Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

Tallinna linnas asuvatest kauplustest, millest 6 jäid katse staadiumi, sest turvatöötajad pidasid ta kinni. N.P tunnistati muuhulgas süüdi 4. mai 2011. a öösel Tallinnas Tööstuse tänav 11 maja trepikojast M. U kuuluva kahe jalgratta varguses. Kannatanu hindas temale tekitatud kahju suuruseks 116,72 eurot. Maakohus rahuldas tsiviilhagi 765.20 euro väärtuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

4(6)

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Maakohus on arvestanud H.G ja N.P süü suurust, kuritegude paljusust, varasemat karistatust samalaadsete kuritegude eest ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest eesmärkidest. Maakohtu veendumuse kujunemine karistusmäära valikul on igati arusaadav ja mõistetav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et H.G-le ja N.P-le kui varem korduvalt kuritegusid toime pannud isikule tuleb mõista reaalne vangistus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium N.P kaitsja apellatsiooni väitega, et kohtuotsus on N.P-le mõistetud karistuse osas motiveerimata ja vastuoluline. Asjaolu, et eelmise kohtuotsusega oli H.G-le mõistetud lühem vangistus (4 kuud), ei ole talle mõistetud vangistuse lühendamise aluseks, sest iga järgnev karistus peabki olema eelmisest rangem. Lisaks sellele oli H.G-le mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku tööga, mida ta aga tegema ei asunud, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Seega ei ole varasemad karistused H.G käitumisele mõju avaldanud. Karistusest tingimuslikku vabastamist on N.P suhtes juba varem rakendatud, kuid ta ei järginud kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid, mistõttu kohtuotsus pöörati täitmisele. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. KarS § 69 kohaselt on lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-75 sätestatule. Kuna N.P on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks jätta talle mõistetud karistust tingimisi täitmisele pööramata ega asendada seda üldkasuliku tööga. 5.3 KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda H.G ja N.P kuritegude lõplikul kvalifikatsioonil. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et osa H.G ja N.P poolt toime pandud kuritegudest jäid katse staadiumi. Ilmselt seetõttu on maakohus H.G süüdi tunnistanud KarS § 199 lg 2 p 7,9 ja KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 - § 25 lg 2 ning N.P KarS § 199 lg 2 p 7,9 - § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus sellega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest kuriteokatse on hõlmatud lõpuleviidud süüteost. Jõutakse ju iga süüteo lõpuleviimiseni katse kaudu. Seega läbitud ja madalama intensiivsusega staadiumisse jäänud teo ebaõigus kaotab oma iseseisva tähenduse ning õiguslikult käsitletakse seda kui mittekaristatavat eeltegu. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 22. juuni 2007. a otsuses nr 3-1-1-28-07 p-des 8-9. Eelnevat arvesse võttes tuleb H.G ja N.P lugeda süüdimõistetuks KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi. Kohtukolleegium teeb apelleeritud kohtuotsuses kuriteo lõpliku kvalifikatsiooni osas täpsustuse, sest see ei halvenda süüdistatavate olukorda. 5.4 Viimasena peatub süüdistatavate taotlusel jätta osa menetluskulusid riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tõsi, et sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt võib kohus, arvestades süüdimõistetu varalist seisUt ja resotsialiseerumisväljavaateid jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Kohus võib ka määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kohtutoimiku materjalidest nähtub, et maakohus on juba KrMS § 180 lg 3 alusel tunduvalt vähndanud H.G-lt ja N.P-lt välja mõistetavate kriminaalmenetluskulude suurust ja mõistnud kummaltki välja vaid 100 eurot sundraha ja 50 eurot kaitsjatasu. Kohtutoimiku materjalidest ega süüdistatavate apellatsioonidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et H.G ja N.P kui töövõimelistel isikutel esineksid takistused niigi oluliselt vähendatud menetluskulude hüvitamiseks. Asjaolu, et isik põhjustab ise enda kuritegeliku

5(6)

käitumisega menetluskulude tekkimise ja peab kandma vanglakaristust, ei saa olla menetluskulude veelgi suuremas osas riigi kanda jätmise aluseks. Kohtukolleegium osundab KrMS §-le 424, milles sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 5.5 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras H.G ja N.P kaitsjale välja maksta 19,60 eurot. Maakohtu kohtunik oli 13. veebruaril 2012. a rahuldanud H.G kaitsja taotluse välja maksta talle apellatsiooni koostamise eest 38,40 eurot (IV kd tl 65-66). Ehkki kohtukolleegium nõustub kaitsjale sellises summas tasu maksmisega, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et selle küsimise lahendamine oleks pidanud toimuma koos ringkonnakohtu otsuse tegemisega. Seega on maakohus lahendanud küsimuse, mis tema kompetentsi ei kuulu. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatavad ja nende kaitsjad. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus tegi H.G ja N.P suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 2 nimetatud kohtulahendi, millega jättis nende suhtes tehtud kohtuotsuse sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustuse, siis jääb määratud kaitsja tasu riigi kanda.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Sten Lind

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.