklusseadust rikkunud, sh. juhtinud sõidukit ka joobes/ ( 3 kd. t.lk. 8-16). Kaitsja heidab maakohtule ette ka tunnistajate V.Va ja politseitöötaja P.Pe ütluste tõenditena kasutamist. Kaitsja leiab, et V.Va ütlused tema raskes alkoholijoobes olemisest tuleb lugeda usaldusväärseteks, kuid ütlused sellest, et seoses raske joobega polnud ta võimeline autot juhtima aga ebausaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et sama tõendiallika poolt, samal menetlustoimingul antud ütluste usaldusväärsuse selline valikuline hindamine pole kooskõlas tõendite hindamise põhimõtetega. Kolleegium leiab, et kuigi tunnistaja ütluste kohaselt ei mäletanud ta täpselt politsei poolt sõiduauto kinnipidamist on kohus, kõrvutades tema ütlusi nii tunnistaja P.Pe ütlustega kui ka hinnates neid elulise usutavuse põhimõttest tulenevalt, hinnanud tema ütlused põhistatult tõepärasteks. Tunnistaja P.Pe ütluste kohaselt oli neile juba varem edastatud informatsioon, et alkoholijoobes V.K sõidab autoga ringi. Politseiauto jäi seisma vahetult pärast teise auto seismajäämist. Väljus koheselt politseiautost ja jooksis seismajäänud auto juurde ning valgustas selle sisemust. Enne seda oli märgata auto kõikumist, mis kinnitab seal isikute liikumist. Taskulambi valguses nägi, et juhi istmel kedagi ei olnud. V.K oli tagumisel

istmel ja kinnitas just turvavööd. Juhi kõrvalistmel istus joobes V. Teisi isikuid sõidukis ei viibinud. Kinnitab, et enne seda sõitis nimetatud auto nendest mööda ja roolis oli V.K, kes nende poole ka vaatas. Teab V.Kd seoses tööga juba varasemast ajast ja mingit eksimist isikus ei ole. Nägi, et V.K oli roolis kuna nende autol põlesid parktuled ja V.K vaatas möödasõidu ajal nende poole. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnangu muutmiseks pole alust. Ka apellatsioonis pole esitatud argumente miks peaks tunnistaja andma kohtus süüdistatava suhtes valeütlusi. Kaitsja on leidnud, et kohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet sellega, et pole rahuldatud tema taotlust uurimiseksperimendi korraldamise osas. Eksperiment oli vajalik teada saamiseks kas politseiautost on võimalik pimedal ajal tuvastada teise auto juhti. Kaitsja on apellatsioonis väitnud nagu oleks P.Pe ütlustest ilmnenud 11.01.2012 aastal kohtuistungil uued asjaolud. Kohus on seaduslikult jõudnud järeldusele taotluse rahuldamata jätmise põhistuses, et P.P on läbi menetluse märkinud, et oli pime aeg, et politseiautol põlesid parktuled, et tänavavalgustus oli möödasõidu kohast eemal. Mingeid uusi asjaolusid, mis oleksid kaitsjale selgunud alles aasta pärast süüdistatava kohtu alla andmist ning korduvaid kohtuistungeid, pole sisuliselt kaitsja poolt esitatud ning seega pole ka olulisi põhjuseid miks kaitsja ei saanud nimetatud taotlust varem esitada. Kohus, ära kuulanud prokuröri on leidnud, et taotlus ei kuulu rahuldamisele / t.lk. 169/ ja kolleegium kohtu järeldusega nõustub. Kaitsja on teinud etteheited ka tunnistaja L.Gi kaugülekuulamata jätmise osas. Siinjuures on kaitsja eksitavalt väitnud, et nimetatud tunnistaja kaugülekuulamise otsuse on kohus juba 03.11. 2011 kohtuistungil teinud. Tegelikult on kohus rahuldanud taotluse P.Pe ja V.Va kohtuistungile kutsumisest, kuid L.Gi osas pole nimetatud istungil kaitsja seoses sellega, et L.Gi asukoht pole teada, selget taotlust esitanudki / t.lk. 140/. 11. jaanuari 2012 kohtuistungil on kaitsja esitanud taotlused kas kutsuda tunnistaja L.G kohtuistungile või teha kaugülekuulamine, kusjuures on märkinud, et ei tea täpselt kus L.G asub, teab vaid, et kusagil Austias vanglas. Kohus on määranud jätta kaitsja taotlus rahuldamata. 30.jaanuaril 2012 on kaitsja uuesti esitanud taotluse L.Gi kaugülekuulamiseks, ära näidates, et viimane kannab karistust Austria vanglas. Kohus on uuesti võtnud seisukoha kaitsja taotluse osas ning on esitanud põhistuse taotluse rahuldamata jätmise osas. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kaitsja taotluse rahuldamata jätmine KrMS § 2861 lg 2 p-ga 2 alusel oli seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid osaliselt kaitsja taotluste, sealhulgas tunnistaja, kes tegelikult kuriteosündmust pealt ei näinud ega sündmuskohal ei viibinud, kaugülekuulamise korraldamise rahuldamata jätmine kohtu poolt, pole käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Seadus annab kohtule võimaluse ja õiguse menetluspoolte kohtuistungil esitatud taotluste rahuldamata jätmiseks.

Ülaltoodu alusel kolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlus rahuldamisele ei kuulu.

IVI KESKÜLA

PAVEL GONTŠAROV

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.